Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Kostjate 1 ja 2 vastuväited Kostjad 1 ja 2 hagi ei tunnista.Laenusumma suurus 180 000 krooni osas on tõendamata.Laenulepingu alusel on kostja 3 saanud 520 000 krooni ja selle summa on kostja 3 hagejale tagastanud.Kostjale 3 sularahas 180 000 krooni ei ole üle antud.Märge lepingus,et 180 000 krooni loetakse üleantuks peale lepingu allkirjastamist ei tõenda tegelikult laenu saamist.Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit sularaha üleandmise ega kostja 3 poolt selle kättesaamise kohta.Kuna kostja 3 180 000 krooni ei saanud,siis puudub ka hagejal nõudeõigus.Kostjad leiavad,et nõue on ka aegunud.Põhivõla ja intressi tasumise tähtaeg saabus 06.10.2004a.Kostja 3 tegi viimase makse 08.06.2005 a. ,seega aegus põhivõla nõue 06.10.2007 a. Viivise nõuet ei ole varem esitatud ,see on põhjendamata ja ebamõistlikult suur.Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõtetega,mistõttu kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata. Kostja 3 vastuväide

Kostja 3 hagi ei tunnista .Nõuete kaitsmise koosolekul esitas pankrotivõlgnik S B vastuväite hageja nõudeavaldusele.Kostja 3 on tema poolt saadud 520 000 krooni tagastanud.Hageja nõue koosneb põhivõlast ja viivisest,intressi ei nõuta.Hageja ei ole mõistliku aja jooksul viivisenõuet esitanud ,mistõttu on kaotanud õiguse viivise saamiseks.Hageja ei ole esitanud kostjale 3 ühtegi arvet viivise kohta ega teadet selle kohta ,et tasutud põhivõlg on arvestatud viivise katteks.Kuna kostja 3 tagastas laenuks saadud summa , oli tal alust eeldada,et ta on täitnud laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse.Kostja 3 sai teada rahalistest nõuetest tema vastu alles hageja poolt pankrotiavalduse esitamisel 14.02.2007 a.Kostja 3 pankrot jäeti välja kuulutamata nõude ebaselguse tõttu. Hageja ei ole käitunud heauskselt, arvestades tasutud laenu viivise ja intressi katteks ning esitades 19.03.2008 a. s.o 3 aasta ja 5 kuu möödudes hagi väidetava laenuvõla ja viiviste saamiseks.Viiviste kinnipidamine tasutud põhivõlast ei ole õiguspärane,sest selles ei ole kunagi kokku lepitud.Laenulepingu näol on tegemist tüüptingimustega lepinguga.Lepingu valmistas ette hageja ,kostjat 3 kiirustati lepingut allkirjastama,lepingutingimusi läbi ei räägitud,kokkulepet viivise osas ega laenu laekumisel selle arvestamiseks võimaliku viivise katteks, ei sõlmitud.Lepiti kokku laenu summa ja tagastamise tähtaeg.Viivis on ka ebamõistlikult suur ja kostjat kahjustav.Ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine.Kostja 3 ei teadnud pika perioodi vältel sellest,et hageja omaks tema vastu üldse mingeid nõudeid ning kavatsusest võimalikke nõudeid sisse nõuda.Viivisenõude õigeaegse esitamise riski kandis hageja .Hageja ei saa nõuda viivist ,kui viivituse põhjustas tema enda käitumine.Kui kohus peab viivisenõuet põhjendatuks palub kostja viivist vähendada mõistliku suuruseni.Kostja 3 palub jätta hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus,ära kuulanud poolte seletused,tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ,lahendab käesoleva tsiviilasja kooskõlas TsMS § 403 poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. 27.02.2009 a. kohtumäärusega kuulutati välja S B (kostja 3) avalduse alusel tema kui füüsilise isiku pankrot (tlk 5-8). Hageja on 18.03.2009 a. esitanud nõudeavalduse S B (pankrotis) pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks 1 035 711.68 krooni ulatuses (tlk 9-10). 29.05.2009 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul (tlk 15-19) esitasid nõudele vastuväited Kostjad 1ja 2 ja võlgnik (kostja 3). Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja S B vahel 06.10.2003 a. sõlmitud laenulepingust (tlk 11-12). Laenulepingu kohaselt andis hageja OÜ D(endise nimega OÜ S ) S B le laenu 700 000 krooni,millest 520 000 krooni kanti üle S.B ga seotud äriühingule AS M ja väidetavalt sularahas üleantud summa 180 000 krooni ulatuses loeti üleantuks peale lepingu allkirjastamist. S B kinnitab 520 000 krooni saamist ja selle tagastamist ,kuid vaidleb vastu 180 000 krooni sularaha saamisele ja viiviste nõudele. Toimikumaterjalidest (tlk 70-77) nähtuvalt on nimetatud laenulepingust väidetavalt tuleneva võlgnevuse tõttu hageja 14.02.2007 a.esitanud Kostja 3 vastu pankrotiavalduse.Kostja 3 pankrotimenetlus algatati 20.06.2007 a. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2008 a. otsusega tsiviilasjas nr.2-07-5503 jäeti muutmata Harju Maakohtu 10.10.2007 a otsus,millega jäeti Kostja 3 pankrot välja kuulutamata.Otsuse põhjenduste kohaselt oli

180 000 krooni laenu andmine Kostjale 3 tõendamata ,intressi arvestus ebaõige ja puudus viivise arvestus,mistõttu nõue oli ebaselge. TsMS § 230 lg.1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja taotleb põhivõla 517 855.84 krooni (intressi nõuet ei esitata) ja viiviste summas 517 855.84 krooni ,kokku 1 035 711.68 kroonise võlanõude tunnustamist S B pankrotimenetluses. Kohus leiab,et hageja ei ole tõendanud sularaha 180 000 krooni üleandmist S B le äriühingu kassast või pangakontolt,ega S.B kinnitust sellise summa saamise kohta. Kohus nõustub S.B väitega selles,et lepingu tekst ”laenusumma loetakse üleantuks peale käesoleva lepingu allakirjutamist poolte poolt” ei tõenda summa tegelikku üleandmist. Hageja juhatuse liikme kinnitusel ei tea ta ,kuidas ja kes B le raha andis.Hageja väide,et raha üleandmine kajastub laenulepingus ,on paljasõnaline ja tõendamata.Samas kinnitab hageja, et sularaha väljaandmisel vormistatakse tavaliselt kassa väljamineku order. Lepingust tulenevalt oli laenusumma tagastamise tähtajaks 06.10.2004 a. Seega muutus laenu tagastamata osa sissenõutavaks 07.10.2004 a. Vaidlust ei ole selles,et saadud laen 520 000 krooni on Kostja 3 poolt hagejale tagastatud osade kaupa (tlk 13-14),viimane ülekanne on teostatud 11.03.2005 a. Eeltoodu alusel leiab kohus,et Kostja 3 on oma laenulepingust tuleneva kohustuse hageja ees täitnud. Kohus nõustub hageja seisukohaga kostjate 1 ja 2 aegumise kohaldamise väite osas. TsÜS § 158 sätestab aegumise katkemise kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ,mis võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises,intresside maksmises,tagatise andmises või muus teos. TsÜS § 160 lg.1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Nõustuda võib Kostja 3 seisukohaga,et täitnud oma laenulepingust tulenevad kohustused ja seoses hagejaga ühiselt alustatud äritegevuse ebaõnnestumisega,puuduvad hagejal mistahes pretensioonid kostja 3 suhtes,kostja 3 pidi tagastama ainult laenu.Seda seisukohta kinnitab ka hageja käitumine ,kes ligi 2 aasta jooksul ei esitanud ühtegi pretensiooni selle kohta ,et kostjal 3 esineks veel mingeid täitmata kohustusi hageja ees ega teatanud tagastatud laenu arvestamisest viivise katteks ja kavatsusest viivise nõude esitamiseks. Kostja 3 väitel sai ta hageja rahalistest nõuetest tema vastu teada alles 14.02.2007 a. hageja poolt pankrotiavalduse esitamisel.Hageja esitatud väidetavate nõuete suurused on erinavad. Pankrotiavalduses nähtub,et tagastamata laenu osa on 572 259.95 krooni ja intress ning viivis 478 681.88 krooni (tlk 77). Pankrotiavaldus jäeti rahuldamata ja pankrot välja kuulutamata nõude tõendamatuse ja ebaselguse tõttu. 26.03.2008 esitas hageja hagi Kostja 3 vastu 828 165.60 krooni saamiseks,millest laenulepingust tulenev põhivõlg väidetavalt 414 082. 80 krooni ja viivised.9.03.2009 a. määrusega jäeti nimetatud hagi läbi vaatamata (tlk 23,24,60). Kostja 3 pankrotimenetluses esitas hageja juba nõude põhivõla 517 855.84 krooni ja viivise 517 855.84 krooni tunnustamiseks.

VÕS § 76 lg.2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest,võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kohtu hinnangul ei ole hageja käitunud hea usu ega mõistlikkuse põhimõtetest lähtuvalt,kui 2 aastat hiljem esitatud pankrotiavalduses oli hageja kujundanud nõude selliselt,et kogu Kostja 3 poolt tagastatud laenusumma arvestas hageja, viidates lepingu p.2.4 Kostjat 3 teavitamata, intressi ja viivise katteks . Kostja 3 väitel valmistas laenulepingu ette hageja ,lepingu sõlmimisega oli kiire,lepiti kokku ainult laenusummas ja tagastamise tähtajas,viivise osas ega laenu tagastamisel selle arvestamiseks esmalt mõne muu võimaliku kohustuse katteks ,ei ole hagejaga läbi räägitud ega kokku lepitud.Kostja 3 leiab ,et lepingu p.2.4 näol on tegemist tühise tüüptingimusega ,mis kahjustab kostjat ebamõistlikult. Kohus on seisukohal,et lepingu p.2.4 ,mis lubab laenuandjal ilma laenusaajaga kokku leppimata nõuda viivist ,mis ületab mitmekordselt seaduses sätestatud viivisintressi määra ja laenu tagastamisel laenusaaja poolt kustutada esmajärjekorras viivisevõlgnevus,seejärel intressid ning seejärel laenusumma,on tüüptingimus,millega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg.1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.TsÜS § 84 lg.1 kohaselt tühisel kokkuleppel ei ole õiguslikke tagajärgi. Kohtu arvates ei ole õige hageja väide ,nagu tuleneks VÕS § -st 88 lg.8 tema õigus lugeda maksete laekumisel esmalt tasutuks viivis ja lõpuks põhikohustus.VÕS § 88 sätestab täitmise erinevate kohustuste katteks,kus pooled võivad määrata missuguste kohustuste täitmiseks laekunud raha arvestatakse.Ja isegi kui võlausaldaja ja võlgnik ei ole määranud,millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse ,loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Kostja 3 ainus kohustus oli tagastada laenusumma ja intress.Laenusumma on Kostja 3 tagastanud,intressi nõuet ei ole hageja esitanud.Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel oli hagejal õigus ,mitte kohustus,õiguskaitsevahendina nõuda Kostjalt 3 viivist.Viivise nõudeõigus kuni nõude tasumiseni tekkis hagejal pärast 06.10.2004,mil nõue muutus sissenõutavaks. Tõendatud on asjaolud,et viimane laenulepingust tulenev makse 55 000 krooni laekus hagejale 11.03.2005 a.Hageja ei ole kostjale viivist arvestanud ,viivisenõude esitamise võimalustki arutanud või selle võimalikust nõudmisest teavitanud ega seda mõistliku aja jooksul ka nõudnud. Samuti ei ole hageja kunagi teavitanud Kostja 3 maksete laekumisel nende arvestamisest esmalt võimaliku viivise katteks.Võlale s.h viivistele viitas hageja alles 28.08.2006 esitatud pankrotihoiatuses. Kuivõrd Kostjale 3 hageja poolt 28.08.2006 a. esitatud pankrotihoiatuses ega 14.02.2007 a.kohtule esitatud pankrotiavalduses ei olnud hageja väidetava võla s.h viivise nõue tõendatud ja võla arvestuses ei lähtutud laenulepingus sisalduvast, jättis Ringkonnakohus 05.02.2008 a .hageja esitatud pankrotiavalduse rahuldamata. Eeltoodu alusel leiab kohus,et hageja käitumine pärast laenusumma tagastamisest 3 aasta möödumist oma väidetava nõude (laenuvõla ja viivise) metoodika kujundamisega ja nõude esitamisega Kostja 3 vastu,ei vasta hea usu põhimõtetele ja on vastuolus heade kommetega. Heade kommetega vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 tulenevalt tühine.

VÕS § 101 lg.3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd,kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus,mille toimumise riisikot ta kannab, Hageja heas usus tegutsemise puhul tulnuks tal Kostjat 3 teavitada viivise nõudest ja suurusest ja laenusumma tagasimaksete laekumisel nende arvestamisest võimaliku viivise katteks mõistliku aja jooksul,milleks ei saa lugeda 2 aastat. Riigikohus lahendis 3-2-1-41-07 on leidnud,et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus,et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi.Põhimõtteliselt võib viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega.Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest,tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse ,kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele,lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Tuvastatud asjaoludest tulenevalt leiab kohus,et hageja nõue on tõendamata ja vastuolus hea usu põhimõtetega ,mistõttu tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool,kelle kahjuks otsus tehti ,seega hageja . TsMS § 174 lg.1 sätestab,et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest . Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri .

Mare Kõlvart kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.