Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik 30.01.2008 esitas hageja hagi kostja vastu toitja kaotusega tekitatud kahju hüvitamiseks ühekordse hüvitisena 305 809 krooni. Alates 01.01.2008 kuni 01.12.2008 palus hageja välja mõista igakuise hüvitise 4 633 krooni. Kuni õpingute lõppemiseni või kuni hageja M-L. M. 24. eluaastani palus hageja välja mõista hüvitise lähtudes iga järgneva aasta kohta kehtestatud palga alammäärast. Hagiavalduse kohaselt Eesti Vabariigi Ülemkohtu 07.06.1991 otsusega mõisteti kostja süüdi A-J. K. surma põhjustamises. 14.06.2007 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-07-3094 tuvastati hageja põlvnemine A-J. K.st. Seoses põlvnemise tuvastamisega tekkis hagejal VÕS § 129 lg 3 ja 4 õigus saada isalt ülalpidamist ning põlvnemise tuvastamisest tekkis isal kohustus hagejat ülal pidada. Seoses isa surmaga kostja süül kadus hagejal võimalus isalt ülalpidamist saada. Kahju hüvitamisega tuleb hageja seada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud, st kui isa oleks elus. Kahju suuruse aluseks on isa võimalik sissetulek. A-J. K. töötas XXXXXXXXXX T. T. ning tema viimase 12 kuu keskmine töötasu perioodil 1989 augustist kuni juulini 1990, oli 182,40 rubla. Hüvitise leidmiseks on otstarbekas kasutada kannatanu viimase indekseeritud keskmise töötasu suhet sel ajal kehtinud miinimumpalga. Indekseeritud keskmise töötasu suhe 1990 miinimumpalka on 213/100 = 2,13. Saadud koefitsiendiga tuleks läbi korrutada 2008.a. kehtiv töötasu alammäär 4 350 krooni x 2,13 = 9 265,50 krooni. Hageja saadav ülalpidamise summa moodustab pool kannatanu saadavast sissetulekust. Eeltoodud arvestusest lähtudes moodustab hüvitis alates 01.01.2008-31.12.2008 4 632,75 krooni, ümardatuna 4 633 krooni. VÕS § 136 lg 2 ja lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitada perioodiliste maksetena, tehes maksed iga kolme kuu eest ette kui kohus ei otsusta teisiti, va juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Lisaks perioodilisele hüvitisele on põhjendatud ühekordse hüvitise nõue aja eest kannatanu surmast 05.08.1990 kuni nõude esitamiseni 01.01.2008. Toitja surmaga seoses kaotas hageja võimaluse saada ülalpidamist. Tegemist on varalise kahjuga VÕS § 1043 ja § 129 lg 3 mõttes. Hüvitise arvutamisel on lähtutud palga alammääradest kõnealusel perioodil ning kohaldatud indeksit 2,13. Arvutuste kohaselt moodustab ühekordne hüvitis 305 809 krooni. Hageja õppis N. R. ning leidis, et tal on õigus saada toitjalt ülalpidamist kogu õpingute aja eest kui tal puudub iseseisev sissetulek. Toitjakaotuspensioni makstakse vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse § 20 lg 2 p-le 1 kuni 24.eluaastani kui toitja laps õpib

gümnaasiumis, kutseõppeasutuse päevases vormis või ülikoolis. Õppiv laps ei oma sissetulekut ja on ülalpeetav, mistõttu pensionikindlustuse seaduses sätestatud põhimõte on rakendatav ka kahju nõudes seoses toitja kaotusega. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt hageja isa surma põhjustamine toimus 1991.a. Sellel ajal ei kehtinud seadused, millele hagi tugineb. Hageja nõue saada ülalpidamise summana pool kannatanu saadavast sissetulekust on põhjendamatu. Perekonnaseadusest tulenevalt määratakse lapsele igakuine elatisraha kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest lähtuvalt. TsK § 43 lg 2 kohaselt oli kannatanu surma korral õigus hüvitisele isikul, kes oli kannatanu ülalpidamisel, osas, mis tal oli õigus saada kannatanu eluajal. Hagis viidatud perekonnaseadus hakkas kehtima 01.01.1995. Varem kehtinud perekonnaseaduse kohaselt mõisteti lapse isa töötasust ülalpidamiseks 1⁄4 ühe lapse korral. Kehtiv perekonnaseadus sätestab, et igakuine elatusraha ei tohi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o. alates 01.01.2008 2 175 krooni. Hageja ei ole tõendanud, miks tuleb talle välja mõista pool kannatanu töötasust, samuti ei ole põhistatud lapse igakuiseid vajadusi ega indekseerimist. Hageja nõue perioodilise hüvitise maksmiseks kuni tema 24.eluaastani ei ole põhjendatud. PKS § 60 lg 1 järgi tuleb last üleval pidada kuni tema täisealiseks saamiseni. Riikliku pensionikindlustuse seadus, mis kehtestab toitjakaotuspensioni saamise õiguse kuni 24. eluaastani, hakkas kehtima 01.01.2002. Hageja põlvnemine kannatanust tuvastati 14.06.2007 kohtumäärusega. Kohtus põlvnemise tuvastamise korral tuleb lugeda mees lapse isaks alates lapse sünnist. See aga ei tähenda, et vanemalt, kellest põlvnemine tuvastati, saab ülalpidamist nõuda tagasiulatuvalt. Käesoleval juhul on elatisehagi esitatud 30.01.2008, laps sai täisealiseks 20.04.2008. Kui kohus leiab, et elatis kuulub väljamõistmisele, siis saab see olla ainult perioodi 30.01.2008 – 20.04.2008 eest. Hageja viidatud Riigikohtu lahendid ei ole käesolevas asjas asjakohased. Hageja õigus saada ülalpidamist tekkis alates põlvnemise tuvastamisest 02.07.2007. Kannatanul ei olnud eluajal kohustust hagejat ülal pidada, sest põlvnemine ei olnud tuvastatud. Seega puudub VÕS § 129 lg 1 kohaldamise eeldus – kannatanu surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada. Väide, et seoses kannatanu surmaga kadus tal võimalus isalt ülalpidamist saada, on ekslik. A-J. K. ei olnud oma eluajal seaduse järgi hageja isa. Asjaoluks, miks hageja ei saanud elatist, oli tuvastamata põlvnemine, mitte A-J. K. surm. Hagiavalduses toodud asjaolud on vastuolulised. Ühelt poolt hageja märgib, et perekonnaseaduse sätted ei kuulu kohaldamisele, samas viitab hageja perekonnaseaduse sättele, et tõendada ülalpidamise suhet hageja ja surmasaanu vahel. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis M. T.lt M-L. M. kasuks kahjuhüvitise perioodi 05.08.1990-31.12.2008 eest 180 701 krooni ning alates 01.01.2009 kuni M-L. M. õpingute lõpetamiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.04.2014, kahjuhüvitise igakuise maksena, lähtudes iga järgneva aasta kohta kehtestatud kuupalga alammäärast. Otsuse tegemise ajal oli kahjuhüvitise ühe kuu määraks 2 316,40 krooni. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades menetlusosaliste kanda. Maakohus tuvastas alljärgnevad olulised faktilised asjaolud: - Hageja M-L. M. sündis XX.XX.XXXX. - A-J. K. suri 05.08.1990 kuritegeliku ründe tagajärjel. -EV Ülemkohtu 07.06.1991 kohtuotsusega tunnistati A-J. K. tapmises süüdi kostja M. T.. - 14.06.2007 Harju Maakohtu määrusega tuvastati hageja põlvnemine A-J. K.st.

Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas põhjustati hagejale kahju hageja isa surmaga 05.08.1990. VÕSRS § 2, 11 ja 22 tulenevalt kuulus vaidluses kohaldamisele 1990.a. kehtinud seadus. Kuni 01.07.2002 reguleeris kahju hüvitamist tsiviilkoodeks. Hagi rahuldamiseks TsK § 463 lg 2 ja TsK § 464 lg 2 alusel pidi kohus tuvastama, kas hageja oli kannatanu ülalpidamisel tema surma ajal või kas tal oli õigus kannatanult tema surma ajal ülalpidamist saada. Kuna hageja põlvnemine kannatanust tuvastati alles pärast kannatanu surma, 2007. aastal, ei olnud kannatanu surma ajal 05.08.1990 hageja põlvnemine kannatanust seaduses ettenähtud korras tuvastatud. Seega oma surma ajal ei olnud A-J. K.l seadusest tulenevat kohustust hagejat ülal pidada. Samas ei välista kohtu hinnangul põlvnemise seaduses ettenähtud korras tuvastamise puudumine kahjuhüvise nõudmise õigust. TsK § 463 lg-st 2 ja § 464 lg-st 2 tuleneb, et kahju tuleb hüvitada ka isikule, kes reaalselt kannatanu surma korral oli tema ülalpidamisel ja ülalpidamist sai. Kohusetundlik vanem annab oma lapsele ülalpidamist sõltumata sellest, kas ta temaga koos elab ja kas lapsel või teisel vanemal oleks õigus kohtu kaudu ülalpidamist nõuda. Kostja ei ole vaidlustanud hageja faktiväidet, et hageja sai kannatanult tema surmani ülalpidamist. Hageja sündimise ajal kehtinud ega praegu kehtiv seadus ei kohusta abielus mitteolevaid vanemaid lapse põlvnemist tuvastama. 14.06.2007 kohtumääruses, millega tuvastati hageja põlvnemine A-J. K.st, on kohus kindlaks teinud, et A-J. K., hageja ema rasedusest teadasaamisest alates, on tunnistanud hageja oma lapseks ning suhtles pärast lapse sündi kuni oma surmani lapse ja tema emaga. Sellest järeldub, et A-J. K. osales lapse kasvatamises ja ülalpidamises. Lapse emal ei olnud vajadust nõuda lapsele ülalpidamist kohtu kaudu, mistõttu ei olnud kuni lapse isa surmani ka praktilist vajadust lapse põlvnemise tuvastamiseks. Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise seob seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse olemasoluga VÕS § 129 lg 3, mida kohus käesolevas asjas ei kohaldanud. Siiski ka võlaõigusseaduse sätete järgi on võimalik kahju hüvitamise nõue rahuldada isegi juhul, kui seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ei ole ning kannatanu on teisele isikule ülalpidamist andnud moraalse kohustusena või kui seaduse järgi oleks ülalpidamiskohustus tekkinud hiljem. Õige ei ole kostja seisukoht, et tema kahju tekitamise eest ei vastuta, kuna isalt ülalpidamise saamise võimaluse puudumine ei olnud põhjuslikult seotud hageja isa surmaga, vaid sellega, et hageja põlvnemine isast oli tuvastamata. Vastutuse tekkimise seisukohalt on kõik põhjused üheväärsed ning ei oma tähtsust, kas õigusvastane tegu oli kahju tekkimise otsene või kaudne põhjus. Kui kostja ei oleks kuritegu toime pannud ega hageja isa tapnud, oleks isa hagejale tõenäoliselt jätkuvalt ülalpidamist andnud. Kostja õigusvastase teo tõttu jäi hageja sellest võimalusest ilma, mistõttu on kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostja käitumisega. Kuna hageja oli isa surma hetkel tema ülalpidamisel, on tal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Kahjuhüvitise suuruse leidmiseks lähtus kohus hageja isa viimase keskmise töötasu suurusest, mis perioodil 1989 augustist kuni 1990 juulini moodustas 182,40 rubla. Võttes arvesse, et kahju hüvitamise perioodil alates 1990 augustist kuni tänaseni on vahetunud rahakurss ning muutunud alampalga määr, kasutas kohus indekseerimist. Kannatanu indekseeritud keskmine töötasu moodustab 213,15 rubla. Viimase indekseeritud keskmise töötasu ja 1990.a. miinimumpalga suhte järgi moodustub koefitsient 2,13 (213/100). Ühe kuu eest hüvitamisele kuuluva kahjuhüvitise leidmiseks tuleb koefitsiendiga 2,13 läbi korrutada erinevatel aastatel kehtinud miinimumpalk, arvestades rublades määratud miinimumpalga ümber Eesti kroonideks. Eelkirjeldatud tehete tulemusena taotles hageja kostjalt ühekordse hüvitisena välja mõista 305 809 krooni perioodi 05.08.1990-31.12.2007 eest, edasi alates 01.01.2008 kuni 31.12.2008

perioodiliste maksetena 4 633 krooni kuus ning alates 01.01.2009 kuni hageja õpingute lõppemiseni, kuid mitte rohkem kui 24.eluaastani, lähtudes iga järgneva aasta kohta kehtestatud palga alammäärast. TsK § 463 lg 2 määrab hüvitise suuruseks selle osa suuruse, mida isik sai või tal oli õigus saada oma ülalpidamiseks kannatanu eluajal. Hageja isa poolt hageja ülalpidamiseks tegelikult makstud ülalpidamise suuruse tõendamiseks ei ole usaldusväärseid tõendeid enam võimalik koguda. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud. Hageja varaline kahju seisneb elatise saamise võimalusest ilmajäämises. Kahju hüvitamiseks kohustatud isikule ei saa panna suuremat kohustust, kui seaduse järgi oleks olnud isa ülalpidamiskohustus. Kuigi kahjuhüvitise määramisel ei saa lähtuda elatise (alimentide) määramise põhimõtetest, on muude tõendite puudumise tõttu kahjuhüvitise aluseks oleva ülalpidamise suuruse määramisel õige lähtuda vastaval ajal kehtinud alimentide või elatise seaduses sätestatud määrast. Kahju tekitamisest 05.08.1990-31.12.1994 kehtinud APK § 83 lg 1 sätestas ühele lapsele väljamõistetavate alimentide suuruseks 1⁄4 vanemate töötasust, kuid mitte vähem kui 20 rubla kuus. Seega sellel perioodi eest on hagejal õigust hüvitisele 1⁄4 isa töötasust, kokku hageja esitatud andmete alusel summas 5 352 krooni. 01.01.1995 jõustunud perekonnaseadus kehtestas igakuise elatise väljamõistmise summaliselt, mitte enam osana sissetulekust. PKS § 61 lg 3 kuni 13.05.2004 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei tohtinud väljamõistetav elatis olla väiksem kui 1⁄4 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Alates 14.05.2004 kehtiva redaktsiooni järgi ei tohi elatis olla väiksem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Samas PKS § 136 sätestas, et enne selle seaduse jõustumist kohtuotsusega väljamõistetud alimente (elatist) nõutakse sisse kohtuotsuses märgitud suuruses. Seega on õige arvestada hageja kahjuhüvitise suurust jätkuvalt 1⁄4 osana isa indekseeritud keskmise töötasu ja kehtiva kuupalga alammäära suhtena leitud summast. Sellisel teel arvutatav kahjuhüvitis ühes kuus on ligilähedane seaduses sätestatud elatise alammäärale. Käesoleval ajal on koefitsiendi ja indekseerimise teel saadud töötasust 1⁄4 2 316,40 krooni, pool kuupalga alammäärast aga 2 175 krooni. Seega ei ole vahe oluline ning selles määras hüvitise väljamõistmine ei ole ka kostja suhtes ebaõiglane. Eeltoodu alusel on hagejal õigus perioodil 05.08.1990-31.12.2007 hüvisele kokku summas 152 904,50 krooni. Perioodil 01.01.2008-31.12.2008 taotles hageja elatise väljamõistmist perioodiliselt. Kuna hagi menetlemise ajaks on see periood lõppenud ning perioodiliselt väljamõistetavad hüvitissummad muutunud sissenõutavaks, mõistis kohus välja kahjuhüvitise selle perioodi eest ühekordse maksena summas 27 796,50 krooni. Kohus leidis, et kahju hüvitis tuleb välja mõista kuni hageja õpingute lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 24.eluaastani, lähtudes iga järgneva aasta kohta kehtestatud kuupalga alammäärast. TsK § 463 lg 3 p 1 alates 1992 kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni kehtinud redaktsiooni kohaselt kahju hüvitatakse õpilastele kuni 24-aastaseks saamiseni. Kehtiva PKS § 60 lg 2 kohaselt oleks hagejal käesoleval ajal õigust saada oma isalt ülalpidamist kuni gümnaasiumi lõpetamiseni. Hageja on tõendanud, et ta õpib N. R.11 klassis Eeltoodu alusel kohus rahuldas hageja nõude ja mõistis kahjuhüvitise perioodiliste maksetena välja alates 01.01.2009 kuni hageja õpingute lõpetamiseni, kuid mitte kauemaks, kui hageja 24. eluaastani. Perioodiliselt kuumaksetena makstava kahjuhüvitise suuruseks luges kohus 2 316,40 krooni kuus. Apellatsioonkaebus M. T. palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja nõude aluseks oli asjaolu, et kannatanul oli õigus saada hüvitist, kuna tuvastati põlvnemine A-J. K.st. Kostja esitas vastuväited, milliseid kohus on ka arvestanud ja märkinud, et A-J. K.

surma ajal ei olnud hageja põlvnemine kannatanust seaduses ettenähtud korras tuvastatud ja surma ajal ei olnud A-J. K.l seadusest tulenevat kohustust hagejat üleval pidada. Samas on kohus asunud seisukohale, et seaduses ettenähtud korras tuvastamise puudumine ei välista kohtu hinnangul aga kahjuhüvitise nõudmise õigust. TsK § 463 lg 2 kohaselt tuleb kahju hüvitada ka isikule, kes reaalselt kannatanu surma korral oli tema ülalpidamisel ja ülalpidamist sai. Nimetatud asjaolud on täiesti erinevad. Kummagi asjaolu juures on hagejal vaja esitada erinevad tõendid enda seisukoha kinnituseks. Kohtul on õigus mitte nõus olla poolte hinnanguga materiaalõiguse normide kohaselt, kuid kohus ei saa hakata tuvastama asjaolusid. Seda aga kohus tegi. Selle tulemusena võttis kohus kostjalt võimaluse esitada antud asjaolu osas ka vastuväiteid. Juhul, kui hageja oleks märkinud hagi aluseks ülalpidamise, mitte põlvnemise, tulnuks tal esitada ka selle kohta tõendid. Seda aga hageja teinud ei ole. Lisaks sellele tekib küsimus hagi aegumisest. Kahju tekkimise ajal kehtis tsiviilkoodeks, mis sätestas hagi aegumise. Ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt on hagi aegunud. Kostja palub kohaldada hagi aegumist. Kohtumääruses, millega tuvastati põlvnemine 2007. aastal, on kohus kindlaks teinud, et kannatanu suhtles pärast lapse sündi kuni oma surmani lapse ja tema emaga. Kohus on teinud sellest järelduse, et isa osales lapse kasvatamises ja ülalpidamises. Lapsega suhtlemine ja lapse ülalpidamine on kaks erinevat asja. Kahju väljamõistmine kuni hageja 24-eluaastani ei ole õige. Kahju tekitamise ajal kehtinud TsK § 463 lg 3 p 1 sätestas, et kahju hüvitatakse alaealistele kuni 16-aastaseks saamiseni, õpilastele kuni 18-aastaseks saamiseni. Kostja on nimetatud asjaolud ka oma vastustes hagile vaidlustanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vahepealne menetluskäik Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2009 otsusega maakohtu otsus tühistati ja asjas tehti uus otsus, millega jäeti hagi rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium 9.12.2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-129-09 tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub osalisele tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu alljärgnevatel ajaoludel. Apellandi väide on õige, et maakohus on ületanud hagi piire, tuginedes hagi rahuldamisel asjaolule, et hageja oli kannatanu eluajal tema ülalpidamisel. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja tugines oma nõudes põlvnemise faktile, mitte ülalpidamisele. TsMS § 436 lg 4 järgi kohus ei või otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. TsMS § 693 lg 3 järgi Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Tulenevalt eeltoodust juhindub kolleegium tsiviilasja uuel läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9.12.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-09 olevatest seisukohtadest seaduse tõlgendamisel. Riigikohus on eelnimetatud otsuses asunud seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi ja APEK-i sätteid. TsK § 464 lg 2 kohaselt on kannatanu surma korral õigus saada kahjuhüvitist töövõimetul isikul, kes oli surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist. Hageja kahjuhüvitusnõude ulatuse juures tuleb arvestada, millal esitati Harju Maakohtule avaldus hageja kannatust põlvnemise tuvastamiseks.

Kannatanu surma ajal kehtinud TsK § 463 lg 3 p 1 järgi alaealisele õpilasele tema ülalpidaja surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamine oli võimalik kuni õpilase 18-aastaseks saamiseni. Ühtlasi asus Riigikohus seisukohale, et hagi ei ole aegunud, kuivõrd hageja sai teada, et kannatanu oli kohustatud talle ülalpidamist andma Harju Maakohtu 14.06.2007 määrusest tsiviilasjas nr 2-07-3094, millega tuvastati hageja põlvnemine kannatanust. Seega on Riigikohus vastanud ka apellatsioonkaebuses olevatele väidetele nii hagi aegumise, kahjuhüvitise nõudeõiguse kui ka selle ulatuse kohta, millest tulenevalt kolleegium ei korda Riigikohtu otsuses olevaid seisukohti. Tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9.12.2009 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-129-09 loobus hageja osalisest hagist ning palus välja mõista kahjuhüvitise 1.juulist 2007 kuni 1. maini 2008 summas 21 675 krooni. Ühtlasi hageja nõustus selle asjaoluga, et eelnimetatud summa võib olla väiksem, kuivõrd hageja sai 18-aastaseks 22.04.2008. TsMS § 645 lg 1 järgi võib hageja loobuda hagist apellatsioonimenetluses. Kolleegium leiab, et hagist on võimalik loobuda ka osaliselt. Apellant on kahju hüvitamise aluseks võtnud elatise alammäära, mis 2007.a. oli 1800 krooni kuus ühe lapse kohta ja 2008.a. 2175 krooni kuus. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja varaliseks kahjuks oli saamata jäänud elatis, mida oli ta õigustatud saama oma isalt. Kuivõrd kostja õigusvastase teo tagajärjel hageja isa suri, siis on hageja õigustatud nõudma kahju hüvitamist kostjalt. Kahjuhüvitist tuleb arvestada vastavalt hageja apellatsioonimenetluses esitatud avaldusele alates 1.juulist 2007. Selleks ajaks oli hageja põlvnemine A-J. K.st tuvastatud. Hagist loobumise avalduses on hageja taotlenud kahjuhüvitise väljamõistmist kuni 1. maini 2008. TsK § 463 lg 3 p 1 alusel oli hageja õigustatud saama elatist kuni 18-aastaseks saamiseni, so 22.04.2008. Seega kahju hüvitis tuleb arvestada kuni 22.04.2008. Kolleegium nõustub hagejaga, et kahjuhüvitise arvestuse aluseks saab võtta elatise miinimummäära. Seega 2007.a. oli hagejal tekkinud kahju saamata jäänud elatise näol 10 800 krooni, so 1800 krooni x 6 kuud. 01.01.2008- 22.04.2008 on selleks summaks 8120 krooni, lähtudes elatise miinimumist 2175 krooni. Seega kahjuhüvitise suuruseks on kokku 18 920 krooni. Nimetatud ulatuses on kolleegiumi arvates nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 645 lg-le 1 tuleb hagist osaline loobumine vastu võtta ning otsus kuulub osalisele tühistamisele. Hageja taotles kahju hüvitamist ühekordselt summas 305 809 krooni ja alates 01.01.2008 igakuise kahjuhüvitise väljamõistmist. Kuivõrd hageja loobus osaliselt hagist, siis otsus kuulub tühistamisele ja tsiviilasi lõpetamisele ühekordse hüvitise nõudes summas 284 675 krooni, so 305 809-21 675 krooni, ja igakuise kahjuhüvitise nõude osas. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 peab kolleegium õiglaseks jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Reet Allikvere

Mare Merimaa

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.