Ain Vakrõõmu hagi OÜ Auto Rasivere vastu müügilepingu alusel üleantu 115 000 krooni tagastamiseks
Tsiviilasja hind
115 000 krooni
apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 14. mai 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Auto Rasivere apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19. jaanuar 2010
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): OÜ Auto Rasivere (registrikood 10107986), esindaja vandeadvokaat Lembit Nirgi
esindajad
Vastustaja (hageja): Ain Vakrõõm, esindaja vandeadvokaat Tõnu Meidra
RESOLUTSIOON
Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Viru Maakohtu 14. mai 2008 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta Ain Vakrõõmu hagi OÜ Auto Rasivere vastu müügilepingu alusel 115 000 krooni tagastamiseks rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Jätta poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Ain Vakrõõmu kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja Ain Vakrõõm esitas kohtule hagi OÜ Auto Rasivere vastu müügilepingu alusel üleantu 115 000 krooni tagastamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29.09.2006 ostu-müügilepingu nr 1, mille alusel hageja kohustus maksma OÜ-le Auto Rasivere sularahas 115 000 krooni ning kostja kohustus valmistama hagejale maja Oslo 7, poolteisekordse ja seina paksusega 70 mm. Hageja täitis oma lepingujärgse kohustuse, tasudes 115 000 krooni, kuid lepingu esemeks olev maja on kostja poolt käesoleva hetkeni tarnimata. Hageja soovib lepingust taganeda VÕS § 116 lg 1 alusel, sest lepingut ei ole täidetud ning kostja poolt on mõista antud, et seda ei täidetagi. 01.10.2007 hageja poolt saadetud kirja tuleb käsitleda taganemisavaldusena VÕS § 188 lg 1 tähenduses. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki pool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja nõuab lepingu alusel üleantu ehk 115 000 krooni tagastamist.
2.Kostja OÜ Auto Rasivere hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt on hageja sõlminud P.U. P.P. juuresolekul uue lepingu maja valmistamiseks Baltic Way OÜ-s. Hageja on nõustunud, et maja valmistab ja annab üle Baltic Way OÜ, samuti ta teadis, et raha saab maja tootja Baltic Way OÜ ning kolmepoolse lepingu punkti 4 kohaselt kohustus klient maksma 115 000 krooni sularahas. Sularaha makse toimus P.U., kes edastas selle Baltic Way OÜ-le. Hageja ei ole kostja arveldusarvele raha tasunud, vaid see on makstud P.U., kes sõlmis hilisema lepingu maja valmistamiseks Baltic Way OÜ poolt. Hageja oli teadlik, et maja tootjaks on Baltic Way OÜ ja on nõustunud, et kohustuse täitmine on üle läinud Baltic Way OÜ-le, kuna on ka aknad-uksed sealt vastu võtnud. Hageja on jätnud välja toomata temale teadaolevad asjaolud, mistõttu lepingu täitmise nõue OÜ Auto Rasivere vastu on põhjendamatu ja vastuolus seadusega. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. VÕS § 175 lg 7 kohaselt võlausaldaja nõusolekut kohustuse ülevõtmiseks eeldatakse, kui võlausaldaja võtab kohustuse ülevõtjalt tingimusteta võlgnetava rahasumma või muu võlgnetava teo.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 14. mai 2008 otsusega hagi ja mõistis OÜ-lt Auto Rasivere Ain Vakrõõmu kasuks välja 115 000 krooni. Otsuse kohaselt on kostja TsMS §-st 116 tulenevalt oma lepingulise kohustuse täitmata jätmisega oluliselt lepingut rikkunud ning seega oli hageja poolt kostjale lepingust taganemiseks avalduse esitamine õigustatud (VÕS § 188 lg 2). Kohus leidis, et kohtule esitatud tõenditega, sh tunnistaja P.U. ütlustega, ei ole kostja tõendanud tehingu tühisust tema poolt osundatud TsÜS § 86 ega ka TsÜS § 89 alusel. Poolte vahel 29.09.2006 sõlmitud lepingu vormistamisel esinenud üksikud puudused ning sularahas toimunud arveldamine ei ole veel iseenesest vastuolus heade kommete või avaliku korraga ega muuda tühiseks tehtud tehingut (TsÜS § 86). Kostja ei ole tõendanud ka tehingu näilisust. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tunnistaja P.U. kinnitusel oli lepingu järgi üleantud summa ning tehingu järgi ka maja hinnaks lepingu tekstis sõnades välja kirjutatud summa 115 000 krooni, samuti kinnitas tunnistaja tehingu toimumise kohana Tallinna linna, kus vastav leping ka allkirjastati ning tehingu pooleks olev isik oli hageja (Ain Vakrõõm). Tunnistaja kinnitas, et hageja soovitud tellimusest oli kostja juhtkond enne lepingu vormistamist teadlik; samuti kinnitas ta tema poolt hagejalt sularahas 115 000 krooni vastuvõtmist. Kohus nõustus hagejaga selles, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud „Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse“ §-st 5 ning § 6 lg-st 5 tulenevalt laienesid kohustused sularaha tehingutest teatamiseks ettevõtluse korras tehinguid sooritavale kostjale (müüjale), mitte aga hagejale kui ostjale. Nimetatud seaduse nõuete mittejärgimine ei muudaks tehtud tehingut olematuks ega tühiseks ning olematuks ei muuda seda ka kostja raamatupidamises vastavate kannete puudumine. Põhjendatud ei ole kostja väited P.U. tehtud tehingu puhul TsÜS §-st 121 tulenevalt esindatava (kostja) nimel tehingu tegemiseks eelduste puudumisest. Samuti ei olnud põhjendatud väited kostja kassasse raha mittelaekumisel selle tagastamiseks kohustuse puudumisest. Kostjal vastava kohustuse olemasolu ei välista ka P.U. poolt 20.03.2007 kostjale antud seletuskirjas omaks võetud asjaolud juhtkonna teadmata tegutsemisest ning raha kostjale mitteüleandmisest. TsÜS § 116 lg 2 kohaselt kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. 23.03.2005 OÜ-s Auto Rasivere P.U. sõlmitud töölepingu nr 128 kohaselt oli P.U. tööle võetud määramata ajaks tegevdirektorina. Tema töö sisuks oli tootmise juhtimine ja korraldamine ning välissuhted. Tööleping P.U. on lõpetatud 01.10.2006, seega pärast vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist. P.U. tunnistajana antud ütluste kohaselt oli müügitegevus üheks tema töökohustuseks ning tal oli õigus allkirjastada lepinguid ja välja kirjutada arve-saatelehti. Internetis avatud kostja kodulehelt nähtub, et Auto Rasivere OÜ juhiks on P.U. ning tema andmed on avaldatud freesprussmajade projekteerimise ja tootmise osas kontakti võtmiseks. Kostja esindaja väited TsÜS § 116 sätestatu mittekohaldumisest, kuna tegemist ei olnud kostja majandustegevuses tehtud tavalise tehinguga, ei ole põhjendatud. Tehingu teinud P.U. ütluste kohaselt oli tegemist tehinguga, mis oli kostjal tavaliselt vajalik selliste kaupade (palkmaja) müümiseks; arve-saatelehe oleks ta ise allkirjastanud maja üleandmisel hagejale.
Kuna eeltoodust tulenevalt ei ole poolte vahel sõlmitud lepingu alusel tehtud tehing tühine ning tehingut ei ole ka tühistatud, siis on tegemist kehtiva lepinguga ning see on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Hageja on oma kohustused täitnud ja lepingujärgse hinna palkmaja ostmisel tasunud. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi kohaselt täitnud ega hagejale lepingu objektiks olevat maja üle andnud (VÕS § 186 p 1). VÕS §-st 13 tulenevalt võib lepingut muuta või lepingut lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid lepingujärgsete kohustuste lõppemisest ega kohustuste ülevõtmist kolmanda isiku poolt. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustused nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kirjalikku lepingut, millest nähtuks hageja ja kostja vahel 29.09.2006 sõlmitud müügilepingu lõpetamine, ei ole esitatud. Samuti ei ole kohtule esitatud lepingut, millest VÕS 175 lg 1 toodud alustel nähtuks hageja kui võlausaldaja ja kolmanda isiku kui uue võlgniku vahel sõlmitud kokkulepe kostja kohustuste ülevõtmisest. Tunnistaja P.U. ütlused, et tema poolt oli tellitud maja osas hageja sõlminud uue lepingu Baltic Way OÜ-st tellimuse esitamisel, on vastuolulised ega ole kooskõlas muude asjas esitatud tõenditega. Baltic Way OÜ-st maja ostuhinnaks oli 97 000 krooni, tellimuse esitas ning nõutud hinna tasus väidetavalt tunnistaja ise ning seda hagejalt saadud summast, kuigi raha ülekanne olevat tegelikul tehtud tunnistaja tuttavale kuuluva firma kaudu (Mihkel X OÜ). Kostjaga sõlmitud lepingu lõpetamise kohta ütlusi andes väitis tunnistaja, et ta tegi lepingule märkuse 115 000 krooni hagejale tagastamise kohta. Hageja eitab kostjalt tellitud maja osas teisele firmale uue tellimuse esitamist, samuti eitab raha tagastamist ning kohus leidis, et esitatud vastuoluliste tõenditega ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Kohus nõustus hagejaga selles, et P.U. ja kliendi vahel sõlmitud lepingu p-s 8 sätestatu alusel („Antud leping tühistab kõik eelnevalt sõlmitud lepingud vastava maja tellimuseks“) ei ole tõendatud, et tühistatud (või lõpetatud) oleks hageja ja OÜ Auto Rasivere vahel 29.09.2006 sõlmitud leping või, et tegemist oleks just sama maja kohta esitatud tellimusega. Tunnistaja poolt väidetud lepingu lõpetamise ajal veebruaris 2007 oli tunnistaja P.U. töösuhe kostjaga tegelikult lõppenud ning eelnevast tulenevalt puudub alus ka eeldada tema poolt tehingu tegemist (lepingu lõpetamist, kohustuste üleminekut jne) kostja nimel. Samuti ei nähtu, et P.U. ise oleks kostja kohustused üle võtnud. Põhjendatud ei ole kostja väited VÕS § 175 lg-le 7 tuginedes hageja poolt teisest firmast uste-akende vastuvõtmisega kostja kohustuse ülemineku tunnistamisest, kuna nimetatud säte on alates 27.12.2003 kehtetu. Tunnistaja poolt väidetud lepingu lõpetamise ajal veebruaris 2007 oli tunnistaja töösuhe kostjaga lõppenud ning eelnevast tulenevalt puudub alus ka eeldada tema poolt tehingu tegemist (lepingu lõpetamist, kohustuste üleminekut jne) kostja nimel. Kostja ei ole hageja ees lepinguliste kohustuste olemasolu kogu menetluse kestel tunnistanud, mistõttu ei ole ka arvestatavad kostja väited tunnistaja poolt lepingu lõpetamise heakskiitmisest. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib hageja lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Kuna hageja on kostjaga sõlmitud lepingu alusel üle andnud 115 000 krooni ning ei ole kostjalt üleantud raha eest ostetud kaupa saanud, siis eelnevast tulenevalt kuulub lepingust taganemisel üleantu hagejale tagastamisele.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Auto Rasivere esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 14. mai 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti kohaldatud VÕS § 186 lg 4. Tunnistaja P.U. ütlustest selgus, et kohustust pole üle võetud, vaid on sõlmitud uus leping, eelmine leping on lõpetatud. VÕS § 186 p 4 järgi on võlasuhe lõppenud kokkuleppega, mida kinnitas tunnistaja P. U. Kostjale ei olnud tunnistajale teadaolevad asjaolud teada ja need selgusid alles tunnistaja ülekuulamisel kohtuistungil. Tunnistaja on kinnitanud, et ta lõpetas vana lepingu ja sõlmis uue lepingu. Lepingu p 8 tuleb tõlgendada lähtuvalt tunnistaja P.U. ütlustest ja kostja seletusest, mis on omavahel kooskõlas. Kohus pidi tegema järeldusi eelkõige esitatud lepingu ja tunnistaja P.U. ütluste pinnalt; 2) on ebaõigesti kohaldatud TsÜS § 86 ja § 89. TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tunnistajal oli ilmselt soov vahendada tehingut odavama hinnaga ja seega ta tegelikult ei soovinud teha tehingut kostja nimel, mistõttu tehingut on alus pidada näiliseks. Samuti on tehing vastuolus heade kommetega; 3) on ebaõigesti kohaldatud TsÜS § 121 ja 129 lg 1. Mistahes tehinguks ei saanud olla tunnistajal P. U kostja esindajana volitust; 4) on rikutud TsMS § 442 lg 8. Kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et kostja pole tõendanud lepingu lõpetamist. Tunnistaja selgitas, et ta kirjutas lepingusse raha tagastamise ja lepingu lõpetamise kohta, mida kinnitasid poolte allkirjad, kuid nimetatud lepingu eksemplar sattus hageja kätte. Nimetatud asjaolu kinnitas tunnistaja iseseisvalt ja kohtu järeldus sellest, nagu oleks tunnistaja seda kinnitanud kostja esindaja küsimuse peale, on vale. Kohus jättis tunnistaja P.U. ütlused sisuliselt arvestamata, leides, et need on vastuolus teiste tõenditega. Hageja pole kunagi väitnud, et tema tasus P. U tellitud maja eest 97 000 krooni. Ka tunnistaja ei kinnitanud, et ta oleks saanud 115 000 krooni kostja tellimuse täitmiseks ja veel 97 000 krooni enda tellimuse täitmiseks. Tunnistaja tegevus ja selle kohta käivad selgitused ei ole vastuolulised, kui tähele panna, et ta kulutas 97 000 krooni hagejale maja ostmiseks Baltic Way OÜ-st.
5.A. Vakrõõm vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle läbivaatamata jätmist või selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 14. mai 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellatsioonkaebus esitatud tähtaegselt, mistõttu ei tohiks kohus tulenevalt TsMS § 637 lg 1 p-st 2 apellatsioonkaebust menetlusse võtta. Apellant on apellatsioonkaebuse kohtule esitanud faksi teel 13.06.2008 ning posti teel 02.09.2008. Ainult faksi teel esitatud apellatsioonkaebust ei saa käsitleda tähtaegselt esitatud menetlusdokumendina. Käesolevas asjas on apellandi poolt faksi saatmise ja kirjaliku dokumendi originaali esitamise ajaline vahe üle kahe ja poole kuu, mis ei ole vastustaja hinnangul käsitletav viivitamatu esitamisena TsMS § 335 tähenduses; 2) ei ole põhjendatud väide VÕS § 186 lg 1 p 4 ebaõigest kohaldamisest, kuivõrd vastustaja ja apellandi vaheline võlasuhe ei ole poolte kokkuleppel lõppenud. Vastustaja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kokkulepe ei saa lõpetada vastustaja ja apellandi vahelist kokkulepet. Lepingust tulenevad õigused ja kohustused on kohustuslikud üksnes lepingu pooltele, mitte kolmandatele isikutele. Seega ei saa ka vastustaja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust tulla õigusi apellandile. Vastustaja möönab, et vastustaja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu punkt 8 sätestas tõepoolest, et antud leping tühistab kõik eelnevalt sõlmitud lepingud vastava maja
tellimuseks. Apellandi väide, et siinkohal peeti silmas vastustaja ja apellandi vahelist lepingut, on alusetu. Selline punkt on tüüpiline taolistele lepingutele, kuivõrd ostja võib oma tellimust muuta ja loobuda oma eelmisest tellimusest eraldi kokkulepet sõlmimata. Selline punkt aga ei mõjuta vastustaja ja apellandi vahel sõlmitud lepingut. Eelpool nimetatud punktiga loobus vastustaja oma eelmistest lepingutest freesprussmaja tellimiseks kolmandalt isikult, kuid mitte oma õigusest nõuda teiste lepingute täitmist. Vastustaja ja apellandi vaheline leping on täielikult eraldiseisev leping, mida ei mõjuta ükski kokkulepe, mis on sõlmitud vastustaja ja kolmanda isiku vahel; 3) ei ole põhjendatud väide TsÜS § 86 ja 89 ebaõigest kohaldamisest. Kohus on õigesti leidnud, et apellant ei ole tõendanud tehingu vastuolu hea usu põhimõttega ega asjaolu, et lepingu näol on tegemist näiliku tehinguga. Sellekohased väited on alusetud; 4) on alusetud väited TsÜS § 121 ja 129 lg 1 ebaõige kohaldamise kohta. P.U. oli apellandi töötaja ning tal oli pädevus sõlmida lepinguid freesprussmajade müügiks. Seega on P.U. lepingu sõlminud apellandi nimel ning kohus on seda ka korrektselt tuvastanud; 5) ei ole TsMS § 442 lg 8 ebaõigesti kohaldatud, kuivõrd tunnistaja oli ütluste andmisel vande all ning asjaolu, kes tunnistajale küsimuse esitas, ei oma tähtsust. Kohtu järeldused ei ole ebaõiged seetõttu, et küsimuse esitas tunnistajale kohus, mitte kostja.
EELNEV APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 02.03.2009 kohtuotsusega OÜ Auto Rasivere apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu 14.05.2008 kohtuotsuse muutmata. OÜ Auto Rasivere esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu kohtuotsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse, tühistas 05.10.2009 kohtuotsusega Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2009 otsuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu 05.10.2009 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2009 otsus ja saadeti asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tulenevalt TsMS § 693 lg-st 2 arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel Riigikohtu 05.10.2009 otsuses esitatud seisukohti.
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab A. Vakrõõmu hagi OÜ Auto Rasivere vastu müügilepingu alusel üleantud 115 000 krooni tagastamiseks rahuldamata.
9.Maakohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata VÕS § 186 p 4. Nimetatud sätte kohaselt lõpeb võlasuhe kokkuleppega. Võlasuhte kokkuleppel lõpetamine tähendab sisuliselt võlausaldaja loobumist nõudest ja võlgniku nõustumist sellega ning see toob kaasa selle, et lakkab olemast võlgniku kohustus teha teise isiku kasuks kokkulepitud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
Kostja vaidles maakohtus hagile vastu ja kinnitas, et 29.09.2006 leping on lõpetatud, kuna hageja ja P.U. leppisid kokku lepingu lõpetamises ja lepingu objekti (maja) valmistamises hagejale Baltic Way OÜ poolt. Ühtlasi taotles kostja P.U. tunnistajana ülekuulamist. Tunnistaja P. U ütlustest ja kirjalikust seletusest (t.l 74-75; 24) nähtub alljärgnev. Ta sõlmis OÜ Auto Rasivere nimel 29.09.2006 hagejaga lepingu maja valmistamiseks ja sai hagejalt sularahas 115 000 krooni, mida OÜ Auto Rasivere kassasse ei maksnud. Kuna hageja maja koheselt ei tahtnud ning ta lahkus töölt OÜ-st Auto Rasivere, siis tellis ta hagejale maja Baltic Way OÜ-st. Tal oli kokkusaamine hagejaga, kes oli sellega nõus. Maja hind oli sealt tellides 97 000 krooni ja ta maksis arve alusel nimetatud summa 100 % ulatuses Baltic Way OÜ-sse üe. Veebruari alguses (2007) sai ta hagejaga kokku Kõrvekülas Baltic Way OÜ tootmisruumides ja selleks ajaks olid hagejale juba uksed ja aknad valmis tehtud. Samas lõpetas ta hagejaga OÜ-ga Auto Rasivere sõlmitud lepingu, sinna sai kirjutatud, et leping lõpetatud ja raha 115 000 krooni tagastatud. Hageja kirjutas lepingu lõpetamisele isiklikult alla. Lepingu eksemplar, kuhu oli kirjutatud – leping lõpetatud ja raha tagastatud – jäi hageja kätte. Rohkem lepinguid tema teada OÜ Auto Rasivere eraisikutega majade valmistamiseks ei sõlmitud. Vahe (115 000 – 97 000) krooni pidi jääma talle vahendustasuks, millega hageja oli nõus. Ringkonnakohtul puudub vastupidiselt maakohtule alus kahelda tunnistaja P.U. ütluste usaldusväärsuses. Kuivõrd kostjal puudub hageja ja P.U. vahel 2007. a veebruaris sõlmitud leping, siis tulnuks hagejal tõendada, et tunnistaja P.U. ütlused ei vasta tegelikkusele ja 29.09.2006 lepingut ei ole lõpetatud. Kuigi hageja kinnitas 02.02.2008 kirjalikus vastuses (t.l 29), et ta esitab nimetatud lepingu originaali, ei ole hageja seda teinud. Hageja on 09.05.2007 vastuses (t.l 8) kostjale viidanud 2007. a veebruari lepingu p 8 sõnastusele, mille kohaselt „Antud leping tühistab kõik eelnevalt sõlmitud lepingud vastava maja tellimuseks“. Kuivõrd puuduvad tõendid, et hageja oleks P.U. vahendusel sõlminud lepingu veel teise maja valmistamiseks (ostmiseks), siis 2007. a veebruari lepinguga lõpetati 29.09.2006 kostjaga sõlmitud leping hagejale maja valmistamiseks. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Maakohus on ekslikult leidnud, et kuna 2007. a veebruaris oli tunnistaja P.U. töösuhe kostjaga lõppenud, siis puudub alus eeldada P.U. poolt lepingu lõpetamist kostja nimel. Tulenevalt TsÜS § 129 lg-st 1 on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Selleks, et esindusõiguseta isiku tehtud tehing kehtiks, peab isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle heaks kiitma. Praegusel juhul ongi kostja väitnud, et ta on hagejaga 29.09.2006 sõlmitud lepingu lõpetamise heaks kiitnud. Kuivõrd lepingu lõpetamine vabastab kostja kohustusest valmistada hagejale lepingu esemeks olnud maja, siis puudub ka hagejal õigus nõuda kostjale selle täitmist. Eeltoodu alusel tuleb hageja nõue kostjalt 115 000 krooni tagastamiseks jätta rahuldamata.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja hagi rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus A. Vakrõõmu kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.