Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

- hageja ja T. T. sõlmisid 27.09.1993.a töölepingu (I kd lk 64-65), hageja töötas nimetatud ettevõttes XXXXXXXXXXXXX ning 01.01.1994 tööleping jätkus AS E. T. operaatoriteeninduses. - hagejale on 24.01.1997.a tutvustatud tema ametijuhendit (ametikoha nimetus operaator, alates 15.05.1997 teenindaja; I kd lk 66) ja 14.12.1998.a muudatusi ametijuhendis (I kd lk 67); Hageja ametikoha eesmärgiks oli sideteenuste osutamine ja abonentidega arveldamine ning ülesanneteks nimetatud ametijuhendites kirjeldatud tööd. - kokkuleppega (I kd lk 68) on tõendatud, et 31.08.2001.a lõpetati tööleping hageja ja kostja vahel poolte kokkuleppel alates 28.09.2001.a. - 18.08.2003 pooled sõlmisid töölepingu ning hageja asus uuesti kostja juurde tööle nooremteenindajana kontaktihalduse teenistusse; - 10.01.2005 kostja lõpetas hagejaga töölepingu koondamise tõttu. Teenindus ja müügitalituse direktori 01.11.2004 korraldusega (III kd lk 82) loeb kohus tõendatuks, et 01.11.2004.a likvideeris E. kontaktihalduse teenistuses nooremteenindaja ametikohad alates 10.01.2005 ning tööleping kostjaga lõpetati koondamise tõttu; Asjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist hagejal tervise kahjustumine ja sellega hagejal kahju tekkimine. AS Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaigusteja Töötervishoiukeskuse töötervishoiuarsti teatisest kutsehaiguse diagnoosimisest (I kd lk 12) nähtub, et 31.03.2005.a diagnoositi hagejal kutsehaigus diagnoosiga ülekoormushaigus: parema küünarliigese lateraalne epikondüliit. Kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriteks olid teatise kohaselt korduvad roteerivad liigutused, sundasendid - liigutused paremale käele. Edasise töökorralduse soovitusena olid hagejale keelatud sundasendid - liigutused paremale käele. Professor H. K. oma 28.11.2005 ekspertotsuses (I kd lk 13-15) andis arvamuse, et SA PER Kutsehaiguste ja Töötervishoiukeskuse poolt diagnoositud kutsehaigus (parema käe epikondüliit, parema õlaliigese bursiit, funktsiooni piiratus) on aktsepteeritav ja ei ole alust selle otsuse ümberhindamiseks. Asjaolu, et hageja on asjatundjale avaldanud, et kõige koormavaks peab ta töötamist alates 1996.aastast, kui AS E. T. avas järsult kasvanud klientide arvu tõttu arvutitega varustatud teeninduskeskused, ei muuda professor H. K. järeldust ebausaldusväärseks. Otsusest nähtub, et H. K. on palunud hagejal kirjeldada ka töö operatsioone ning järeldanud, et töö toimus ergonoomia seisukohalt halbades tingimustes. Samuti nähtub prof K. ekspertotsusest, et eksperdi käsutuses olid teiste hulgas ka E. E. AS T. töökeskkonna riskianalüüs ja osakonnajuhataja Ü. L. selgitus Narva mnt 1 teeninduskeskuse tööde ja tööjaotuse kohta. Kolmandat korda on kostja kaebuse alusel diagnoosi kontrollitud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni poolt. Komisjoni 15.12.2005.a protokollis nr 58 (I kd lk 16) on fikseeritud, et patsiendil on parema küünarliigese lateraalne epikondüliit (luuümbrise põletis). Samuti komisjon soovitas kostjale saata patsient kutsehaiguse korduvekspertiisi. Kohus nõustub kostja vastuväitega, et komisjoni soovitus ei olnud kohane, kuna hageja ei töötanud enam kostja juures ja kostjal teda korduvekspertiisi suunata võimalik ei olnud. 3(28)

Arstliku ekspertiisi otsustega (I kd lk 25, 26 ja IV kd lk 108) on tõendatud, et ajavahemikul 08.04.2005.a- 30.04.2006.a on hagejale määratud 40%-line töövõime kaotus, 05.04.2006.a- 30.04.2008.a ning 04.04.2008 – 30.04.2010 60%-line töövõime kaotus. AS Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaigusteja Töötervishoiukeskuse töötervishoiuarst järeldas, et kutsehaigus kujunes välja perioodil 1996-2001.a. Kutsehaiguse diagnoosi panemisel ekspertiisi teostamisel üheski töökohas ei käidud, kuid nimetatud asjaolu ei anna alust kutsehaiguse diagnoosis kahtlemiseks. Töötervishoiuarsti 02.05.2006 teatisest kutsehaiguse diagnoosimisest nähtuvalt kutsehaiguste arst pidas kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks 1996-2001.a. SA PERH 15.08.2007 vastuses kohtu järelepärimisele (tl 142-146) märgitakse, et üheski hageja töötamise kohas küll ei käidud, kuid ekspertotsuse tegemisel hageja töötingimuste arvestamisel on toetutud poolte andmetele, tööraamatu andmetele; hageja seletuskirjale. Nimetatud tõendist ei saa teha järeldust, et kutsehaiguse väljakujunemise periood on määratletud arstide poolt valesti. Vastuses selgitatakse, et kuigi EV Valitsuse 13.05.2003 määrus nr 146 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ning uurimise kord“ lisa 4 ei nõua kindlalt dateeritud haigestumise algust, püüavad arstid bürokraatlikule asjaajamisele vastutulekuna hüvisearvestajaid aidata ja paigutada haigestumise aeg mingitesse mõistlikesse raamidesse. Kokkuleppeliselt on haigusjuhtumite analüüsil arvestatud selleks perioodiks kas ajaperioodi, kui inimene töötas samas asutuses või tegi samalaadset tööd või võimaluse korral haiguse kindlast või arvatavast algusperioodist alates. Kuna haigestumise alguse kohta oli antud juhul patsiendil väga kindel arvamus, siis polnud ekspertiisi teostajad selle vastu, et lugeda haigestumise kujunemiseks ajaperioodi 1996 – 2001. Õige on, et hageja poolt ekspertidele esitatud andmed ei vastanud täiesti tõele. Nii on vastuse punktis 4 märgitud, et N. K. peab perioodi 1996 – 2001 kõige pingelisemaks, millega oma haigestumist seostab, eriti perioodi alates keskkõnepunkti sulgemisest 1996.a. Hageja poolt eksperdile antud töökirjelduse kohaselt tuli kiiretel makseperioodidel teenindada 300 – 350 inimest päevas, ca 44 inimest tunnis; ühe inimese teenindamiseks jäänud aeg oli lühike ja seejuures tuli sõrmedega – käega teha täpselt ühesuguseid liigutusi. Samas oli töötervishoiuarsti käsutuses ka kostja töökoormuse arvestus (III kd tl 186). Kostja poolt aastatel 1997 – 2000 pidanud Narva mnt teeninduskeskuses osutatud teenuste kohta peetud arvestuse andmete alusel 01.12.2006 koostatud tabelist (I kd lk 131) nähtuvalt oli kõige suurema teenuste arvuga kuu 1997.a. detsember, kui kokku osutati 20 587 teenust. Keskmiselt tuli ühe töötaja kohta siis 8,30 klienti tunnis (leti kohta 12,8 klienti). Seega ühe kliendi teenindamiseks võis kuluda aega keskmiselt 7 minutit. Lähtudes 8 – tunnisest tööpäevast ning andmetest, et teeninduskeskus oli 2007.a. detsembris avatud kokku 248 tundi, üks töötaja teenindas tunnis 8,30 klienti, tuleb ühe töötaja kohta päevaseks klientide koguarvuks kõige suurema koormuse ajal 257,3 klienti. See on oluliselt vähem, kui hageja on arstidele/ekspertidele avaldanud. 26.11.2007 kohtuarstliku ekspertiisi aktis (III kd lk 164 – 170 ekspert annab arvamuse, et mõjurid, mis võisid tekitada N. K.il küünarliigese lateraalse epikondüliidi 4(28)

väljakujunemise, võisid olla ka kümme või rohkem aastaid tagasi esinenud, sest N. K.il on lateraalse epikondüliidi piirkonnas tuvastatud rakukahjustus, mis on põhjustanud lateraalse epikondüliidi organkahjustuse. Ekspert on arvamusel, et lateraalse epikondüliidi kontuuril periosti lisandumine viitab patoloogilise seisundile, mis on aeglase kuluga protsess. Samas on kohtuarstlik ekspert aga neljaetapilise nn „valgusfoorimudeli“ abil põhjalikult analüüsinud töötervishoiuarsti poolt haiguse kujunemise aja määramist ning leidnud, et see on määratud nõuetekohaselt. Ekspert on ekspertiisiakti punktis 13 andnud arvamuse, et nende töötingimuste andmete alusel (E.i vastus dr T. K. päringule N. K.i töötingimuste kohta 13.01.2005 nr C-5-13000/1; E. E. esindaja E. P. koostatud töökoormuse selgitus, N. K.i koostatud „Töö kirjeldus“) on võimalik määrata kutsehaigestumise täpne algus, sest nendes materjalides (ekspert viitab seejuures just E.i kirjale) on ära toodud N. K.i kutsehaiguse põhjused. Kutsehaiguse väljakujunemine just hageja poolt esile toodud perioodis tuleneb ka Tallinna ja Harjumaa tööinspektsiooni kutsehaiguste uurimiskokkuvõttest (tl 18-24), mille kohaselt tööinspektor, analüüsides hageja töökäiku erinevates ettevõtetes hageja seletuskirja alusel, aga ka kostja uurimiskokkuvõtet hageja töökäigu kohta, tuli järeldusele, et hageja kutsehaigus võis alguse saada töötamise perioodist 1997-2001, kus tööspetsiifikast tingituna tekkis teatud lihasgruppide ja liigespiirkondade ülepinge. Kuna eksperdid on kirjeldanud, et hagejal tekkinud tervisekahjustusel on pikk peiteaeg (so ajavahemik haigust esilekutsuva faktori toimimishetkest kuni esimeste kliiniliste haigustunnuste e sümptomite ilmnemiseni), ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust, kas hageja oli enne 2001.aastat arsti poole pöördunud. Kostja ei ole tõenditega ümber lükanud hageja väidet, et hageja on varem pöördunud arstide poole vaid seoses günekoloogilise abi vajadusega raseduse ja sünnituse ajal, kergemaid haigusi on ta ravinud käsimüügiravimitega, arsti poole pöördumata. Tööotsijana arvelevõtmise otsusega on hageja 08.maist 2006.a (I kd lk 27) võetud tööotsijana arvele. Tööturuameti teatisega (I kd lk 28) on tõendatud, et hageja võeti töötuna arvele alates 04.09.2006.a. Tallinna Pensioniameti tõenditest (I kd lk 36, III kd lk 235, IV kd lk 124 ja lk 158) nähtuvalt on hagejale määratud töövõimetuspension alates 01.04.2005.a summas 1 056 krooni, alates 01.07.2005.a summas 1 156 krooni, alates 01.04.2006.a summas 1 269 krooni, alates 06.04.2006.a 1 693 krooni, alates 01.07.2007.a 2 059 krooni, alates 01.04.2008 2 497 krooni ja alates 01.04.2009 2620 krooni. Tööturuameti tõenditest (kd I tl 28, kd III tl 336) ja individuaalse tööotsimiskavadest (tl 239) järelduvalt hageja on olnud töötuna registreeritud erinevatel perioodidel 12.01.2005.a-17.07.2005.a, 04.09.2005.a - 13.08.2007.a 21.01.2008.a kuni käesoleva ajani, tööotsijana ajavahemikus 08.05.2006.a – 03.09.2006.a, 05.09.2007.a12.12.2007.a, talle on makstud Eesti Töötukassa poolt määratud töötuskindlustushüvitist 19.01.2005.a – 17.07.2005.a, 11.09.2006.a – 09.03.2007.a, ning hagejale on koostatud individuaalne tööotsimiskava, milles on arvestatud tema erivajadustega, kuid talle ei ole tööd leitud. Maksu- ja Tolliameti tõenditega (kd II tl 378 ja kd III tl 266 -267) loeb kohus tõendatuks, et ajavahemikul 2005 - 2006 tegid OÜ B. E. ja Ü. P. hagejale sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid vastavalt 2005.a 2 132 krooni, 2006.a 7 970 krooni ja 2006.a 3 707 krooni. 2007.a on äriühingud teinud hagejale järgmisi 5(28)

väljamakseid: OÜ F. 493 krooni, E. T. 4 873 krooni, E. H. 11 844 krooni. Töölepingust ja selle lisast nähtub, et hageja asus OÜ-sse F. tööle 14.08.2007.a sõlmitud töölepingu alusel 0,5 kohaga vastuvõtjana ja tööleping lõpetati 01.detsembrist 2007.a. Töölepingutest ja nende lisadest järeldub samuti, et hageja töötas B. E.is abitöölisena ja Ü. P. majahoidja - koristajana. Eeltooduga on kogumis tõendamist leidnud, et tervisekahjustuse tõttu ei ole hagejal võimalik töise tegevusega tegelda ja sissetulekuid saada. Tööandjale töötingimuste loomisel ja tööohutuse tagamisel kehtestatud normide rikkumine on õigusvastane. 01.07.1992 – 26.07.199 kehtinud töökaitseseaduse (TööKS) § 5 lg 2 p 1 kohaselt oli tööandja kohustatud looma tagama töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks; tagama töökaitsealaste õigusaktide kättesaadavuse. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 4 lg 2 kohustas tööandjat kujundama ja sisustama töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu; § 12 lg 1 kohaselt tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. ööandja kohustuste täitmisel võib eristada kahte aspekti: esiteks ergonoomiliste ja nõuetele vastavate tööruumide ja töövahendite tagamine; teiseks töötaja töötervishoiualane juhendamine ja töötaja tervisekontroll. Kuivõrd hagejal tekkis kutsehaigus 1996 – 2001 toiminud kahjulike mõjurite tulemusel, ei ole alust kostjale ette heita pärast nimetatud aega vastuvõetud eeskirjade ja normide rikkumist. Samuti jätab kohus sellel põhjusel tõendina hindamata AS M. poolt 16.01.2004 koostatud kostja töökeskkonna riskianalüüsi (I kd lk 119 – 130). Hageja töökoht Narva mnt teeninduskeskus valmis 1997.a. Ruumide vastuvõtmisel hinnati nende vastavust kehtestatud normidele ja tunnistati komisjoni poolt vastavaks. Esitatud tõenditest nähtuvalt kostja kontrollis töötingimusi ja töötajate koormusi. Nii nähtub 18.09.1997 töökaitsenõukogu koosoleku protokollist (I kd lk 138 -139), et arutati esinduste töökorraldust, teenindajate tööd. E. P. seletuses on märgitud, et töökoormuse ja töökorralduse kohta töötajatelt kaebusi ei ole tulnud, kuid on olnud järelepärimisi. Avatud Narva mnt teeninduskeskuses töötajad said juhendatud ja erialaselt koolitatud, juulis- augustis tehti kohapeal monitooringuid teenindusleti koormuste kohta. Töökaitsenõukogu otsustas jääda varasema seisukoha juurde, et teenindajate töö ei ole raske ja tervistkahjustav ega tekita üldjuhul suuri psühhoemotsionaalseid pingeid. Töökeskkonna ohutegurite mõõtmise protokollidest (I kd lk 140 – 141) nähtuvalt mõõdeti 1997.a. jaanuaris ja 1998.a. juulis Narva mnt teeninduskeskuses ruumide valgustatust, õhuniiskust, mürataset, õhuvahetuse kiirust ja tuuletõmbe olemasolu. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) jõustumisel 26.07.1999 tekkis kohustus viia läbi riskianalüüsid. Kostja on seda kohustust täitnud. Riskide hindamise ja töökeskkonna kontrollmõõdistamise 14.detsembri 1999.a aruande (I kd tl 29-33) kohaselt 1999.a mõõdistas tööandja töökoha õhutemperatuuri, suhtelist õhuniiskust ja valgustust, kuid hindas ka füüsikalisi ohutegureid, ergonoomilisi tegureid ja psühhofüsioloogilisi tegureid. Tööandja on hinnanud tööasendeid, töö monotoonsust ja 6(28)

vahelduva töö võimalust ja pidanud riskiastmeks nr II, mille kohaselt on tööandja leidnud, et eriti ohtliku – raske kehavigastuse kujunemine ei ole võimalik. Töökoormust on riskianalüüsi kohaselt peetud suuremaks kuu II nädala 3-4 päeva jooksul, kui tuleb teenindada ühel töötajal 15-20 töötajat tunnis, mille riskiastmeks on tööandja hinnanud nr III, mis skaala kohaselt on väga ebatõenäoline risk eriti ohtliku – raske kehavigastuse tekkeks. Varem on kostja arvestanud töötajate erinevaid vajadusi ning näiteks teinud 28.07.1998 töökeskkonna ohutegurite mõõtmise protokollis ettepaneku paigaldada 7. lauale vajadusel laualamp. Hageja on viidanud, et lett, üle mille tuli ühe kliendi teenindamise jooksul mitu korda vastu võtta ja ulatada dokumente, oli töötaja istumiskõrgust arvestades liialt kõrge, mistõttu tuli käe- ja õlavarrelihaseid pingutada. Kohtutoimikus olevalt fotolt (III kd lk 188) nähtub, et lett on veidi kõrgemal seisva inimese vöökohast. Töötaja toolil istuval inimesel on lett õlgadest kõrgemal. See tõendab, et istudes letilt dokumente vastu võttes või kliendile ulatades tuli kätt ette sirutada ja tõsta diagonaalselt üles. Ühe kliendi teenindamisel tuli seda liigutust sooritada mitu korda: maksedokumente ja raha vastu võttes, kviitungit ulatades, raha tagasi andes. Tööinspektori uurimisraportis olev foto ei ole seotud hageja töökohaga; raporti tegemise ajaks ei olnud Narva mnt teeninduskeskust enam olemas ning sealseid töötingimusi ei olnud võimalik fotografeerida. Hageja on esile toonud, et koormav oli lihastele paberi rebimine printerist, milleks tuli kehaga pöörata ja paberi rebimisel oli lisaks pinge käerandmel. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et tema töökeskkond ei olnud kaasaegne. Kostja poolt esitatud ehitise vastuvõtu akt 10.märtsist 1997.a (tl 77-78) kajastab ehitise kaasaegsust ja maksumust, hageja töökoha ehituseeskirjadega kooskõlas olemist, vastavust ehitusprojektile, eeskirjadele ja –normidele. Nimetatud tõend ei lükka ümber hageja väiteid selle kohta, et kostja ei hinnanud töökeskkonna füsioloogilisi riske töötajatele. Nendele asjaoludele ei ole riskianalüüsis tähelepanu pühendatud, mistõttu tuleb nõustuda dr K. ekspertarvamuses esitatud väitega, et riskianalüüs ei täitnud oma ülesannet. Hageja on seisukohal, et juhendamise puudumise tõttu ei osanud ta pöörata tähelepanu üleväsimuse tekkele jms võimalikele ohuteguritele ja nendest tööandjat teavitada. Hageja 1993.a. kostja õiguseelneja juurde tööle asumise ajal kehtinud töökaitseseaduse (TööKS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt tööandja oli kohustatud selgitama töötajale tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid; korraldama töökaitsealaste teadmiste kontrolli ja vajaduse korral täiendõpet. Kohus leiab, et asjas kogutud tõenditega ei ole kostja suutnud ümber lükatud hageja väidet, et teda ei ole juhendatud. Hagejal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu. Õige on kostja seisukoht, et kostjal ei olnud kohustust säilitada 1997.a juhendamise kaarte pikemat aega kui dokumentide säilitamiseks ettenähtud tavapärased 3 või 5 aastat. Töökaitseseadus ega Vabariigi Valitsuse 20.oktoobri 1993.a määrusega nr 324 kinnitatud „Ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhend” ei näinud ette juhendamise dokumentatsiooni säilitamise tähtaegu. Samas on kostja väitel esitatud 1996.a hageja juhendamise kaart 2005.a kevad - suvel tööinspektorile, seega on kostja 7(28)

säilitanud neid dokumente nõutust kauem, mida näitavad ka ülejäänud töökaitsealaste juhendamise kohta esitatud dokumendid 1996.aastast. Tunnistaja E. P. ütlused (kd III tl 280) selle kohta, et ta viis aprilli alguses 1997.a Narva mnt teeninduskeskuses läbi töökaitsealase juhendamise hageja suhtes ja selle kohta vormistati sissekanded individuaalsetes juhendamiskaartides, kuid N. K.i juhendamiskaardi andis tunnistaja tööinspektor A. K., kes suri ja juhendamiskaart läks kaduma, ei ole usutavad põhjusel, et hageja nõudmisel esitada teiste samal ajal Narva mnt 1 töötanud isikute individuaalsed kaardid kostja neid ei esitanud. Kostja poolt esitatud väljavõte juhendamiste raamatust (III kd lk 371-373) kajastab hoopis teise isiku poolt läbiviidud juhendamisi, seega ei kinnita nimetatud tõend tunnistaja E. P. väiteid, et juhendamise kohta koostati individuaalsed kaardid ja hageja suhtes viidi juhendamine läbi (III kd lk 277). Hageja töökaitsealast juhendamist 1997.aastal ei tõenda ka Tallinna Telefonivõrgu 28.07.1994.a töökaitsealaste juhendamiste läbiviimise kord (III lk 374376), 01.08.1994.a töökaitse sissejuhatav juhend (II kd lk 377-382), 18.09.1995.a tuleohutusjuhend (III kd tl 383-385), 19.04.1994.a töökaitsejuhend kontoritöödel nr 2 (III kd lk 386-395). Nimetatud põhjustel ei pea kohus usaldusväärseks E. P. ütlusi selle kohta, et N. K.i suhtes viidi 1997.a aprillis läbi töökaitsealane juhendamine. E. P. võib olla ebaobjektiivne oma ütlustes põhjusel, et ta oli sel ajal nimetatud juhendamise eest vastutavaks isikuks kostja juures ja ei taha tunnistada oma tegematajätmisi. Kohus leiab, et hageja juhendamist ei tõenda ka väide tööinspektori uurimiskokkuvõttes, et hagejaga olid nõutavad juhendamised läbi viidud. Tunnistaja J. Ž. (III kd lk 272 – 274) ütluste kohaselt töötajatele ei räägitud, millised ohud tööl varitsevad ja millistesse haigustesse võivad töötajad haigestuda. J. Ž. suhtes on küll sissejuhatava juhendamise registreerimise raamatu (II kd lk 371 – 373) väljavõtte kohaselt sissejuhatav juhend läbi viidud 02.12.2006, kuid see ei tõenda hageja juhendamist ega hageja või teiste töötajate juhendamist Narva mnt teeninduskeskuses E. P. poolt. J. Ž.ga sõlmitud koolitusleping (III kd tl 400) ei lükka samuti ümber tunnistaja ütlusi selle kohta, et Narva mnt teeninduskeskuses juhendamist ei toimunud. S. R. ja P. M. 1999.a töökaitsealase koolituse registreerimise kaardid (kd III tl 396-399) ei tõenda töökaitsealast juhendamist 1997.a hageja töökohas ja selle kohta individuaalsete kaartide pidamist aprillis 1997.a. Kostja 20.11.1998.a kooskõlatatud töösisekorraeeskirjad (I kd tl 80-86), mille kohaselt on töötajatele lubatud puhkepaus 15 minutit, lõunavaheaeg 12:00-12:45 ei lükka ümber hageja väiteid, et 1996.a tema tööle asumisel temale puhkepauside võtmise võimalust ei selgitatud, erinevalt 2003.a uuesti kostja juurde tööle asumisest, kui olid olemas kirjalikud puhkepauside graafikud. Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et hagejale oleks töösisekorra eeskirju 1996.a või toimikus olevaid muid eeskirju (I kd tl 80-86) tutvustatud. Töökeskkonna juhendamise ja koolituse kaart 2003.aastast (kd II tl 97-98), Töökaitse sissejuhatav juhend 1997.aastast (kd I tl 99-105, tl 106-113) nimetatut ei tõenda. Tööinspektori uurimiskokkuvõttes (I kd tl 18-24) sisalduv järeldus, et N. K.iga on kõik ettenähtud juhendamised läbi viidud, on üldsõnaline ega sellest ei ole võimalik tuletada, millised juhendamised läbi viidi ja kuidas tööinspektor selle tuvastas. Koolituste ja juhendamise kaardi ja atesteerimise lehe nimetuse sisaldumine tööinspektsiooni toimiku 8(28)

sisujuhis (kd III tl 298-299) ei võimalda teha järeldust, et töökaitsealane juhendamine viidi läbi 1997.a. Hageja kutsehaiguse väljakujunemise perioodil oli Narva mnt teeninduskeskuses järjekorrasüsteemi automaadid; järgmise kliendi teenindamiseks sai hageja vajutada nuppu ja seeläbi teoreetiliselt reguleerida oma töökoormust; hageja palk ei sõltunud teenindavate klientide arvust. Vaidlust ei ole ka selles, et ca 10 päeva jooksul kuus, kui oli maksete periood, oli töötajate töökoormus väga suur. Õige on kostja väide, et hagejal oleks olnud võimalik teha puhkepause. Kohus leiab aga, et kuna hagejat ei olnud nõuetekohaselt teavitatud, ei saa hagejale ette heita, et ta pause ei teinud ja oma tervist kahjustades kliente teenindas. Hageja väiteid suurest töökoormusest Narva mnt teeninduskeskuses kinnitab tunnistaja J. Ž. (III kd lk 273) kes seletas:“ Makseperioodidel üldiselt ei saanud pausidest juttugi olla. Kui makseperioodi ei olnud, siis saime tualetis käia, saime lõuna ära süüa. /.../ Pausid ei olnud ette nähtud. Meil ei olnud mingit korraldust, kas me peame mingi aja pärast puhkama. Kui makseperiood oli, siis pidime ennast kiiresti liigutama. Saalis tööd ei koordineerinud keegi”. Lisaks teostas kostja töökoormuse monitooringuid, et teha kindlaks klientide teenindamise kiirust ja ooteaega. See võis töötajates tekitada mulje, et tuleb töötada kiiremini ja paremini ning pausidest hoiduda, kui kliente on palju. Samuti tuleneb hageja ametijuhendist (I kd lk 74) otsesõnu keeld põhjendamata viivitada järjekorra teenindamisel. Kostja poolt 08.06.2006.a koostatud kutsehaiguste raporti kohaselt (kd III tl 295-296) on ka kostja ise hinnanud kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriteks „füsioloogilise ja/või psühholoogiline: korduvad roteerivad liigutused, sundasendid – liigutused paremale käele”, ohuteguriga töötamise ajaks aga pidanud „maksete vastuvõtt 19972000.a september, telegrammide vastuvõtt kuni 1999.a, kaugekõnede vahendamine 1997-2001.a”. Regionaalhaigla kirja (kd III tl 142-146) ja asjas tehtud kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt (kd III tl 164-191) on küünarliigese epikondüliidi puhul riskiteguriteks ka kõrge tööpinge ja puhkepauside puudumine. Professor H. K. arvamuse kohaselt on kutsehaigus välja kujunenud eelkõige seoses sellega, et töö toimus ergonoomia seisukohalt halbades tingimustes ning ekspert U. K. arvates ei olnud hageja kutsehaigusesse haigestumise põhjus mitte teatud koormusega klientide teenindamine tippaegadel või printerist paberi rebimist, vaid ekspert tuvastas, et „printerist Epson paberi rebimisel N. K. poolt toimus käe küünarosa hoidmine (see on sundasend) ekstreemselt pööratud/väänatud asendis suur osa N. K. tööpäevast (rohkem kui 2 h tööpäevast). Sisuliselt heidab ekspert ette ergonoomia seisukohalt halbades tingimustes töötamist. Ekspertarvamuse lk 18 leiab ekspert, et üheks kutsehaiguse põhjuseks oli ka vähe aega taastumiseks (st vähem kui 10 minutit puhkepause kiiretekorduvate liigutustega töö korral) ja ekspert on seejuures tuginenud E. P. koostatud töökoormuse selgitusele, mille kohaselt iga tunni järel oli 7 - minutiline paus. Kostja tabelid teenuste arvu kohta (kd III tl 304-308), Ü. L. selgitus (kd I tl 147-148) selle kohta, et hageja teenindusletis võis maksete osakaal arvete järgsel koormusperioodil (maksimaalselt 3-4 päeva) olla 60-70%, võrdustabelid Narva mnt teeninduskeskuses osundatud teenuste aruannetest (kd I tl 131-133) ei lükka ümber ekspert U. K. järeldust. Alla 10-minutilist puhkepausi kinnitab ka E. Š. seletus tööinspektorile 20.04.2005.a (kd I tl 134) ja M. P. seletusest töökeskkonnaspetsialistile 20.04.2005.a ei nähtu üldse puhkepauside olemasolu. Seega ei lükka viimatinimetatud 9(28)

tõendid ümber ekspertarvamuses toodud järeldust, et puhkepausid olid ebapiisavad taastumiseks. Kostja on leidnud, et ekspert on hinnanud valesti printerist paberi rebimise aega, kui on pidanud seda 1 minuti pikkuses ajaperioodiks. Tõepoolest, nii tunnistaja J. Ž. kui ka Ü. L. hindasid seda perioodi lühemaks, kuid ekspert on hinnanud oma arvamuse andmisel täiendavaid väiteid, et paber katkes sageli, rebida tuli 2 maksekviitungit iga maksu puhul, rebitava osa pikkus oli 30 cm, tööpäeva viimastel tundidel ei jaksanud hageja enam ühekorraga nii pikalt ja jõuliselt rebida, vaid rebis poole peale (umbes 15 cm) ja siis pärast hetkelist pausi lõpuni. Kohtu hinnangul on ekspert nimetatud asjaolusid oma eksperthinnangus lk 20 arvestanud. J. Ž. ütluste kohaselt (kd III tl 274) printerist paberi tõmbamine võis ka pikem olla, kui paber katki läks. Samuti tunnistaja seletas, et ei ole kunagi tulnud selle peale, et rebimise asemel paberit kääridega lõigata, millisele võimalusele on viidatud uurimisraportis. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kui pikka aega kestis suurem töökoormus hagejal, st maksete vastuvõtmise periood. Kostja on väitnud, et selline koormus esines hagejal lühiajaliselt, 3-4 päeva kuus. Kuigi hageja väited ja poolte poolt esitatud erinevad tõendid, tunnistaja J. Ž. ütlused selle kohta, et „põhiülesanne oli sularaha maksete vastuvõtmine kuus, oli paar nädalat selline periood, kus kliendid tulid telefoniarveid maksma sularahas” ja tunnistaja Ü. L. ütlused (kd III, tl 457) selle kohta, et selliseid päevi oli 3-4 kuus on vasturääkivad, on oluline ekspertarvamuses toodud seisukoht, et hageja poolt pidevate sarnaste tööliigutuste tegemine oli hageja kutsehaiguse kujunemise põhjuseks, sest isegi suurem kuid lühiajalisem töökoormus (8-10 tundi päevas 3-4 päeva jooksul) ilma piisavate puhkepausideta tingis parema käe ülekoormuse. Seega kuigi ekspert on lähtunud ainult kõige suurema koormusega tööpäevadest, mida oli kuus 3-4, on ta leidnud, et see oli piisavalt pikk aeg. Kostja väide, et ekspert ei ole arvestanud hageja töö prioriteeti – telefonikõnede valimist, on õige, kuid nimetatuga ei olnudki võimalik arvestada. Kostja ei toonud välja, millal täpselt hageja telefonikõnede vastuvõtmise letis oli, ja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ka maksete tasumise kõrgperioodil töötas hageja nimetatud letis. Kuigi ekspertarvamuses on esitatud mitmeid seisukohti, mis viitavad peale töö ka muudele hageja haigestumise võimalikele põhjustele, on ekspert siiski leidnud, et hageja kutsehaigus on tingitud tööst ja seda nimelt ajavahemikul 1996-2001.a. Tõendeid selle kohta, et hagejal oleks olnud muid põhjuseid kutsehaiguse väljakujunemiseks, kostja esitanud ei ole. On vastuolus hea usu põhimõttega panna hagejale vastavat tõendamiskoormus. Hageja leiab, et tervisekontrolli puudumise tõttu ei olnud võimalik ka võimalikku haigestumist varakult tuvastada. Äriregistri väljavõte (kd II tl 382-383) tõendab, et AS M. on R-E. T. õigusjärglane. Viimase 1997.a. hinnapakkumine (tl 302 ja 303) ei tõenda iseenesest, et tervishoiuteenuse osutamise leping nimetatud ettevõttega sõlmiti 1997.aastal. Kohus leiab, et AS E. T. töötajate nimekiri töötajate kohta, kes läbisid 11.04.1997.a tervisekontrolli (I kd lk 361-367, dokumendi originaal IV kd lk 51 - 55) ei ole usaldusväärne tõend selle kohta, et hageja 11.04.1997.a tervisekontrollis käis. Kostja taotlusel kohus kuulas ära dokumendile alla kirjutanud ühe arsti, K. T.. K. T. ei mäletanud tervisekontrolli läbiviimise asjaolusid, kuid kinnitas, et sinise pastakaga juurde kirjutatud nimed on tema tehtud ning tema on dokumendi ka allkirjastanud. 10(28)

Tunnistaja samas kinnitas, et nimekirjas nr 42 all hageja nime järel märkus „võib töötada“ ei ole K. T.i kirjutatud. Käekirjade visuaalse võrdluse alusel kohus järeldab, et selle märkuse on kirjutanud dokumendi allkirjastanud teine okulist R. O.. Tõend on vastuolus ka tunnistaja Ü. L. antud ütlustega, mille kohaselt käis ta N. K.iga samal ajavahemikul terviskontrollis kas 1997.a lõpus või 1998.a alguses. III kd lk 367 olevast 11.04.1997 nimekirjast kohus järeldab, et tegemist on R-E. T. AS tervisekontrollile registreerimise lehega: sellele on märgitud vastuvõtu kellaaeg, mille järele on töötaja kirjutanud omakäeliselt nime ja ametikoha, nr 6 all on nimekirjas N. K.. Sama nimekirja on keegi ümber kirjutanud (I kd lk 91). Kohus leiab, et nimetatu tõendab, et kostja võimaldas 1997.a. töötajatel oli R-E. T.s vastuvõtuaeg, kuid ei tõenda tervisekontrolli ulatust ega seda, et hageja tegelikult kontrollis käis. Tervisekontrolli 11.04.1997.a ei tõenda ka I. M. kiri (I kd lk 114-116), kuna kirjast ei ole võimalik järeldada, mille alusel nimetatut on väidetud. Tunnistaja E. P. seletas (III kd lk 281), et kuna tervistkahjustavat tööd ei tuvastatud, siis ei määranud kostja, milliseid arste töötajad pidid läbi käima; kostja saatis nimekirja, kus kõikide töötajate ohufaktoriks oli töötamine kuvariga ning arstid ise pidid töötajaga vestluse põhjal otsustama, milliste arstide juurde veel on vaja suunata. K. T. kinnitas, et silmaarstid (okulistid) teostasid ainult töötajate silmade kontrolli, tunnistaja ei teadnud, kes otsustas, mis kontrolli kellelegi vaja oli. Eeltoodust kohus järeldab, et silmade kontroll oli ainus, mida hagejale võimaldati. Silmade kontrolli käigus ei ole võimlik kindlaks teha võimalikku luu- ja lihaskonna haigestumist, mistõttu isegi juhul, kui nimetatud dokumendis märgitud ajal hageja silmi kontrolliti, ei saa seda lugeda nõuetekohaseks tervisekontrolliks. Tööinspektori uurimiskokkuvõttes (I kd tl 18-24) kajastuv seisukoht, et korraldatud on töötajate tervisekontrollid ning hageja suhtes 12.12.2003.a tehtud otsuse kohaselt võib ta töötada klienditeenindajana, ei kajasta varasemaid tervisekontrolli läbiviimisi hageja suhtes. AS M.i 04.03.2008.a tõendi (kd III tl 297) kohaselt ei ole äriühingul andmeid selle kohta, et hageja oleks läbinud tervisekontrolli 11.04.1997.a R-E. T. AS-s. AS M. vastusest kohtule, otsusest ja töötajate nimekirjast (kd III tl 119, kd II tl 94-96) nähtub, et N. K. on käinud AS-is M. Eesti tervisekontrollis 2003.a ja 2004.a. E. P. e kiri 31.maist 2004.a ei ole asjakohane tõend, kuna ei kajasta hageja tervisekontrolli saatmist kutsehaiguse väljakujunemise perioodil. Nimetatut kinnitavad J. Ž. ütlused, mille kohaselt töötas ta N. K.ga koos 1997.a jaanuarist kuni 2001.a suve lõpuni (kd III tl 272) ja käis nendel aastatel ühel korral silmaarstil, kuhu suunas tööandja (kd III tl 274). Eeltoodust saab teha järelduse, et kostja jättis 1997.a tagamata hagejale tervislikud ja ohutud töötingimused (Töökoodeksi § 147 lg 1, 2 ja 3, TLS § 49 p 4, Töökaitseseadus § 5 lg 2 p 1, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12 lg 1), ei instrueerinud hagejat töötervishoiu eeskirjadest ega viinud läbi vastavat juhendamist, ei registreerinud seda päevikus või registreerimiskaardil (Töökoodeksi § 153 lg 1, Vabariigi Valitsuse 20.10.1993.a määrusega nr 324 kinnitatud ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhendi p 31; sotsiaalministri määrusega nr 80 kinnitatud „Töötervishoiuja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 4 lg 2 p-s 2 ja § 5 lg 2 p-s 3). Töökaitse nõukogu protokolliga (kd I tl 138) loeb kohus tõendatuks, et 18.09.1997.a otsustati töökaitsenõukogu poolt, et teenindajate töö ei ole raske terviskahjustav töö. Seejuures lähtus kostja augustis tehtud monitooringutest, millega tehti kindlaks üksnes töökoormus. Nimetatuga hindas kostja valesti töö raskust, jättes eelnevalt ka mõõtmata 11(28)

ning arvestamata töö füsioloogilised faktorid nagu sundliigutuste või asendite olemasolu, pidades ohuteguriks üksnes kuvariga töötamist ja jättes õigeaegselt arvestamata pinge töötaja õlavöötme luu- ja lihaskonnale. (Töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 13 lg 1 p 3, Töökaitseseadus § 7 lg 4, EV peasanitaararsti ja Tööinspektsiooni 07.09.1992.a käskkirjaga nr 1 kinnitatud Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi II osa, VV 22.07.1992.a määrusega nr 214 kinnitatud Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine p 4 alapunkt 12, tööd, mis on seotud lokaalse lihaspingega, peamiselt kämbla- ja õlavarrelihaste pingutusega ja NL Tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkiri nr 555). Kahju tekitaja peab kahju hüvitama juhul, kui sündmus, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et kahju võib kahju ja vastutuse liiki arvestades pidada sündmuse tagajärjeks (põhjuslik seos). Asjas tehtud ekspertiis kinnitab, et hageja kutsehaiguse väljakujunemise põhjuseks olid sundasendid ja sundliigutused. Kui kostja oleks taganud hagejale vajaliku töökaitsealase juhendamise ja tervisekontrolli, oleks hageja osanud ohtusid märgata ja ka tööandja tähelepanu juhtida oma töös vastavatele asjaoludele, arstid oleksid aga avastanud haigusnähud juba varem, seega oleks töövõime kaotus hagejal kas olemata jäänud või väiksem. Nimetatuga on tõendatud vastutust tekitav põhjuslik seos. Hageja on tõendanud, et tema töövõime on oluliselt vähenenud ning ta on tervisekahjustuse tõttu kandnud kulutusi. TsK § 227 järgi on tsiviilõigusliku süü vormid on tahtlus ja ettevaatamatus. Eeldatakse, et isik, kes õigusvastaselt kahju tekitas, on kahju tekitamises süüdi. Kostja peaks vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (TsK § 448 lg 2). Kohus on seisukohal, et kostja süü on ettevaatamatuse vormis ja see seisnes selles, et ta ei hinnanud õigesti töö füsioloogilisi riske töötajatele, kostja läbiviidud riskianalüüsid ja kontrollid olid formaalsed ja ei täitnud oma eesmärki. Sellest tulenevalt tuleb lugeda, et kostja ei täitnud kehtivad töötervishoiualased akte. Vabariigi Valitsuse 22.07.1992 määrusega nr 214 kinnitatud „Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine“ I alajaotuse „Tervistkahjustavad tööd“ 4. punkti all on nimetatud nii kuvari jälgimisega seotud tööd, kui ka tööd, mis on seotud lokaalse lihaspingega, peamiselt kämbla- ja õlavarrelihaste pingutusega. Kostja väide, et teenindaja töö ei ole käsitatav raske tööna, ei ole selles kontekstis kohane. Vaidlust ei ole, et hageja töö oli seotud kämbla ja õlavarrelihaste pingutusega ning seega on töö eelduslikult tervistkahjustav. Kostja on vaidlustanud hageja tööliigutuste kestuse ja sageduse, kuid eelviidatud määruses kohaselt ei ole need asjaolud määravad. Päevast - päeva arvutiga töötamine tähendab istumist ja käte sundasendit, millega kaasnevad õlavöötme lihaspingeid. Seetõttu tulnuks hageja saata lisaks silmade kontrollile ka luu- ja lihaskonna kontrolli sõltumata sellest, kas ja mil määral mõjutas hageja käelihaseid printerist paberi rebimine. 02.11.1992 – 01.03.2001 kehtinud EV Peasanitaararsti ja EV Tööinspektsiooni käskkirjaga kinnitatud „Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi“ punkti 6 kohaselt peab töökeskkonna tervisekahjulikkuse mõõtmine toimuma haldusaktidega kehtestatud (juhendi lisa 3) ja atesteerimiskomisjoni poolt aktsepteeritud meetoditega. Töökaitseseaduse § 5 lg 2 p-st 2 12(28)

tuleneb tööandja kohustus selgitada töötajale tema töö ohtusid ja kahjulikke mõjusid. Eeltoodust tulenevalt oleks kostja kehtestatud normide nõuetekohaseks täitmiseks pidanud analüüsima ja hindama kõiki hageja töökohale mõjuvaid füüsikalisi mõjureid, sh tööülesannete täitmisel lihaspingete tekkimise võimalust. Nii teo õigusvastasuse kui ka käitumise süülisuse analüüsimisel tuleb arvesse võtta isiku võimet oma tegevuse õigusvastast olemust mõista. Kohus leiab, et kostja (ja tema õiguseelnejad) üleriigilise tööandjana võis ja pidi võimalikke töötajate tervist kahjustavaid ohte ette nägema ja riske hindama. Kostja suhtus seadustega tööandjale pandud kohustustesse hooletult, jättis välja selgitamata ja töö korraldamisel arvestamata kõik kahjulikud mõjurid ja ohutegurid. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole töötaja haigestumises süüdi. Tööinspektori õiguslik hinnang kutsehaiguste uurimiskokkuvõttes (I kd tl 18-24), mille kohaselt „tööandja hageja kutsehaiguses süüdi ei ole, kuna oli korraldanud töö selliselt, et töökoormus oleks kõigil teenindajatel ühtlane (paigaldatud järjekorrajuhtimise süsteem), tööandja ei osanud muuta ka N. K.i töökorraldust, kuna ei teadnud, et N. K.il on probleeme tervisega, kontrollides töökohta, ei saa ka väita, et viimane N. K.i töökoht süvendas kutsehaigust” ei ole kohtule siduv. Tööinspektor on pidanud piisavaks töötajate töökoormuse ühtlustamist, analüüsimata tööga kaasnevaid füsioloogilisi sundasendeid - liigutusi. Hageja selgituste kohaselt ei ole uurimiskokkuvõttes kajastuv töökoht samane tema töökohaga kutsehaiguse väljakujunemise perioodil, kus teeninduslett asus kõrgemal ja käsi tuli tõsta letile. Seega on tööinspektor oma arvamuse andmisel lähtunud ebaõigetest andmetest. Tööinspektor on hageja võimaliku haigestumise ajana märkinud töötamise aja AS-s E. T.ipood. Kohtul ei ole alust kahelda töötervishoiuarstide ja kohtuarstliku ekspertiisi järeldustes kutsehaigestumise aja kohta. Kohus leiab, et kuna tööinspektor pole meditsiiniharidusega inimene, on tõendina ebausaldusväärne tööinspektori arvamus, mis ei ole kooskõlas ekspertiisiotsusega. Asjaolu, et keegi teistest klienditeenindajatest ei ole kutsehaigusesse haigestunud ei oma tähendust käesolevas vaidluses. Töölepinguga (tl 70-72) ja ametijuhendiga (I kd tl 70-75) on tõendatud, et hageja asus teistkordselt kostja juurde tööle 18.08.2003.a ja 05.03.2004.a on talle tutvustatud ametijuhendit. 18.08.2003.a hageja töölevõtmise avalduse kostjale endale töölevõtmiseks. Avaldusel on trükitud lõik tööandja poolt: „Meditsiinilisi vastunäidustusi ülalnimetatud ametikohal töötamiseks ei ole.” Hageja ei eitanud kohtuistungil, et ta ei teatanud tööandjale tal tekkinud probleemidest tervisega ja põhjendas seda sellega, et teda ei oleks muidu tööle võetud. Hageja haigestus vahetult peale teistkordselt kostja juurde tööle asumist. E. P. kirjaga (kd III tl 240-241) on tõendatud, et esmakordselt pani kliinilise diagnoosi parema küünarliigese lateraalne epikondüliit reumatoloog E. P. 02.09.2003.a. 21.10.2003.a kinnitas reumatoloogi diagnoosi ortopeed A. H.. Sama diagnoos leidis kinnitust ka dr A. L. poolt. Asjas ei ole tõendatud, et hageja poolt 2003.a tööleasumisel tööandja ees oma tervislikku seisundi varjamine oleks kuidagi mõjutanud temal tervisekahjustuse tekkimist, mis annaks alust hüvitise vähendamiseks või välistaks hüvitise kostjalt väljamõistmise. Eksperdid on kindlaks teinud, et hageja kutsehaigus oli juba kaks aastat varem välja kujunenud. Tööleping hagejaga lõpetati 10.01.2005.a TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. Samuti kohus leiab, et kostjalt hageja kasuks tervisekahjustuse hüvitise väljamõistmist ei mõjuta hageja töötamine teiste tööandjate juures. Maksu- ja Tolliameti teatise (III kd 13(28)

tl 110) järgi alates 1999.a on hageja tööandjad olnud järgmised: kostja 1999.a veebruarist kuni 2001.a septembrini, 2003.a septembrist - 2005.a jaanuarini ja 2006.a aprillis; AS E. Esindus 2001.a novembrist – 2003.a juulini; OÜ B. E. 2005.a – 2006.a augustini ja Ü. P. 2006.a juulis ja augustis. Kostja väited, et hageja on teinud tema tervisliku seisundi tõttu lubamatuid töid peale kutsehaiguse diagnoosimist, on ümber lükatud OÜ B. E. kirjaga, mille kohaselt töötas N. K. nimetatud ettevõttes 18.07.2005.a – 18.08.2006.a ja tema põhilisteks tööülesanneteks olid ehitusmaterjalide kauplustest ja ladudest ning muudest asutustest firmale esitatud arvete vastuvõtmine ja juhtkonnale kättetoimetamine, korrespondentsi postitamine sidekontorites, volituse alusel korrespondentsi ja dokumentatsiooni saamine sidekontoritest ja asutustest ning juhtkonnale edastamine, telefonivalve ning klientide ja juhtkonna vahelise jm info vahendamine ning edastamine telefoni teel. Hageja seletuste kohaselt ei olnud tema tööd Ü. P. seotud sundasendite ja –liigutustega, hageja töötas seal väga lühikest aega. Poolte vahel on hüvitise suuruse osas ja selles, millise metoodika alusel hüvitise suurus määrata: kas aluseks võtta ainult määrusega 172 kinnitatud Ajutine kord ja Ajutine juhend (Eesti Vabariigi Valitsuse määrus Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise kord ja sellega kinnitatud ajutine kord ning ajutine juhend), kas hüvitis saab perioodil 2002-2004 üheaegselt korrigeerida kasvuindeksitega (1,92 ja 1,68) ja perioodil alates 2005.a tarbijahinnaindeksiga. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus leiab, et hüvitise suurus peab olema võrreldav samal tegevusalal kehtiva keskmise palgaga. Kohus nõustub hageja 26.02.2008.a avalduses (kd III, tl 258-265) väljendatud seisukohaga, et Määruse 172 ja Ajutise juhendi eesmärk on tagada kahjuhüvitise vastavus hindade tõusule, mis on suuresti sõltuvuses palkade tõusust ning kostja arvutused lähevad vastuollu tema enda poolt esitatud tõendiga. Keskmise palga tõendite kohaselt (kd I tl 136 ja kd III tl 403) oli kostja juures analoogsel töökohal töötava isiku keskmine palk ajavahemikul 2006 - 2008 7 763 krooni ja sellele lisanduvad lisatasud vahemikus 107 - 158 krooni. Kostja arvutustest lähtudes oleks aga arvestuslikuks kuupalgaks 6 524,30 krooni. Kohus on seisukohal, et ei saa aluseks võtta kostja poolt esitatud metoodikat, kuna see oleks töötajale kahjulik ja vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Hageja kahju seisneb saamata jäänud töötasus. Kohus arvestab ka asjaoluga, et kostja poolt esitatud palgatõendid eeldavad, et hageja oleks jäänud nooremteenindajaks ja võivad seetõttu kajastada äsja kostja juurde tööle asunud isikute palkasid. Kostja tõendist sarnase raskusastmega ametikohale vastava teenindaja töötasu kohta (III kd tl 403) ei saa teha järeldust, milline oleks hageja palk olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaigusesse haigestunud ja oleks teinud oskuste taseme tõstmise eksameid. 18.02.2008 hageja nõustus (III kd tl 229-232) kostja seisukohaga, et kahjuhüvitise suuruse aluseks oleva keskmise sissetuleku arvutamisel ei tule arvesse võtta töölepingu lõpetamise eest septembris 2001 hagejal makstud hüvitist summas 41902,60 krooni. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus peab õigemaks hageja poolt esitatud hüvitise arvestamise metoodikat, mis tugineb kostja 30.11.2006.a teatises (I kd tl 137) esitatud andmetele N. K.i sissetulekute kohta oktoobris 2000.a kuni septembris 2001.a ja 14(28)

26.05.2009 kohtuistungil esitatud arvestust (IV kd lk 157). Kuna matemaatilise arvestuse õiguses osas poolte vahel vaidlust ei ole, siis kohus juhindub hageja tehtud arvestustest. Õiguslikuks aluseks on seejuures Määruse 172 p 1 alapunktid 3 ja 4, Ajutise juhendi p-d 1, 2, 3 ja TsK § 463 lg 1. Kohus ei pea põhjendatuks arvestada maha ühekordsest hüvitisest hagejale makstud töötukindlustushüvitist (kd III tl 339341), kuna tegemist pole Ajutise korra p 2 ja p 7 lg 3 nimetatud töövõimetuspensioni või selle osaga. Samuti kohus ei arvesta hageja poolt saadud töötasu teiste äriühingute juures, kuna saadud töötasu ei ületa hagejal säilinud töövõime ulatusest sõltuvat võimalikku töötasu. Seega on põhjendatud hageja nõue mõista välja kostjalt tervisekahju igakuine hüvis, sealhulgas ajavahemiku 08.04.2005.a – 30.05.2009.a eest ühekordses summas 176 669 krooni ja alates 01.06.2009.a igakuiselt 4 709 krooni. Retsepti ja tšekiga (I kd lk 38) on tõendatud, et hagejale on määratud diagnoosi koodiga 1115 pulv. Arthryli 1,5 pulber päevas ja hageja on ostnud apteegist nimetatud ravimit 616,80 krooni eest 27.09.2006.a; tšekiga (I kd tl 39) on tõendatud Diclac geeli ostmine 21.09.2006.a 123 krooni eest, tšekkidega (I kd lk 40) on tõendatud, et hageja on ostnud Arthryli 228,50 krooni eest 30.03.2006.a ja 457 krooni eest 30.03.2006.a, arvega (I kd lk 41) hageja on ostnud küünarnuki tugisideme 179 krooni eest 14.10.2005.a. 07.01.2007 arvega (III kd lk 236) ja bussipiletiga (III kd lk 237) loeb kohus tõendatuks, et hageja viibis 16.09.2007.a - 21.09.2007.a Kuressaare Sanatooriumi AS-s taastusravil ja on kulutanud seoses sellega taastusravile 4 530 krooni ja sõidule 150 krooni. Hageja ambulatoorse kaardi väljavõttest (III kd tl 53, 59) nähtub, et reumaarst E. P. on hagejale määranud ravimi „pulv. Arthryli 1,5” 29.03.2006.a ja 27.09.2006.a, Diclac geeli on hageja raviarst dr Fomkina määranud epikondüliidi raviks 19.06.2006.a (II kd lk 500), seega on nimetatud rohtude ostmine olnud seotud hageja kutsehaigusega. Hageja vajadus rohtude ja taastusravi järele on tõendatud ka konsultatsiooni otsusega ja väljavõttega ambulatoorsest kaardist (III kd lk 293). Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue mõista välja kostjalt tervisekahju lisakulutuste hüvitis summas 6 284 krooni. Kostja apellatsioonkaebus Kaebuse põhjenduste kohaselt on Harju Maakohtu otsus ebaõige ja tuleb tühistada, sest kohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Tulenevalt tõendite väärast hindamisest on kohus tuvastanud kohtuotsuses mitmed faktilised asjaolud ebaõigesti ja ei ole teinud neist õigeid järeldusi, analüüsides küsimust, kas apellant on järginud õigusnormide sätteid töötajate töö korraldamisel (TsMS § 436 lg 1 ja § 232 lg 1). Seetõttu on kohus rikkunud oluliselt TsMS § 442 lg 8 sätteid. Kohtuotsuses esineb vastuolusid. Kohus on eksinud ka materiaalõiguse normide kohaldamisel, sest on ebaõigesti tuvastanud: 1) apellandi käitumise õigusvastasuse vastustaja töö korraldamisel (vt kaebuse punktid 3.3, 3.5 ja 3.6.1-3.6..5 ning 3.6.11-3.6.12); 2) vastustaja süü puudumise (vt kaebuse punkt 3.7) ja 3) kahju suuruse (vt kaebuse punkt 3.8). Kohus on kohtuotsuse lehekülgedel 13-15 pikalt käsitlenud hageja tervise probleeme. Apellant ei vaidlusta seda, et vastustajal võivad olla terviseprobleemid (küünarliigese lateraalne epikondüliit). Samas ei ole apellant nõus sellega, et nimetatud 15(28)

terviseprobleemid on tingitud õigusnormidele mittevastavast töökeskkonnast ning apellandi tegemata jätmistest töökaitse ja tööterviseahoiu alal aastatel 1997-2001 ning seetõttu peab apellant vastutama vastustajal tekkinud tervisekahjustuse ja sellest tulenevalt tekkinud varalise kahju eest. Tervisekahjustus võib töötajal tekkida ka juhul, kui tööandja poolt olid õigusaktidele vastavad töötingimused tagatud ja tööandja poolseid tegemata jätmisi ei esinenud. Kohus on lähtunud tõendeid hinnates sellest, et kui arstid juba leidsid, et töötingimused olid sellised, et need võisid põhjustada vastustajal tuvastatud tervisekahjustuse, siis tuleb leida õigusnorm, mida tööandja rikkus ja tööandja vastutama panna. Kohtuotsuses on kirjeldatud palju arstide poolt leitut. Arstid-eksperdid ei saa anda arvamust õigusnormide rikkumise osas. Seda saab teha vaid kohus. Kohus on vääralt leidnud, et apellant rikkus õigusnorme kolme elemendi osas: 1) seoses juhendamisega; 2) seoses tööohufaktorite hindamise/mõõtmisega ja 3) seoses tervisekontrolliga ning seetõttu olid vastustajale jäetud tagamata tervislikud ja ohutud töötingimused. Juhendamiste läbiviimine oli apellandi poolt tõendatud: 1) Ü. L. ütlustega (t III lk 458, 460-461); (t I lk 23); 2) E. P. ütlustega (t III lk 277); 3) töökaitsenõukogu protokolliga (t I lk 138); 4) tööinspektori uurimiskokkuvõttega (t I lk 24); 5) säilinud kahe juhendamiste kaardi (t III lk 396-397 ja juhendamiste raamatuga (t III lk 371-373). Lisaks on vastustaja hagiavalduses möönnud, et juhendamised toimusid (vt hagiavalduse lk 4 11 lk 4). Seoses juhendamistega on kohus jätnud täielikult arvestamata ja hindamata tunnistaja Ü. L. ütlused, kes on tunnistanud 4. aprilli 2008. a istungi protokolli lk 5 eelviimase lõike kohaselt (t III lk 458): "Kõiki on juhendatud, meil olid kaardid, kuhu oli pandud kuupäev, kes juhendas, mis päeval ja töötaja pani allkirja ja oli juhendaja allkiri. Olen näinud seda kaarti ka N. K. kohta. Need kaardid olid minu kabinetis riiulis; kui oli mingi juhendamine, siis sai kaart välja võetud. Klienditeenindajatele olid juhendmaterjalid, mida nad lugeda said. Need olid originaalallkirjaga minu kabinetis, koopiad olid töötajate juures saalis kapis, sisekorraeeskirjad, tuleohutusjuhend, töökaitse dokumendid, kollektiivleping. Töökaitse dokumentides oli välja toodud kuidas istuda ja milliseid harjutusi teha, samuti silmadega seotud, et vaata aeg-ajalt kaugusesse". Sama protokolli lk 7 viimases lõikes ja lk 8 alguses (t III lk 460-461) on Ü. L. tunnistanud: "Tean, et E. P. käis teeninduskeskuses tegemas koolitust ja see toimus koosolekute ruumis. Ma ei tea täpset kuud öelda, millal koolitus oli. N. K. tuli meile üle oma vana töötervisehoiukaardiga ja 2-3 kuu peale tööle asumist käis E. P. tegemas töötervishoiualast koolitust. Pigem oli probleem, et töötajad ei soovinud kuulata seda, kuna see oli igav. N. K. ei tahtnud, aga nad olid sunnitud, kuna oli pandud aeg. N. K. ütles, et kas saab panna allkirja, et ta läheks tööle tagasi. Ma pidin nad sinna ruumi saatma, kus P. koolitust läbi viis" jne. Ka töökaitse nõukogu protokollis on fikseeritud, et juhendamised olid läbi viidud. Kohus on protokollis fikseeritu tähelepanuta jätnud.

16(28)

Kohus on leidnud, et hageja juhendamist ei tõenda ka väide tööinspektori uurimiskokkuvõttes, et hagejaga olid nõutavad juhendamised läbi viidud (kohtuotsus lk 17 lg 2). Kohus on tööinspektori tehtud järeldust/otsust nimetanud vääralt väiteks ja leidnud, et tööinspektori seisukoht on üldsõnaline ja sellest ei ole võimalik tuletada, millised juhendamised läbi viidi ning kuidas tööinspektor selle tuvastas. Pelgalt seisukoha üldsõnalisus ei muuda tööinspektori seisukohta veel vääraks. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni 8. mai 2005. a kutsehaiguse uurimiskokkuvõte (t lk 18-23) on ainus ametiisiku poolt koostatud dokument, mis sisaldab tööinspektori kui spetsialisti arvamust selle kohta, kas tööandja on järginud õigusaktide sätteid vastustaja töö korraldamisel. Tööinspektor on leidnud, et N. K.iga on kõik ettenähtud juhendamised läbi viidud. Samuti on leitud, et tööandjat ei saa süüdistada kutsehaiguse tekkes, sest tööandja oli töö korraldanud selliselt, et töökoormus oleks kõigil teenindajatel ühtlane (paigaldatud järjekorrajuhtimise süsteem) ning tööandja ei osanud muuta N. K. töökorraldust, kuna ei teadnud, et N. K.l on probleeme tervisega. Samuti on tööinspektor leidnud, et kontrollides N. K. viimast töökohta, ei saa väita, et viimane N. K. töökoht süvendas kutsehaigust (t I lk 24, vt punkt IV Kokkuvõte). Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte on kõige tähtsam dokument, mis tõendab seda, et apellant ei ole rikkunud õigusaktide sätteid vastustaja töö korraldamisel. Uurimiskokkuvõtte koostamise ainsaks eesmärgiks on välja selgitada haigestunud isiku töötamise tingimused ja kindlaks teha, kas tööandja on seejuures rikkunud õigusaktide sätteid ning kavandada meetmed analoogsete haigestumiste vältimiseks tulevikus. Vabariigi Valitsuse 13. mai 2003. a määrusega nr 146 kinnitatud "Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ning uurimise kord" (kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 24 lg 6 alusel) § 11 sätestab, et kutsehaigestumise uurimise eesmärk on: välja selgitada kutsehaigestumise asjaolud ja põhjused, koguda andmeid kutsehaigestumiste analüüsiks ja järelduste tegemiseks, kindlaks määrata kutsehaigestumise põhjustest tulenevad abinõud samalaadse juhtumi vältimiseks. Korra §-s 12 on loetletud uurimistoimingud, mis viiakse läbi uurimiskokkuvõtte koostamiseks. Kohus on kohtuotsuse lk 16 viimases lõikes leidnud, et hageja juhendamise kaardi kadumaminek tööinspektsiooni toimikust ei ole usutav, sest kostja ei ole kohtule esitanud Teeninduskeskuses töötanud teiste töötajate juhendamise kaarte. Selline kohtu järeldus ei ole korrektne ja on seetõttu väär. Esiteks on kohus kohtuotsuse lk 16 eelviimases lõikes õigesti leidnud, et kostjal ei olnud kohustust säilitada juhendamise dokumente ja teiseks esitas kostja kohtule kaks säilinud juhendamise kaarti ja juhendamiste raamatu. Tähendust ei ole sellel, kes konkreetselt juhendamised läbi viis ja milline dokument juhendamise kohta vormistati, või millal konkreetne juhendamine toimus (juhendamine toimus reeglina tööle asumisel ja see aeg oli töötajatel erinev). Tähtis on fakt, et nimetatud dokumendid näitavad, et juhendamised apellandi juures toimusid ja et juhendatud oli Teeninduskeskuse töötajaid, kes olid vastustaja töökaaslased. Pole mingit põhjust arvata, et vastustajat ei juhendatud, kui teised töötajad olid juhendatud. Ka vastustaja (hageja) hagiavalduses sisalduvad väited on kohus jätnud hindamata. Vastustaja ei süüdistanud apellanti hagiavalduses enda juhendamata jätmises, vaid mittekohases juhendamises. Vastustaja ei ole hagis väitnud, et talle juhendamist ei korraldatud ja vastavaid juhendeid ei tutvustatud. Hagis on esitatud väide, et läbiviidud juhendamised ei sisaldanud kõike, mida nõudsid õigusaktide sätted. Samuti on leitud, et tööandja ei selgitanud töötervishoiu nõudeid, lisaks instrueerimisele ja piirdus formaalse 17(28)

ohutustehnika eeskirjade tutvustamisega ning jättis N. K. ilma töötervishoiu alasest väljaõppest ja täiendõppest (vt t I lk 4 alt kolmas lõik, hagi punki 5.8 lõpp). Järelikult sisaldub hagis kinnitus, et juhendamised olid läbi viidud. Pärast seda, kui apellant esitas kohtule vastavad eeskirjad jä juhendid ning tõestas, et kehtinud juhendid sisaldasid kõike, mida nõudsid õigusaktide sätted, asus vastustaja väitma, et teda 1997. a ei juhendatud. Vastustaja väited on vastuolulised ja väärad ning ümber lükatud mitmete tõenditega. Kohus oleks pidanud arvestama ja hindama ka seda, et kui niivõrd paljud tõendid (tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte, töökeskkonna nõukogu protokoll, tunnistajate E. P. ja Ü. L. ütlused) tõendavad juhendamiste läbiviimist, siis ei saa neid kõiki lugeda üldsõnaliselt usaldusväärsemaks või ebatäpsemaks kui vastustaja kui hagi rahuldamisest otseselt huvitatud isiku paljasõnalisi ja vastuolulisi väiteid, et teda ei juhendatud. Vastustaja ütlused ei ole tõendiks TsMS § 229 tähenduses. Tunnistaja Z. ütlused,, et juhendamist ei olnud, ei saa olla õiged, sest tõsiasi, et tunnistaja J. Ž. oli juhendatud, on fikseeritud esitatud juhendamiste registreerimise raamatus (t III lk 371-373) ning kohus on seda ka tuvastanud. Kohus on kohtuotsuse lk 20 lõikes 1 seoses juhendamistega leidnud, et kostja: „ei instrueerinud hagejat töötervishoiu eeskirjadest ega viinud läbi vastavat juhendamist, ei registreerinud seda päevikus või registreerimiskaardil (Töökoodeksi § 153 lg 1, Vabariigi Valitsuse 20.10.1993.a määrusega nr 324 kinnitatud ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhendi p 31; sotsiaalministri 14.12.200.a määrusega nr 80 kinnitatud „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 4 lg 2 p-s 2 ja § 5 lg 2 p-s 3). Kohus on viidanud muuhulgas Töökoodeksi §-ile 153 lg 1. Apellant leiab, et viide Töökoodeksi § 153 lg 1 ei ole antud juhul kohane, sest vaidluse all on apellandi tegevus õigusnormide täitmisel perioodil 1997-2001. a. 1997. a kehtis töökaitseseadus, mis jõustus 1. juulil 1992. a (26. juulist 1999. a jõustus töötervishoiu ja tööohutuse seadus). Töökoodeksi sätted ei olnud kohaldatavad vastavas osas pärast Eesti Vabariigi töökaitseseaduse vastuvõtmist ning kohus on Töökoodeksi sätetele vääralt viidanud. Vabariigi Vaikuse 20. oktoobri 1993. a määruse nr 324 (määrus kehtis kuni 1. märtsini 2003. a, (edaspidi Määrus nr 324), millele kohus on viidanud punkt 31 sätestab: "Töötaja sissejuhatav, esmane ja täiendav juhendamine töökohal, praktika ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse vastavas päevikus või töökaitsealase koolituse registreerimise kaardil." Juhendamiste registreerimine või mitte registreerimine iseenesest kahju ei tekita. Kahju tekkimine on võimalik tulenevalt mittejuhendamisest. Seega puudub põhjuslik seos vastustajal tekkinud võimaliku kahju ja kohtu poolt viidatud õigusnormi vahel. Kohtu poolt viidatud 14. detsembri 2000. a määruse nr 80 § 4 "Sissejuhatav juhendamine" sätestab: "Sissejuhatav juhendamine peab sisaldama: 1) ettevõtte töökorralduse, sisekorraeeskirjade ning töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide tutvustamist; 2) töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rakendatavate abinõude tutvustamist. Sama määruse § 5 lg 2 p 3 "Esmajuhendamine" sätestab: "Esmajuhendamisel tutvustatakse töötajale: 1) tööandja poolt koostatud ja kinnitatud ohutusjuhendeid tehtava töö või kasutatavate seadmete, masinate, tööriistade, veokite ja muude töövahendite kohta; 2) töökeskkonna ohutegureid ja vajalike 18(28)

isikukaitsevahendite kasutamist; 3) ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja -võtteid. Sama määruse § 4 lg 1 sätestab aga, et töötaja sissejuhatava juhendamise viib läbi töökeskkonnaspetsialist tööandja kinnitatud juhendi alusel enne töötaja tööle asumist ning § 5 lg 1 sätestab, et töötaja esmajuhendamise töötamiskohal. kus töötaja hakkab oma tööülesandeid täitma, viib läbi tööandja poolt määratud pädev isik. Viited määrusele, mis jõustus 1. märtsil 2001. a, on mitteasjakohased ja väärad. N. K. asus apellandi juurde tööle juulis 1991. a ja klienditeenindaja ametikohale 1. jaanuaril 1997. a. (21. september 2001. a tööleping lõpetati). Viidatud määrus nr 80 sätted, mis reguleerivad sissejuhatavat ja esmast juhendamist ja mis viiakse läbi tööle asumisel, ei olnud vaidlusalusel ajaperioodil 1997-2001 kohaldatavad. Apellant ei saanud Määruse nr 80 kohtu poolt viidatud sätteid rikkuda. Kohus on tervisekontrollidega seotud tõendeid vääralt hinnanud ja jätnud osa tõendeid hindamata Tõsiasi, et N. K. läbis 1997. a tervisekontrolli, on tõendatud alljärgnevate tõenditega: 1997. a tervisekontrolli dokumentidega (t III lk 361-367, t I lk 88-91) ning tunnistajate Ü. L. ütlustega (t III lk 4. aprilli 2008. a istungi protokoll lk 6 ja 8, t III lk 459, 461) ja E. P. ütlustega (3. märtsi 2008. a istungi protokoll lk 12, t III lk 281 ja 283). 1997. a tervisekontrolli kohta on apellant esitanud kohtule neli kirjalikku dokumenti: i) 11. aprilli 1997. a nimekirja arstide otsustega kontrolli tulemuste kohta (t III lk 361-365); ii) nimekirja, mis sisaldab kellaegu, mil iga töötaja pidi arstide vastuvõtule minema (t III lk 91 ja t III, lk 366) ja iii) nimekirja, kuhu iga töötaja on omakäeliselt kirjutanud oma ametikoha ja nime (t III lk 367); iv) R-E. T. hinnapakkumise (t III lk 302-303). Kohus leidis, et 1997. a hinnapakkumine ei tõenda iseenesest seda, et leping tervishoiuasutusega sõlmiti. Tõepoolest hinnapakkumist kui dokumenti eraldi vaadetes võiks nii isegi arvata. Samas kui arvestada seda, et kohtule olid esitatud ka töötajate nimekiri koos arstide otsustega tervisekontrolli tulemuste kohta, siis on kohtu tehtud järeldus väär. Kohus leidis, et 11. aprilli 1997. a tervisekontrolli nimekiri ei ole usaldusväärne dokument selle kohta, et N. K. 1997. a tervisekontrollis käis, sest sellega on vastuolus Ü. L. ütlused, et tema käis tervise kontrollis 1997. a lõpus või 1998. a. alguses. Tervisekontrolli läbimise kohta ei ole olemas usaldusväärsemat dokumenti kui dokument, mis sisaldab arstide otsuseid kontrolli tulemuste kohta. Ü. L. ütlused ei saa muuta esitatud kirjalikku dokumenti ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et Ü. L. mäletas kontrolli toimumise aega teisti. Tähtis on see, et tunnistaja Ü. L. ütlused (4. aprilli 2008. a istungi protokoll lk 6 lg 1 ja 2) kinnitasid seda, et tervisekontroll toimus. Tunnistaja mäletamist mööda käis ta tervisekontrollis kas 1997. a lõpus või 1998. a aluses (4. aprilli 2008. a istungi protokoll lk 8, t III lk 453-463). On loomulik, et tunnistaja võis mitte mäletada tervisekontrolli läbimise täpset aega, sest nimetatud tervisekontrollist on möödunud üle kümne aasta ja tervisekontrolle on toimunud mitmeid. Pelgalt seetõttu, et tunnistaja poolt mäletatud tervisekontrolli aeg ei ühti dokumendis näidatuga, ei saa põhjendatult lugeda ebausaldusväärseks tervisekontrolli läbimist kinnitavat dokumenti. Pealegi ei ole tervisekontrolli täpsel ajal vaidluse seisukohalt mingit tähtsust. Ka asjaolust, et R-E. T. õigusjärglasel AS-il M. ei ole säilinud dokumente 1997. a tervisekontrolli kohta, ei saa teha järeldust, et tervisekontrolli ei toimunud.

19(28)

Tunnistaja Ü. L. on 4. aprilli 2008. a istungi protokolli lk 6 (t III lk 456) tunnistanud: "Meil oli ettevõtte poolt tervisekontroll. Ma tean, et käisime tervisekontrollis Mustamäe teel arsti juures, küsiti, kas on mingeid kaebuseid ja võeti kõik analüüsid. Mäletan mingit rattasõitu, kus pandi andurid külge ja pärast sai vastused. Meil olid arsti juurde ajad kinni pandud pooletunniste vahedega, kuna keskus ei saanud kõik ära minna, siis oli ära jagatud eelnevalt, pandi kirja, kes mis päeval läheb see sai määratud töötaja ja grupijuhiga kooskõlas kes millal läheb. Ajad saatis töökaitseinspektor või personalitöötaja". Tunnistaja Ü. L. ütlused (4. aprilli 2008. a istungi protokoll lk 6 lg 1 ja 2) kinnitavad seda, et töötajad käisid tervisekontrollis. Kohus on tunnistaja Ü. L. üdusi vääralt hinnanud ja tegelikult jätnud Ü. L. ütlused tervisekontrolli toimumise fakti osas hindamata. Tervisekontrolli läbiviimise fakti osas jättis kohus hindamata ka tunnistaja E. P. poolt 3. märtsi 2008. a istungil antud ütlused (vt istungi protokoll lk 12 ja 14, t III lk 281 ja 283). Ka kaks teist tervise kontrolli nimekirja: nimekiri kellaegadega, mil iga töötaja pidi vastuvõtule minema (t III lk 91 ja t III, lk 366) ja nimekiri, kuhu iga töötaja on omakäeliselt kirjutanud oma ametikoha ja nime ei tõenda tõepoolest seda, et töötajad kontrollis ka käisid, kuid samas tõendavad need dokumendid lisaks 11. aprilli 1997. a tervisekontrolli dokumendile, et töötajad oid 1997. a tervisekontrolli saadetud ja olid sellest teadlikud. Nimekirja on kirjutanud oma ameti ja nime ka N. K.. Seega oli tervisekontrolli toimumine 1997. a tõendatud mitte ühe dokumendiga, vaid mitmete kirjalike dokumentidega ja lisaks ka tunnistajate ütlustega. Apellandi poolt esitatud 11. aprilli 1997. a tervisekontrolli nimekirjas on fikseeritud, et tervisekontrolli läbis teiste hulgas N. K. (vt nr 42 nimekirjas) ja tal on lubatud töötada. Tegelikult on vaidlus 1997. a toimunud tervisekontrolli ja selle sisu osas ainetu seetõttu, et 1997. a alles avati Teeninduskeskus, milles töötades vastustaja väidetavalt tervisekahjustuse sai. Seega ei olnud 1997. a tervisekontrollis võimalik hageja tervise osas veel midagi avastada. Tervisekahjustus saab välja kujuneda alles pärast pikemaajalist töötamist (reeglina 5 aastat). Vastustaja väidab, et probleemid tema küünarnukiga ilmnesid ootamatult alles 2003. a augustis. (t I lk 171, vastustaja 19. veebruari 2007. a seisukohad lk 5 viimane lõige punkt 9). Ka kohus on leidnud otsuse lk 21 (lg 4) punktis 14, et hageja haigestus vahetult peale teistkordselt kostja juurde tööle asumist 2003. a sügisel. Enne haiguse ilmnemist ja ilma, et vastustaja oleks saanud teada anda apellandile või arstidele oma terviseprobleemidest, ei olnud 1997. a võimalik midagi avastada. Eeltoodu tõttu ei saa olla olulise tähendusega tervisekontrolli läbimine või mitte läbimine 1997. a, sest 1997. a vastustaja alles alustas tööd, mis väidetavalt töövõime kaotuse põhjustas ning mingeid tervisehäired, mida arstid oleksid saanud avastada tal sel ajal ei olnud. Sama kehtib 1999. a läbi viidud tervisekontrolli kohta. Ka 2003. a ja 2004. a tervisekontrollides koostatud dokumentide kohaselt lubati vastustajal töötamist jätkata (t I lk 94-96). Apellant esitas eeltoodud seisukohad ka esimese astme kohtus (näiteks 4. aprilli 2008. a kohtukõne punkt 22, t III lk 441), kuid kohus on jätnud need apellandi seisukohad tähelepanuta. Kohus on jätnud täielikult hindamata ka selle, et hageja läbis tervisekontrolli ka 1999. a (t I lk 92-93). Kohus on eksinud õigusaktide kohaldamisel seoses tervisekontrollidega Kohus on märkinud, et tervisekontrolli, mille hageja läbis, ei saa pidada nõuete kohaseks kontrolliks (otsuse lk 19 alt neljas lõik). Kohus on kohtuotsuse lk 20 20(28)

eelviimases lõigus leidnud, et kuvariga ja arvutiga töötamine tekitab lihase pingeid, mille tõttu oleks tulnud tervisekontrollis kontrollida ka luu- ja lihaskonda. Selline kohtu järeldus ei ole õige. Esiteks ei nõudnud sel ajal kehtinud Sotsiaalministri 29. veebruari 1996. a määrusega nr 5 kinnitatud "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja -ohutuse põhinõuded" luu ja lihaskonna kontrolli (Määruse punkt 9). Samuti ei olnud klienditeenindajal tekkida võivad füüsilised ja vaimsed pinged sellised, mille tõttu oleks tulnud klienditeenindaja töö arvata Loetelu kohaselt ning juhindudes Juhendist ja Klassifikatsioonist tervistkahjustavaks (vt allpool). Kohus on kohtuotsuse lk 20 lg 2 sätestanud: " Töökaitse nõukogu protokolliga (kd I d 138) loeb kohus tõendatuks, et 18.09.1997.a otsustati töökaitsenõukogu poolt, et teenindajate töö ei ole raske tervistkahjustav töö. Seejuures lähtus kostja augustis tehtud monitooringutest, millega tehti kindlaks üksnes töökoormus. Nimetatuga hindas kostja valesti töö raskust, jättes mõõtmata ning arvestamata töö füsioloogilised faktorid nagu sundliigutuste või asendite olemasolu, pidades ohuteguriks üksnes kuvariga töötamist ja jättes õigeaegselt tuvastamata pinge töötaja õlavöötme luu- ja lihaskonnale. Kohus on leidnud, et apellant rikkus: 1) töökaitseseaduse § 7 lg 4; 2) töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3; 3) Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992. a määrusega nr 214 kinnitatud „Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine"; 4) Vabariigi peasanitaararsti ja Tööinspektsiooni 7. septembri 1992. a käskkirjaga nr 1 kinnitatud "Töökeskkonna ohtlike ja kahjutike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi" (kehtis 2. novembrist 1992. a kuni 1. märtsini 2001. a, edaspidi Juhend) sätteid, 5) NSVL Tervishoiuministeeriumi 29. septembri 1989. a käskkirja nr 555 (edaspidi Käskkiri) lisa nr 1 ja Sotsiaalministri 31. mai 2000 määrusega nr 40 kinnitatud "Töötajate tervisekontrolli korra" sätteid.

21(28)

12 kohaselt Klassifikatsioonist lähtudes. Klassifikatsioonist lähtudes apellandi töötingimusi hinnates ei saanud neid lugeda tervistkahjustavaks. Kohus on leidnud, et hageja töötingimused olid tervistkahjustavad, kuid ei ole märkinud, millest lähtudes on kohus sellisele järeldusele jõudnud. Klassifikatsiooni sätetest lähtudes vastustaja töötingimusi hinnates ei ole võimalik sellisele seisukohale asuda. Kohus on kohtuotsuse lk 15 viimases lõikes õigesti leidnud, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) jõustumisel 26.07.1999 tekkis kohustus viia läbi riskianalüüsid ja kostja on seda kohustust täitnud. Kohus on samas tuvastanud, et riskide hindamise ja töökeskkonna kontrollmõõdistamise 14. detsembri 1999. a aruande (I kd tl 29-33) on kohaselt 1999.a mõõdistas tööandja töökoha õhutemperatuuri, suhtelist õhuniiskust ja valgustust, kuid hindas ka füüsikalisi ohutegureid, ergonoomilisi tegureid ja psühhofüsioloogilisi tegureid ning tööandja on hinnanud tööasendeid, töö monotoonsust ja vahelduva töö võimalust. Vaatamata eeltoodule on kohus kohtuotsuse punktis 13 leidnud, et kostja süü seisnes selles, et ta ei hinnanud õigesti töö füsioloogilisi riske töötajatele ning läbiviidud kontrollid olid formaalsed ja ei täitnud oma eesmärki. Siinkohal ei ole kohus märkinud, mis osas oli apellandi tegevus nimetatud osas vastuolus õigusaktide sätetega või mida oleks apellant pidanud tegema teisiti õigusaktidest tulenevalt. Kohtuotsus on selles osas õiguslikult põhjendamata. Klienditeenindajate tööga seotud ohufaktorite kontrolli läbiviimine on fikseeritud ka töökaitsenõukogu 18. septembri 1997. a. koosoleku protokollis (t lk 138-139), kus on leitud, et klienditeenindajate töö ei ole raske ega tervistkahjustav ega tekita üldjuhul suuri psühhoemotsionaalseid pingeid ning klienditeenindajate töö põhiliseks ohufaktoriks loeti arvutiga tööst tulenevad ohufaktorid. Kohus on valesti tõlgendanud töökaitse nõukogu poolt leitut. Töökaitse nõukogu arutas lisaks läbiviidud monitooringute käigus selgunud töökoormusele ka graafikute koostamist, puhkepauside küsimust, kaebuste olemasolu, juhendamist ning leidis, et teenindajate töö ei ole raske ega tervistkahjustav ning ei tekita üldjuhul suuri psühhoemotsionaalseid pingeid. Lihasepingete tekkimine, millest tulenevalt saaks tööd arvata tervistkahjustavaks on Klassifikatsiooni kohaselt otseselt seotud töökoormusega (mida rohkem kliente, seda rohkem sundliigutusi ja asendeid). Juhendist ja Klassifikatsioonist lähtudes klinditeenindajate tööd hinnates oli ja on ilmne, et klienditeenindajate tööd ei saanud ega saa Klassifikatsiooni kohaselt lugeda tervistkahjustavaks. Klienditeenindajate töö ei vastanud raske füüsilise, pingelise ega ka monotoonsestereotüüpse töö tunnustele Klassifikatsiooni mõttes. Klassifikatsiooni kohaselt olid teenindajate töötingimused üldjuhul hinnatavad optimaalsetena nii töö pingelisuse (tähelepanu kindlale liigutusele ei ületanud 50% tööpäevast ja silmade pinge kuvarilt teksti lugemisel ei nõua suurt täpsust), monotoonsuse-stereotüüpsuse aste oli üldjuhul optimaalne, sest teenindaja tegi kliendi soovil erinevaid toiminguid ja ühe toimingu elemente oli üldjuhul üle 10; kui mõne kliendi toimingus esineski erandjuhul alla 10 elemendi, siis oli tegemist lubatavate töötingimustega; kohtule esitatud 2000. a aprillikuu aruandes on loetletud 28 erinevat teenust (vt t I lk 133); klienditeenindaja töö ei ole liinitöö). Ka psühho-emotsionaalsete pingete osas (töötajal oli individuaalne töö, võimalusega ise reguleerida töö kiirust ja koormust) ei saanud klienditeenindaja tööd raskeks lugeda. Äärmisel juhul võis Klassifikatsiooni kohaselt olla teatud osas tegemist lubatavate tingimustega, kuid mingil juhul ei saanud tööd lugeda kahjulikuks. 22(28)

Klienditeenindaja töös polnud ka kiireid stereotüüpseid liigutusi Klassifikatsiooni tähenduses ega tulnud tõsta, hoida või teisaldada raskusi. Samuti ei kuulunud klienditeenindaja töö Klassifikatsiooni kohaselt kahjuliku töö alla tööasendi osas, sest tööd ei tulnud teha kallutatud asendis kuni 30° 26-50% vahetuse ajast ega sundasendis (põlvili, kükkis jms asendis) kuni 25% vahetuse ajast (vt Klassifikatsiooni p 11). Eeltoodut tõendavad nii 1999. a läbiviidud riskianalüüsid kui ka töökeskkonna nõukogu (koosneb vastava ala spetsialistidest) poolt 1997. a tehtud järeldused. Kohus asus töökeskkonnanõukogust, kes oli tööprotsessi vahetult jälginud ning hinnanud, teistsugusele seisukohale. Kohus on seejuures jätnud märkimata, millisele õigusaktile toetudes on kohus sellise töökeskkonnanõukogu arvamusest erineva järelduse teinud või milliste Klassifikatsioonis toodud aluste (näitajate) järgi on kohus arvanud vastustaja kui klienditeenindaja töö pingeliseks või raskeks. Apellant on seisukohal, et Klassifikatsioonis vastavad alused puuduvad. Kohtu vastupidine seisukoht on arusaamatu, ebaõige ja õiguslikult põhjendamata (TsMS § 436 lg 1). Kohus ei ole põhjendanud ja õigusakti konkreetsele sättele viidanud, millest lähtudes on ta vastupidisele seisukohale asunud. Kohus on kohtuotsuses korranud meditsiinieksperdi seisukohti, kes apellandi taotlusel andis ekspertarvamuse vastustaja tervise meditsiinilistes küsimustes. Ekspert on vastustaja töötingimuste faktilisi asjaolusid kirjeldanud vääralt. Nimelt on ekspert lähtunud sellest, et iga paberi printerist rebimise liigutus kestis 30 sekundit ja ulatamise liigutus kestis 30 sek (kokku 1 minut). Vastustaja töö faktiliste tingimuste osas on ütlusi andnud tunnistajad, kelle ütluste kohaselt kulus igaks ulatamise või rebimise liigutuseks tavaliselt üks sekund kuni mõned sekundid. Tunnistaja E. P. on tunnistanud 3. märtsi 2008. a istungi protokolli kohaselt: ..Printerist rebimine ja arve üle leti ulatamine võtab minu arvates aega 1 sekund. Rebimise liigutus oli mõne sekundi" (t III lk 279 protokolli lk 10 keskel). Tunnistaja Ü. L. on tunnistanud 4. aprilli 2008. a istungi protokolli kohaselt: "Printerist paberi rebimine võttis 2-3 sek. Kliendilt dokumentide võtmine võttis 1-2 sek." (t III lk 458, protokoll lk 5 ülal). Tunnistaja J. Z. on 3. märtsi 2008. a istungi protokolli lk 5 alt teises lõigus tunnistanud": «Printerist rebimine ja arve üle leti ulatamine võtab minu arvates aega 1 sekund." (t III lk 273) Seega on tunnistajate ütlustega tõendatud, et mõlemad liigustused võtsid aega vaid üks kuni mõni sekund. Tõsi on, et J. Z. on märkinud ka, et printerist paberitõmbamine võis ka pikem olla, kui paber katki läks, kuid ka tema ütlustest ei saa teha järeldust, et rebimise ja ulatamise liigustused kestsid 30 sekundit. Printeris kasutati õhukest kokkuvolditud paberit, mille servad olid rebimise hõlbustamiseks augustatud (vt t III lk 279 lk 279 keskel ja Ü. L. ütlused t II lk 457 alt kolmas rida). Pealegi ei muuda mõne rebimise liigutuse venimine pikemaks kui 1 sekund kõiki rebimise liigutusi või dokumentide ulatamise ja võtmise liigutusi 30 sekundi pikkuseks. Isegi kui võtta iga rebimise ja ulatamise liigutuse kestuseks keskmiselt kolm sekundit (mis peaks olema maksimaalne aeg, mis võis kuluda tavapäraselt selliseks liigutuseks isegi koos paberi katkemisega) ja arvestada, et iga kliendi teenindamiseks tuli teha maksimaalselt neli (võis olla ka kaks või kolm liigutust) sellist liigutust, siis oli klienditeenindaja käsi dokumentide ulatamise/võtmise ja paberi printerist rebimise asendis maksimaalselt ühe kliendi teenindamisel kokku 12 sekundit. Kui teenindati 15 klienti tunnis (arvestatud on maksimaalset tippkoormuse aega, mis oli 3-4 päeval kuus), siis saame ühes tunnis selleks ajaks 180 sekundit ehk 3 minutit ja kaheksatunnise tööpäeva jooksul 24 minutit ja kümnetunnise tööpäeva jooksul 30 minutit, mitte aga üle 23(28)

kahe tunni, nagu on vääralt aluseks võetud eksperdi arvamuses. Seega moodustas ulatamine ja rebimise aeg väga väikese osa töötamise ajast (ligikaudu 10 korda väiksema, kui eksperdi arvamuses on aluseks võetud). Tunnistajate ütlustega on eksperdi eeltoodud väär eeldus ümber lükatud. Ekspert ei ole hageja töökeskkonnas viibinud ja ekspert arvamusega ei saa määratleda faktilisi asjaolusid või anda seisukohta õigusküsimustes (TsMS § 293 lg 1). Eksperdi ülesandeks oli esitada oma seisukoht hageja tervise meditsiinilistes küsimustes. Faktilisi asjaolusid teavad ja saavad nende kohta tunnistusi anda vaid töökeskkonnaga kokku puutunud isikud - tunnistajad. Kohtu otsus on eeltoodud osas väär, põhistamata ning õiguslikult põhjendamata. Kohus on kohtuotsuse lk 14 lg 1 vääralt leidnud, et ühe töötaja kohta tuli päevaseks klientide koguarvuks kõige suurema töökoormuse ajal 257,3 klienti. Kui ühes tunnis sai üks teenindaja teenindada maksimaalselt 8.3 klienti, siis teeb see 8 tunnise tööpäeva kohta 66,4 klienti ja 10 tunnise tööpäeva kohta 83 klienti. Kohus on kohtuotsuse lk 17 lg 4 ja lg 6 (punkt 8) leidnud, et tööandja dokumentidega olid ette nähtud puhkepausid ja hagejal oleks olnud võimalus neid võtta, kuid kuna hagejat ei olnud nõuetekohaselt teavitatud, siis ei saanud talle ette heita puhkepauside mittevõtmist. Kohtu eeltoodud järeldus on väär. Esiteks ei saanud vastustajale nägemata jääda, et kaastöötajad puhkepause tegid ja need olid ette nähtud, nagu on tõendatuks lugenud ka kohus. Teiseks oli vastustaja juhendatud (vt eespool). Kohus on kohtuotsuse lk 18 lg 1 ja 2 lõpus leidnud arstide arvamusi tsiteerides, et puhkepausid olid ebapiisavad. Kohus seejuures toetunud arstide arvamusele, et puhkepausid oleksid võinud olla pikemad. Kohus on jätnud märkimata, millisele õigusaktile on kohus sellist järeldust tehes toetunud. Kohus on vääralt leidnud kohtuotsuse lk 18 viimases lõikes, et apellant ei toonud välja, millal töötas N. K. telefonikõnede vastuvõtmise letis ja seetõttu ei saanud ekspert arvestada, et hageja töö prioriteediks oli seatud kaugekõnede valimine. Tõsiasi, et N. K. töötas teenindusletis nr 6, kus prioriteediks oli kaugekõnede vahendamine, on tõendamist leidnud Ü. L. ütlustega (t III lk 456 4. aprilli 2008. a istungi protokolli lk 3 ja protokolli lk 7 t III lk 460). Ü. L. on tunnistanud: „Üldjuhul N. istus 6 letis, see protsent 98 on hinnanguline. 2% oli see, et ta teinekord asendas kedagi kuskil teises letis ..."). Sama on fikseeritud apellandi 13. jaanuari 2005. a kirjale lisatud seletuses (vt 11 lk 117 - 118). Kohus on jätnud tunnistaja ütlused hindamata. Vastustaja süü osas on Harju Maakohus tõendeid vääralt hinnanud, rikkudes TsMS § 232 lg 1 sätteid TTOS § 14 lg 1 punkti 6 ja lg 5 punkti 4 ning apellandi töösisekorraeeskirjade punkti 6.6 (t I lk 99-105) kohaselt on töötaja kohustatud jälgima, et tema tegevus ei ohustaks töötaja enda või teiste elu ja keskkonda ning töötaja peab teatama tööandjale tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest. Seega tuleneb nimetatud sätetest töötaja kohustus tööandjale viivitamatult teatada, kui töö tegemine on tervise tõttu mingil viisil raskendatud. Pärast töösuhte lõppemist ja kohtumenetluse käigus väitis vastustaja, et tehtud töö oli talle väga raske ja põhjustas talle terviseprobleeme (vt näiteks ekspertarvamusel lisatud N. K.i seletuskiri t lk 184 viimane lõik ja lk 185 esimene lõik). Töö tegemise ajal 24(28)

vastustaja sellest tööandjale ei teatanud (vt t lk 22 tööinspektori uurimiskokkuvõtte punkt 1). Kuna vastutaja tööandja informeerimise kohustust ei järginud, siis on ta ise oma tervisele kahju tekitanud. Tegemist on vastustaja raske ettevaatamatusega ja apellandilt väljamõistetavat võimalikku kahju tuleb TsK § 462 lg 1 kohaselt vastustaja enda süü võrra vähendada. N. K. oleks pidanud tööandjale teatama, et töö on talle ülemäära koormav või tekitab mingeid vaevusi, või et ta käsi valutab või muud sellesarnast (diagnoos või haiguse nimetus ei oma seejuures tähtsust), selleks et tööandja oleks saanud tema tööle enam tähelepanu osutada. N. K. seda ei teinud. N. K. terviseprobleemid pidid olema talle teada juba enne, kui tööleping 28. septembril 2001. a lõpetati. Nimelt on N. K. kutsehaiguse epikriisis (t II lk 303 lg 2 ja 3) töötervishoiu arst T. K. fikseerinud, et N. K. seostab oma vaevuste teket konkreetsete liigutustega 1996-2001. a ja vaevused taandusid, kui töö 2001. a muutus. Vastustaja oma terviseprobleeme ei avaldanud ja varjas neid ka apellandi juurde uuesti tööle asudes augustis 2003. a. Nimelt on N. K. tööle võtmise avalduses kinnitanud, et meditsiinilisi vastunäidustusi tal klienditeenindajana töötamiseks ei ole ja ta soovib tööle asuda (t lk 69 hagi vastuse lisa nr 3). Harju Maakohus on eeltoodu kohta leidnud (kohtuotsuse lk 21 punkt 14), et kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt 2003. a tööle asumisel oma tervisliku seisundi varjamine oleks kuidagi tema tervisele kahju tekitanud, sest haigus oli välja kujunenud juba 2001. a. Kui haigus oli välja kujunenud juba 2001. a, siis järelikult pidid ka enne seda mingid vaevused esinema, millest töötaja tööandjat või arste ei informeerinud, et oleks saanud vajalikke meetmeid rakendada. Vastutaja seda ei teinud ning on olnud seega ise raskelt ettevaatamatu ning sellega oma tervist kahjustanud. Kohus on kohtuotsuse lk 21 lõpus ja 22 alguse leidnud, et hüvitise välja mõistmist ei mõjuta ka hageja töötamine teiste tööandjate juures, sest hageja seletuste kohaselt ei olnud töö Ü. P. seotud sundasendite ja -liigutustega ning hageja töötas seal lühikest aega. Hageja töötas Ü. P. lühikest aega. Samas võis ka selline lühiajaline töötamine hageja tervisele mõju avaldada, kui hageja tegi töid, mis arstide otsuse kohaselt oli talle keelatud. Tsiviilasja toimikusse on lisatud töölepingud, mis N. K. on sõlminud 18. juulil 2005. a OÜ-ga B. E. ja 29. mail 2006. a Ü. P. (t II lk 374-375). Seega töötas N. K. perioodil, kui tal oli tuvastatud osaline püsiv töövõimetus, koguni kahel töökohal korraga. Ü. P. sõlmitud töölepingu punkti 2,1 kohaselt töötas N. K. majahoidja-koristaja ametikohal, täites tööülesandeid, mis on loetletud töölepingu punktis 2.4. Seega tegi N. K. füüsiliselt rasket tööd: 1) territooriumi koristustööd, tänava ja hoovi korrashoid, mis eeldab luua (reha jms tööriistade) kasutamisel tugevaid ning energilisi käeliigutusi ja märkimisväärselt suurt koormust kätele ja kogu ülakehale; 2) trepikoja koristustööd treppide pühkimine ja puhastamine-pesemine ning akende pesu, trepikäsipuude ja radiaatorite puhastamine, mis eeldab samuti suurt füüsilist pinget ja ühetüübilisi kiireid korduvaid liigutusi eelkõige kätele, sealhulgas paremale käele. Kõik eelpool loetletud tööd on füüsiliselt rasked tööd ja seotud mõlema käe koormamisega. Samal ajal oli AS Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse 4. aprilli 2005. a teatises nr 113-2/2641 ja 2. mai 2006. a teatises nr 13-2/2641-1 (t I lk 12, vt punkt 7 ja 11 lk 17, vt punkt 9, hagi lisad nr 1 ja 4) fikseeritud, et N. K.ile on keelatud sundasendid ja liigutused paremale käele. Koristustöid (ka arvete väljakirjutamist OÜ-s E.) ei ole 25(28)

võimalik teha ilma sundasendite ja liigutusteta paremale käele. Arstide keelde eirates käitus vastustaja sellist tööd tehes raskelt ettevaatamatult. Vastustaja on kahjustanud oma tervist ja loonud takistusi paranemisele, tehes töid, mis olid talle arstide otsuste kohaselt keelatud. Kohus on esitatud tõendeid vääralt hinnanud (TsMS § 232 lg 1 ja § 436 lg 1) . Harju Maakohus on võtnud õiguslikuks aluseks kahjuhüvise väljaarvestamisel Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 a määruse nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta" (edaspidi Määrus nr 172) ning sellega kinnitatud ajutise juhendi (edaspidi Juhend) ja korra (edaspidi: Kord). Kohus on 18. aprilli 2008. a kohtuotsuses kahju hüvise välja arvestamisel vääralt kohaldanud Määruse nr 172 ja Korra sätteid. Kui nimetatud õigusakt juba võeti aluseks hüvise arvestamisel, siis oleks tulnud selle sätteid ka järgida. Kohus ei ole hüvise arvestust ise üldse teostanud ja on võtnud aluseks vastustaja poolt 26. mai 2009. a istungil esitatud arvestuse. Tegelikult ei sisaldu hüvise täielikku arvestust ka nimetatud dokumendis. Millistest arvestustest on kohus veel lähtunud, ei ole kohus määratlenud. Riigikohus on 13. jaanuari 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 tehtud kohtuotsuses märkinud: „Lisaks sellele, et kohtuotsuse resolutsioon peab selle sätte kohaselt olema täidetav, peab kõrgema astme kohtul olema võimalik seda ka kontrollida. ... Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et poole kasuks väljamõistetava hüvitise arvestuse peab kohus kokkuvõtlikult märkima ka kohtuotsuse resolutsioonis". Vastustaja poolt erinevatel aegadel esitatud hüvise arvestustes on hüvise leidmisel aluseks võetud vastustaja töötasud perioodil 2000. a oktoobrist kuni 2001. a septembrini. Nimetatud töötasud on korrutatud nn kasvuindeksitega (1,92 ja 1,68) ning perioodil alates 2005. aastast lisaks veel tarbijahinnaindeksiga. Selliselt teostatud arvestused on väärad, sest antud juhul ei ole tegemist enne 1999. a määratud hüvisega ning järelikult ei ole rakendatavad Määruse punkt 1 lg 1 ja lg 3, mis reguleerivad palga korrutamist kasvuindeksitega kuni 31. detsembrini 1999. a määratud hüvise puhul. Antud juhul sellise hüvisega tegemist ei ole. Kohaldatav on ainult Määrus punkt 1 lg 4, mis näeb ette hüvise indekseerimise tarbijahinnaindeksiga. Määruse punkt 1 lg 1 kohane nn kasvuindeks oli rakendatav kuni 1. jaanuarini 2000. a. Määruse nr 172 punkt 1 lg 1 sätestab, et tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb rakendada indekseerimist ja kuni 31. detsembrini 1999. a määratud hüvis tuleb korrutada kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja hüvise määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhtena. Määruse nr 172 punkt 1 lg 4 sätestab, et 1. jaanuarist 2000. a kuni 28. veebruarini 2001. a hüvise indekseerimist ei toimu ja alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Vastustaja on keskmise palga saamiseks vääralt kasutanud nn kasvuindekseid, tõstes oma 2000. a ja 2001. a palkade alusel välja arvestatava keskmise palga (mis oli aastatel 200-2001 5 480.14 krooni) kasvuindeksite (1,68 ja 1,192) abil 2005. aastaks kaks korda suuremaks (9 551.- kroonini) kui see oli 2000-2001. aastal. Määruse punkt 1 lg 1 sätestatut järgides oleks tulnud leida vastustaja 2000. a ja 2001. a töötasude alusel keskmine töötasu ning seejärel töövõimetuse protsendile vastav hüvis, mida oleks saanud korrigeerida iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. 26(28)

Vastustaja ei ole järginud Korra punkti 11, mis sätestab, et hüvis arvestatakse haiguse põhjustanud töö lõppemisele eelnenud 12 kalendrikuu sissetuleku alusel. N. K. töötas apellandi juures klienditeenindajana kuni 28. septembrini 2001. a. Seega oleks Korra punkti 11 kohaselt tulnud aluseks võtta 12 kuu töötasud töölepingu lõpetamisele vahetult eelnenud perioodist, jättes septembrikuu, mil tööleping lõpetati, arvestusest välja. Vastustaja ei ole järginud Korra punkti 14 sätteid, sest töötasud, mis on aluseks võetud keskmise töötasu arvestamisel, sisaldavad puhkuse kompensatsiooni summas 1218.10 krooni (vt vastustaja 18. veebruari 2008. a taotluse punkt 2.2 kolmas lause). Puhkusekompensatsioon, mis maksti vastustajale välja töölepingu lõpetamisel on ühekordse (ehk juhusliku) iseloomuga makse, mida ei saa aluseks võtta keskmise töötasu arvestamisel. Ka vastustaja poolt saadud töötuskindlustusehüvitise summad tuleks hüvisest analoogselt töövõimetuspensioni summadega maha arvestada, sest need kõik on summad, mida makstakse vastustajale kadunud sissetulekute kompenseerimiseks. Ka TsK § 464 lg 1 sätestab, et hüvitada tuleb kahju osas, mis ületab pärast tervisekahjustust määratud toetuse või saadava pensioni. Töötuskindlustusehüvitise summasid tuleb käsitleda toetusena TsK 464 lg 1 mõttes. Kõik menetluskulud on jäetud ekslikult apellandi kanda. Hagiavalduse kohaselt nõudis vastustaja apellandilt hüvist perioodi 8. aprill 2005. a kuni 30. november 2006. a eest ühekordses summas 130 578.- krooni (ehk 2005. a 6 452.40 krooni kuus ja 2006. a 9678.60 krooni kuus) ja alates 1. detsembrist 2006. a igakuiselt 8 313.- krooni kuus. Kohus rahuldas hagi ajavahemiku 08.04.2005. a - 30.05.2009. a eest ühekordses summas 176 669.- (so ~ 3207.- krooni kuus) ja alates 1. juunist 2009. a igakuiselt 4 709.- krooni. Seega on kohus rahuldanud vastustaja nõuded ligikaudu kaks korda väiksemas ulatuses kui nõuti hagiavalduses, sest menetluse jooksul vastustaja korrigeeris nõudesummasid ja need vähenesid. Samuti loobus vastustaja kohtumenetluse kestel viiviseintresside väljanõudmisest. Kohus on rikkunud TsMS 163 lg 1 sätteid. Hageja vastus Vastuses palub hageja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusest tuleb välja jätta ekslik viide TööK §-dele, kuivõrd kutsehaiguse väljakujunemise perioodi kehtis juba TLS. Nimetatud eksitus aga ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses korratud kostja sisulisi vastuväiteid on maakohus otsuses käsitanud ja nendega mittearvestamist põhjendanud. Kohus on esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja otsuses märkinud, miks ta neid ei arvesta. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus hinnanud ka tunnistaja Ü. L. ütlusi ja nendega mittearvestamist põhjendanud. Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lg.8 sätetele. Kolleegium nõustub 27(28)

maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtuotsuse järeldused ei ole vastuolulised. Maakohus on tuvastanud, et hageja kutsehaigus väljakujunemise perioodil 1996-2001 aastatel teostas tööandja töökaitsealalist juhendamist, töökoha riskianalüüsi ja töötajate tervisekontrolli, kuid tegi seda puudulikult, muuhulgas ei hinnanud töökoha füsioloogilisi riske, jättes arvestamata, et klienditeenindaja töö on seotud lokaalsete lihaspingetega, roteeruvate liigustust ja sundasenditega. Otsuse resolutsioon vastab TsMS § 442 lg. 6 nõuetele ja otsuse põhjendavas osas on kohus näidanud, kuidas ta tuvastas kahjuhüvitise kuusuuruse. Maakohus rahuldas hagi täpsustatud hagiavalduses esitatud suuruses, s.o. terves ulatuses. Seega vastab menetluskulude kostja kanda jätmine TsMS §-le 162 lg.1. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsioonimenetluse menetluskulud apellandi kanda.

Tiit Kollom

Margo Klaar

jätab

kolleegium

Mare Merimaa

28(28)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.