Mõista kostjalt DS hageja SP kasuks välja 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja DS kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 1. veebruaril 2010.a.
1(6)
2-09-14581 Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.1. aprillil 2009.a Harju Maakohtule esitatud hagis palub SP kostjalt DS enda kasuks välja mõista 30 000 krooni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sai kostja hagejalt 8. jaanuaril 2009.a 30 000 krooni laenu. Laenusumma saamise kohta väljastas kostja hagejale võlakirja (pealkirjastatud kui krediidikohustus). Võlakirja kohaselt kohustus kostja laenu tagastama ühe nädala jooksul, s.o 16. jaanuariks 2009.a. Kostja ei ole laenu tagastanud ning võlgneb seega hagejale 30 000 krooni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
3.Kostja leiab, et hageja poolt temalt võlakirja saamine on olnud vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. Võlakirja koostamine on toimunud ähvarduse tõttu. Samuti on tehing tehtud olulise eksimuse või pettuse mõjul. Kostja nõuab enda kirjalikus vastuses võlakirja andmise kui tehingu tühistamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dele 90, 92, 96, 98 ja 99 tuginedes. Kostja selgitab, et ta remontis 2008. aastal nelja kuu jooksul hageja korterit, mis asub Tallinnas aadressil Xxx. Tööd lõpetas ta 2008.a detsembrikuu lõpus või 2009.a jaanuari alguses. Hageja on jätnud teostatud tööde eest osaliselt tasumata. Osa rahast sai kostja kätte pärast tööde vastuvõtmist. Samas hakkas hageja pärast tööde vastuvõtmist esitama põhjendamatuid pretensioone teostatud tööde kvaliteedi kohta ning soovis vähendada remondi teostamise eest kokkulepitud tasu. 16. jaanuaril 2009.a meelitas hageja kostja enda korterisse, kus sundis vägivallaga ähvardades kirjutama hagis nimetatud võlakirja. Raha kostja võlakirja alusel hagejalt aga saanud ei ole.
MENETLUSE KÄIK
4.11. jaanuaril 2010.a toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
2(6)
2-09-14581
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
6.Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja on koostanud ning allkirjastanud võlatunnistuse (pealkirjastatud kui krediidikohustus), milles on kinnitanud 30 000 krooni saamist hagejalt ning garanteerinud raha tagastamist 16. jaanuariks 2008.a.
7.Pooltel on vaidlus selle üle, kas võlatunnistus (vt toimik, lk 3, tõlge lk 4) on õiguslikult kehtiv. Samuti on pooltel vaidlus väidetavalt laenuna saadud rahasumma üleandmise üle.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Õigusalases kirjanduses ja Eesti kohtupraktikas on samas avaldatud korduvalt seisukohata, et VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Lisaks VÕS § 30 lg 1 kohasele konstitutiivsele (abstraktsele) võlatunnistusele võivad pooled kokku leppida deklaratiivses võlatunnistuses, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustada selle sissenõutavust. Võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust. (vt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2006, lk 113). Seejuures ei saa eeldada poolte tahet luua abstraktne võlakohustus, seda peab võlausaldaja tõendema (vt nt: Riigikohtu 6. septembri 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; või 23. septembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-08, p 12). Käesoleval juhul ei ole hageja (kui eeldatav võlausaldaja) väitnud, et 8. jaanuari 2008.a kuupäeva kandva võlatunnistuse näol oleks tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja väidete kohaselt on võlatunnistusega üksnes kinnitatud pooltevahelist laenusuhet ning kostja kohustusi. Kostja on menetluses küll eitanud laenusuhte olemasolu, kuid ei ole samas väitnud, et võlatunnistusega sooviti luua iseseisvat kohustust või tunnistada kohustuse olemasolu. Seetõttu ei saa pidada kostja viiteid VÕS § 30 normidele õiguslikult asjakohasteks.
9.Kostja on menetluses väitnud, et võlatunnistuse andmine tema poolt on toimunud hageja käitumise tõttu, mis on vastuolus heade kommetega ja avaliku korraga. Samuti sisaldavad kostja poolt tsiviilasja menetluse käigus esitatud kirjalikud vastused avaldusi võlatunnistuse kui ähvarduse tõttu tehtud tehingu tühistamise kohta (vt toimik, lk 12-13), samuti kui olulise eksimuse ja pettuse mõjul tehtud tehingu tühistamise kohta (vt toimik, lk 29-30, lk 37). Enne 1. maid 2009.a kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine (sama tuleneb kehtiva redaktsiooni § 86 lg-st 1). Kohus märgib esmalt, et tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96, enne 1. maid 2009.a kehtinud redaktsioonis ka TsÜS § 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, s.t tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt: Riigikohtu 22. oktoobri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 11; 31. märtsi 2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04, p 16; samuti otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Ka käesoleval juhul on kostja samade asjaoludega põhjendanud tehingu vastuolu heade kommetega ning selle tühistamist TsÜS §
3(6)
2-09-14581 96 lg 1 alusel. Eesti kohtute senise praktika kohaselt võivad tehingud olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Nii on tehing vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt nt: Riigikohtu 21 novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-111-08, p 23). Kohtu hinnangul ei võimalda poolte esitatud asjaolud käesoleval juhul teha järeldust võlatunnistuse andmise kui tehingu vastuolu kohta heade kommetega. Seega ei ole tehing seaduse (TsÜS § 86) alusel tühine.
10.Vastavalt TsÜS § 96 lg-le 1 võib isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest on ähvardus õigusvastane juhul, kui õigusvastane on tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati või kui õigusvastane on ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk või kui õigusvastaseks saab lugeda teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamist tehingu tegemisele kallutamiseks. Eesti kohtute praktikas on iseenesest peetud võimalikuks poole poolt menetlusdokumendis tühistamisavalduse esitamist. Selleks et tühistamisavaldus omaks õiguslikke tagajärgi, peavad aga lisaks formaalsetele tingimustele (tühistamisavalduse tegemine ja selle kättesaamine) olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks. Kostja poolt menetluses ähvarduse sisu ja iseloomu kohta esitatud väited ei võimalda järeldada, et esineks eelmainitud materiaalsed eeldused tehingu tühistamiseks vastavalt TsÜS § 96 lg-le 1. Kostja selgituste kohaselt 30. septembril 2009.a toimunud kohtuistungil olevat hageja 16. jaanuari 2009.a kohtumisel tema peale karjunud ning nõudnud võlakirja (võlatunnistuse) koostamist selleks, et "asi lõppeks hästi". Samuti selgitas kostja, et kartis negatiivseid tagajärgi, kuid täpsemalt oma hirmu põhjuseid selgitada ei osanud (vt toimik, lk 34). Osundatud selgituste põhjal ei saa järeldada, et kostjal puudunuks tehingu tegemise üle otsustamisel mõistlik valik. Kostja poolt taotletud tunnistajad (vt toimik, lk 28) kostja esitatu põhjal väidetava ähvardamise ja võlakirja koostamise juures ei viibinud. Seetõttu ei ole kohus pidanud nende ütlusi asjakohasteks ning keeldunud selles osas tõendite kogumisest (vt toimik, lk 35). Kostja poolt seoses võlatunnistuse andmisega Põhja Politseiprefektuurile kirjutatud avaldus ei oma asjas tõenduslikku kaalu, kuna selles on (veelkordselt) fikseeritud kostja enda väited (vt toimik, lk 14). Samal seisukohal on kohus Põhja Politseiprefektuuri 10. juuni 2009.a teatise osas kriminaalmenetluse algatamata jätmisest (vt toimik, lk 24) ning politseijuhtivinspektori N.Paulman’i 15. oktoobri 2009.a õiendi osas (vt toimik, lk 38).
11.Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus siinkohal veel järgmist. Hageja on leidnud, et isegi kui kostjal olnuks õigus väidetavalt toimunud ähvarduse tõttu tehing tühistada, ei ole kostja teinud seda TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Vastavalt nimetatud sättele võib ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Kohus hageja toodud seisukohaga ei nõustu. Vaidlusalune võlatunnistus kannab 8. jaanuari 2009.a kuupäeva (kostja väitel on dokument tegelikult koostatud isegi hiljem, täpsemalt 16. jaanuaril 2009.a). Kostja tühistamisavaldust sisaldav vastus on kohtule saabunud 10. juunil 2009.a. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja
4(6)
2-09-14581 kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Kuudes arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev vastavalt TsÜS § 136 lg-le 3 viimase kuu vastaval päeval. Lähtudes TsMS § 362 regulatsioonist on määrav tühistamisavalduse kohtusse jõudmise aeg, eeldusel, et see hiljem vastaspoolele kätte toimetatakse. Arvestades ülaltoodut, ei olnud tühistamisavalduse kohtusse jõudmise ajaks möödunud kuut kuud isegi tehingu tegemise ajast, rääkimata väidetava ähvarduse mõju lakkamisest.
12.Kostja on menetluse käigus vaidlustanud võlatunnistuse andmise ka kui eksimuse või pettuse alusel tehtud tehingu. Vastavalt VÕS § 92 lg-le 1 on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Paragrahvi teise lõike kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Pettus on TsÜS § 94 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks (TsÜS § 94 lg 2). Kohtu hinnangul ei ole poolte esitatu põhjal tuvastatavad asjaolud, mis võimaldaksid pidada tehingut tehtuks olulise eksimuse või pettuse mõjul. Kostja puudulik arusaam võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest või ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest ei anna veel iseenesest alust tehingu tühistamiseks eksimuse tõttu. Samuti ei ole kostja täpsustanud, milliseid ebaõigeid asjaolusid on hageja talle seoses võlatunnistuse andmisega avaldanud või millistest asjaoludest teatamata jätnud (millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada). Lisaks oleks kõnealuste tühistamisavalduste puhul küsitav ka TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaegade järgmine. Vastavad tühistamisavaldused on kostja esitanud alles 29. septembril 2009.a kohtusse saabunud menetlusdokumendis.
13.Lähtudes eeltoodust, on võlatunnistus andmine toimunud kohtu hinnangul kehtivalt ning kostja poolt esitatud tühistamisavaldused ei oma õiguslikke tagajärgi. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja poolt väljastatud võlatunnistusega on ta kinnitanud 30 000 krooni saamist hagejalt ning kohustust tagastada see laenuandjale 16. jaanuaril 2009.a. Vaidlustamata asjaolude kohaselt kostja aga hagejale rahasummat tagastanud ei ole. VÕS § 76 lg-s 1 sätestatu järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Arvestades ülaltoodut, kuulub hageja nõue 30 000 krooni väljamõistmiseks kostjalt rahuldamisele.
14.Vastuseks kostja väidetele rahasumma mittesaamise kohta märgib kohus, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise peamiseks õiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, selle ülekandumine võlgnikule. Seega pidanuks kostja suutma tõendada, et hageja poolt esitatud nõuet ei ole tekkinud või et nõue on lõppenud (täitmise, tasaarvestamise vms tõttu). Kohus on kõnealuste vastuväidete tõendamise
5(6)
2-09-14581 vajadusele eelmenetluse käigus ka kostja tähelepanu juhtinud (vt toimik, lk 33 ja lk 35). Kohtu hinnangul kostja oma väiteid siiski tõendanud ei ole.
15.Kostja on menetluses muu hulgas leidnud, et poolte konfliktseid suhteid arvestades oleks ebamõistlik arvata (või eeldada), et hageja soovis talle laenu anda. Kohtu hinnangul on kostja taoline väide oletuslik ning otsust ei saa sellele rajada. Raha saamist kinnitab kostja poolt antud võlatunnistus. Kostja on vaidlustanud ka võlatunnistuse koostamise kuupäeva. Kostja väidete kohaselt on võlatunnistus tegelikult antud 16. jaanuaril 2009.a, mitte selles märgitud kuupäeval (s.o 8. jaanuaril 2009.a). Kohtu hinnangul tuleb asja materjalide põhjal siiski eeldada, et võlatunnistus on antud selles märgitud kuupäeval ning vastupidist peaks kostja tõendama. Lisaks ei oma see asjaolu käesoleval juhul iseseisvat õiguslikku tähtsust. Isegi kui võlatunnistus oleks koostatud kostja poolt nimetatud kuupäeval, ei annaks see veel alust hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Kostja vastuses märgitud töövõtulepinguga seonduvad suhted ei oma olemasolevate tõendite põhjal otsustades käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust. Hageja on iseenesest möönnud, et kostja tegi tema korteris remonti. Juhul kui kostja leiab, et hageja ei ole talle teostatud tööde eest täies mahus tasunud, on tal õigus pöörduda vastavasisulise nõudega kohtu poole.
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.