Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

jätmisel on tal õigus puudus ise kõrvaldada ning nõuda selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Käesoleval juhul ei ole midagi sellist toimunud, sest hageja ei ole kulutusi teinud. Pealegi lõppes tee-ehitus 2004. a 30. augustiks ning 2005. a novembris teed ainult parandati. Enne 2005. a septembrikuud (mõistliku aja jooksul) ei ole hageja kostjat täiendava töö tegemise või tee parandamise vajadusest teavitanud. Seega on hageja õigus pretensioone esitada lõppenud. Kostja arvates saanuks hageja esitada esmalt töö parandamise või uue töö tegemise nõude ning seejärel, kui kostja ei nõustu mõistliku aja jooksul seda tegema, töö tellida kolmandalt isikult ning alles seejärel esitada nõude mõistlike kulutuste hüvitamiseks. Kokkuvõttena on kostja märkinud, et hagil puudub õiguslik alus, hageja ei ole kostjat mõistliku aja jooksul lepingu rikkumisest teavitanud ning hagis esitatud väited ei ole tõendatud. Lähtudes eeltoodust palus kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejalt välja mõista. Täiendavalt esitas kostja kohtuistungi käigus aegumise vastuväite, mis hageja arvates ei ole põhjendatud. Hageja märkis, et tee parandamine 2005. a oktoobris ei ole usaldusväärselt tõendatud, sest töid teostas äriühing, kes oli tööde teostamise ajal kostja lähikondlane. Kostja hinnangul ei kuulu tee remontimisega seonduv vaidluse esemesse ning hageja ei ole kostja poolt esitatud töö üleandmise akti kui tõendi usaldusväärsust õigeaegselt vaidlustanud (toim lk 34). Hageja on põhinõudelt 700 krooni ja viivise nõudelt 4000 krooni riigilõivu tasunud. Kohtuistungi käigus palus hageja lugeda riigilõiv tasutuks põhinõudelt. Kostja leidis, et hagejal puudub õigus konkreetselt nõudelt tasutud riigilõivu kohtuistungil ümber suunata. Kostja arvates oleks kohus pidanud lähtuma esialgsest hagiavaldusest ning hiljem esitatud nõude suurendamise jätma läbi vaatamata, sest hageja ei ole täiendavat riigilõivu tasunud. Muus osas jäid pooled oma varem esitatud seisukohtade juurde. Kohtu seisukohad Esmalt käsitab kohus pooltevahelise lepingu olemust ning lepingust tulenevate kohustuste võimalikku rikkumist. 21.06.2004. a sõlmisid hageja (ostja) ning kostja OÜ H (müüja), AS Hansapank ja OÜ MI(rk XXX) xxx külas XXX 7 asuva kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu ning hüpoteegiga koormamise lepingu (toim lk 8). Lepingu p 4.1.1 ja 4.2 järgi kohustus OÜ MI(kostja on ühtlasi viidatud äriühingu õigusjärglane) omal kulul tagama killustikkattega tee ehitamise kuni lepingu esemeks oleva kinnistu piirini tähtajaga 20.08.2004. a. Lepingu p 4.4 järgi sisaldus tööde maksumus lepingu eseme ostuhinnas. Lepingu p 4.6 kohaselt leppisid lepingu osapooled kokku, et tee väljaehitamisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda OÜ-lt H viivist 0,038 % tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.

VÕS § 1 lg 2 kohaselt, kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Johtuvalt sätte eesmärgist tuleb segatüüpi lepingutes tõlgendada lepingutingimusi ning sõlmimise asjaolusid nende kogumis. Sama sätte lg 3 järgi kohaldatakse käesolevas seaduses rohkem, kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga. Johtuvalt RKTKo 3-2-1-135-02 ja 3-2-1-50-04 on omavahel seotud tehingute puhul oluline välja selgitada, kas pooled oleksid mõne neist teinud ka ilma teise tehinguta. Segatüüpi lepingutes esineb mitme lepinguliigi elemente samaaegselt. Lähtuvalt seaduse paindliku kohaldamise printsiibist tuleb igal konkreetsel juhtumil lähtuda lepingu olemusest ja eesmärgist. Kohustuse rikkumise korral kohaldatakse selle lepingutüübi kohta käivaid sätteid, kuhu võiks paigaldada rikutud kohustuse, täitmise kohta aga selle lepinguliigi tunnused, millele vastab konkreetne sooritus. VÕS § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Viidatud sätte lg 2 kohaselt käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Käesolevas peatükis sätestatut ei kohaldata lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepinguga valmistama asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö) ja tellija kohustub maksma selle eest tasu. Vaidlusaluse lepingu p 4.5 järgi käsitlesid hageja, kostja ning OÜ MIvaidlusalust kohustust (killustikkattega tee kinnistu piirini väljaehitamine) lepingu eseme tingimusena. Lepingu p 1.1 kohaselt oli lepingu esemeks kinnistu. Märkida võib, et tee ehitamise eest tasus hageja OÜ-le H , mitte OÜ-le MI. Samuti nähtub lepingu p 4.5, et OÜ MI vastutas kokkulepitud töö mittevastavuse korral OÜ H , mitte hageja ees. Lepingu p 4.5 järgi kohustus OÜ MI täitma hageja poolt esitatud nõuded OÜ-le H , mitte hagejale. Lähtuvalt VÕS § 208 lg 2 teisest lausest on lepingu määratlemisel oluline kaaluda soorituse mõlema komponendi omavahelist väärtust. Lähtuvalt eeltoodud kaalutlusest, vaidlusaluse kohustuse sisust ning eesmärgist on leping määratletav siiski müügilepinguna. VÕS § 217 lg 2 ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi (käesoleval juhul nimetatud omaduseks juurdepääs kinnistule, killustikkattega tee olemasolu). Nentida võib, et õigusliku tagajärje suhtes on lepingu määratlus väheoluline, sest

müügi ning töövõtulepingu regulatsioon on vastavas osas sarnane. Seega annab kohus asjale hinnangu mõlemast lepingutüübist lähtuvalt. Järgnevalt analüüsib kohus , kas vaidlusalune kohustus (killustikkattega tee rajamine XXX tänavale) kui lepingutingimus oli täidetud. Lähtuvalt poolte vahel tekkinud vaidlusest sõltub eeltoodu juba viidatud lepingu p 4.1.1 ja 4.2 tõlgendamisest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 järgi, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Viidatud sätte lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust , mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 alusel tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 8 kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on muuhulgas rõhutanud, et lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik (tsiviilasi nr 3-2-1-122-06). Samuti on Riigikohus leidnud, et VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, (kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest) mitte aga lepingupooltega sarnaste mõistlike isikute positsioonilt. Lähtuvalt teeseaduse § 2 lg 1 on tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Sätte lg 2 p 1 kohaselt moodustavad tee liiklemiseks kasutatav sõidutee ning sellega külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee ning kõnnitee. Samuti parkla, tunnel, puhkekoht jms (vaidluse lahendamisel lähtub kohus lepingu sõlmimise ajal kehtinud teeseaduse 31.03.2004. a jõustunud redaktsioonist). Teeseaduse § 6 järgi on tänav linnas, alevis või alevikus paiknev rajatis, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks. Teeseaduse § 10 lg 1 kohaselt peab tee seisund võimaldama ohutult liigelda ning olema keskkonnakaitsenõuete ja tee klassi kohta kehtestatud tehniliste nõuete kohane. Viidatud seaduse § 17 lg 1 järgi peab tee ehitamiseks ettenähtud maaala planeering koostatakse planeerimisseaduse kohaselt. Teeseaduse § 19 lg 1 järgi on tee ehitamise aluseks projekt ja eelarve. Teeseaduse § 19 lg 3 kohaselt asulate vahel ja läbi asulate üldiseks liiklemiseks ettenähtud tee projekteerimise nõuded annab

Maanteeamet. Kohalikuks liiklemiseks ettenähtud tee projekteerimise nõuded annab valla- või linnavalitsus. Teeseaduse § 22 lg 2 järgi võib teekasutusloa anda pärast tee projektikohast valmimist ja ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist. Kohtu hinnangul on poolte arusaam rajatava tee nõuetest täiesti erinev, kuid lähtuvalt teeseaduse sätetest ning mõistlikkuse põhimõttest määrab vaidlusaluse tee nõuetekohasuse eelkõige detailplaneering. Detailplaneeringu kohaselt pidi sõidutee laius XXX tänaval olema 4,5 m. Olemasolev tee on eksperdi hinnangul ebamäärase laiusega ilma teekallete ja –profiilita teerada, millel puuduvad igasugused nõuetele vastava tee tunnused (toim lk 85). Eksperdi arvamus on kohtu hinnangul erapooletu ning asjatundlik, lähtudes muuhulgas Heast Ehitustavast (ET-1 0207-0068) ja M RYL Ehitustööde üldistest kvaliteedinõuetest (toim lk 83). Nähtuvalt fotodest on killustik kohati mullasegune, tee kihid puuduvad, kohati vedelevad suured paelahmaka tükid ning ositi killustik puudub üldse. Seega ei ole tee mistahes kriteeriumide järgi mõistlikult sõidetav ning kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. xxxvalla andmetel puudub tal kohustus XXX tänav välja ehitada (toim lk 128). EhS § 13 sätestatu vabatahtlik täitmine (detailplaneeringukohaste teede rajamiseks vajaliku raha leidmine omavalitsuse poolt) ei ole seega eeldatav. Järgnevalt analüüsib kohus asjaolu, kas hageja on nõude mõistliku aja jooksul esitanud. VÕS 218 lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Viidatud sätte lg 1 järgi vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Sätte lg 3 alusel vastutab müüja ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Kohus nendib, et VÕS 219 lg 1 järgi, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 220 lg 1 järgi, kui ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. VÕS § 644 lg 1 kohaselt peab tellija analoogiliselt teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul (sarnane säte on müügilepingu puhul § 220 lg 3). Järelduvalt VÕS § 643 on tellijal kohustus töö üle vaadata, kui töövõtuleping on seotud tellija majandus- või kutsetegevusega.

Hageja ei sõlminud lepingut oma majandus- või kutsetegevuses ning seadusest tulenev kohustus asi (valminud töö) üle vaadata ja kontrollida järelikult puudus. Seega määras puudustest teada saamise või teadmapidamise hetke üksnes puuduste tegeliku avastamise hetk või ajahetk, millal hageja pidanuks puudustest teada saama. Eeldatavalt pidi hageja puuduse avastama siis, kui puudus on oma iseloomu poolest niivõrd ilmne, et selle peab ilma spetsiaalse ülevaatuseta avastama iga mõistlik isik. Arvestades teeehituse spetsiifikat ei olnud see antud juhul eeldatav, sest hagi esitamise ajal tööd jätkusid. Rõhutada võib, et tulenevalt lepingust oli hagejal õiguspärane ootus, et vaidlusalused tööd talle aktiga üle antakse. Lepingu p 4.2 eeldas tööde hagejale üleandmiseks tööde vastuvõtmise akt vormistamist. Nimetatud võimalust pakkus kostja hagejale alles kohtumenetluse käigus. Nentida võib, et tegelikult lõpetati vaidlusalused tööd alles pärast hagi esitamist. Töö üleandmise-vastuvõtmise akti (toim lk 34) kohaselt on AS WS(tööde faktiline teostaja, kes ei ole vaidlusaluse lepingu osapooleks) killustikkattega tee kostjale 25.11.2005. a üle andnud. Kostja hilisemad väited, et tee oli juba varem välja ehitatud ning 2005. a seda parandati, on ebaveenvad ning juba analüüsitud akti ning kostja esialgsete seisukohtadega vastuolus. Seega jõudis kohus järelduseni, et nõude esitamise tähtaega ei ole minetatud. VÕS § 646 lg 5, mille kostja viitas, reguleerib töövõtulepingute täitmise nõuet. Käesoleval juhul on hageja valinud kahju hüvitamise nõude ning olenemata lepingu määratlusest VÕS § 646 lg 5 kohaldamisele ei kuulu. VÕS § 115 lg 1 kohaselt,kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 2 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Viidatud sätte lg 3 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohene hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Arvestades poolte erinevat arusaama kohustuse sisust oli täiendava tähtaja andmine ainetu. Märkida võib, et kostja oli kohustuse täitmise tähtaega niingi oluliselt ületanud. Täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmine (nn suur kahju hüvitamise nõue) tähendab seda, et võlausaldaja on kaotanud huvi primaarse soorituse, s.o. kohustuse täitmise vastu ja soovib edaspidi vaid seda, et talle hüvitataks rikkumisest tekkinud kahju. Seega peaks võlausaldaja saama esmajoones raha maksmise läbi asetatud täitmisega võrreldavasse positsiooni. Eksperdi andmetel on teehoiutööde tehnoloogianõuetele vastava killustikkattega tee rajamise maksumus kogu teelõigu ulatuses 670 000 krooni. 70 000 kroonine kahju hüvitamise nõue seoses XXX tänava nõuetekohase väljaehitamisega, mille pindala on 1826 m2, on seega põhjendatud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuarit kehtinud TsMS § 50 lg 4 kohaselt tasutakse nõude suurendamise korral täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurendamisele. Kui hageja täiendavat riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Muuhulgas võib märkida, et analoogiline säte sisaldub ka kehtivas seadustikus, mille TsMS § 147 lg 3 kohaselt, kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses. Kui hageja jätab riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks maksmata, jätab kohus hagi selle nõude osas läbi vaatamata. Sätte lg 4 kohaselt nõude suurendamise korral tasutakse täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurendamisele. Kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Käesoleval juhul on hageja kahju hüvitamise nõudelt hagi esitamisel 700 krooni riigilõivu tasunud, määrates nõude suuruseks 10 000 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja kahju hüvitamise nõuet sellelt täiendavat riigilõivu tasumata. Kohtuistungil esitatud lõppnõudes soovis hageja 70 000 krooni hüvitamist. Lähtuvalt TsMS § 50 lg 4 (kuni 01.01.2006. a redaktsioon) loetakse nõude suuruseks seega 10000 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viivise nõudelt tasutud riigilõivu kahju hüvitamise nõudele ümber arvestamist TsMS § 50 lg 4 ei võimalda. Lähtuvalt TsMS § 51 on nõudelt tasutud riigilõivu käsutusõigus piiratud. Riigilõivu tasumise üks eesmärkidest on õigusmõistmise kulude tagamine. Seaduse eesmärgiga ei ole kooskõlas, et lõivustamisele kuuluvat nõuet aastaid menetletakse, misjärel hageja teatab kohtuistungil, et riigilõiv tuleb mõnele teisele nõudele ümber suunata. Kohtuistungil loobus hageja lepingujärgse viivise nõudest, asendades selle seadusest tuleneva viivise nõudega. VÕS § 113 lg 2 järgi, kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. VÕS § 94 lg 1 järgi, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega kuulub hagiavaldus osaliselt rahuldamisele ning 10 000 kroonine hüvitus ning 913.90 kroonine viivis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Aegumise kohaldamiseks puudub alus. Täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on minimaalselt kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1). Lepingu p 4.2 järgi muutus nõue sissenõutavaks 20.08.2004. a. Hagi on esitatud 06.09.2005. a ning aegumise kohaldamine ei ole eeldatav. Juba analüüsitud põhjustel lähtub kohus menetluskulude määramisel kuni 01.01.2006. a kehtinud seaduse redaktsioonist. TsMS 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Eksperdi tasu jagab kohus poolte vahel lähtuvalt TsMS § 60 lg 1 sätestatud proportsioonile ning mõistab selle välja Eest Vabariigi tuludesse. TsMS § 61 järgi mõistetakse õigusabi kulusid välja kuni 5 % hagihinnast. Nõude suurus, mille osas hagi jäi rahuldamata on 69 222.90 krooni. Õigusabi kulude väljamõistmisel arvestab kohus, et asi oli menetluses alles esimese astme kohtus. Arvestades eeltoodut ning asja raskusastet peab kohus siiski võimalikuks kostjale 3000 krooni esindaja tasu hagejalt välja mõista. Hageja menetluskulude nõuet ei esitanud. Kohtunik Epp Haabsaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.