Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-09-5951 Lepingu ülesütlemisel 28.05.2008.a oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 158.50 kr. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 51 700 kr (krediidisumma koos sissenõudekuludega). Pärast 30.05.2008.a sooritatud makset on kostja jätnud hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 48 700 kr. Pärast 22.09.2008.a sooritatud makset on kostja jätnud hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 43 725 kr. Pärast 20.10.2008.a sooritatud makset on kostja jätnud hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 38 775 kr. Seega arvutab hageja viivist rahaliste kohustuste ehk tagastamata krediidisumma ja võla sissenõudmisega seotud kulude tasumisega viivitamiselt, määraga 32,51 % võlgnetavalt summalt aastas. 24.04.2009.a ehk hagi esitamise päeva seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 12 753.10 kr (viivise arvestus tl 46). Samuti lubab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega palub hageja TsMS § 367 alusel lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele kostjalt alates 24.04.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja mõista viivis 32,51% tagastamata krediidisummalt aastas. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Üldtingimuste p 6.6 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale (tl 47). Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Arvestades, et pärast lepingu ülesütlemist on 30.05.2008 tasutud sissenõudmiskirjade kulude katteks 1700 krooni, on lepingu järgi kõik sissenõudmiskirjadega seotud kulud tasutud. Võla kohtuväliseks sissenõudmiseks ja kokkuleppe saavutamiseks algatas hageja inkassomenetluse, kuid see ei olnud tulemuslik, mistõttu on inkassomenetlus lõpetatud. Seega on jäänud lepingu alusel hagejale tasumata kokku 583.58 kr inkassomenetlusega seotud kulude eest (inkassoarved tl 18-35), mistõttu tuleb üldtingimuste p 6.6 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista 583.58 kr. Tuginedes eeltoodule ja VÕS käenduse, kohustuse rikkumise, solidaarvastutuse ja tarbijakrediidilepingut puudutavatele sätetele, palub hagejal kostjalt kui käendajalt välja mõista 61 214.55 kr, millest 38 775 kr moodustab tagastamata krediidisumma, 9102.87 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 12 753.10 kr viivis ning 583.58 kr võla sissenõudmisega seotud kulud. Lisaks palub hageja kostjalt alates 24.04.2009.a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja mõista viivis 32,51% tagastamata krediidisummalt aastas. Põhivõlgniku vastu on nõue rahuldatud käesolevale hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses 14.04.2009.a tehtud maksekäsu määrusega. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja vastuväidete osas Kostja poolt esitatud kirjaliku vastuse (tl 60-62, esialgset vastust (tl 56) kohus ei käsitle, kuivõrd see ei vastanud menetlusdokumentidele esitatavatele nõuetele) ja 04.01.2010.a seisukoha (tl 76-77) järgi tunnistab ta hagi osaliselt. Ta on tasunud hagejale kokku 13 000 krooni (maksekorraldused tl 79-83), millist summat põhivõlgnik temale tagastanud ei ole. Kostja ei vaidle vastu hageja põhinõude 38 775 krooni rahuldamisele solidaarselt tema ja 3 (6)

Tsiviilasi nr 2-09-5951 põhivõlgniku vastu, kuid ei pea õigeks, et hageja saaks käesoleva menetluse tulemusena kaks täitedokumenti – maksekäsu määruse põhivõlgniku suhtes ja kohtuotsuse tema kui käendaja suhtes. Selline olukord võimaldab hagejal rikastuda seaduslikult solidaarvõlgnike arvel. Hageja selle väitega ei nõustu. Hageja ei nõua võlgnevust kaks korda ja leiab, et ei „rikastu seaduslikult.“ Tulenevalt VÕS § 65 lg 1, 67 lg 1 ja § 145 on hagejal õigus nõuda tekkinud võlgnevust nii põhivõlgnik M. P. kui ka käendajalt M. M.. Seejuures märgib hageja, et võlgnevust ei nõuta sisse kaks korda eraldi, st asjas võib olla küll kaks täitedokumenti, kuid võlgnevus hageja ees on üks. Seega ei ole tegemist hageja rikastumisega vaid seadusest tuleneva õigusega kaitsata oma huve. Ühtki makset ei ole hageja hagiavalduse esitamise järgselt saanud. Samuti ei nõustu kostja esitatud viivisenõude ja –määraga, pidades viivisemäära 32,51% tühiseks tüüptingimuseks, kuna see kahjustab lepingupoolt ebamõistlikult. Kostja viitab VÕS § 415 lg 1, § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 sätetele ning leiab, et viivisemäär peaks olema nõutava aja kohta vastavalt seadusele – 11% aastas. Kostja küll möönab, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad tarbijakrediidilepingus ette intressimäärana, kuid see ei välista viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt. Kostja on töötu (tl 78) ning viivise määra tuleks mõistliku suuruseni vähendada. Hageja arvates jätab kostja tähelepanuta, et tulenevalt VÕS § 94 lõikest 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Tulenevalt tarbijakrediidilepingust nr 0800029/35kt on pooled, lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt (VÕS § 5), kokku leppinud, et krediidisaaja maksab krediidiandjale intressi 32,51% krediidisummast aastas. VÕS ́i § 397 lg 1 esimene lause sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Seega on intressi maksmise kokkuleppe kehtiv, seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 tuleneb, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud 32,51% suuruses intressimääras aastas. Seega on hageja viivise nõue põhjendatud ja seadusega kooskõlas.

Kohaldatav õigus, kohtu seisukohad Antud asjas puudub vaidlus selles, et hageja ja põhivõlgniku M.P. vahel sõlmiti tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes ning et kostja on lepingust tulenevad nõuded taganud oma käendusega. Samuti ei ole vaidlust võlgnetavate summade üle (v.a viivis, vt allpool), hageja on põhjendanud, miks ta on lugenud tasutud 13 000 kroonist 1700 krooni tasutuks võla sissenõudekuludena – selleks annab aluse lepingule kohaldatavate üldtingimuste p 2.5. ja VÕS § 415 lg 2 p 1. Kohus märgib, et VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest tema võlausaldaja ees ning tema vastutus on VÕS § 145 lg 1 kohaselt 4 (6)

Tsiviilasi nr 2-09-5951 solidaarne põhivõlgnikuga. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, kahju hüvitamise eest, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS §-le 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus ei jaga kostja arvamust, et asja menetlemisel (seoses põhivõlgniku suhtes maksekäsu tegemisega) tekib hagejal võimalus rikastuda seaduslikult, kuna tal on kaks täitedokumenti. Hageja on esitanud oma nõude äsjanimetatud õigusnormide kohaselt mõlema vastutava isiku vastu kogu võlgnetava kohustuse osas ja teinud seda ühekordselt vastavalt VÕS § 65 lg 2 sätetele. Kahe täitedokumendi olemasolu ei tähenda, et hagejal oleks seaduslik õigus kogu võlgnetava summa saamiseks kahel korral – kui selline olukord peaks tekkima, on tegemist alusetu rikastumisega ning hageja peaks enamsaadud summa tagastama. Hageja on kinnitanud, et senini ei ole pärast 20.10.2008.a makset saanud ta ühtki summat võlanõude katteks ja seega on tal endiselt õigus nõuda hagis nimetatud summasid solidaarvõlgnikelt. Kui kostja või põhivõlgnik maksab hagejale tekkinud võlgnevuse ära, ei pea makset mitte teinud isik enam kohustust hagejale täitma ja järgnevad juba solidaarvõlgnike omavahelised suhted vastavalt VÕS § 67 – 69 sätetele. Võlgnevusi ei ole hageja ees mitu, vaid üks. Seega puudub kohtu arvates alus käesolevas asjas lahendi tegemiseks kahe kostja suhtes – omal algatusel kohus kostjaid kaasata ei saa. Samuti on kostja tõstatanud vaidluse nõutava viivise summa ja määra osas. Kohus nõustub hageja viidetega Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, mille punktis 12 on öeldud: „Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.“ Samas punktis on viidatud ka sellele, et kokkuleppelise intressi(viivise)määra osas ei saa välistada selle vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Mis puutub kostja viidatud tüüptingimuste regulatsiooni ja intressimäära tühiseks lugemisse, siis ei pea kohus kostja sellekohaseid põhjendusi veenvateks. Asjas puudub sisuline vaidlus selles, et lepingus kokkulepitud intressimäär 32,51% aastas oli tüüptingimus. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Nagu kostja ise viitab, oli lepingu sõlmimise ajal seadusekohane aastaintressi määr 11%. Kohus ei leia, et võrreldes seadusekohase minimaalse aastaintressi määraga kokkulepitud ca 3-kordne intressimäär vastaks äsjanimetatud seadusesätte eeldustele. Nagu nähtub tarbijakrediidilepingule nr 0800029/35kt lisatud maksegraafikust (tl 12), anti põhivõlgnikule krediiti 50 000 krooni veidi enam kui kaheks aastaks tagasimakse kogusummaga (sh lepingutasu 500 krooni) 83 948.11 krooni, kusjuures lepingul ei olnud muid tagatisi peale kostja käenduse. Sellised laenu väljastamise asjaolud ei ole kohtu arvates aluseks väitele, et

5 (6)

Tsiviilasi nr 2-09-5951 laenusaajat (kelle eest saab kostja solidaarvõlgnikuna VÕS § 67 lg 2 alusel vastuväiteid esitada) oleks ebamõistlikult kahjustatud või ei vastaks laenuleping headele kommetele. Käenduse kui väikseima võimaliku tagatisega (kindlasti on oluliselt kindlamaks tagatiseks vara pantimine) laenuleping, millega antakse mitmeks aastaks laenu kogusummas tagasimaksega ca 167% laenusummast, ei ole sellistele eeldustele vastav leping. Hageja ei ole tegutsenud lepingut sõlmides liigkasuvõtjalikult vm headele kommetele mittevastavalt, vaid taganud enda poolt väljaantud summa mõistliku äritegevuse raamides. Kohus ei näe ka alust viivise summa vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 alusel saab kostja nõuda viivise vähendamist mõistliku suuruseni, kui see on ebamõistlikult suur, kusjuures arvestada tuleb kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). On küsitav, kas viivis, mis hagi esitamise seisuga moodustab põhivõlast ca 1/3, on ebamõistlikult suur. Viivis on tekkinud sellises suuruses eelkõige põhjusel, et ei põhivõlgnik ega temaga samaväärselt vastutav kostja ei ole pärast 20.10.2008.a tasunud võlgnevuse vähendamiseks midagi, samuti ei tehtud makseid 2008.a suvel, mil leping oli juba üles öeldud. Kokku on kostja tasunud põhivõlast alla veerandi, ja seda rohkem kui poolteise aasta jooksul alates lepingu ülesütlemisest, kusjuures põhivõla suurus ei ole miljonites kroonides, vaid kokku ca 4 keskmist palka. Asjaolu, et kostja on alates 16.11.2009.a töötu, ei saanud olla takistuseks kasvõi osaliseks võla vähendamiseks nimetatud ajaperioodi jooksul. Teiste kõrvalnõuete osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi täies ulatuses. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Toomas Talviste Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.