Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19 925, 38 krooni ja viivise 9,5% aastas põhinõudelt 16 327 krooni alates 07.05.2009 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooltevahelise lepingu näol on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 tähenduses. Hageja on käsundi täitnud. Selle tõenduseks on hageja esitanud töökoosoleku protokolli ning kõnede eristuse, millest nähtub, et hageja on olnud pidevas kontaktis kostjaga. Kostja ise on esitanud kaetud tööde aktid, millele on alla kirjutanud omanikujärelevalve. VÕS § 628 lg 1 kohaselt kui käsundisaajale maksmisele kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Käsundi puhul, mille esemeks on tehingu tegemine, eeldatakse, et tasu kuulub maksmisele pärast käsundi täitmist. Lepingust tulenevalt osutas hageja kostjale tehnilise järelevalve teenust ning kostja kohustus tasuma 10 000 krooni kuus pluss käibemaks 18%. Lepingu alusel esitas hageja kostjale kaks arvet, mida kostja ei ole tasunud. Seega kuulub kostjalt välja mõistmisele arve nr RG-8 alusel 10 000 krooni ning arve nr RG-9 alusel 6327 krooni, kokku käibemaksuga 19 256, 85 krooni. Samuti kuulub kostjalt väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivis 202 päeva eest arvestusega 0,02% päevas, s.o 659, 53 krooni ning VÕS § 367 kohaselt viivis põhinõudelt 16 327 krooni alates 07.05.2009 kuni põhinõude täitmiseni. Pooltevahelised õigussuhted tulenevad sõlmitud lepingust, mitte esitatud arvetest. Seega ei ole asjakohane kostja seisukoht, et arvel RG-9 puudub allkiri ning hageja pole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja on arveid aktsepteerinud. Lepingu ülesütlemine kostja poolt on õigustühine. Hageja on kostjat informeerinud oma aadressi muutusest ning kostja on saanud vastava kirja kätte 24.04.2008. Seega oli kostja teadlik, et hageja ei asu vanal aadressil. TsÜS § 69 kohaselt muutub tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Olukorras, kus hageja oli teavitanud kostjat aadressi muutusest, ei saa lugeda tahteavalduse edastamiseks mõistlikul viisil TsÜS § 70 mõttes. Meelevaldne on kostja järeldus, tuginedes kõneeristustele, et hageja oli teadlik lepingu lõpetamisest juba 18.04.2008. Asjaolu, et kostjal puudus põhjendatud huvi õigussuhte jätkamiseks hagejaga, ei ole asjakohane. Alates 02.04.2008 ehitustöövõtulepingus nr 07-09-04 toimunud isikute vahetus ei muutnud ega lõpetanud pooltevahelisi õigussuhteid, mis olid kokku lepitud lepingus. Iseenesest on õige kostja seisukoht kohtuliku tasaarvestuse võimalikkusest. Asjas on vaidlus Madikse 6 objektil toimuva üle ning kostja esitatud tõendid Madikse 11 kohta ei tõenda asjaolusid, mida kostja tõendada soovib. Esitatud ekspertiisiaktid ja TA-Konsult kiri näitavad ehitustööde kvaliteeti, mitte lepingu rikkumist hageja poolt. Seega tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus tasaarvestuse tegemiseks. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule või alternatiivselt uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kohus on rikkunud asja läbivaatamise korda. Esialgu toimus asja läbivaatamine maakohtus kohtuistungil, kuid peale asja menetluse uuendamist määras kohus asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Seega kohus rikkus TsMS 42. peatüki ja TsMS §-de 404 ja 405 sätteid. Kohtupoolne asja arutamise korra rikkumine tõi endaga kaasa olulise õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumise, kuna peale menetluse uuendamist ei olnud kostjal võimalik esitada oma põhjendusi hageja viimase menetlusdokumendi kohta. Seega oli rikutud õigusemõistmise võrdõiguslikkuse põhimõtet, sest hageja oli eelistatud olukorras.

Kohus on andnud tõenditele ja asjaoludele ebaõige hinnangu ning kohtuotsus on olulises mahus motiveerimata. Kostja on esitanud tõendeid ja põhjendusi nii Madikse 11 kui ka Madikse 6 ehitusobjektide kohta, kuid maakohus ei ole neile andnud mingit hinnangut. Samuti on kohus andnud vale hinnangu aktidel olemasolevatele allkirjadele. Mõlemad pooled on avaldanud, et nimetatud dokumente hageja ei ole allkirjastanud. Hageja teatas kirjalikult, et lepingu täitmisel tegutses ta seaduslike esindajate Sutorini ja Degtjarjovi kaudu, kelle allkirjad on toimikus olemas. Kostja esitas esimese astme kohtule oma järelduse, mille kohaselt hageja rikkus lepingu p-s 6.12 ettenähtud kohustusi ning vastavad tõendid. Ka on kohus jätnud hindamata kostja esitatud tõendid ja põhjendused hagejale lepingu ülesütlemise avalduse saatmise kohta. Väär on kohtu järeldus, et kostja oli teadlik hageja aadressi muutusest 22.04.2008. Kohtu järeldus on täielikult vastuolus asjas sisalduvate tõenditega ja esitatud tõendid kuuluvad ümberhindamisele. Vaieldav on maakohtu seisukoht, et pooltevaheline leping on kvalifitseeritav käsunduslepinguna. Samuti on kohus kohaldanud vääralt VÕS § 628, kuna ei saa olla juttu tasumisest, kui käsund on täielikult või osaliselt täitmata või täidetud mittenõuetekohaselt. Hageja on nõudnud tasumist aprilli ja mai 2008 eest, kuid toimikus ei ole ühtegi dokumenti 2008.a maikuu kohta, mis tõendaks hageja tööd ehitusobjektil või mistahes tööde teostamist üldse. Kohus leidis, et kostja esitatud tõendid viitavad mitte hageja poolt lepingu rikkumisele, vaid ehitustööde kvaliteedile. Kohus ei arvestanud ega andnud hinnangut asjaolule, kas hageja täitis lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt (lepingu p-d 6.1-6.19). Kohus leidis, et telefonikõnede eristus on tõendiks, et hageja oli kostjaga pidevas kontaktis Kohus ei arvestanud, et telefonikõnede eristusest ei ole võimalik kindlaks teha telefonikõnede sisu. Kohtuotsuse resolutiivosa p 1.2 ei vasta VÕS §-le 94, kuna Eesti Pank avaldas väljaandes Ametlikud Teadaanded teate intressimäära alandamisest alates 01.07.2009. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja nõustub apellandiga, et kohus on eksinud viivise suuruse määramisel. VÕS §-de 113 ja 94 alusel tuleb alates 01.07.2009 viivise arvestamisel Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.07.2009, mis oli 1,0%. Vastustaja on nõus korrigeerima oma viivisenõuet, võttes alates 01.07.2009 tasumata võlasumma osas aluseks viivisemäära 8,5% aastas kuni põhinõude 16 327 krooni (+ käibemaks 18%) täitmiseni. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ning tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel 01.10.2007 sõlmitud lepingu nr OJM-10 näol on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik vastavalt lepingule osutama teisele isikule teenuseid, käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Apellandi sellekohased kahtlused ei ole õiged ega kooskõlas asja materjaliga. Samas nõustub kolleegium apellandiga, et maakohus ei ole hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS §-ga 232 ega tuvastanud seetõttu asjas tähtsust omavaid asjaolusid õigesti. Kohus, jättes käsitlemata enamuse kostja väidetest, leidis, et hageja on käsundi täitnud. Oma järelduse tegemisel tugines kohus hageja esitatud töökoosoleku protokollile ja telefonikõnede eristusele (millest nähtuvat, et hageja oli kostjaga pidevas kontaktis), samuti kostja esitatud kaetud tööde aktidele, millele on alla kirjutanud omanikujärelevalve. Maakohus ei vastanud kostja väidetele, mille kohaselt ei tõenda need tõendid teenuse osutamist mais - aprillis 2008.

TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Antud juhul ei ole kohus neid nõudeid täitnud. Täpsustatud nõude kohaselt palus hageja mõista kostjalt välja lepingujärgse tasu aprillis ja mais 2008 osutatud teenuse eest, samuti viivise (põhinõude suuruse osas ei ole hageja ega kohus järjekindlad, nimetades võlgnetavat summat põhivõlaks kord koos käibemaksuga, kord ilma). Selle nõude rahuldamiseks tuli esmalt teha kindlaks, kas hageja tasunõue (kahe arve järgi) on muutnud sissenõutavaks. Hageja nõude rahuldamise eelduseks on lepingu kehtivus ajal, mille eest hageja tasu nõuab. Maakohus hindas kostja poolt lepingu ülesütlemist õigustühiseks seetõttu, et kostja ei olnud seda hagejale kätte toimetanud (viidates tahteavalduse edastamist reguleerivale TsÜS §-le 70). Seejuures ei vastanud kohus sisuliselt kostja väitele, et ta ei olnud teadlik hageja aadressi muutumisest ega saanud seetõttu koheselt teadet edastada (ning saatis seetõttu 18.04.2008 kirja hageja vanale aadressile). Asja materjalist nähtuvalt sai kostja teate aadressi muudatusest kätte 24.04.2008 (tl 168-169), mistõttu ei ole õige kohtu seisukoht, et alates 22.04.2008 oli kostja sellest juba teadlik. Kuna põhivõla väljamõistmise eelduseks oli muuhulgas ka see, et pooltevaheline leping kestis kuni 23.05.2008, tuli kohtul käsitleda ka kostja esitatud tõendit selle kohta, et hageja ja sai vastava teate kätte 15.05.2008. Kui maakohus nõustus hagejaga, et leping lõppes 23.05.2008, siis tuli kohtul tuvastada, kas hageja osutas teenust kogu vaidlusaluse perioodi jooksul. Hageja nõude rahuldamise eeldusena tuli kohtul selgitada, mida hageja pidi lepingu alusel tegema ja mida ta tegelikult tegi. Alles nende asjaolude tuvastamine võimaldab kohtul hinnata, kas hageja on oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Hageja esitatud 17.04.2008 töökoosoleku protokoll ei võimalda teha järeldust teenuse osutamise kohta enam kui 1,5 kuu jooksul. Ka kostja esitatud kaetud tööde aktid (tl 103-105), millele kohus on viidanud, käsitlevad varasemat perioodi, s.o oktoobrit 2007, ei kinnita lepingu täitmist aprillis - mais 2008. Kuna pooled vaidlesid selle üle, kelle algatusel leping lõppes, millest tuleneb ka lepingu ülesütlemise aeg, siis tuli kohtul ka see tuvastada. Hageja tasunõude rahuldamine on nimetatud asjaoluga otseses seoses. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama reeglina neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited, lg 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Antud juhul oleks kohus pidanud tegema pooltele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Ka hagejal tuli oma nõuet tõendada. Kahju hüvitamise nõude osas, millest hageja 03.12.2008 istungil loobus, tuleb kohtul võtta seisukoht (loobumise vastuvõtmisel menetlus selles osas lõpetada). Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejal oma nõuet täpsustada ning märkida summaliselt, kui suur on põhivõlgnevus, samuti märkida eraldi nõutav viivis (koos selle arvestusega). Kuigi hageja on oma nõuet mitmel korral täpsustanud, ei ole ta olnud järjekindel. Nii näiteks on 21.01.2009 menetlusdokumendis (tl 110-114) hageja põhinõudeks 19 265, 85 krooni, lõik allpool aga märgitaks põhinõudeks 16 327 krooni (s.o nõue ilma käibemaksuta). Sama on 06.05.2009 dokumendis „viivisenõude parandamine“ (tl 149-150). Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses sisalduva käsitlusega, nagu oleks maakohus pidanud hindama ka neid kostja esitatud tõendeid, mis hõlmavad hageja poolt tehtud tööd teisel objektil. Teenuse osutamist Maardus Madikse tee 11 objektil reguleerib leping, mille on sõlminud hagejaga 01.03.2007 RGR Airon OÜ, mitte kostja (leping nr OJM-0701 tl 44-45). Samuti on ebaõiged apellandi väited nõuete tasaarvestuse kohta. Jättes tasaarvestuse tegemata, ei tuvastanud kohus sellega asjaolusid kolmanda isiku - RGR Airon OÜ - suhtes. Kostja ise oli esitanud taotluse tasaarvestada nimetatud isikult omandatud nõue, mistõttu pidi kohus neid väiteid ka käsitlema.

Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks isikute kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ning pooled kaotaksid võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Eeltoodud põhjendustel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel.

Ü. Jänes

K. Paal

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.