Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

27.12.2004.a esitas LH(edaspidi hageja) Harju Maakohtusse hagi AS(edaspidi kostja) vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS G AMS ja OÜ AG 25.07.2001.a lepingu nr 071, mille kohaselt kohustus AS G AMS ehitama mööblikaupluse aadressile Pae tn 48a. Hageja oli lepingu sõlmimise ajal OÜ A juhataja ja kostja AS G AMS juhataja, hagejal ja kostjal olid usalduslikud suhted, Kaitseliidu liikmetena olid nad tutvunud õppustel USA-s. Kuulnud hagejalt, et OÜ-l AG on plaan ehitada mööblipood, lubas kostja hagejale poe 1 miljoni krooniga valmis ehitada. Alustati läbirääkimisi kaupluse ehitamiseks, mille käigus kerkis poe hind, osaliselt 498’000.- kr „ettemaksu” tõttu. Lepingu p-s 5.4 on märgitud, et ekslikult, et AS G AMS teostab materjalide ostmiseks vajaliku ettemaksu summas 498’000.- kr, tegelikult ettemaksu pidi tasuma tellija. OÜ AG kavatses taotleda ehituse finantseerimiseks pangalaenu. Laenu saamiseks pidi olema omafinantseering, kuid see puudus. Kostja pakkus hagejale järgmise skeemi: näitamaks tellijal 498’000.- kroonise summa olemasolu, sõlmiti töövõtuleping 498’000.- ettemaksu tasumise kohustusega. Seejärel pidi AS G AMS väljastama OÜ-le AG dokumendi, millest nähtuks, et OÜ A G on AS-le G AMS 498’000.- kr juba tasunud. Enne selle dokumendi väljastamist nõudis kostja laenulepingu allkirjastamist, mille kohaselt oleks kostja nagu andnud hagejale 13.08.2001.a laenu summas 498’000.- kr. Kuna hageja kostjat usaldas, kirjutas ta lepingule alla ja kostja väljastas sularaha sissemakse orderi, mille kohaselt oleks nagu OÜ A G tasunud AS-le G AMS 498’000.- kr ettemaksu. Raha tegelikkuses ei liikunud. AS G AMS töövõtulepingut kohaselt ei täitnud, tööde valmimise tähtpäeva nihutati kahe järgmise töövõtulepinguga 17.06.2002.aastani. Kuigi töid nõuetekohaselt ei teostatud ega lõpetatud, nõudis A.S pidevalt tasu maksmist ette. Mööblipoe hind kasvas 3 miljonini, hageja keeldus täiendava tasu maksmisest rahaliste vahendite puudumise tõttu. Seejärel lubas kostja esitada nõude hageja vastu isiklikult laenulepingu alusel ning andiski võlanõude sissenõudmiseks inkassofirmale. Kostja kasutas skeemi hagejalt raha väljapressimiseks. Laenuleping on näiline tehing, kuna pooled tegid selle üksnes õigusnäivuse loomise kavatsusega. Seega on laenuleping tühine tehing. Hageja palub tunnustada hageja ja kostja vahel 13.08.2001.a sõlmitud laenulepingu tühisust. 16.05.2008.a täienduste kohaselt ei andnud kostja laenulepingu alusel 498’000.- kr hagejale, kuna tal ei saanud seesugust hulka sularaha 2001.a suvel olla, sest tal puudus vastav sissetulek. Nimetatut tõendavad äriregistri andmed, mille kohaselt kostja oli enne 2001.a seotud erinevate äriühingutega, olles neis osanik või aktsionär või juhtorgani liige. Kõikides ühingutes peale AS G AMS käive praktiliselt puudus. AS G AMS 1998.a ja 1999.a majandusaasta aruannetest nähtuvalt neil aastatel aktsionäridele kasumit ei jaotatud.; 2000.a majandusaasta aruande järgi juhatuse ja nõukogu liikmete aruandeaastal töötasusid ei makstud, kasumit 138’575.- kr aktsionäridele ei jaotatud; 2001.a osas märgib hageja sama, kasum 122’076.- kr jäi aktsionäridele jaotamata. 13.08.2001.a laenulepingu sõlmiti põhjusel, et töövõtja väljastaks kviitungi ettemaksu saamise kohta. Samuti võis sõlmitud leping kujutada endast tagatist OÜ AG maksevõimelisuse tõendamiseks. Keskkonnaministri 11..11.1998.a käskkirjaga kehtestatud ehituse töövõtulepingu üldiste tingimuste p 3.2 kohaselt oli tellijal kohustus anda töövõtjale maksevõimelisuse kinnitamiseks tagatis 10 % lepingu hinnast, kui ei lepita kokku teisiti. Selliste asjaolude valguses vastaks poolte vahel sõlmitud laenuleping enne 2002.a kehtinud teeseldud tehingu tingimustele, olles tegelikult varjatud tehinguna juriidiliste isikute vahel sõlmitud tagatisleping. Samas TsÜS § 70 eeldab varjatud tehingu tegemist teeseldud tehingu teinud, st samade poolte vahel, mis käesolevas asjas ei esine. Hagejal ja kostjal puudusid ja puuduvad igasugused varjatud võlasuhted (laenulepinguga ei varjatud mingit muud pooltevahelist võlasuhet). Tegemist saab olla mitte teeseldud, vaid näiliku tehinguga TsÜS § 69

järgi, sest see ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi pooltele. Kui kohus leiab, et TsÜS § 70 on kohaldatav, siis võib asuda seisukohale, et vaidlusaluse laenulepingu näol on tegemist AS G AMS ja OÜ AG vahelise teeseldud tehinguga, mille eesmärgiks oli töövõtulepingujärgsete maksete tasumise tagamine ning tegelik laenusuhe eksisteeris AS G AMS ja OÜ AG vahel. Seda asjaolu tõendab muuhulgas AS G AMS 2003.a majandusaasta aruanne, millest nähtuvalt on AS alustanud võlgade sissenõudmist kohtu kaudu AG summas 557’700.- kr. Tegelikult oli selleks hetkeks esitanud Tallinna Linnakohtule kostja hagi hageja vastu laenulepingust tuleneva võla ja viivise nõudes, kuid AS G AMS viidatud majandusaasta aruandest nähtuvalt käsitles viimane ka ise sõlmitud laenulepingut äriühingute vahelist võlasuhet käsitleva dokumendina. Seda, et kostja hagejale tegelikult laenu ei andnud ning tegemist on äriühingute vahelise võlasuhtega, kinnitavad järgmised asjaolud: - 13.08.2001.a, so samal kuupäeval laenulepingu allakirjutamisega väljastas AS G AMS arve nr 169 OÜ-le AG summas 498’000.- kr ning ühtlasi ka kviitungi 498’000.- kr tasumise kohta, selgitus Pae 48a ettemaks. - laenuleping allkirjastati mitte kostja elukohas, vaid AS G AMS tegutsemiskohas. Enne töövõtulepingu sõlmimist 10.07.2001.a tehtud AS G AMS hinnapakkumine 1’996’000.- kr kasvas 15.04.2002.a 2’809’000.- kroonini. AG OÜ keeldus põhjendamatute arvete ning ebakvaliteetse töö eest tasumast, AS G G AMS teatas 06.06.2002.a kirjaga ehitustööde peatamisest objektil Pae 48a. OÜ AG palus enammakstud summas 12.08.2002.a pretensiooniga tagastada. Läbirääkimised ning vastatikune nõuete esitamine enne kostja poolt detsembris 2002.a hageja vastu kohtusse hagi esitamist toimus äriühingute vahel, kusjuures juhuks, kui OÜ AG AS G AMS nõudmisi ei täida, lubas kostja lasta käiku tema ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu. Kostja kasutas laenulepingut poolte juhitud äriühingute vahel sõlmitud töölepingu hinna suurendamisel surveavaldamiseks, mistõttu võib seda lepingut käsitleda teatava tagatisena, aga mitte laenulepinguna füüsiliste isikute vahel. AS hagi LH vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes 09.05.2006.a Harju Maakohtusse esitatud hagi kohaselt pöördus kostja hageja poole 2001.a augustis laenu saamise sooviga umbes 500’000.- kr. Laenu soovis kostja hagejalt kinnistu omandamiseks, lubades tagada laenu tagasimaksmise kinnistu omandamise järgselt hüpoteegiga. 13.08.2001.a sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt hageja laenas kostjale 498’000.- kr tagastamise tähtajaga 14.01.2001.a. Laenulepingu p 4 kohaselt kohustus kostja laenu mittetäielikul või mitteõigeaegsel tagasimaksmisel tasuma viivist 0,5% päevas laenusummalt iga viivitatud päeva kohta. Laen anti kostjale üle hageja asukohas Tallinnas, XXX, mille kättesaamist kinnitas kostja allkirjaga laenulepingul. Kostja pole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud, on keeldunud andmast täiendavaid tagatisi laenukohustuse täitmise tagamiseks. Vaidluse kohtuväline lahendamine ei ole andnud tulemusi. Hageja esitas laenulepingust tuleneva nõude kohtule esmakordselt 12.12.2002.a Hagi võeti Tallinna Linnakohtu menetlusse (tsiviilasi nr 2/22-10333/02), menetlus lõppes 16.02.2005.a, mil jõustus Tallinna Linnakohtu 17.01.2005.a määrus hagi läbivaatamata jätmise kohta. Hageja laenulepingust tuleneva nõude aegumine oli peatunud 12.12.2002. – 16.02.2005.a ja nõue ei ole käesolevaks ajaks aegunud. Kostja on kohustatud tasuma laenulepingu kohaselt põhivõlale lisaks ka viivist laenulepingu p 4 alusel. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 14.01.2001.a. Hagi esitamise seisuga on laenu tagastamisega viivitatud kokku 1680 päeva, mis oleks 2490.- kr päevas. Hageja vähendab viivise määra 0,05%-le, mis teeb 249 kr päevas. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevus summas 498’000.- kr ja määrata kohtulahendis kindlaks viivise määra 0,05 % tasumata summalt ehk 249.- kr iga viivitatud päeva eest, mõista kostjalt

välja viivis 0,05 % tasumata summalt ehk 249 kr iga viivitatud päeva eest alates 16.10.2001.a kuni kohtuotsuse täitmiseni. 14.11.2006.a täpsustustes on hageja palunud kostjalt välja mõista 692’220.- kr. 05.05.2008.a Harju Maakohtu määrusega liideti tsiviilasjad nr 2-04-1979 ja 2-06-10838 ühte menetlusse, nende numbriks sai 2-04-1979. Kostjate vastuväited ja põhjendused Kostja AS vastuväited Kostja vastuse kohaselt on viited äriühingute vahelisele ehitustöövõtulepingule asjakohatud. 2001.a augustis pöördus hageja kostja poole sooviga saada laenu umbes 500’000.- kr ulatuses. 13.08.2001.a sõlmisidki hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt kostja laenas hagejale 498’000.- kr tagastamise tähtajaga 14.10.2001.a. Laenulepingu p 4 kohaselt kohustus hageja laenu mittetäielikul või mitteõigeaegselt tagasimaksmisel tasuma viivist 0,5 % päevas iga viivitatud päeva kohta. Laen anti hagejale üle sularahas kostja asukohast Tallinnas, XXX. Laenusumma kättesaamist kinnitab hageja allkiri laenulepingul, mille p 7 kohaselt on hageja kogu laenusumma sularahas täielikult kätte saanud ega oma selle suhtes mingisuguseid täiendavaid pretensioone. On ebaloogiline, et hageja nõustus sõlmima laenulepingut tingimustel, millega ta nõus ei olnud. Hageja laenulepingust tulenevat kohustust täitnud ei ole, täiendavaid tagatisi on keeldunud andmast. Laenuleping sõlmiti ehitustöövõtulepingust eraldiseisvalt kahe füüsilise isiku vahel. Kostja eesmärgiks ei olnud hagejalt raha väljapressimine. Ühe ja sama summa osas kahe eri tehingu sõlmimine eri isikute vahel ei oleks olnud kostja huvides. OÜ AG 2002.a majandusaasta aruande raamatupidamisbilansist nähtub, et äriühingu reservfondis on kajastatud 498’000.- kr, so sama summa, mis hagejale laenulepingu alusel üle anti. OÜ AG 2001.a majandusaasta aruandest nähtub, et äriühing on 2001.a reservfondis kajastanud täpselt sama summa 498’000.- kr, mis vaidlusaluse laenulepinguga hagejale üle anti. Majandusaasta aruandest nähtub ka asjaolu, et pangalaen on OÜ-le AG välja makstud. AS G AMS tegevusaruandes kajastuv 557’700,94 kr sissenõudmine AG toimus arvete nr 200226, 2002120 ja 2004130 tasumisest tekkinud võlgnevuse tõttu. Vastav võlgnevus nähtub raamatupidamisprogrammi väljatrükilt. Kohtu poolt AS-lt SEB välja nõutud laenulepingust nähtub, et laen makstakse OÜ-le AG välja pärast 498’000.- kr suuruse omafinantseeringu tasumist (lepingu p 3.2). Kostja LHvastuväited Kostja vastuse kohaselt ei eksisteeri hageja ja kostja vahel laenulepingust tulenevat võlasuhet, sest laenulepingus märgitud summat ei ole kostja hageja käest saanud. Hagiavalduses märgitud läbirääkimised leidsid tõepoolest aset, kuid seda AS G AMS ja OÜ A G vahel. Nimetatud juriidilised isikud sõlmisid 25.07.2001.a lepingu nr 071, mille kohaselt AS G AMS kohustus ehitama mööblikaupluse aadressil Pae tn 48a. L. H kordab oma hagiavalduse väiteid. Lisaks märgib kostja, et viidatud tööettevõtu lepingu p 5.4 oli lepingusse lülitatud selleks, et oleks täidetud ehitustöövõtulepingu üldiste tingimuste (ETÜT) p 3.2.2 tingimus, mille kohaselt peab lepingu allakirjutamise järel tellija ettenähtud tähtajaks andma töövõtjale tagatise, milleks on 10 % lepingu hinnast, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AS G AMS ja OÜ A G leppisid ETÜT p 3.2.2 mõttes kokku teisiti, sätestades ehitustöövõtulepingu ettemaksuks 498’000.- kr. See summa oli vastavuses tellija kavatsusega taotleda ehituse finantseerimiseks pangalaenu. Laenu saamiseks pidi tellijal olema omafinantseering, mida tellijal tegelikult ei olnud. Omafinantseeringu olemasolu näitamiseks

pangale lubas A.S L. H aidata, pakkudes välja järgmise skeemi. Edasi kordab kostja oma hagivalduses toodu väiteid A.S pakutud skeemi kohta. Tegelikkuses vastava summa ülekandmist ei toimunud ei juriidiliste ega füüsiliste isikute vahel. Väljamõeldud skeemi eest nõudis A.S , et L. H allkirjastaks hagiavalduses laenulepinguna käsitletud dokumendi. Peale töövõtulepingu sõlmimist ja pangast raha saamiseks vajalike dokumentide vormistamist hävitas A.S sõlmitud laenulepingu originaali. Hagiavalduses nõutud viivis on ülemäära suur ja kostja palub selle jätta hagi võimaliku rahuldamise korral täielikult rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 13.08.2001.a allkirjastasid pooled dokumendi nimetusega „Laenuleping”, mille kohaselt A.S (edaspidi kostja) andis L. Hle (edaspidi hageja) laenu summas 498’000.- kr, tähtajaga 14.10.2001.a ja laenu mittetäielikul või mitteõigeaegsel tagasimaksmisel kohustus laenusaaja tasuma viivist 0,5 % päevas laenusummalt iga viivitatud päeva kohta. Laenulepingu p 7 kohaselt kinnitas laenusaaja allkiri lepingul, et ta on kogu laenusumma sularahas täielikult kätte saanud ja ei oma selle suhtes mingisuguseid täiendavaid pretensioone (I kd, tl 8). Kuigi kostja leiab, et OÜ AG ja AS G AMS vahelised õigussuhted ei puuduta käesoleva tsiviilasja esemeks olevat laenulepingut, ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et OÜ AG, keda esindas hageja ja AS G AMS, keda esindas kostja, sõlmisid 25.07.2001.a ehituse töövõtulepingu, kogumaksumusega 1’996’000.- kr Pae tn 48a mööblikaupluse ehitamiseks hinnapakkumise nr 206-2001 alusel ja nimetatud lepingu p 5.4 kohaselt kohustus tellija (lepingus ekslikult töövõtja) teostama ettemaksu materjalide ostmiseks summas 498’000.- krooni (I kd, tl 9-11, 21, II kd, tl 42). Samuti ei ole vaidlust selles, et OÜ AG on väljastanud sularaha sissemakse orderi 498’000.- kr tasumise kohta 13.08.2001.a (I kd, tl 12). Vaidlust ei ole selles, et vaidluse lahendamine kohtuväliselt ei ole andnud tulemusi (I kd, tl 22-23). Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja võlgneb kostjale poolte sõlmitud laenulepingu järgi raha. Hageja leiab, et ta ei võlgne, kuna laenulepingu alusel ta kostjalt raha ei saanud. Ka tegelikku kohustust hagejal kostja ees ei olnud, samuti ei jäänud hageja juhitav äriühing võlgu kostja juhitavale äriühingule. Arvega nr 169 13.augustist 2001.a loeb kohus tõendatuks, et samal kuupäeval laenulepingu sõlmimisega väljastas AS G AMS OÜ-le A ettemaksu arve summas 498’000.- kr ja samal kuupäeval kviitungi nimetatud summa saamise kohta ettemaksuarve nr 169 alusel (II kd, tl 4041). Ettemaksu arvega ja sularaha sissemakse orderiga (II kd, tl 95) loeb kohus tõendatuks, et sarnase ettemaksu arve ja kviitungi väljastas AS G ka 01.02.2002.a ja orderi detsembris 2001.a. Panga memoga ja laenulepinguga (tl 79-88) loeb kohus tõendatuks, et AS Eesti Ühispank väljastas OÜ-le AG 31.01.2002.a laenu 1,5 miljonit kr, tingimuseks oli muuhulgas AS G AMS kinnituse 498’000.- kr tasumise kohta. Tunnistaja N H ütluste kohaselt (II kd, tl 61) saab tunnistaja raamatupidamispaberitega kinnitada, et AG ei ole maksnud enne 25.07.2001.a AS-le G AMS 498’000.- kr sularahas ega ülekandega. Tunnistaja nägi ehituslepingut, kust tuli maksta 1’996’000.- kr ja ettemaks. Nädalaid hiljem tuli hageja G AMS-i poolt antud arvega summas 498’000.- kr ja esitas samas ka kviitungi, mille järgi G AMS on selle raha juba kätte saanud. Kolmas paber oli hageja ja kostja laenuleping. Tunnistaja MPütluste kohaselt (II kd, tl 63) on kostja (äriühingute vahelisel töövõtulepingust tulenevate vaidluste reguleerimiseks peetud) kohtumisel öelnud, et tal on vastav leping hagejaga, mida ta kasutab, kui AG võlga ära ei maksa.

Hageja L. H vande all antud ütluste kohaselt (II kd, tl 196-199) nõustas kostja teda mööblipoe ehituseks muuhulgas ka laenu võtmisel, (pangalaenu saamiseks) omafinantseerimiseks hagejal raha ei olnud, pank aga nõudis 25% ehitusmaksumusest. Kostja pakkus välja skeemi, et tema firma G AMS annab tšeki, et AG OÜ on teinud firmale G ehituse ettemaksu. Me arvutasime, et see summa peaks olema 500’000.- kr. Kostja ütles, et pank saab kohe aru, kui summa on 500’000.- kr, võtame sealt natuke maha, teeme 498’000.- kr, et pank ei hakkaks seda uurima. G AS väljastas minu firmale tšeki, et me oleme sellise summa neile maksnud. Minu firma sellist summat G ei maksnud, ei olnud selliseid rahalisi vahendeid. Et tunda ennast kindlana, kirjutas kostja võlakirja 498’000.- kroonile. Kostja nõudis, et võlakirja ma annaksin isiklikult põhjendusega, et kui minu firma võtab sellise kohustuse, siis pank ei annaks laenu. Ma andsin võlakirja S le isiklikult. Rääkisime sellest omavahel nii, et tema firma saab ehitustööde tegemise õiguse endale ja see võlakiri oli justkui garantiiks, et G saab selle töö tegemise endale. /.../ Sellise ettemaksukviitungi koostasid pooled kahel korral, kuna üks pank raha ei andnud ja hageja läks jälle kostja juurde, kes kirjutas talle uue kassa sissemaksu orderi, et hageja firma on maksnud 498’000.- kr G ettemaksu, hageja esitas kviitungi Ühispangale ja viimane aktsepteeris seda ning andis laenu. Raha reaalset liikumist ei toimunud. Võlakiri oli ka garantii, et AG ei läheks seda olematut raha G tagasi nõudma, kui me laenu ei saa ja ehitust ei toimu. Laenulepingu pidime kustutama siis, kui vastava summa eest on AG esitanud kviitungeid SEB pangale ja pank on need ehitajale välja maksnud. Raha pidi tulema laenusummast, mis ehituseks (panga poolt) anti. /.../ Leppisime kokku, et võlakirja hävitame siis, kui 600’000.- kr ulatuses on pank maksnud G arveid. Selle 600’000.- kr jaoks me sõlmisime kaks võlakirja, st üks oli võlakiri ja teine siin asjas vaidlusalune laenuleping. 11.04.2002.a ma esitasin pangale G arve 581’000.kr kohta. Enne seda oli arveid panka viinud ligemale 300’000.- kr eest ja pank oli need G välja maksnud. 11.04.2002.a tulin S juurde, A ülekande tegime G minu pin-kalkulaatoriga tema arvutist. /.../ siis mina küsisin kostjalt võlakirjasid, st võlakirja ja laenulepingut tagasi. Need olid tal lauasahtlis, ta võttis need välja ja tõmbas need pooleks. Kostja kinnitas, et need dokumendid on võlakiri ja laenuleping. Nägin kahest lehest pealmist, kuid ma ei saanud seda lugeda. Samas ei kahelnud ma hetkekski, et need on need dokumendid. L. H väide, et A.S hävitas laenulepingu originaali tema nähes, on ümber lükatud ekspertiisiaktidega nr DM-0295-08/5630 ja DM-0294-08/5629 (tl 141-169). Hageja veendumus laenulepingu hävitamisest on seletatav asjaoluga, et tegelikkuses ei näinud hageja, mis dokumendid kostja katki rebis ja tema veendumus põhines oletusel, et need olid laenuleping ja võlakiri. Eelpooltoodud tõenditest saab teha järelduse, et hageja poolt juhitud OÜ AG ja kostja poolt juhitud AS G AMS sõlmisid ehitustöövõtulepingu, milles sätestasid OÜ AG kohustuse tasuda ettemaks. OÜ-l AG sellist raha ei olnud. AS G AMS väljastas OÜ-le AG kassa sissetuleku orderi nagu oleks ettemaks tasutud. Sellega oli AS G AMS sisuliselt andnud OÜ-le A täitmise kviitungi, mis ei vastanud tegelikkusele. Täitmise kviitungi tegelikkusele mittevastavusest ei saa aga järeldusi teha laenulepingu tühisuse kohta. 13.08.2001.a tehingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 69 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Asjaoludest tulenevalt ei saa väita, et tehinguga ei soovinud pooled õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd laenulepinguna sõlmitud dokument sõlmiti OÜ AG kohustuse summas 498’000.- kr tagamiseks, soovisid pooled tehinguga õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 70 lg 1 kohaselt on teeseldud tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti. Tehing, mida tegelikult teha taheti, on varjatud tehing. Teeseldud tehing on tühine. Pooled ei soovinud varjata laenulepinguga teist tehingut. Laenuleping ei ole seega näiline ega teeseldud tehing, mille pooled sõlmisid ilma kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi või tagatise andmise tehingu varjamiseks. Tegemist ei ole tühise tehinguga. Et tegemist võis olla käendusega, on hageja ka möönnud (istungi protokoll II kd, tl

58). Laenulepingu sõlmimise asjaoludest saab teha järelduse, et laenuleping summas 498’000.- kr sõlmiti samal päeval AS G AMS poolse orderi 498’000.- kr väljastamisega viimase kontoris XXX tänaval. Hagi asjaolude kohaselt pidi AS G AMS saama kogu töövõtulepingus märgitud summa, seega ka ettemaksu. Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et AS G AMS soovis tagatist orderis märgitud summa võlgnevuse osas, kuna paberil oli AS G summa juba saanud, tegelikkuses oli see liikunud aga ainult paberil. Esile toodud asjaoludest ja tõenditest on võimalik teha järeldust, et AS G soovis, et hageja annaks isiklikult tagatise vaidlusaluse summa tasumiseks. Nimetatu on seletatav hageja enda poolt esile toodud asjaoludega, et tegelikkuses puudusid OÜ-l AG vahendid pangalaenu saamisel vajaliku omafinantseeringu saamiseks, millest möödaminekuks A.S skeemi välja mõtles. TsK kehtivuse ajal ei olnud pooltel keelatud kokku leppida, et tagatissuhtest tulenev kohustus tuleb täita kolmandale isikule ehk A.S le (TsK § 162). Samuti võisid pooled tagatissuhtest tuleneva võlgnevuse vormistada laenulepinguna (TsK § 272 lg 3). Sisuliselt vastab poolte kokkulepitu kausaalsele võlatunnistusele, mille ülesanne ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust. Selline võlgniku ja võlausaldaja kokkulepet eeldav võla ümberkujundamine on käsitletav lepinguna (TsK § 162 ja § 165 lg 1). Sarnane instituut TsK § 272 lg-ga 3 on sätestatud kehtivas VÕS § 396 lg-s 2, milles on samuti ette nähtud muu kohustuse ümberkujundamine laenuks. Seega saab vaidluse lahendamisel lähtuda ka Riigikohtu praktikast VÕS § 396 lg 2 osas. Riigikohtu praktika kohaselt on kausaalse võlatunnistuse kehtivus seotud põhikohustuse kehtivusega (nt lahendid 3-2-1-87-07, 3-2-1-2106). Võlatunnistus ei loo poolte vahel uut kohustust, vaid selle ülesanne on üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja muuta võla sissenõudmine lihtsamaks (nt lahendid 3-2-1-21-06, 3-2-169-06). Kinnitada saab kohustust, mis eksisteerib ehk selles osas on võlatunnistus kausaalne (aktsessoorne). Kohustuse kinnitamise põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine – võlgnik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega laenulepingu alusel võlga nõudes pidanuks A.S esmalt tõendama, et tegemist on kausaalse võlatunnistusega. Seda seetõttu, et kausaalne võlatunnistus ei loo iseseisvat nõudealust ning võlausaldaja nõue ei saa põhineda üksnes võlatunnistusel, antud juhul laenulepingul. Ka Riigikohus on leidnud, et kausaalse võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida vastutuse aluse olemasolu. Lisaks kinnitab seda, et laenulepinguna vormistati tagatislepingust tulenev kohustus asjaolu, et kostjal ei olnud võimalusi sellise raha laenamiseks hagejale. Vaidlust ei ole selles, et AS G AMS majandusaasta 2000.a, 2001.a ja 2003.a aruande (I kd, tl 87-138, II kd 29-35) kohaselt äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmetele töötasu ei makstud, kasumit aktsionäride vahel ei jaotatud. Maksu- ja Tolliameti vastuse ja selle lisa kohaselt on kostja saanud 1999.a AS-st G AMS maksustatavat tulu 33’000.- kr, 2000.a 62’000.- kr ja 2001.a 130’971.- kr (II kd, tl 70-74). Õige on kostja seisukoht, et kostjal võis olla muid allikaid ja vastavas hulgas sularaha laenu andmiseks. Kohus juhtis kostja tähelepanu nimetatu tõendamise vajadusele. Kuigi kostjal vahendite puudumise tõendamise kohustus lasus hagejal, võib teine pool kasutada kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata üksnes seni, kui viite kohta ei ole tõendeid esitatud. Kui aga väitele lisatakse tõendeid asjaolude kinnitamiseks, siis on ka teisel poolel TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli vastav hulk sularaha. Asjaolu, et AS G AMS kajastas oma 2003.a raamatupidamise aastaaruandes seda, et ta on asunud OÜ-lt AG võlga summas 557’700,94 kr sisse nõudma, on seletatav AS G AMS seisukohaga, et OÜ AG võlgnes talle esitatud arvete alusel. Nimetatut tõendab ka AS G AMS müügireskontro (II kd, tl 101). Pooled ei vaidle selle üle ja nimetatu on tõendatud ka kirjaga ehitustööde peatamisest 06.juunist 2002.a (I kd, tl 141, II kd tl 44), OÜ AG pretensioon AS-le G

AMS (II kd, tl 45), et äriühingute vahel tekkis ehitustöövõtulepingu täitmisel vaidlus kohustuste kohases täitmises. Eesti Ühispanga kirjast L. Hle nähtub, et pank on uurinud L. Hlt kui OÜ AG esindajalt, miks on AS-le G tasutud 498’000.- kr kajastatud kui põhivara ettemaks (II kd, tl 51). Nimetatut kinnitab ka 2001.a raamatupidamise aastaaruanne (II kd, tl 102-110). Hageja andis selle kohta vande all järgmise seletuse: „2002.a AG majandusaasta aruandes kajastati 498’000.- kr reservfondis, kuna raamatupidaja ei osanud seda kviitungit kusagil näidata, sest reaalset raha seal taga ei olnud. Allkirjastasin teadvalt valeandmeid sisaldava majandusaasta aruande, sest ma olin sundseisus. Miks just 2002.a majandusaasta aruandes, sellele ma ei oska vastata, seda teab raamatupidaja.” Kohus on seisukohal, et raamatupidamisaruanne ei lükka seetõttu ümber hageja väiteid, et ettemaksu tegelikkuses AS-le G AMS esialgselt ei tasutud. A.S hagis L. H vastu peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kinnitatava kohustuse olemasolu tõendamine tähendab, et võlausaldajal lasub üksnes põhikohustuse eksisteerimise tõendamiskoormus – võlausaldaja ei pea tõendama kõigi nõude maksmapanekuks vajalike eelduste täitumist. A.S valis menetluses teise positsiooni leides, et tegemist oli reaalse laenulepinguga. Sellest tulenevalt ei järginud A.S ka kohtu eelmenetluses antud juhiseid, esile tuua ja tõendada nõude maksmapanekuks vajalikke eeldusi (ehk 498’000.- krooni mittetasumist OÜ AG poolt või vastavas summas võlgnevuse esinemist). L. H on kogu menetluse kestel väitnud, et OÜ AG ei võlgne AS-le G AMS midagi. A.S ei ole tuginenud asjaolule, et tal on töövõtulepingu ettemaksu tasumisest tulenev nõue L. H vastu, vaid on tuginenud asjaolule, et tal on reaalne laenuleping hagejaga. Laenuraha üleandmist kostja tõendada ei suutnud. Kuivõrd laenuleping ei ole tühine, jääb L. H nõue A.S vastu laenulepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Kuivõrd tõendamist ei leidnud laenulepingu alusel raha üleandmine L. Hle ja A.S ei tuginenud oma hagis asjaolule, et laenulepinguna vormistati muu võlgnevus, puudub alus rahuldada A.S nõuet L. H vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse 498’000.krooni. Kuivõrd põhinõue jääb rahuldamata, pole alust rahuldada ka viivise nõuet. Kohus ei uuri järgmisi käesolevas vaidluses asjakohatuid tõendeid: täiendavad lepinguid ja täiendav hinnapakkumine (I kd, tl 13-20, II kd tl 43), kuna vaidluse seisukohalt ei oma tähendust, kas pooled lükkasid edasi ehitustöövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaega; keskkonnaministri käskkirja (I kd, tl 138—140), kuna tegemist on õigusaktiga; äriregistri väljavõtteid NPja AS V kohta (II kd, tl 36-39), kuna nendest dokumentidest ei nähtu nende seos käesoleva kohtumenetlusega; M.A ja N. H kirjalikku seletust (II kd, tl 127), kuna vastavad isikud andsid ütlusi tunnistajatena. Nõude lugeda 13.08.2001.a L. H ja A.S vahel allkirjastatud laenuleping mitte sõlmituks, esitas L. H alles kohtukõne teesides, mistõttu kohus seda ei käsitle. Menetluskulud Käesolevas menetluses on liidetud kaks hagi, millest üks on esitatud enne 01.01.2006.a kehtima hakanud TsMS-i ja teine uue TsMS-i kehtivuse ajal. Kohtukulud (riigilõiv) L. H hagis A.S vastu jäävad L. H kanda varemkehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel. Kohtukulud (riigilõiv) A.S hagis L. H vastu jäävad A.S kanda. Kuivõrd rahuldamata jäävad mõlemad hagid, hagid on omavahel olemuslikult seotud ja esindajad on esitanud esindaja tasu osas taotlused kohtukulude väljamõistmiseks ilma hagisid eraldamata, peab kohus menetlusökonoomikast tulenevalt põhjendatuks menetluskulude summalist kindlaksmääramist mõlemas hagis. Kohus peab esindajate tasu osas - arvestades asja keerukust, selle ettevalmistamiseks kulunud aega, samuti kohtuistungitele kulunud aega - kummagi esindaja puhul vajalikuks ja põhjendatuks kohtukuluks 50’000.- krooni. Kohus seda summat pooltelt TsMS § 61 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel välja ei mõista, vaid loeb summad vastastikku tasaarvestatuks. Kokkuvõttes jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.