2-09-22758/15 - Võlaõigus - Muud kindlustuslepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Kohtule 19.05.2009 esitatud hagi kohaselt 19.08.2004 toimus Narva-Jõesuu linnas Vabaduse tänaval liiklusõnnetus, kus kostja, juhtides sõidukit Volkswagen Passat reg märgiga XXX. Kostjat segas tagaistmelt raadiot reguleerida püüdnud Irina Larina, kes kukkus peale kostjale, mille tagajärjel sõiduk kaotas juhitavuse ning sõitis teelt välja vastu puud. Liiklusõnnetusega tekitas kostja kahju A V ning tervisekahjustusi N P ja M E. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel juhtis kostja sõidukit alkoholijoobes. Kuna tegemist on suurema ohuallika valdaja vastustusega, siis ei oma antud juhtumi puhul tähtsust asjaolu, et prokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse I M suhtes. Kostja sõiduki juhtimine joobeseisundis on tõendatud Narva Haigla laboratooriumi alkoholi uuringuga. Kuna kostja tsiviilvastutus oli avarii toimumise hetkel kindlustatud ERGO Kindlustuse AS poolt liikluskindlustuse tavalepinguga nr L258874801/2, siis selle alusel tekkis ERGO Kindlustuse AS-il liikluskahju hüvitamise kohustus kannatanu ees. Hageja poolt on kannatanutele hüvitatud tervisekahju summas 72 638,84 krooni ning millele lisandub hageja poolt kantud käsitluskulu summas 10 895,82 krooni, s.t kõik kokku 83 534,66 krooni. Hageja on esitanud kostjale tagasinõude kirju kuid kokkuleppele tagasinõude tasumise osas ei ole jõutud. Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 2 sätestab, et kindlustusandjal või Garantiifondil on õigus esitada tagasinõue sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt käesolevas paragrahvis sätestatud tagasinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Hageja on liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 2 ning lg 3 alusel kostjale esitanud tagasinõude, mida kostja pole siiani tasunud. Juhindudes eeltoodust ja liikluskindlustuse seaduse §-st 48 lg 2 p 2 ja lg 3, võlaõigusseaduse §§dest 82 lg 7, 94 lg 1, 94 lg 2, 113 lg 1 ning TsMS §-st 162 palub hageja välja mõista kostjalt, I M, ERGO Kindlustuse AS kasuks liikluskahju ja käsitluskulud kokku summas 83 534,66 krooni. Välja mõista kostjalt, I M, ERGO Kindlustuse AS kasuks riigilõiv summas 10 000 krooni.

Väärteoasja nr 1330,04,005134 menetluse käigus tehti kindlaks, et 19.08.2004 põhjustas liiklusõnnetuse sõidukiga Volkswagen Passat reg märk XXX I L. Väärteootsuses on selgelt märgitud, et I L põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju sõiduki Volkswagen Passat reg märk XXX omanikule A V ja kehavigastusi I M, J T, N P ja M E. Kriminaalasja nr 05233000386 lõpetamise määrust ega otsust väärteoasjas nr 1330,04,005134 ei ole keegi õigeaegselt vaidlustanud ja seetõttu on ümberlükkamatult tõendatud, et sõiduki juhi kohal olnud I M ei ole süüdi 19.08.2004 toimunud liiklusõnnetuse põhjustamises. Liiklusõnnetuse põhjustas sõidukis viibinud kaassõitja. Kuna liiklusõnnetuse ei põhjustanud kostjast sõiduki juht, siis puudus hagejal hagis kirjeldatud kahjude hüvitamise kohustus kuna kohustusliku liikluskindlustuse objektiks on sisuliselt sõiduki juhi vastutus. Kuna kriminaalasja lõpetamise jõustunud määrusega on kindlaks tehtud kostja süülise käitumise puudumine liikluskahju tekitamises, siis ei ole kostja ka vastutav hagis kirjeldatud kahjude põhjustamises ja see asjaolu omakorda loob olukorra kus hagejal puudus kohustus hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjusid. Hageja siiski hüvitas oma vaba tahte alusel hagis kirjeldatud kahjud, kuid selline hageja käitumine ei anna talle alust regressnõude esitamiseks kahju mittepõhjustanud isiku vastu. Hageja väited on tõendamata. Arvuti väljatrükid ei tõenda liikluskindlustuslepingu olemasolu. Kuna tegemist on sisuliselt regresshagiga, siis sellist nõuet saab esitada alles peale kulutuste kandmist. Liikluskahju väljamakse arvestusotsused ei tõenda hageja poolt kulutuste kandmist ega nende põhjendatust. Kostja on seisukohal, et lisaks muule on haginõue aegunud, sest liiklusõnnetus toimus 19.08.2004 ja hagi on kohtule esitatud alles 2009 aastal, st viis aastat hiljem. Aegumist rakendab kohus poole nõudel. Kui kohus siiski leiab, et kostjal tekkis mingil määral hüvitamise kohustus, siis kostja taotleb aegumise rakendamist. Kostja on nõus asja kirjaliku menetlusega ja ei pea vajalikuks asja läbivaatamist kohtuistungil. Lähtudes eeltoodust palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

Viru Maakohus tegi 30. oktoobril 2009.a määruse (tl 77-78), millega määras lahendada tsiviilvaidlus TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Viru Maakohtu 30.10.2009 määrusega asja lahendamiseks vajalikke dokumentide esitamiseks antud tähtaja jooksul esitas kostja oma seisukoha (tl 84-87). Seisukoha kohaselt liiklusõnnetust ei põhjustanud I M. Seoses liiklusõnnetusega algatas politsei kriminaalasja nr 05233000386 menetluse ja lõpetas selle prokuratuuri loal (toimiku lk 3) seoses I M tegevuse ja liiklusõnnetuses saabunud kahjuliku tagajärgede vahel seoses puudumise. Sisuliselt tähendab seda, et I M küll juhtis sõidukit alkoholijoobes, kuid tema tegevus ei põhjustanud liiklusõnnetust ega ka selle tagajärgi. Tegemist on kriminaalasja lõpetamisega seoses kuriteo koosseisu puudumisega. Väärteoasja nr 1330,04,005134 menetluse käigus tehti kindlaks, et 19.08.2004 põhjustas liiklusõnnetuse sõidukiga Volkswagen Passat reg märk XXX I L. Väärteootsuses (toimiku lk 5) on selgelt märgitud, et I L põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju sõiduki Volkswagen Passat reg märk XXX omanikule A V ja kehavigastusi I M, J T, N P ja M E. Kriminaalasja nr 05233000386 lõpetamise määrust ega otsust väärteoasjas nr 1330,04,005134 ei ole keegi õigeaegselt vaidlustanud ja seetõttu on ümberlükkamatult tõendatud, et sõiduki juhi kohal olnud I M ei ole süüdi 19.08.2004 toimunud liiklusõnnetuse põhjustamises. Liiklusõnnetuse põhjustas sõidukis viibinud kaassõitja. Liiklusõnnetus ei olnud põhjustatud sellest, et kostjast sõidukijuhil oli alkoholijoobe 0,58 promilli (toimiku lk 7), mis on sisult kerge alkoholijoove. Kuna liiklusõnnetuse ei põhjustanud kostjast sõiduki juht ja sõidukijuhi alkoholijoobe olemasolu ja liiklusõnnetuse põhjustamise vahel seos puudub, siis hagejal puudub hagis kirjeldatud regressinõude õigus. Kuna liiklusõnnetuse ei põhjustanud kostjast sõiduki juht, siis puudus hagejal hagis kirjeldatud kahjude hüvitamise kohustus kuna kohustusliku liikluskindlustuse objektiks on sisuliselt sõiduki juhi vastutus. Kuna kriminaalasja lõpetamise jõustunud määrusega on kindlaks tehtud kostja 4(9)

süülise käitumise puudumine liikluskahju tekitamises, siis ei ole kostja ka vastutav hagis kirjeldatud kahjude põhjustamises ja see asjaolu omakorda loob olukorra kus hagejal puudus kohustus hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjusid. Hageja siiski hüvitas oma vaba tahte alusel hagis kirjeldatud kahjud, kuid selline hageja käitumine ei anna talle alust regressnõude esitamiseks kahju mittepõhjustanud isiku vastu. Tõendamata ja põhjendamata on kahjukäsitluskulude nõue, kuigi kostja on viidanud, et hagi nõuded ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja väited on tõendamata. Arvuti väljatrükid ei tõenda liikluskindlustuslepingu olemasolu. Kuna tegemist on sisuliselt regresshagiga, siis sellist nõuet saab esitada alles peale kulutuste kandmist. Liikluskahju väljamakse arvestusotsused ei tõenda hageja poolt kulutuste kandmist ega nende põhjendatust. Kostja on seisukohal, et lisaks muule on haginõue aegunud, sest liiklusõnnetus toimus 19.08.2004 ja hagi on kohtule esitatud alles 2009 aastal, st viis aastat hiljem. Aegumist rakendab kohus poole nõudel. Kui kohus siiski leiab, et kostjal tekkis mingil määral hüvitamise kohustus, siis kostja taotleb aegumise rakendamist. LKS on kehtestanud §-s 42 lühendatud aegumistähtajad, millest hageja ei ole kinni pidanud. Hageja poolt esitatud tõenditest on näha, et nad pärinevad perioodist 2004 kuni veebruar 2005. Hageja on teinud huvitusotsused alles 2008 aasta lõpus, seega peale kõikide aegumistähtaegade saabumist. Lähtudes eeltoodust palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Vaatamata sellele, et kohus arvas, et asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis, avastas kohus lahendi tegemisel vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Kostja on esitanud taotluse aegumise kohaldamisest. Tsiviilasja toimikus olevad dokumendid kannatanutele tekitatud kahju hüvitamise nõude käsitlemise kohta on ebapiisavad aegumise kohaldamise või kohaldamata jätmise otsustamiseks ning see on menetluses tehtud viga, mis on kohtulahendi tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Seega leidis kohus, et asja menetlus tuleb uuendada ja teha hagejale ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks eeltoodust lähtudes. Viru Maakohtu 21.12.2009 määrusega (tl 88-89) uuendati tsiviilasja nr 2-09-22758 menetlus ERGO Kindlustuse AS hagis I M vastu liikluskahju 83 534,66 krooni nõudes. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada kohtule hiljemalt 14 tööpäeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest kahjutoimikute nr L06042890 ja nr L06042891 ärakirjad ja kirjalikult selgitada või esitada tõendid selle kohta, millest tulenevalt tehti otsus kannatanute 2004.a taotluste kohta isikukahju hüvitamiseks alles 2008.a-l. Hageja poolt kohtule 08.01.2010 esitatud selgituste kohaselt (tl 93-94) 19.08.2004 Ida-Virumaal toimunud liiklusõnnetust ei olnud võimalik hagejal kindlustusjuhtumiks tunnistada kuna antud juhtumit menetles kriminaalasjana Ida Politseiprefektuur. Tulenevalt Liikluskindlustuse seaduse § 45 lg-st 2 pikeneb hüvitamise tähtaeg kriminaalmenetluse aja võrra, kui juhtumi kohta toimub kriminaalmenetlus ning sellel on otsuse tegemisel oluline tähtsus. Kannatanu M E on esitanud isikukahju hüvitise taotluse kindlustusandjale alles 12.08.2008, mis registreeriti ERGO Kindlustuse AS’is 25.08.2008. Kannatanu N P esitas hüvitise taotluse 09.12.2004 ning taotlus registreeriti 20.12.2004. N P esitatud hüvitise taotlust ei olnud võimalik enne kostja poolt kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsust rahuldada kuna teadaolevalt põhjustas tema tegevus liiklusõnnetuse.

Kahjujuhtumi menetlemise käigus tegi kostja korduvaid päringuid Ida Politseiprefektuuri ja Viru Ringkonnaprokuratuuri liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks. Kuna 2008-ks aastaks ei olnud kostjale saadetud vastust Ida Politseiprefektuurist ega Viru Ringkonnaprokuratuurist siis lähtuti otsuse tegemisel LKF-andmebaasi POLIS infosüsteemis esitatud informatsioonist. Hageja jääb hagiavalduses toodud nõude juurde. Kostja seisukoha kohaselt (tl 108-109) hageja põhjendab hüvitamise otsuste viivitamist kriminaalmenetlusega. Kostja ei nõustu hageja põhjendusega, sest juba 2004 aastal teatas Eesti Liikluskindlustuse Fond, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja poolt juhitud sõiduk (vaata hageja poolt esitatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi teadet L142104) ja oli ka selge kes kus istmel istus. Hiljem täpsustati ainult tervisekahjustuste ulatust. Hageja poolt viidatud LKS § 45 lg 2 rakendatakse siis, kui on teadmata kumb sõiduk liiklusõnnetuse põhjustas. Siin osales ainult üks sõiduk ja see asjaolu oli teada algusest peale, st 2004 aastal. Kriminaalasi viibis, mitte auto-tehnilise ekspertiisi vaid kohtuarstliku ekspertiisi tõttu. Liiklusõnnetustes kannatada saanud isikute kehaliste kahjustuste raskuse kindlaks tegemiseks oligi määratud kohtuarstlik ekspertiis. Sellest ei sõltunud mitte liikluskahju põhjustanud sõiduk väljaselgitamine vaid liiklusõnnetuse põhjustanud isikule esitatava süüdistuse kvalifikatsioon. Kuna hageja on lähtunud põhimõttest, et ta on kohustatud hüvitama sõidukiga tekitatud kahjud sõltumata sõiduki juhi süüst, siis seega pidi hageja tegema vastavad otsused LKS § 45 lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud tähtaegadel, st juba 2004 aastal ja mitte ootama lõplikku lahendit kriminaalasjas. Kannatanutel on kohustus esitada hüvitise taotlused koheselt. Nii on M E esitanud hagejale taotluse 25.08.2008, milles taotleb 2004 aastal kantud kulutuste ja kahju hüvitamist, st rohkem kui kolm aastat peale kulutuste kandmist. Järelikult oli möödunud kolmeaastane aegumistähtaeg (vaata LKS § 42 lg 1 ja TsÜS § 150 lg 1). Kostja veelkord rõhutab, et tegemist on regresshagiga ja hagi on tõendamata. Kostja ei hakka kordama juba vastuses kirjeldatuid seisukohti vaid jääb nende seisukohtade juurde. Lähtudes eeltoodust palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Viru Maakohus tegi 30. oktoobril 2009.a määruse (tl 77-78), millega määras lahendada tsiviilvaidlus TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Viru Maakohtu 01.02.2010 määrusega (tl 110-111) anti pooltele asja lahendamiseks vajalikke avaldusi ja dokumentide ning seisukohti esitamiseks tähtaja. Kuna pooled ei taotlenud neile määruses antud tähtaja jooksul ei kohtuistungi määramist asjas ega nende ärakuulamist kohtuistungil, samuti ei võtnud tagasi oma nõusolekut kirjaliku menetlusega, lahendab kohus poolte vaidluse kohtuotsusega kirjalikus menetluses.

TsÜS §-st 143 tulenevalt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Tulenevalt TsÜS § 153 lg-st 1 surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid (RKTKo 3-2-1-8-07 ja 3-2-1-101-07). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Seega esmalt kohus tuvastab, kas väidetav nõue on aegunud või mitte. Vastavalt TsMS § 436 lg 4 kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle: • et 19.08.2004 toimus Narva-Jõesuu linnas Vabaduse tänaval liiklusõnnetus • et liiklusõnnetuse toimumise ajal kostja juhtis sõidukit Volkswagen Passat reg märgiga XXXI, mis kuulus A V • et liiklusõnnetuse toimumise ajal kandis kostja perekonnanimi „G“ • et kostjat segas tagaistmelt raadiot reguleerida püüdnud I L, kes kukkus peale kostjale, mille tagajärjel sõiduk kaotas juhitavuse ning sõitis teelt välja vastu puud • et liiklusõnnetusega on tekitatud kahju A V varale ning tervisekahjustusi N P ja M E • et liiklusõnnetuse toimumise hetkel juhtis kostja sõidukit alkoholijoobes • et kostja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kindlustatud ERGO Kindlustuse AS poolt liikluskindlustuse tavalepinguga nr L258874801/2 • et selle alusel tekkis ERGO Kindlustuse AS-il liikluskahju hüvitamise kohustus kannatanute ees • et M E esitas isikukahju hüvitise taotlus 12.08.2008 • et M E juhtum tunnistati kindlustusjuhtumiks 15.07.2008 otsusega • et N Pj esitas isikukahju hüvitise taotlus 09.12.2004 • et N P juhtum tunnistati kindlustusjuhtumiks 02.06.2008 otsusega. Liikluskindlustusseaduse (edaspidi LKindlS) § 42 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel on sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt aegumine peatub nõude esitamisega kindlustusandjale kuni otsuse tegemiseni. Sama paragrahvi lg-st 3 lähtub, et aegumise peatumine kindlustusandja suhtes kehtib ka nõude aegumisele kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu ja vastupidi.

Kuni 01.01.2006 kehtinud LKindlS § 42 lg 1 kohaselt kui kindlustusandjale või kahju tekitamise eest vastutavale isikule ei esitata varakahju hüvitamise nõuet 18 kuu või isikukahju hüvitamise nõuet 36 kuu jooksul alates liiklusõnnetuse toimumisest, siis ei ole kindlustusandjal ega Garantiifondil hüvitamise kohustust. LKindlS § 45 lg 1 kohaselt liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Vaidlust ei ole selles, et liiklusõnnetus juhtus 19.08.2004, N P esitas hagejale nõude kahju hüvitamiseks 09.12.2004. Seega pidi hageja hüvitama kahju hiljemalt 08.01.2005. LKindlS § 45 lg 3 sätestab, et kui liikluskahju suurust ei ole 30 päeva jooksul võimalik selgitada, tehakse hüvitamise otsus osa kohta, mille suurus on teada. Hageja poolt esitatud dokumentidest on näha, et kõik dokumendid seoses N. P tekitatud liikluskahjuga oli hagejale esitatud hiljemalt 30.08.2005 (tl 47-66), seega liikluskahju hüvitamise lõplik otsus pidi olema tehtud hiljemalt 29.09.2005. Kuni 01.01.2006 kehtinud LKindlS § 45 lg 2 sätestas, et kui juhtumi kohta toimub tsiviilkohtu-, kriminaal- või väärteomenetlus või kindlustuse vahekohtu menetlus ja sellel on otsuse tegemisel oluline tähtsus, pikeneb käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaeg nimetatud menetluse aja võrra. Samuti pikeneb tähtaeg, kui hüvitamise otsustamine või hüvitamine viibib hüvitise taotlejast sõltuva asjaolu tõttu. Seoses liiklusõnnetusega oli alustatud kriminaalmenetlust (tl 3-4), kuid ainuüksi see ei ole piisav, et hüvitamise tähtaeg pikeneks kriminaalmenetluse aja võrra. Kohtul tuleb tuvastada, kas kriminaalmenetluses tehtaval otsusel oli oluline tähtsus hüvitamise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel või mitte. Kohus leiab, et liikluskahju hüvitamise asjaolude selgitamisel ei ole kindlustusandja seotud kriminaalmenetlusega, kui asjas olulised asjaolud saab kindlustusandja välja selgitada teistele tõenditele tuginedes. Hageja väidete kohaselt N P esitatud hüvitise taotlust ei olnud võimalik enne kostja poolt kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsust rahuldada kuna teadaolevalt põhjustas tema tegevus liiklusõnnetuse. Kahjujuhtumi menetlemise käigus tegi kostja korduvaid päringuid Ida Politseiprefektuuri ja Viru Ringkonnaprokuratuuri liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks. Kuna 2008-ks aastaks ei olnud kostjale saadetud vastust Ida Politseiprefektuurist ega Viru Ringkonnaprokuratuurist siis lähtuti otsuse tegemisel LKF-andmebaasi POLIS infosüsteemis esitatud informatsioonist. Hageja hüvitas kannatanutele tervisekahju summas 72 638,84 krooni, millele lisandusid hageja poolt kantud käsitluskulud summas 10 895,82 krooni. Hageja regressnõue kostja vastu põhineb LKindlS § 48 lg 2 p 2, mille kohaselt kindlustusandjal või Garantiifondil on õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kes juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all, tarbis eelnimetatud aineid vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist või keeldus eelnimetatud ainete tuvastamisest tema väljahingatavas õhus või veres ning LKindlS § 48 lg 3, mille kohaselt käesolevas paragrahvis sätestatud tagasinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. See, et kostja juhtis sõiduautot alkoholijoobes, oli tuvastatud juba hagiavaldusele lisatud tõendiga 19.08.2004 (tl 7). Seega leiab kohus, et kriminaalmenetluses väljaselgitatavad asjaolud ei olnud olulised hageja jaoks ja hageja oleks saanud teistele tõenditele tuginedes selgitada välja tähtsust omavad asjaolud. Kuni 01.01.2006 kehtinud LKindlS § 45 lg 4 esimese lause kohaselt rahalise hüvitamise korral tuleb hüvitis üle kanda hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval või asjakohase pangaarve numbri saamisele järgneval tööpäeval, kui see ei ole hüvitamise otsuse tegemise ajal teada.