Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

resolutsioon

tervikuna

„1. Rahuldada Bigpank AS hagi Aleksandr Vau ja Toomas ja Eriksoni vastu osaliselt.

Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus

Menetluskulud apellatsiooniastme kohtus jätta tervikuna solidaarselt Aleksandr Vau ja Toomas Eriksoni kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Balti Investeeringute Grupi Pank AS esitas Viru Maakohtule hagi Aleksandr Vau ja Toomas Eriksoni vastu 29 798.57 krooni ning viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja A. Vau 12.05.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt, mille kohaselt sai põhivõlgnik krediiti 16 541.94 krooni, intressimääraga 30,98% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepinguperioodi eest oli põhivõlgnik kohustatud tasuma intressi summas 10 305.57 krooni. Hageja sõlmis 10.12.2004 T. Eriksoniga käenduslepingu, millega võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 73 253 krooni ning käenduse tähtajaks 01.06.2011. Käendaja ei ole täitnud võlaõigusseaduses (VÕS) § 142 lg 1 ja käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale põhivõlgniku poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendajad ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt ning sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutavad käendajad käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, leppetrahvi maksmise ja kahju hüvitamise eest, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kostjad ei asunud lepingut korrektselt täitma hoolimata meeldetuletuskirjadest ning hageja ütles lepingu 20.09.2007 üles. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 29 798.57 krooni, millest 16 541.94 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 3235.92 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 3308.39 krooni leppetrahv, 1400 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud, 300 krooni lepingu sõlmimise tasu ja 5012.32 krooni sissenõutavaks muutunud viivis. Ühtlasi palus hageja kostjatelt solidaarselt alates 16.06.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja mõista viivise 30,98% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja T. Erikson hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt sõlmis hageja A. Vauga tarbijakrediidilepingu 10.12.2004. 12.05.2007 sõlmis hageja uue krediidilepingu, millega tasaarvestati eelmine summa 16 541.94 krooni. Võlasuhe lõppes tasaarvestusega vastavalt VÕS §-le 186 p 2 ja käendus lõppes VÕS §-le 153 lg 1 p 1 käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Seega oleks hageja 2007. a pidanud sõlmima uue käenduslepingu, sest vastavalt VÕS §-le 144 lg 2 peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, millega ta võtab

endale käendusest tuleneva kohustuse, olema kirjalikus vormis. 2004. a sõlmitud käenduslepingu lõpetas hageja ise 2007. a sõlmitud krediidilepinguga. Seetõttu ei ole kostjal käendajana solidaarset kohustust A. Vauga tema poolt maksmata summa tasumiseks.

MAAKOHTU LAHEND

Viru Maakohus rahuldas 14. novembri 2008 otsusega hagi A. Vau vastu osaliselt ning mõistis välja A. Vault hageja kasuks võlgnevuse katteks 25 090.18 krooni ja alates 16.06.2008 viivise 30.98% tagastamata krediidisummalt aastas ning jättis kõik menetluskulud A. Vau kanda. Hagi T. Eriksoni vastu jäeti rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on võla sissenõudmisega seonduvad kulud tõendamata. Väljatrükid võlateadete ja väidetava ülesütlemise avalduse kohta ei tõenda, et need oleksid kostjatele edastatud ning millised on edastamise tegelikud kulud. Hinnakirja tõendina lisamine ei ole nõude rahuldamise aluseks. Seega tuleb võla sissenõudmisega seotud kulude nõue summas 1400 krooni jätta rahuldamata. Käendusleping kostja T. Eriksoniga on sõlmitud tulenevalt 10.12.2004 hageja ja A. Vau vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete suhtes. Samas nähtub 12.05.2007 sõlmitud krediidilepingust, et tasaarvestus tehakse krediidilepingust nr 0400737/45kt tulenevate nõuete osas. Asjaolu, et seadus ei keela käendajal võtta kohustusi tulevikus tekkivate nõuete suhtes ei tähenda, et käendaja sai 2004. a võtta kohustuse 2007. a sõlmitud lepingust lähtuvalt. Käendusleping on sõlmitud tagantjärele ega ole kooskõlas hageja ja A. Vau vahel sõlmitud krediidilepingutega. Käenduslepingu lõppsätete kohaselt lõpeb käendus tagatud kohustuste täitmisega või käenduslepingu tähtaja möödumisel. Kui 2007. a sõlmitud krediidilepingus loeti senine kohustus tasaarvestatuks, siis järelikult käendus lõppes ja hagi tuleb rahuldada põhivõlgniku vastu. Meeldetuletused on esitatud alles 2007. a. Neist nähtuvalt on summa kordades väiksem, kui seda on hagetav summa. Sellest järeldub, et käendusleping pidi olema tegelikkuses sõlmitud 2004. a sõlmitud lepingu osas. Seda kinnitab ka 12.05.2007 krediidileping, milles märgitakse, et kohustused on tagatud T. Eriksoniga sõlmitud käenduslepinguga. Varasema krediidilepingu suhtes sõlmitud käenduslepingut ei ole esitatud. Samas on käenduslepingus kirjas, et võimalike tulevikus krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitavate krediidilepingute koopiad edastab krediidiandja käendajale 30 päeva jooksul, alates krediidilepingu sõlmimisest. Uus krediidileping on sõlmitud 12.05.2007 A. Vauga. Seda lepingut ei ole T. Eriksonile edastatud. Kuna hageja ei ole nõuet käendaja vastu usutavalt tõendanud, siis tuleb hagi T. Eriksoni vastu jätta tervikuna rahuldamata ja nõue on põhjendatud rahuldada kostja A. Vau vastu osaliselt tõendatud ulatuses. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS Balti Investeeringute Grupi Pank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 14. novembri 2008 otsuse osas, millega jäeti apellandi leppetrahvi ning võla sissenõudmisega seotud kulude nõuded rahuldamata ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja leppetrahv 3308.39 krooni ning võla sissenõudmisega seotud kulud 1400 krooni. Samuti palub apellant tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti apellandi hagi T. Eriksoni vastu rahuldamata tervikuna ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ka T. Eriksoni vastu solidaarselt A. Vauga. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ka menetluskulude A. Vau kanda jätmise osas ning palub teha uue otsuse, millega mõista vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja

menetluskulud. 10.11.2009 ringkonnakohtule esitatud 3308.39 krooni nõudest loobumisest.

avalduses

on

apellant

teatanud

leppetrahvi

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus kohaldanud TsMS § 142 lg-t 2 kuigi antud kaasuse pinnalt oleks pidanud seda tegema. Apellandi nõue käendaja T. Eriksoni vastu on tõendatud. VÕS § 142 lg 2 sätestab, et käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Võib, tähendab eelkõige seda, et selline käendusleping on kehtiv ning tekitab poolte vahel seaduses ja lepingus sätestatud õiguslikke tagajärgi. Tulevase kohustuse käendamine on lubatav juhul, kui käendatav kohustus on piisavalt määratletav. Piisav on määratletus juhul, kui käendatav kohustus on individualiseeritav selle võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas. Kuigi seadus ei täpsusta otseselt, millise hetke seisuga tulevaste nõuete käendamise puhul piisavat määratletust hinnata, tähendab piisav määratletus tulevaste nõuete puhul eelkõige seda, et tulevase kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Tarbijakrediidileping nr 0700433/45kt sõlmiti 12.05.2007. T. Erikson allkirjastas samal päeval käenduslepingu. Antud lepingut sõlmides kinnitas käendaja, et käesoleva lepinguga võtab ta endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja A. Vau vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses. Kuna antud lepingus on apellant ja käendaja kokku leppinud, et käendaja vastutab tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning samuti apellandi ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest, on apellandi nõue käendaja vastu õigustatud. Käendusleping on sõlmitud kirjalikus vormis, käenduse tähtaeg on kokku lepitud ja see ei ole möödunud ning ka käendaja vastutuse ulatus on kokku lepitud ja apellandi nõue ei ületa seda. Ka lähtuvalt VÕS §-dest 143 lg 2 ja 144 lg 2 on käendaja vastu antud nõude esitamiseks olulised tingimused täidetud. Kui kohus siiski jääb seisukohale, et teine käendusleping on sõlmitud samuti 10.12.2004, siis vastutab T. Erikson 12.05.2007 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt tulenevatest nõuetest. Vastavalt tarbijakrediidilepingus nr 0700433/45kt sätestatud eritingimusele tasaarvestatakse tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt tulenevad krediidiandja nõuded krediidisaaja vastu tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt järgse krediidisummaga. Seega, lepingust nr 040073 7/45kt tulenev võlasuhe on lõppenud ning sõlmitud on uus leping tarbijakrediidileping nr 0700433/45kt. 12.05.2007 sõlmitud käenduslepingust (lepingus ekslikult jäänud programmivea tõttu kuupäevaks 10.12.2004) tulenevalt on käendaja kohustatud hiljemalt 30 päeva pärast käenduslepingu sõlmimist nõudma endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt koopa. Juhul kui käendaja ei ole endale õigeaegselt nõudnud krediidilepingu koopiat, ei ole tal vaidlustes krediidiandjaga õigus tugineda väidetele, mis rajanevad krediidilepingu tingimuste mitteteadmisel. Ebaõige on kohtu seisukoht, millest tulenevalt ei ole võimalik leppetrahvi nõuda, kui lepingu ülesütlemine ei ole tõendatud.

Tarbijakrediidileping on 20.09.2007 üles öeldud. Apellant on kostjatele saatnud 20.09.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt ülesütlemisavalduse. Lepingu ülesütlemisavaldus on vastustajatele saadetud tähitud kirjaga. Apellant on Eesti Postilt saanud kirjalikud kviitungid selle kohta, et nimetatud asutus on tähitud kirjad vastustajatele edastanud. See on piisavaks tõendiks selle kohta, et ülesütlemiskiri on vastustajatele saadetud tähtkirjana ning vastavalt eeltoodule sisaldab 20.09.2007 kiri ülesütlemise avalduse nõudeid VÕS §-de 195 lg 1 ja 416 kohaselt. Üldtingimuste p-i 9.1 kohaselt kohustub krediidisaaja krediidiandjat informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Informatsioonivahetus toimub lepingus sätestatud rekvisiitidel. Krediidisaaja kohustab krediidiandjat viivitamatult informeerima rekvisiitide muutumisest. Nimetatud kohustuse mittetäitmine võtab krediidisaajalt õiguse tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga. Seega kui krediidisaaja on oma elukoha aadressi muutunud ning pole sellest apellanti informeerinud vastutab kostja selle eest ja ei saa tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Asjaolu, et ülesütlemisavaldus ehk krediidiandja tahteavaldus lepingu üles ütlemiseks on võlgnikule edastatud, on kinnitatud Eesti Posti poolt. AS-i Eesti Posti koduleheküljel (aadress: http://www.post.ee) kättesaadava dokumendi „AS Eesti Posti universaalse postiteenuse üldtingimused“ p 4.1.13 kohaselt peab tähtsaadetise kättetoimetamisel saadetise vastu võtnud isik esitama isikut tõendava dokumendi. Isikut tõendavate dokumentide loetelu on toodud sama akti p-s 4.2.1. Seega, tuginedes AS Eesti Posti poolt kehtestatud reeglitele postisaadetiste üleandmiseks, järeldab apellant, et kostjad said apellandi poolt edastatud kirjad kätte pärast postitöötaja poolt nende isikute tuvastamist. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, millest tulenevalt ei ole võimalik võla sissenõudmisega seotud kulusid nõuda, kui nimetatud kulud on tõendamata. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus ei viidanud 06.11.2008 toimunud kohtuistungil, et jätab apellandi nõude võla sissenõudmise osas rahuldamata. Sellest tulenevalt ei olnud apellandil võimalust täiendavalt oma nõudeid tõendada. Krediidilepingu sõlmimisel tutvustatakse vastustajale ka apellandi hinnakirja. Samuti on vastustajad tutvunud lepingu üldtingimustega, kus on viidatud, et sissenõudega seotud kulude rahaline suurus on sätestatud hinnakirjas. Seega olid vastustajad teadlikud sellest, kus sissenõudega seotud kulude rahaline suurus on märgitud, neile oli lepingu sõlmimisel hinnakiri tutvustatud ja soovi korral oli neil igal ajal võimalus sellega uuesti tutvuda. Arvestades menetlusosaliste vahelist üldtingimuste p-st 9.3 tulenevat kokkulepet, on hagiavalduses võla sissenõudmisega seotud kulude nõude puhul sisuliselt tegemist apellandi tasulise teenusega, mille tasu osas on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse apellandi hinnakirjast. Vastava kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda juba enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas selliseid apellandi kuluartikleid nagu sideasutusele makstav tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasud, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla sissenõudmise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja

kulumisega kaasnevad kulud jms. Kuna tegemist on apellandi poolt kantavate kuludega, on nende tegelik suurus apellandi poolt umbkaudu väljaarvutatav, kuid kliendil selle kohta ülevaade puudub. Eeltoodust tulenevalt ongi krediidiandja ja krediidisaaja üldtingimustes sätestatuga kokku leppinud kindlad tasu suurused. Vastavalt üldtingimuste p-le 9.3 ja hagiavalduses palus apellant nimetatud tasude väljamõistmist VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel. Seega lähtus apellant menetlusosaliste kirjalikust kokkuleppest, millest tulenes vastustajate kohustus tasuda neile saadetavate kirjade saatmise eest kokkulepitud tasu ning nõudis vastavalt VÕS § 101 lg-le 1 ja § 108 lg-le 1 kokkulepitud kohustuse täitmist. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse normi. TsMS § 436 lg 2 teise lause kohaselt kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. 06.11.2008 toimus antud tsiviilasjas kohtuistung, kuid kohtuistungil ei viidatud asjaolule, et apellant ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on vastustajatele nii meeldetuletuskirju kui ülesütlemise kirja saatnud. Vastavalt TsMS §-le 436 lg 3 võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kohus ei juhtinud istungil apellandi tähelepanu asjaolule, et kohus võib jätta hagi tervikuna rahuldamata käendaja suhtes. Eeltoodust tulenevalt on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-tes 2 ja 3 sätestatud õigusnormi. Menetluskulude jaotus on ebaõige. Kohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 165 lg 3, kui jättis menetluskulud ainult vastustajal kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. T. Erikson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt palub apellant kostjatelt välja mõista 29 798.57 krooni, kuid väljamõistetava summa suuruse juures ei ole arvestanud, et A. Vau tasus 06.11.2008 apellandile 11 000 krooni. Apellant sõlmis A. Vauga 10.12.2004 tarbijakrediidilepingu nr 0400737/45kt. 12.05.2007 sõlmis hageja A. Vauga uue tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt, millega loeti krediidisumma 16 541.94 krooni tasaarvestatuks krediidiandja nõuetega krediidiandja vastu, mis tulenesid tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt. Nimetatud tasaarvestust reguleeriv punkt on tarbijakrediidilepingus nr 0700433/45kt (eritingimused). Apellant ei ole õigustatud nõudma tulevast kohustust, kui võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja vahel on lõppenud. Võlasuhe lõppes tasaarvestusega vastavalt VÕS §-le 186 p 2. Käendus lõppes vastavalt VÕS §-le 153 lg 1 p 1- käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Käenduslepingu lõppsätete kohaselt lõpeb käendus tagatud kohustuste täitmisega või käenduslepingu tähtaja möödumisel. Kui 2007. a sõlmitud krediidilepingus loeti senine kohustus tasaarvestatuks, siis järelikult käendus lõppes ja hagi tuleb rahuldada põhivõlgniku vastu. Käendaja T. Erikson andis samal päeval, kui sõlmiti uus tarbijakrediidileping, oma allkirja käenduslepingule. Kohtule esitatud käendusleping kannab aga kuupäeva 10.12.2004. Järelikult on apellandi väide ebaõige. Ebaõiged on apellandi väited, et 10.12.2004 sõlmitud käenduslepinguga pidi käendaja võtma vastutuse ka 2007. aastal sõlmitud lepingu eest.

Kuna leping oli lõppenud, siis tulevast kohustust käendajal enam ei tekkinud. Käendaja vastutus ei saa tuleneda uuest, kolm aastat hiljem sõlmitud, lepingust. VÕS § 145 sätte mõte on käendaja vastutus ainult ühe lepingu rikkumisest tulenevad tagajärgede osas. 2007. aastal oleks hageja pidanud vastustajaga sõlmima uue käenduslepingu, kuna vastavalt VÕS §-le 144 lg 2 peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. 2004. aastal sõlmitud käenduslepingu lõpetas hageja ise 2007. aastal sõlmitud lepinguga. Nimetatud põhjusel ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et T. Erikson vastutab ka 12.05.2007 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt tulenevate nõuete eest. Kohus leidis õigesti, et kuna hageja ei tõendanud lepingu ülesütlemise saatmist kostjatele, ei ole põhjendatud leppetrahvi väljamõistmine. Hageja ei esitanud maakohtusse tõendeid õigeaegselt. Vastavalt TsMS §-le 436 kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Tagantjärele leitud Eesti Posti kviitungeid ei saa enam tõenditena arvestada, kuna tõendeid esitatakse eelmenetluses vastavalt TsMS §-le 237. Kohus leidis õigesti, et võla sissenõudmisega seotud kulud on tõendamata. Hageja ei ole esitanud tarbijakrediidilepingu lisana selliseid üldtingimusi, kus oles sätestatud konkreetne summa võlgade sissenõudmiseks. Tööjõukulu ei saa antud juhul arvesse tulla, kuna hagejal on piisavalt töötajaid, kes saavad igapäevaselt palka ning sellise kuluga on tööandja arvestanud. Nimetatud kulud on tõendamata. Ebaõige on apellandi väide, et kohus rikkus TsMS § 436 lg 2, mille kohaselt kohus rajab otsuse ainult asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Asjaolu, et hageja ei teadnud, et võiks esitada veel Eesti Posti kviitungeid jms nõude tõendamiseks, ei tähenda, et kohus oleks rikkunud TsMS § 436 lg 2. Kohtukulud on õigesti jäetud vastustajalt välja mõistmata, kuna kohus rahuldas osaliselt hageja nõude ühe kostja vastu.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

14479.45 krooni, viivist alates 19.02.2010 kuni kohustuse kohase täitmiseni 30.98% tagastamata krediidisummalt aastas, ning jätab menetluskulud maakohtus 91% ulatuses solidaarselt kostate kanda ning 9% ulatuses hageja kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus muutmata jätta.

kohta tuleb lugeda T. Eriksoni poolt vastavalt TsÜS §-le 70 kättesaaduks, kuna apellant on kõnesolevad tahteavaldused oma kirjades T. Eriksonile väljendanud ja valinud nende edastamiseks mõistliku viisi, s.o AS Eesti Post poolt nende tähtkirjadena kohaletoimetamise.

juba eelnevas tuvastas, on lisaks A. Vaule tõendatud ka T. Eriksonile. Kostja T. Eriksoni väited, et nimetatud kulud on ülemäära suured (T. Erikson on maakohtus nõustunud nõutavatest kuludest poole hüvitamisega), ei ole põhjendatud. Üksnes tähitult saadetud kirjade postiteenuse maksumuse arvestamine ei ole põhjendatud. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kuludena kokku 1450 krooni (100+200+200+400+100+150+150+150) solidaarset hüvitamist. Kuna hageja on esitanud nõude võla sissenõudmisega seotud kuludena kokku 1400 krooni hüvitamiseks, siis rahuldab ringkonnakohus selle nõude hageja poolt taotletud suuruses.

olukord ei võimaldaks kõrvuti A Vauga krediidilepingust tulenevaid põhi- ja kõrvalkohustusi täita.

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.