Võlaõigus › Töövõtulepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hageja vastas 19. märtsil 2008. a. lepingu lõpetamise teatisele ning juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et tööde lõpetamine kostja poolt välja toodud alustel ei ole põhjendatud. Kõik tööde teostamiseks vajalikud andmed on kostjale esitatud. Hageja andis nimetatud kirjaga kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks. Hageja nõudis lepingu täitmist hiljemalt 15. aprilliks 2008. a. ning teatas, et tööde teostamise tähtaja ületamisel kavatseb nõuda vastavalt lepingu punktile 6. 4 leppetrahvi tasumist. Kostja ei ole lepinguga võetud kohustusi täitnud. Lepingu objektiks olevat projekti ei ole kostja hagejale üle andnud. Kostja lõpetas enne lepingu eesmärgi saavutamist ühepoolselt tööde tegemise. Hageja soovis pooltevahelise lepinguga saada elamu konstruktiivset projekti ning selle alusel projekteerida võimalikud vee-, kütte- ja elektrivarustuse lahendused. Konstruktiivsest projektist peavad selguma kandvad seinad ja sõlmed, millesse ei tohi läbiviikusid teha. Mõeldamatu on, et konstruktiivne projekt, s. t. kandvad seinad ja sõlmed, projekteeritakse majasiseste kommunikatsioonide järgi. Lepingu sõlmimisel ega selle täitmise käigus ei ole kostja kordagi nõudnud veevarustuse ja kanalisatsiooni põhiprojekti, kütte- ja ventilatsiooni põhiprojekti, elektripaigalduse ja nõrkvoolu põhiprojekti. Kostja sõlmis lepingu, teades, et selliseid projekte ei ole, ja nõustus töö teostama nende projektideta. Ehitusgeoloogiliste uuringute teostamine on suur ja kulukas töö, mille teostamisega ei ole hageja lepingut sõlmides arvestanud. Kostja ei ole lepingut sõlmides nõudnud sellise uuringu teostamist. Vastupidi, kostja on kinnitanud, et kõik esitatud andmed on piisavad lepingu täitmiseks. Lepingu sõlmimisel esitas hageja kostjale arhitektuurse eelprojekti, mis on ühtlasi dokumentatsioon ehitusloa saamiseks. Arhitektuurne eelprojekt sisaldab eelprojekti mahus seletuskirja, plaani lahendusi (s. h. hoonete ja rajatiste paigutus, I ja II korruse plaane, hoone lõiget, sisevõrke eelprojekti mahus, vaateid, vundamendi plaani, koondvõrkude asendiplaani, seega kõike, mida normidega ette nähakse). Eelprojekt anti kostjale üle enne töövõtulepingu sõlmimist ning tutvudes eelprojektiga kinnitas kostja, et eelprojekti sisu on piisav konstruktiivse põhiprojekti koostamiseks. Pooltevahelise töövõtulepingu punktis 1. 1. 4 kinnitab kostja, et on teadlik tellija eesmärgist ning et kostja kohustub tööde teostamisel sellega arvestama ning teostama tööd viisil ja ulatuses, mis võimaldab tellijal endale püstitatud eesmärgi saavutamist. Kostjal puudus õigus lepingu ühepoolseks lõpetamiseks. Lepingu punktis 1. 1. 5 kinnitas kostja, et on põhjalikult tutvunud lepingus ja selle lisades sätestatud tingimustega, võtnud lepingu sõlmimisel arvesse kõiki tööde nõuetekohaseks teostamiseks vajalikke töid ning muid tööde teostamist piiravaid või kitsendavaid tingimusi ning et hageja poolt esitatud lähteandmed ja dokumendid on piisavad tööde teostamiseks. Seega olid kõik lepingu eesmärgi täitmiseks vajalikud algandmed ja dokumendid kostjale juba enne lepingu sõlmimist üle antud. Lisaks eeltoodule esitas hageja kostjale kohe pärast kostja e-kirja saamist täiendavad andmed ning vastused kostja küsimustele. Kostjal ei olnud ühtegi takistust lepingu täitmiseks. Kostja poolt 14. jaanuaril 2008. a. saadetud teatest ei ole üheselt tuvastatav, mis alusel on kostja lepingu ühepoolselt lõpetanud. Kostja on viidanud hageja võlgnevusele ja samas ka andmete puudumisele. Lepingu erakorraline ülesütlemine on reguleeritud lepingu punktis

Lepingu punktis 6. 4 on pooled kokku leppinud, et kui töövõtja ei ole kinni pidanud tööde tegemise või üleandmise tähtajast, siis on tellijal õigus nõuda töövõtjalt lisaks viivitamisega tekitatud kahju hüvitamisele leppetrahvi 0, 5% lepingu hinnast tähtaja ületamise iga kalendripäeva eest. Kuivõrd kostja ei ole lepinguga võetud kohustusi täitnud ega ole kinni pidanud tööde tegemise ja üleandmise tähtajast, siis oleks hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist summas 966.420 krooni, kuid hageja vähendab leppetrahvi nõuet ja palub kostjalt välja mõista leppetrahvi summas 100.000 krooni. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista VÕS § 114 lg. 2 kohaselt kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg. 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest. Hageja andis kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks hiljemalt 15. aprilliks 2008. a. Samuti teavitas hageja nimetatud kirjas, et kavatseb kostjalt leppetrahvi nõuda. Seega on hageja koos täiendava tähtaja andmisega teavitanud kostjat leppetrahvi nõudest ja kostjal oli võimalik sellega arvestada ning vastav risk endale võtta. Leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Juhul, kui võtta aluseks ajavahemik kostja poolt lepingu lõpetamise teate saatmise ja hageja vastuse (täiendava tähtaja andmine ning leppetrahvi hoiatus) esitamise vahel, ka siis ei saa asuda seisukohale, nagu oleks hageja leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud. Arvestades nõude aegumistähtaja pikkust 3 aastat, mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg. 2 mõistliku aja raamidesse. Hageja andis kostjale mõistliku tähtaja lepingu rikkumise lõpetamiseks ja lepingu täitmiseks ning hoiatas kostjat leppetrahvi nõudest kaks kuud pärast kostja vastava kirja esitamist. Arvestades, et ettevõtetel on ka muu majandustegevus, mida tuleb korraldada ning samuti kirjas väljatoodud asjaolude kontrollimise vajadust, ei saa kaks kuud olla ebamõistlikult pikk aeg. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. Samuti on oluline, et hageja on leppetrahvi asunud arvestama alles pärast täiendava tähtaja möödumist. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõue on põhjendamatu ja alusetu. Leping poolte vahel on lõpetatud ning hagejal puudub õigus nõuda ja kostjal kohustus maksta leppetrahvi. Leping on erakorraliselt lõpetatud. 14. jaanuaril 2008. a. edastas kostja hagejale kirjaliku teate, millega lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Hageja vastas kirjale üle kahe kuu hiljem, see on 19. märtsil 2008. a. Lepingu lõpetamise teatele vastuse andmine viibis pikema aja jooksul, kui lepinguliste kohustuste täitmise tähtaeg, mis vastavalt lepingu punktile 4. 1 oli ca 2 kuud. Hageja esitatud vastulaused on esitatud hilinemisega ning jäeti seetõttu kostja poolt tähelepanuta. Arvestades 10-päevase etteteatamise tähtaja (lepingu p. 11. 4), samuti asjaoluga, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei täitnud hageja lepingulisi kohustusi, puudusid poolte vahel lepingulised suhted alates 25. jaanuarist 2008. a. Lepingu lõpetamise tahet võib järeldada ka asjaoludest, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Kostja esitas kirjaliku teate lepingu lõpetamisest. Hageja käitumine ehk tegevusetus pikema aja jooksul näitas samuti soovimatust lepingut jätkata. Kuna hageja ei vastanud kostja kirjale ega reageerinud muul viisil (näiteks telefoni teel ühenduse võtmine, kokkusaamise taotlemine läbirääkimiste pidamise eesmärgiga) kahe kuu jooksul, siis mõistis kostja, et ka hageja ei soovi lepingut jätkata (VÕS § 13 lg. 3). Hageja ei ole kinni pidanud lepingu punktis 3. 2. 2 sätestatud teadetele vastamise tähtajast. 8. oktoobri 2007. a. ja 18. detsembri 2007. a. kirjadele jättis hageja vastamata.

Kirjalikele teadetele vastamata jätmine või vastamine ebamõistlikult pika aja möödudes on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Lepingu p. 11. 4 kohaselt on kostjal õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui hageja on viivitanud arve tasumisega enam kui 20 päeva. Hageja viivitas I etapi tööde eest tasumisega üle 20 päeva, tasudes nende eest alles 7. novembril 2007. a. ja hilinedes tasumisega 78 päeva. Sellele asjaolule on viidatud kostja 14. jaanuari 2008. a. kirjas lepingu ülesütlemise kohta. Hageja on lepingulisi kohustusi rikkunud – hilinemine arve tasumisega, kirjadele vastamata jätmine. Kohustusi rikkunud pool kaotab õiguse nõuda teiselt poolelt kohustuste täitmist. Kostja lõpetas lepingu ning teavitas sellest hagejat. Seega puuduvad pooltel lepingulised suhted ning lepingu lõpetamist ei ole hageja vaidlustanud, sest nõuet lepingu erakorralise ülesütlemise ebaseaduslikuks tunnistamist või õigussuhte olemasolu tuvastamist ei ole hageja taotlenud. Põhjendamatu ja eksitav on hageja väide, et 14. augustil 2007. a. kostja poolt esitatud I etapi tööd olid osaliselt puudulikud. 14. augustil 2007. a. allkirjastatud tööde üleandmisevastuvõtmise aktile nr. 184 ei ole märgitud pretensioone. Tellija taotlusel suurendati I etapi tööde mahtu ning pooled allkirjastasid 11. septembril 2007. a. kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus tegema täiendavat tööd: suurendati I ja II etapi tööde mahtu. Kokkulepitud täiendavad I etapi tööd anti kostja poolt hagejale üle 20. septembril 2007. a. ja selle kohta allkirjastati tööde üleandmise-vastuvõtmise akt nr. 186. Hageja esitas kohtule 11. jaanuari 2008. a. kirja nr. 5, kuid kostja ei ole seda kirja saanud. Hageja tuginemine lepingu punktile 1. 1. 5 ei ole põhjendatud. Pärast lepingu sõlmimist on hageja initsiatiivil muudetud esialgseid hoone lahendusi, mis tingis omakorda vastavalt muudetud lähteandmete esitamise. Hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et hageja on tunnistanud täiendavate lähteandmete esitamise vajadust. Hageja saatis e-postiga 10. jaanuaril 2008. a. kostjale osaliselt vajaminevad algandmed II etapi tööde teostamiseks – korruste plaanid, lõike, vaated ja seinatüübid. Samuti nähtub hageja 11. jaanuari 2008. a. kirja sisust, et ta on pidanud vajalikuks pärast lepingu sõlmimist täiendavate andmete esitamist. Samuti viitas hageja kirjas Eesti Geoloogia Seltsile, kelle käest on võimalik saada täpsemat informatsiooni. Kostjale ei ole esitatud muuhulgas hoone asendiplaani ja krundi geoloogilist uuringut. Vajalike andmete esitamata jätmisega on hageja rikkunud VÕS § 23 lõikes 2 sätestatud koostöökohustust. Kostjal oli õigus VÕS 652 lg. 2 alusel leping üles öelda, sest tellija ei ole esitanud vajalikku teavet, mida kostja vajas lepinguliste kohustuste täitmiseks. Kostjal puudub kohustus leppetrahvi maksmiseks ka VÕS § 159 lõikest 2 tulenevalt Isegi kui eeldada, et kostja oli kohustatud lepingulised kohustused täitma hiljemalt

leppetrahvi suurus iga viivitatud päeva eest 0, 5% lepingu hinnast. Lepingu hind on 90.000 krooni. 0, 5% x 90.000 = 450 krooni iga hilinenud päeva eest, mitte aga 5310 krooni. Kui kohus leiab, et kostja peab tasuma leppetrahvi, siis palub kostja vähendada leppetrahvi suurust. Leppetrahvi võib vaidlusaluses asjas arvestada teostamata tööde maksumuselt ehk 60.000 kroonilt ja mitte rohkem kui 20 päeva eest, ehk siis 20 x 0, 5% x 60.000 = 6000 krooni. Esimese astme kohtu otsus

kostja 14. jaanuari 2008. a. lepingu ülesütlemise teates. Ainetu on hageja väide, et ta hilines arve tasumisega 46 päeva ja tähtaega tuleb arvestada 20. septembrist 2007. a., kuna pooled leppisid kokku, et I etapi täiendavaid töid ei tasustata. Hageja tasumise tähtaega tuleb arvestada alates 15. augustist 2007. a. Lepingu p. 9. 1 järgi esitatakse kõik pooltevahelised teated seoses lepingu täitmisega teisele poolele kirjalikult lepingus näidatud aadressil või muul aadressil, mille üks pool on teisele poolele teatavaks teinud. Lepingu p. 9. 2 kohaselt loetakse kirjalikuks teateks tähitud kiri, poolte esindajale isiklikult allkirja vastu üleantud kiri, samuti faks või e-kiri, kui faksi või e-kirja saatjale on faksi või e-kirja kättesaamist kas faksi või e-kirja teel või muul viisil kirjalikult kinnitatud. Kõik pooltevahelised teated jõustuvad nende kättesaamisel. Hageja esitas kohtule 11. jaanuari 2008. a. kirja nr. 5. Kostja kinnitab, et ei ole seda kirja hagejalt saanud ja hageja ei ole tõendanud, et oleks selle kostjale saatnud. Hageja tuginemine lepingu punktile 1. 1. 5 on asjakohatu. Lepingu punktis 1 kostja kinnitas, et on põhjalikult tutvunud lepingus ja selle lisades sätestatud tingimustega, võtnud lepingu sõlmimisel arvesse kõiki tööde nõuetekohaseks teostamiseks vajalikke töid ning muid tööde teostamist piiravaid või kitsendavaid tingimusi ning et hageja poolt esitatud lähteandmed ja dokumendid on piisavad tööde teostamiseks. Hageja kinnitas, et lepingu projekt oli koostatud tema poolt. Kostja väitis, et pärast lepingu sõlmimist on hageja initsiatiivil muudetud hoone esialgseid lahendusi, mis tingis omakorda vastavalt muudetud lähteandmete esitamise. Samuti juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et hageja on tunnistanud täiendavate lähteandmete esitamise vajadust. Hageja saatis e-postiga 10. jaanuaril 2008. a. kostjale osaliselt vajaminevad algandmed II etapi tööde teostamiseks – korruste plaanid, lõike, vaated ja seinatüübid. Samuti nähtub hageja 11. jaanuari 2008. a. kirja sisust, et ta on pidanud vajalikuks pärast lepingu sõlmimist täiendavate andmete esitamist. Samuti viitas hageja kirjas Eesti Geoloogia Seltsile, kellelt on võimalik saada täpsemat informatsiooni. Kostjale ei ole esitatud muuhulgas hoone asendiplaani ja krundi geoloogilist uuringut. Ainetu on hageja seisukoht, et ehitus-geoloogiliste uuringute teostamine on väga suur ja kulukas töö, mille teostamisega ei ole hageja lepingut sõlmides arvestanud. Kostja ei ole lepingut sõlmides nõudnud sellise uuringu teostamist. Meelevaldne on hageja positsioon, et lepingu sõlmimisel ega selle täitmise käigus ei ole kostja kordagi nõudnud veevarustuse ja kanalisatsiooni põhiprojekti, kütte- ja ventilatsiooni põhiprojekti, elektripaigaldise ja nõrkvoolu põhiprojekti. Kostja sõlmis lepingu, teades, et selliseid projekte ei ole ja nõustus töö teostama ilma nendeta. Metsa 6 kinnistule on koostatud 2007. a. detailplaneering Keila Vallavalitsuses. See muudab lepingust tulenevaid projekteerimise aluseid. Kostjal polnud võimalik oodata pool aastat algandmete esitamist. Lepingu tähtaeg oli kaks kuud. Kostja väitel olid lepingu sõlmimise hetkel olemas algandmed esimese etapi täitmiseks, etapiviisiline täitmine ilmneb lepingust, esimese etapi töö tulemus koos teiste erialade projekteerijate tööga on aluseks teise etapi töö teostamiseks. VÕS § 23 lg. 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Põhistatud on kostja seisukoht, et vajalike andmete esitamata jätmisega on hageja rikkunud VÕS § 23 lg. 2 sätestatud koostöökohustust. Lepingu lõpetamise tahet võib järeldada ka asjaoludest, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Kostja esitas 14. jaanuaril 2008. a. kirjaliku teate lepingu lõpetamisest. Hageja nõudis alles 19. märtsi 2008. a. kirjaga kostjalt II etapi tööde teostamist. Hageja kinnitas eelmärgitud kirjas, et II etapi tööde üleandmise ajaks on 28. september 2007. a. Õige on kostja seisukoht, et hageja käitumine ehk tegevusetus pikema aja, s. o. kahe kuu jooksul näitas samuti soovimatust lepingut jätkata. VÕS § 13 lg. 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda,

kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuna hageja ei vastanud kostja kirjale ega reageerinud muul viisil (näiteks telefoni teel ühenduse võtmine, kokkusaamise taotlemine läbirääkimiste pidamise eesmärgiga) kahe kuu jooksul, siis mõistis kostja hagejat, et ta ei soovi samuti lepingut jätkata. Hageja ei ole kinni pidanud lepingu punktis 3. 2. 2 sätestatud teadetele vastamise tähtajast. Hageja jättis kostja kirjadele reageerimata või vastas ebamõistlikult pika aja möödudes. Kostja 18. detsembri 2007. a. kirjale jättis hageja vastamata. Kirjalikele teadetele vastamata jätmine või vastamine ebamõistlikult pika aja möödudes on vastuolus hea usu põhimõttega ja lepingu p. 3. 2. 2 rikkumine. VÕS 652 lg. 2 kohaselt, kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, võib töövõtja lepingu üles öelda ning nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu. Nimetatud sätte alusel ja lähtuvalt lepingu punktist 11. 4 on kostjal õigus leping üles öelda – tellija ehk hageja ei ole esitanud vajalikku teavet kostjale, mida viimane vajab lepinguliste kohustuste täitmiseks ning hageja ei tasunud tähtaegselt I etapi tööde eest. Meelevaldne on hageja väide, et lepingu lõpetamise seisuga ei olnud hagejal võlgnevust kostja ees ja lepingu lõpetamise aluseks ei olnud hagejapoolne võlgnevus, kuna hageja ei pidanud kinni lepingu punktis 11. 4 sätestatud maksetähtajast. Seega oli kostja õigustatud lepingu üles ütlema alates 14. jaanuarist 2008. a. Hageja 19. märtsi 2008. a. kirjast nr. 18 nähtuvalt ei ole tehtud kostjale takistusi II etapi tööde tähtaegseks valmimiseks ja lepingu lõpetamine ei ole põhjendatud. Hageja andis kostjale lisatähtaja lepingus ettenähtud kohustuste täitmiseks hiljemalt 15. aprilliks 2008. a. Kui kostja ei täida nimetatud tähtajaks töid hagejale, siis arvestab hageja lepingu punktide 6. 4 ja 6. 5 alusel leppetrahvi. Tuginedes hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisele, lõpetas kostja erakorraliselt lepingu, teavitades sellest kirjalikult hagejat. Kostja väitel lõpeb lepingu ülesütlemisega leppetrahvi kohustus. Hageja kui lepingulisi kohustusi rikkunud pool ei oma õigust nõuda teiselt poolelt kohustuste täitmist ja seega ei ole hageja õigustatud nõudma leppetrahvi. Väär on kostja viide VÕS §-le 163, mille kohaselt lepingu kehtetuse korral on kehtetu ka kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta, kuna kostja ei ole tõendanud, et leping on kehtetu, ja lepingu erakorraline ülesütlemine ei too kaasa lepingu kehtetust. VÕS § 101 lg. 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Õiguste kuritarvitamise keeld tähendab võlausaldaja jaoks õiguste kaotamist juhul, kui alus õiguse kohaldamiseks tekib tema enda käitumisest, mille esinemise riski ta kannab. Poolte kirjavahetusega on leidnud kinnitust, et kostja vajas täiendavaid andmeid ning hageja ei teinud muul vajalikul viisil koostööd kostjaga II etapi tööde teostamiseks. Hageja täiendavaid vajalikke andmeid kostjale ei esitanud. Seega ei saa hageja tööde mittevastavusel lepingutingimustele kasutada kostja vastu õiguskaitsevahendeid, kuna hageja rikkus ise lepingut. Samas olukorras, kus võlausaldaja tegu toob kaasa kohustuse rikkumise, on võimalik sageli tugineda ka kohustuse rikkumise vabandatavusele, kuna võlgnik ei vastuta kohustuse rikkumise eest, kui täitmist takistas asjaolu, mida võlgnik ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõjutada, sellega arvestada, seda vältida või selle tagajärge ületada. VÕS § 101 lg. 3 näeb ette, et õiguskaitsevahenditele tuginemine ei ole lubatud ulatuses, milles oli rikkumine põhjustatud võlausaldajast tulenevast asjaolust, igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, millises osas on rikkumine põhjustatud võlgnikust ja millises võlausaldajast ning selle võrra ka piirata õiguskaitsevahendite ulatust. Leppetrahvi korral võib arvesse võtta ka võlausaldaja tegevust või tegevusetust, mis tõi kaasa kohustuse rikkumise ning VÕS § 162 lg. 1 alusel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni. Teiste õiguskaitsevahendite

kohaldamisel aga, nagu näit. täitmisest keeldumine, ülesütlemine, on VÕS § 101 lg. 3 kohaldatav vastutuse vähendamisel. Sõltuvalt sellest, millises osas põhjustas rikkumise võlausaldaja, võib õiguskaitsevahendi kasutamine olla välistatud või piiratud. VÕS § 159 lg. 2 eesmärk, mille kohaselt tuleb võlgnikule esitada mõistliku aja jooksul teade leppetrahvi nõudest kohustuse rikkumise avastamisest, on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul, võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Mõistliku aja määramisel saab muuhulgas arvestada leppetrahvi nõude aegumistähtaega, milleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg. 1 järgi on kolm aastat. Eelnevast tuleneb, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg. 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), s. t. muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid. Hageja on kinnitanud, et II etapi tööde teostamise tähtaeg oli 28. september 2007. a. Seega on õige kostja järeldus, et mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Lepingu p. 11. 2. 1 kohaselt lõpeb leping ülesütlemisel ühe poole poolt lepingus või seaduses ettenähtud juhtudel. Hageja väide, et kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud 15. aprillini 2008. a., on meelevaldne, kuna kostja teatas 14. jaanuaril 2008. a. hagejale lepingu lõpetamisest. Seega ei aktsepteerinud kostja lepingu täitmise pikendamist. Pooled pikendasid lepingu täitmist ainult I etapi tööde teostamise osas. Sellisel juhul tuleb leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikku aega arvestada alates kohustuse täitmiseks kokkulepitud tähtaja möödumisest, s. o. 29. septembrist 2007. a. Hageja teavitas kostjat leppetrahvi nõudest 19. märtsil 2008. a. Kohus hindab nõudeõiguse tekkimise ja sellest teatamise vahele jäävat üle viie kuu pikkust perioodi ebamõistlikuks ajaks ja leiab, et hageja on oma leppetrahvi nõudest teatanud kostjale ebamõistliku aja jooksul. Seega on hageja nõue leppetrahvi 100.000 krooni saamiseks põhjendamatu. Apellatsioonkaebus Hageja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus pööras tähelepanu üksnes asjaolule, et hageja oli arve tasumisega viivituses, pööramata tähelepanu sellele, et lepingu lõpetamise põhjuseks ei olnud arve tasumisega viivitamine. Lepingu lõpetamise seisuga ei olnud hagejal võlgnevust kostja ees. Hageja tasus arve kostjale 7. novembril 2007. a. Lepingu lõpetas kostja ühepoolselt 14. jaanuaril 2008. a. ehk 68 päeva pärast hageja poolt arve tasumist, kusjuures kostja jätkas lepingu täitmist ka pärast 7. novembrit 2007. a. Seega ei saanud lepingu lõpetamise aluseks olla arve tasumisega hilinemine. Kostja oli lepingu lõpetamise põhjusena välja toonud hageja poolt nõutud andmete esitamata jätmine. Seega oleks kohus eelkõige pidanud tuvastama, kas kostja nõue täiendavate andmete esitamiseks oli põhjendatud ja kas kostja poolt hagejale esitatud nõuded on tõendatud. Kostjal olid olemas kõik nõutud andmed lepingu täitmiseks kokkulepitud mahus, väited täiendavate dokumentide vajaduse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Arusaamatu on, miks kohus viitas otsuses kostja poolt kohtuistungil viidatud detailplaneeringule, mille

Keila Vallavalitsus on pärast lepingu sõlmimist väidetavalt vastu võtnud. Selline väide ja kohtu viide sellisele väitele on täiesti kohatu ja seosetu. Sama kehtib kostja väite kohta, mille kohaselt on pärast lepingu sõlmimist muudetud hoone esialgseid lahendusi. Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud, sest see ei ole tõend. Samuti peab kohus eristama tõendatud asjaolu poole väidetest. Otsusest peab vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lõikele 8 olema üheselt tuvastatav, millistele tõenditele tuginedes on kohus mingi asjaolu leidnud tõendatud olevat. Vaidlustatud otsusest seda tuvastada ei saa. Maakohus asus seisukohale, et poolte kirjavahetusega on leidnud kinnitust, et kostja vajas täiendavaid andmeid ning hageja ei teinud muul vajalikul viisil koostööd kostjaga II etapi tööde teostamiseks. Kohus on jõudnud järelduseni, et hageja täiendavaid ja vajalikke andmeid kostjale ei andnud. Arusaamatu on, millised tõendid kinnitavad, et kostja vajas täiendavaid andmeid. Tegemist on paljasõnaliste tõendamata väidetega. Asjaolu, kas nõutud andmed olid üldse vajalikud, kohus istungil ega otsuses käsitlenud ei ole. Hageja on nii kohtule esitatud dokumentides kui ka kohtuistungil korduvalt rõhutanud, et andmed, mida nõuti, ei olnud lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikud (tegemist oli üksnes kostja poolt otsitud alusega lepingu lõpetamiseks). Kostja ei ole ka vastupidist tõendanud. Kohus on jõudnud järelduseni, et kostjal oli õigus leping üles öelda. Samas ei ole otsusest üheselt tuvastatav, millisel alusel oli kostjal õigus leping üles öelda. Samuti tekib küsimus, miks on sellisel juhul kohus leppetrahvi nõudmise osas leidnud, et leppetrahvi nõue esitati ebamõistliku aja jooksul. Kui kostjal oli õigus leping üles öelda, siis ei ole ju hagejal üldse õigust leppetrahvi nõuda. Vaidlustatud otsus on tõendite hindamise seisukohast vastuoluline. Kohus on otsuses kirjutanud, et hageja esitas kohtule 11. jaanuari 2008. a. kirja nr. 5. Kostja kinnitab, et ei ole nimetatud kirja hagejalt saanud. Hageja ei ole tõendanud, et on eelmärgitud kirja saatnud. Edasi leidis kohus, et apellandi 11. jaanuari 2008. a. kirja sisust nähtub, et ta on pidanud vajalikuks pärast lepingu sõlmimist täiendavate andmete esitamist. Seega kohus on nimetatud kirja jätnud hageja väidete tõendamisel arvestamata, kuid on seda arvestanud kostja väidete tõendamisel. Selline tõendi hindamine on vastuoluline. Kohus kas arvestab kirja tõendina või ei arvesta, kuid ei saa seda ühel juhul arvestada ja teisel juhul jätta arvestamata. Kohus leidis, et hageja tuginemine lepingu punktile 1. 1. 5 on asjakohatu, viidates sealjuures ka asjaolule, et lepingu projekt oli koostatud hageja poolt. Fakt, kumb lepingu pooltest lepingu projekti koostas, ei oma tähtsust. Kostja näol on tegemist oma ala professionaalse ettevõtjaga, kes peab teadma kõiki projekteerimistööde tegemiseks vajalikke andmeid ja nõudeid. Kostja ei ole väitnud, et ta ei saanud lähteandmetega tutvuda või et talle anti andmed alles pärast lepingu sõlmimist. Samuti ei ole tõendatud, et hoone lahendusi oleks pärast lepingu sõlmimist muudetud. Arusaamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt apellandi tuginemine pooltevahelises lepingus sätestatud kostja kohustusele on asjakohatu. Sellise loogika järgi ei omagi pooltevaheline leping tähendust. Lepingu punktis 1. 1. 5 kinnitab töövõtja, et ta on põhjalikult tutvunud lepingus ja selle lisades sätestatud tingimustega, võtnud arvesse lepingu sõlmimisel kõiki tööde nõuetekohaseks teostamiseks vajalikke töid (s. h. töid, mida tööde koosseisus kirjeldatud ei ole) ning muid tööde teostamist piiravaid või kitsendavaid tingimusi ning et tellija poolt esitatud lähteandmed ja dokumendid on piisavad tööde teostamiseks. Teise etapi tööde käigus teatas kostja kirjalikult soovist saada lisadokumentatsiooni. 10. jaanuaril 2008. a. edastas hageja arhitektuurse osa põhiprojekti. Arhitektuurne põhiprojekt sisaldas muuhulgas täpsustatud vertikaalplaneerimise asendiplaani, avade ja ventilatsioonišahtide mõõte ja seina tüüpe, eriosade (s. h. vesi, kanal, küte, elekter) lahendusi. Lisaks esitas hageja ventilatsiooni plaanid koos avade asukohtadega vahelagedes. Seega esitas hageja kostjale kõik vajalikud materjalid, s. h. kostja poolt täiendavalt küsitud materjalid, et oleks võimalik saavutada

lepingu lõpptulemus. Lepingu sõlmimisel ega selle täitmise käigus ei ole kostja kordagi nõudnud veevarustuse ja kanalisatsiooni põhiprojekti, kütte- ja ventilatsiooni põhiprojekti, elektripaigaldise ja nõrkvoolu põhiprojekti. Kostja sõlmis lepingu, teades, et selliseid projekte ei ole ja nõustus töö teostama nimetatud projektideta. Vaidlust ei ole selles, et lepingujärgseid töid oli võimalik teha üksnes eelprojektide alusel. Kostja nõue ehitus-geoloogiliste uurimistööde teostamiseks on alusetu. Uuringute teostamine ei ole kohustuslik ega ka vajalik, taoline nõue ei tulene ühestki õigusaktist. Samuti ei ole tegemist ka sellise piirkonna või asukohaga, millest tulenevalt oleks seda vaja. Kinnistul asus hoone, mis oli seal püsinud pikka aega. Hoone ei olnud vajunud ega ilmutanud muid märke, millest tulenevalt võis pidada vajalikuks geoloogiliste uurimistööde tegemist. Ehitusgeoloogiliste uuringute teostamine on suur ja kulukas töö, mille teostamisega ei ole hageja lepingut sõlmides arvestanud. Kostja ei ole lepingut sõlmides nõudnud sellise uuringu teostamist, vaid on kinnitanud, et kõik esitatud andmed on piisavad lepingu täitmiseks. Sellest tulenevalt eeldas hageja lepingu sõlmimisel, et kostja teeb kokkulepitud töö esitatud andmete alusel ning geoloogilist uuringut ega põhiprojekte töö teostamiseks vaja ei ole. Maakohus ei arvestanud hageja väidet, et kuivõrd lepingu I etapi tööde tähtaeg pikenes lepingus esialgselt kokkulepituga võrreldes rohkem kui kuu aega, siis pikenes selle võrra ka lepingu II etapi tööde ja seega kogu lepingu tähtaeg, kuna teise etapi aluseks on esimeses etapis valminud tööd. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista VÕS § 114 lg. 2 kohaselt kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg. 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest. 19. märtsi 2008. a. kirjaga andis hageja kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks ning teavitas, et kavatseb kostjalt leppetrahvi nõuda. Seega oli kostjal võimalik sellega arvestada ning vastav risk võtta. Kui võtta aluseks ajavahemik kostja poolt lepingu lõpetamise teate saatmise ja hageja vastuse (täiendava tähtaja andmine ning leppetrahvi hoiatus) esitamise vahel, ka siis ei saa asuda seisukohale, et hageja oleks leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud. Hageja andis kostjale mõistliku tähtaja lepingu rikkumise lõpetamiseks ja lepingu täitmiseks ning hoiatas kostjat leppetrahvist kaks kuud pärast kostja vastava kirja esitamist. Arvestades, et ettevõtetel on ka muu majandustegevus, mida tuleb korraldada, samuti kirjas väljatoodud asjaolude kontrollimise vajadust, ei saa kaks kuud olla ebamõistlikult pikk aeg. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. Samuti on oluline, et hageja on leppetrahvi asunud arvestama alles pärast täiendava tähtaja möödumist. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, küll tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 21 täpsustada otsuse põhjendusi. Hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvi tasumise nõude. Niisuguse nõude maksmapanek eeldab, et kostja oleks rikkunud kohustust, mille täitmist leppetrahviga tagati, et kostja vastutaks selle lepingurikkumise eest, et leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal oleks pooltel kehtiv leppetrahvi kokkulepe (VÕS § 158 lg. 1) ja et hageja oleks kostjale õigeaegselt teatanud kavatsusest leppetrahvi nõuda (VÕS § 159 lg. 2). Kui kas või üks nendest eeldustest ei ole täidetud, siis ei saa leppetrahvi nõuet rahuldada. Hageja tugines oma leppetrahvi nõudes pooltevahelise lepingu punktile 6. 4, mille kohaselt juhul, kui töövõtja ei ole kinni pidanud tööde tegemise või üleandmise tähtajast, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt lisaks viivitamisega tekitatud kahju hüvitamisele leppetrahvi

(viivist) 0, 5% lepingu hinnast tähtaja ületamise iga kalendripäeva eest (tl. 15). Viidatud lepingutingimuses on seega ette nähtud leppetrahv lepingurikkumise puhuks, mis seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises. Hageja on leidnud, et kostja on oma kohustuse täitmisega hilinenud, kuna ei ole kõiki lepingus ettenähtud töid talle üle andnud, ja iseenesest võimaldab lepingu punkt 6. 4 niisugusel juhul tellijal töövõtjalt leppetrahvi nõuda. Kokkulepet selle kohta, millise tähtaja jooksul peab tellija töövõtjale leppetrahvi nõudmisest teatama, leping ei sisalda. Seega tuli sellest kostjale teatada VÕS § 159 lõikes 2 sätestatud mõistliku aja jooksul. Maakohus on tuvastanud ja apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud asjaolu, et lepingu kohaselt tuli kostjal tööd teha kahes etapis, kuid kõik tööd tuli kostjal hagejale üle anda hiljemalt 28. septembril 2007. a. Seega oli see päev lepingus kokkulepitud täitmise lõpptähtpäevaks. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks see lepingus kokku lepitud lõpptähtaeg pikenenud sellest tulenevalt, et I etapi tööd loeti pooltevahelise aktiga lõpetatuks 20. septembril 2007. a., kuigi lepingus oli nende tööde tegemise tähtajaks kokku lepitud 13. august 2007. a. Nii ei sisalda kirjalik töövõtuleping tingimust selle kohta, nagu pikeneks II etapi tööde tegemise ja hagejale üleandmise tähtaeg iseenesest ajavahemiku võrra, mille kestel I etapi tööde tegeliku üleandmise tähtaeg on pikem selleks lepingus ettenähtud tähtajast. Seda ei nähtu ka poolte poolt I etapi tööde üleandmise kohta koostatud aktidest. Lepingutähtaja pikendamine eeldas pooltevahelist kokkulepet, niisuguse kokkuleppe olemasolu ei ole aga kostja kinnitanud (tl. 91, 92, 94) ja hageja ei ole esitanud kokkuleppe olemasolu kohta mingeid tõendeid. Hageja ei ole aga lisaks sellele esile toonud ka faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda aluse järeldusele, et pooled on kokkuleppel lepingu tähtaega pikendanud. Hageja väitis maakohtu menetluses üksnes, et ta aktsepteeris, et kostja ei jõua oma töödega valmis ning pooled jätkasid koostööd (tl. 90), ainuüksi taolisest käitumisest ei saa aga järeldada kokkulepet tähtaja osas. Mingeid faktiväiteid väidetavalt kokku lepitud uue tähtaja kohta, sealhulgas tähtaja pikkuse ja väidetava kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta, ei ole hageja esitanud. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 28. septembriks 2007. a. kostja hagejale kõiki lepingus ettenähtud töid üle ei andnud. Seega sai aga hageja kostja väidetavast lepingurikkumisest teada hiljemalt kohustuse täitmiseks lepingus ettenähtud tähtaja viimasel päeval, sest selleks ajaks ei olnud töid tehtud ja hagejale üle antud. Samuti on sarnase kohustuse rikkumise avastamist VÕS § 159 lg. 2 tähenduses käsitlenud ka Riigikohus oma otsuses 3-2-1-128-09. Asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et tegelikult hageja

kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul oleks see tähtaeg aga veelgi lühem. Taolises võlasuhtes, arvestades ka lepingu täitmise tähtaega, ei saa peaaegu 6-kuulist tähtaega leppetrahvi nõudmise kavatsusest teatamiseks lugeda mõistlikuks. Esitatud ei ole ka mingeid kostjast tulenevaid või hagejast sõltumatuid asjaolusid, millega võiks sedavõrd pika tähtaja mõistlikkust põhjendada. Et hageja oli leppetrahvi nõude esitamise kavatsusest kostjale teatamise ajaks leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, siis ei ole vajalik vaidluse lahendamiseks tuvastada seda, kas teised, eespoolloetletud leppetrahvi nõude rahuldamise eeldused on täidetud, sealhulgas, kas kostja rikkus kohustust, mille täitmist leppetrahviga tagati, kas kostja vastutaks selle lepingurikkumise eest, aga samuti, kas leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal oli pooltel kehtiv leppetrahvi kokkulepe ehk teisisõnu, ega pooltevaheline leping olnud selleks ajaks kostjapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud. Seega ei ole tähtsust ka nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõenditel ja neid asjaolusid või tõendeid puudutavatel apellatsioonkaebuse väidetel. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu tuleks leppetrahvi nõudest kostjale teatamise tähtaega arvestada alates hageja poolt kostjale antud täiendava tähtaja lõppemisest ehk 16. aprillist 2008. a. Nii seisneb kostja väidetav lepingurikkumine tööde lõpptähtajaks tegemata ja üle andmata jätmises. Kolleegium on eespool põhjendanud, et sellest lepingurikkumisest sai hageja teada lepingulise tähtaja viimasel päeval, kui talle töid üle ei antud. Täiendava tähtaja andmine iseenesest ei muuda lepingurikkumise olemust, milleks jääb tööde lõpptähtajaks üle andmata jätmine. Kui nõustuda hageja käsitlusega, mille kohaselt leppetrahvist teatamise tähtaega võiks lugeda tellija antud täiendava tähtaja lõppemisest, siis võimaldaks see vältida VÕS § 159 lg. 2 kohaldamist, sest täiendava tähtaja andmine, sealhulgas selle tähtaja andmise ajahetk, sõltub üksnes tellijast endast. Taolisel juhul võiks tellija anda töövõtjale täiendava tähtaja ka peale rikkumise avastamisest mõistliku tähtaja möödumist ning VÕS § 159 lg. 2 kaotaks tähenduse. Taolise käsitlusega ei sobiks ka VÕS § 114 lõikes 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt täiendava tähtaja andmine ei välista leppetrahvi nõuet. Sellest tuleneb, et täiendava tähtaja andmine ei mõjuta iseenesest leppetrahvi nõude esitamist, muuhulgas selleks ettenähtud tähtaega. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, nagu saaks leppetrahvi nõudest teatamisena käsitleda tema 19. märtsi 2008. a. täiendava tähtaja andmise avalduses sisalduvat hoiatust, et kui kostja täiendava tähtaja jooksul töid üle ei anna, siis arvestab ta viivist lepingu punkti 6. 4 alusel (tl. 27). Nii tuleb leppetrahvi nõudest lepingut rikkunud poolele VÕS § 159 lõikes 2 sätestatu kohaselt teatada pärast kohustuse rikkumise avastamist ja seega ei saaks eelnevat hoiatamist pidada viidatud sätte kohaseks teatamiseks isegi juhul, kui pidada rikkumiseks täiendavaks tähtajaks tööde tegemata jätmist, nagu hageja on teinud. Lisaks oleks täiendava tähtaja andmise eelduseks kehtiv leping. Siiski ei ole vaidlusaluse asja lahendamiseks vajadust käsitleda seda, kas kostja oli õigustatud lepingut üles ütlema ja kas seega oli kostjale täiendava tähtaja andmine üldse võimalik, sest eespooltoodud põhjendusel täiendava tähtaja andmise tõttu leppetrahvi nõude esitamisest teatamise tähtaeg ei pikenenud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 171 lg. 1 kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse poolte apellatsioonimenetluses tehtud menetluskulud apellandi kanda.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.