Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

tuhat viissada kümme) krooni. Nimetatud hüvitistest arvata maha OÜ Töötegijad poolt Oleg Prauškovile enammakstud päevarahad summas 29 500 (kakskümmend üheksa tuhat viissada) krooni ja majandusavanss summas 2000 (kaks tuhat) krooni.

Hageja O. Prauškov palub kostjalt OÜ-lt Töötegijad välja mõista TLS § 82 lg 2 alusel ettenähtud kahe kuu hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 27 090 krooni (brutos), kasutamata puhkuse eest rahaline hüvitis summas 15 510 krooni (brutos) 33 kalendripäeva eest, ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest summas 13 545 krooni (brutos). Hagejad paluvad kanda nende töölepingutesse kanne, et töölepingud on lõpetatud TLS § 82 lg 1 alusel alates 04.04.2008a. ja teha kanne tööraamatusse töölepingu lõpetamise kohta 04.04.2008a. Kohtuistungil jäid hagejad oma esitatud nõuete juurde. Hagejad esitasid taotluse kohaldada aegumist kostja nõuetele 2007. aastal kostja poolt hagejatele enammakstud päevarahadega või muude maksetega välislähetuse eest rahuldamisele tulevates nõuetes tasaarvestus. Hagejad esitasid kohtule tõendina töölepingud /tl 54-59/, konto väljavõtted 01.01.2007 kuni 30.04.2008a. /tl 60-79/, hagejate avaldused kostjale töölepingute lõpetamiseks /tl 80-81/, hagejate keskmise palga ja puhkusehüvitise arvestus /tl 87/. Kostja kirjalikud vastuväited, kostja poolt esitatud tõendid ja kostja seisukoht kohtus Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostja väidete kohaselt on töölepingud hagejatega sõlmitud alates 29.01.2007. Kostja ei aktsepteeri hagejate õigust lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel. Kuna hagejad on töölt lahkunud, siis palub kostja lugeda hagejatega töölepingud lõppenuks alates 28.04.2008a. TLS § 79 lg 1 alusel. Kostja on seisukohal, et tal oli õigus töölepingu lõpetamisel kinni pidada hagejatel võimalikke saadaolevatelt hüvitistelt avansilisi makseid ning seetõttu ei võlgne kostja hagejatele hüvitisi ja makseid. 07.12.2009a. kohtuistungil võttis kostja õigeks, et kuna kostja ei ole vaidlustanud hagejate avaldusi töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, siis tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest, tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel on tööleping lõppenud TLS § 82 lg 1 alusel. Seega on poolte vahel vaidlus väljamõistetava hüvitise suuruses. Kasutamata puhkuse hüvitist ei ole välja makstud, kuna kostja tegi selles osas tasaarvestuse avansiliste maksetega. Avansilisi makseid on A. Kõre saanud 34 000 krooni ulatuses ja O. Prauškov 37 000 krooni ulatuses. Kuna mõlemad hagejad on töövaidluskomisjonis kinnitanud, et nad said kätte 4000 krooni, siis selles osas tuleb hüvitise summat vähendada. Kostja esitas tõendina väljavõtted raamatupidamiskannetest päevarahade maksmise kohta /tl 115-116/, OÜ Töötegijad tunnitabelid jaan-dets.2007/ tl 17-27/. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjoni töövaidlusasja nr 2087/9.3-02-2008/127 ja 2008/9.3-02-2008/128 toimikutega (edaspidi TVK toimik), uurinud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära hagejad ja kostja esindaja, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Töölepingu seaduse § 131 lg 2 sätestab, et töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1.juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Vastavalt Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (edaspidi TLS) kuni 01.07.2009.a kehtinud redaktsiooni § 82 kohaselt töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on

tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (§-d 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast. Määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1.lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel samal alusel maksab tööandja töötajale tema keskmise palga lepingu tähtaja möödumiseni, kuid mitte üle kahe kuu. Poolt vahel ei ole vaidlust selles, et hageja A. Kõre ja OÜ Töötegijad vahel sõlmitud tööleping on lõppenud alates 04.04.2008 ning hageja O. Prauškovi ja OÜ Töötegijad vahel sõlmitud tööleping on lõppenud alates 04.04.2008 TLS § 82 alusel. Kuna kostja ei ole vaidlustanud hagejate töölepingute lõppemist nimetatud kuupäeval ja õiguslikul alusel, siis tuleb lugeda hagejate töölepingud kostjaga lõppenuks alates 04.04.2008a. TLS § 82 alusel. Nimetatud asjaolu on kostja omaks võtnud kohtu eelistungil 07.12.2009a. /tl 148/. Hagejate nõue - kohustada kostjat tegema tahteavaldus ja kandma nõuetekohased kanded hagejate kirjalikesse töölepingutesse, et töölepingud on lõpetatud TLS § 82 lg 1 alusel alates 04.04.2008a, tuleb rahuldada. Kostja ei ole nimetatud nõudele vastuväiteid esitanud. TLS § 82 lg 2 järgi määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1.lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Hagejad on esitanud hagiavalduse lisana /tl 87/ keskmise palga ja puhkusehüvitise arvutuse (brutos). Nimetatud arvutuse kohaselt on Allan Kõre keskmine palk 17724 krooni ja Oleg Prauškovi keskmine palk 13 545 krooni. Kostja ei ole vaidlustanud keskmise palga arvutust. Kostja ei ole vaidlustanud ka puhkusehüvitise arvutamise korda, mis on hagejate poolt kohtule esitatud. TsMS § 5 lg 1 ja 2 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 231 lg 2 ja 4 sätestavad, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks TLS § 82 lg 2 alusel makstava hüvitise suuruseks hageja A. Kõre puhul 35 448 krooni ja hageja O. Prauškovi puhul 27 090 krooni. Puhkusehüvitise suurus 33 kalendripäeva eest on A. Kõral 20 328 krooni ja O. Prauškovil on 15 510 krooni. Kostja on seisukohal, et tal oli õigus pidada kinni hagejate lõpparvest tagastamata avansse. Kostja seisukohtade kohaselt on A. Kõre saanud avansilist päevaraha rohkem 34 000 krooni ja hageja O. Prauškov 37 000 krooni. Kostja on seisukohal, et nimetatud summad oli tal õigus kinni pidada hagejatele makstavast puhkusehüvitisest ja on võimalik kinni pidada TLS § 82 lg 2 nimetatud hüvitisest. 07.12.2009a. kohtu eelistungil nõustusid pooled tl 6 toodud hagejate välislähetuses toodud päevade arvuga. Selles osas poolte vahel vaidlust ei ole. Vaidlus on selles, kas nendele välislähetuses oldud päevade arvule tuleb juurde liita üks päev. Hageja viitab seejuures kuni 01.07.2009a. kehtinud Vabariigi valituse poolt 22.12.2000.a. määrusega nr 453 kehtestatud Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord §le 11, mille kohaselt välislähetusel makstakse päevaraha järgmiselt: 1) välislähetusse väljasõidu päeva eest makstakse välislähetuse päevaraha, kui välisriiki

suunduv sõiduk väljub vähemalt kolm tundi enne keskööd. Välislähetusest saabumise päeva eest makstakse välislähetuse päevaraha siis, kui saabumispäeva algusest (kell 00.00) on sõiduki saabumise ajaks möödunud vähemalt kolm tundi. 2) kui märgitud ajavahemik välislähetusse väljasõidul või sealt saabumisel on alla kolme tunni, makstakse päevaraha riigisisese määra alusel. Riigisisese päevaraha määra alusel makstakse ka Eestist välislähetusse väljasõidu päevale eelnenud ja tagasijõudmise päevale järgnenud lähetuspäevade eest. Sama määruse § 14 sätestab, et maksustamisele ei kuulu «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punktis 1, § 19 lõike 3 punktis 10 ja § 31 lõike 1 punktis 7 nimetatud isikutele makstav päevaraha, mis ei ületa riigisisesel lähetusel 80 krooni päevas ja välislähetusel 500 krooni päevas. Kostja on võtnud omaks, et tööandja arvestas töötajate töölähetuse puhul töölähetusse mineku päevad, kui ei arvestanud töölähetusest tuleku päevi /tl 149/. Poolte vahel ei ole vaidlust, et välislähetusel makstase 500 krooni päevas päevaraha. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid selles, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.12.2000.a määruse 453 §-le 11 tuli kostjal tasuda hagejatele välislähetusest saabumise päeva eest päevaraha summas 500 krooni. Juhindudes osundatud Vabariigi Valitsuse määrusest, leiab kohus hagejate nõude selles osas põhjendatud oleva. Seega tuleb mõlema hageja välislähetuses oldud päevadele lisada igakordse lähetuse puhul juurde üks päev välislähetusest tuleku päev. Arvestus on alljärgnev: ___________________________________________________________________________ Kalendrikuu välistöölähetuse päevade arv ettenähtud päevaraha kroonides ___________________________________________________________________________ Jaanuar

Veebruar

Märts

13000 Aprill

Mai

Juuni

Juuli

August

September

Oktoober

10500 November

Detsember

Kokku 176 päeva 88 000 krooni.

Hagejate ja kostja vahel on sõlmitud töölepingud alates 29.01.2007.a. /tl 54-59/. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduste kohaselt on hagejate töölepingud kostjaga sõlmitud alates 29.01.2007a. Hagejad ei ole kohtule esitanud nõuet, milles nad paluksid tunnustada, et nende ja kostja vahel on töölepingud sõlmitud alates 10. jaanuarist 2007a. Eestoodu alusel arvestab kohus hagejate töötamist kostja juures töölepingu alusel alates 29. jaanuarist 2007a. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejate tööobjektid asusid Soome Vabariigis. Seega töötasid hagejad jaanuaris 2007.a. kolm päeva 29-31. jaanuar 2007a. Arvestada tuleb juurde päevarahade osas välislähetusse mineku ja tuleku päev.

Kostja väidete kohaselt on Allan Kõrele makstud päevarahasid kokku 114 500 krooni ja Oleg Prauškovile 117 500 krooni /tl 110/. Hageja Allan Kõre konto väljavõte /tl 60-69/ kinnitab, et A. Kõrele on päevarahadena makstud 114 500 krooni (poolte vahel ei ole vaidlust, et veebuaris 2007 makstud 12 480 kroonist 10 000 krooni oli päevaraha). Hageja Oleg Prauškovi konto väljavõtte kohaselt 117 500 krooni /tl 74-79/. Kohus arvestab tõendina hagejate konto väljavõtteid, kui objektiivseid tõendeid. Seega on hageja Allan Kõrele makstud päevarahasid 26 500 krooni (114 500-88 000) võrra rohkem kui tal olnuks neid saada. Hageja Oleg Prauškovile on makstud päevarahasid rohkem 29 500 krooni (117 500-88 000) võrra. Päevarahasid on mõlemale hagejale makstud valdavalt 10 000 krooni kaupa. Kohus leiab, et tegemist on summadega, mis ei põhine konkreetsetel arvutustel ja seetõttu loeb kohus nimetatud summad avansilisteks makseteks, mille tagastamata osa kuulub töölepingu lõppemisel tööandjale tagastamisele. Kohus ei nõustu hagejatega, et päevarahasid maksti siis, kui töökuu või kalendrikuu oli lõppenud, mitte kunagi aga avansina. Hagejate konto väljavõtetelt nähtub, et neile on laekunud vastavalt hageja A. Kõrele 05.02.2007. ja hageja O. Prauškovile 02.02.2007a. komandeeringutasu. Kui tööandja oleks maksnud päevarahad tagant järgi, siis oleks summa olnud arvestatud vastavate päevade arvu järgi ning arvestades jaanuaris välislähetuses viibitud päevi ei saa summa olla nii suur nagu kostja on üle kandnud. Eeltoodu alusel nõustub kohus kostjaga, et tegemist on avansiliste ettemaksetega. Hagejad on palunud kohaldada kostja nõuetele teha 2007. aastal kostja poolt hagejatele enammakstud päevarahana või muude maksetega välislähetuse eest rahuldamisele tulevates nõuetes tasaarvestus. Hageja viitab Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 142 lg 1 , 143 ja kuni 01.07.2009a. kehtinud palgaseaduse § 37. Palgaseaduse § 37 lg 1 ja 2 kohaselt kui tööandja on töötajale arvutusvea tõttu maksnud palka või hüvitust ettenähtust rohkem, on tal õigus rohkem makstud summad töötajalt kinni pidada kolme kuu jooksul, arvates nende maksmise või töötaja pangakontole ülekandmise päevast, kui töötaja ei vaidle nende kinnipidamise aluse või suuruse vastu. Muudel põhjustel töötajale ekslikult makstud või tema pangakontole ülekantud summad tagasinõudmisele ei kuulu, välja arvatud juhul, kui maksmise aluseks olid töötaja poolt teadvalt esitatud valeandmed või võltsitud dokumendid. Käesoleval juhul ei ole tegemist kostja poolt hagejatele makstud päevarahade summade puhul arvutusveaga, kuna kostja maksis kogu aeg hagejatele sarnaseid summasid ja kohus on eelnevalt juba põhjendanud, et tegemist oli ettemaksetega. Tegemist ei ole ka ekslikult makstud summadega. Kostja on teinud pidevalt avansilisi makseid hagejatele valdavalt summas 10 000 krooni, lisades selgitusse, et tegemist on päevarahadega. Eeltoodu alusel ei loe kohus kostja poolt 2007 aastal hagejatele tehtud makseid, mis on päevarahadena enammakstud, ei arvutusveana tehtud makseteks ega ka muudel põhjustel ekslikult makstud summadeks. Kohus jätab aegumise kohaldamata, sest PaS § 36 lg 5 kohaselt töölepingu lõpetamisel töötajale töölepingu seaduse paragrahvide 82 lg.2, 84 lg.1, 87 lg.2, 90, 110 lg.3 ja 113 lg.3 või täiendavalt kollektiivlepingu alusel tööandja poolt makstavatest hüvitustest on lubatud kinni pidada seadusega kehtestatud maksud, käesoleva paragrahvi 1.lõike punktis 2 ja 2.lõikes nimetatud tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest ja tagastamata avansid. Eeltoodu alusel oli kostja õigus kinni pidada hageja A. Kõrele makstavast hüvitisest 26 500 krooni ja hageja O. Prauškovile makstavast hüvitisest 29 500 krooni. Hagejad on esitanud nõude kostjalt välja mõista hagejate kasuks rahaline hüvitis kasutamata puhkuse eest. Kostja ei ole selles osas hagile vastu vaielnud. Poolte vahel ei ole vaidlust

kasutamata puhkuse päevade osas ega rahalise hüvitise määra osas. Seetõttu tuleb kostjalt välja mõista hüvitis kasutamata puhkuse eest A. Kõrele summas 20 328 krooni (bruto)ja O. Prauškovile summas 15 510 krooni (bruto). Hagejad on esitanud nõude välja mõista kostjalt hagejate kasuks ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest. TLS § 74 lg 2 järgi tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. TLS § 119 lg 2 sätestab, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. PaS § 32 lg 1 kohaselt tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Hagejad on avaldanud, et kostja on tasunud neile kummalegi 6000 krooni, mis tuleb maha arvestada neile makstavast summast /tl 8-9/. Hiljem vaidluse käigus on hagejad asunud seisukohale, et tegemist on tasuga, mis on neile makstud tööseisaku aja eest. A. Kõre konto väljavõtte kohaselt /tl 71 p/ on kostja tasunud talle 08.02.2008a. majandusavanssi summas 4000 krooni ja 06.03.2008.a. töötasu 4000 krooni /tl 72p/. O. Prauškovile on kostja tasunud 06.03.2008a. töötasu summas 4000 krooni. Kohus peab hagejate väiteid põhjendamatuteks ja paljasõnalisteks, et tegemist on tasuga tööseisaku aja eest. Kohus nõustub kostjaga, et tegemist on hagejatele ekslikult enammakstud töötasuga. Kostja nimetatud summa osas (kummagi hageja osas summas 4000 krooni) ei soovi hagejatega hüvitisnõudeid tasaarvestada /tl 108/. Kohus leiab, et nimetatud kostja seisukoht ei kahjusta hagejaid mitte mingilgi moel. Mis puudutab majandusavanssi summas 4000 krooni, mis on üle kantud 08.02.2008a. hageja A. Kõre arvele ja millest kostja väidetel on A. Kõre poolt üle antud 2000 krooni O. Prauskovile, siis selles osas on tegemist avansilise ettemaksega, mida kostjal on õigus kummagi hageja osas summas 2000 krooni kinni pidada kostja poolt makstavast hüvitisest. Hagejad ei ole kostja poolt esitatud väiteid selles osas ümber lükanud. Seega on tegemist hagejate omaksvõtuga TsMS § 231 lg 4 mõttes. Poolte vahel on vaidlus töölepingu lõppemise hüvitise suuruse osas, mis tuleb kostjal hagejatele maksta TLS § 82 lg 2 alusel. Kuna pooled vaidlevad, millised summad ja mille eest tuleb kostjal maksta lõpparvena hagejatele, siis ei saa asuda seisukohale, et kostja on lõpparvet kinni pidanud. Eeltoodu välistab kostjalt hagejate kasuks hüvitise väljamõistmise lõpparve kinnipidamise eest. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja Allan Kõre kasuks hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses TLS § 82 lg 2 alusel summas 35 448 krooni ja hüvitis kasutamata puhkuse eest summas 20 328 krooni. Kokku 55 776 krooni. Nimetatud hüvitistest tuleb maha arvata avansilised ettemaksud päevarahadena summas 26 500 krooni ja tööandja poolt tasutud majandusavanss 2000 krooni. Hageja Oleg Prauškovi kasuks tuleb välja mõista hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses TLS § 82 lg 2 alusel summas 27 090 krooni ja hüvitis kasutamata puhkuse eest summas 15 510 krooni. Kokku 42 600 krooni. Nimetatud hüvitistest tuleb maha arvata avansilised ettemaksud päevarahadena summas 29 500 krooni ja tööandja poolt tasutud majandusavanss 2000 krooni.

Menetluskulud

Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1, 2 ja 4 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätte poolte endi kanda, sest poolte vahel oli mõlamalt poolt vaidlus välja makstavate summade suuruses. Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on sätestatud TsMS § 144.

Ruth Sild /allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.