2-06-17394/15 - Võlaõigus - Muud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

18.veebruari 2005. a. kirjaga ei ole kostja Rahandusministeeriumi nõuet aktsepteerinud. Projekti lõppemise hetkest kuni 2005. a. keskpaigani toimus kostja ja rahandusministeeriumi vahel aktiivne suhtlus e-kirjade ja telefoni teel ja esimese seisukoht oli, et lõppmaksega on võimalik abikõlbmatuid kulutusi tasaarveldada, kuid selleks on vaja, et kostja abikõlbmatuid kulutusi aktsepteeriks. Kostja vastava kirja esitas, kuid ministeerium jättis lõppmakse arvelt tasaarvelduse tegemata. Tänaseks on kostjal ununenud detailsed aspektid, millele tuginedes osundatud kiri saadeti. Mitteabikõlbulike kulude tekkimises ei ole kostja süüdi: kostja viis läbi oma esimest Euroopa Liidu abirahast finantseeritavat projekti ega osanud oma seisukohtade eest piisavalt hästi seista ja Rahandusministeeriumi ametnikele ühe või teiste kulu abikõlbulikkust selgitada. Selleks, et need kulutused mitteabikõlbulikeks tunnistada, tuleks need ükshaaval spetsialistide juuresolekul üle vaadata, kuna hageja on lülitanud hagiasja meelevaldse valiku alusel neid dokumente, mis kinnitavad tema väiteid, ja jätnud lisamata need, millega kostja on nõudele vastu vaielnud ja millega Rahandusministeerium on tasaarvelduse võimalikkust kinnitanud. Hageja tõlgendab sihilikult valesti projekti kogumaksumust, milleks on 62.500 eurot, millest 80% on 50.000 eurot, mis kuulus väljamaksmisele, mitte 80% 50.000 eurost, mille järgi arvutati hageja kohustus välja maksta projekti kulud ja loobuti lõppmaksest. Hageja soovib kostjat karistada kaks korda – lõppmakse väljamaksest loobumisega ja mitteabikõlbulike kulutuste väljanõudmisega. Hageja on väitnud, et nõude alus seisneb hagi lisades 8 – 10. Lisast 8 on võimatu aru saada, millist summat Euroopa Komisjon tegelikult kostjalt tagasi nõuab või kas üldse nõuab, pigem sisaldab see süüdistust, et Rahandusministeerium ei ole grandilepingut korrektselt lõpetanud. Lisas 9 ei räägita kostja kohustusest, vaid selles on loetletud kolm programmi, mida ei saa samastada projektiga. Ka lisas 10 räägitakse üldistest programmidest ja mitte konkreetsetest projektidest ega lepingutest. Kostja ei ole asunud täitma Sotsiaalministeeriumi nõuet raha ülekandmiseks, kuna juriidilised detailid on olnud liiga segased. Esimese astme kohtu otsus 12. juuni 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 73.140 krooni ja viivise 2549 krooni.

kantud. Lepingus on sätestatud asjaolud, mida loetakse projekti abikõlblikeks kuludeks. Need on kulutused, mis on reaalselt tehtud selle projekti raames ning dokumenteeritud kasusaaja raamatupidamises. Samuti peavad need olema tõestatud dokumentide originaalidega. Tõendamist on leidnud, et lõpparuande esitamisel ei esitanud kostja kõiki vajalikke kuludokumente ja esitas kuludokumente, mis ei olnud seotud projektiga. Vastavalt lepingu artiklile 18 (2) on Rahandusministeeriumil õigus nõuda raha osalist või täies ulatuses tagasimaksmist juhul, kui teine pool rikub finantsalaseid reegleid. VÕS § 100 käsitleb kohustuse rikkumisena kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist. Vastavalt VÕS § 101 lg. 1 punktile 3 võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist ning vastavalt sama lõike punktile 6 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg. 1 järgi võib viivist nõuda alates selle sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni kuni VÕS § 94 sätestatud suuruseni, kui lepinguga ei ole kokku lepitud teisiti. Vastavalt lepingu lisa 2 artiklile 18 (3) on pooled kokku leppinud viivise arvutamise alused. Kuna maksed tehti eurodes, siis kohaldatakse kooskõlas lepinguga viivise arvutamisel Euroopa Keskpanga intressimäära, millele lisandub vastavalt lepingule veel 1, 5%. Vastavalt lepingu lisa 2 artiklile 18 (3) on hagejal õigus nõuda viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumise päevast kuni kohustuse täitmiseni. Kostja on hagejale esitanud kuludokumente, mis ei olnud seotud projektiga, kuludokumente, mis tulenesid kooskõlastamata muudatustest kokku summas 73.140 krooni. Kostja on hagejale ja kohtule kinnitanud, et aktsepteerib mittekõlbulikke kulutusi summas 73.140 krooni, kuid soovib teha tasaarvestust lõppmaksega. Kuivõrd kohtumenetluses on kostja hagi hageja vastu viimase makse väljamaksmise nõudes, siis kohus käesolevas hagis projekti lõppemisel viimase lõppmakse sooritamata jätmisele õiguslikku hinnangut ei anna. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada. Hagi on üles ehitatud asjasse mittepuutuvatele dokumentidele. Sotsiaalministeerium sai Rahandusministeeriumilt 27. juulil 2005. a. kirja, milles palutakse ellu viia PHARE programmi EE0002 raames kasutamata jäänud vahendite tagasimaksmine. Nimetatud kiri räägib üldsõnaliselt nõuetest, kus pole ridagi apellandi kohustustest. Rahandusministeeriumi poolt Sotsiaalministeeriumile üle antud korrektset nõuet kostja vastu kindla summa ulatuses kohtule esitatud ei ole. Sotsiaalministeerium on üritanud oma nõuet kinnitada asjasse mittepuutuvate dokumentidega, mis pärinevad PHARE Access lepingu nr. EE0002.01.01.0004 projektdokumentatsiooni töökaustast, mitte asja Rahandusministeeriumilt Sotsiaalministeeriumile üleandmise ametlikust toimikust, mis teatavasti puudub. Sotsiaalministeerium väidab, et väljanõude alus seisneb hagile lisatud Rahandusministeeriumi poolt Sotsiaalministeeriumile saadetud dokumentides ja Sotsiaalministeeriumi poolt hagiavaldusele lisatud dokumentides ja kirjades. Hagile lisatud dokumendid on võetud PHARE Access lepingu nr. EE0002.01.01.0004 projektdokumentatsiooni töömaterjalide kaustast, mis ei kinnita hagi tekkimise alust ja esitatud kirju ei saa käsitleda kontekstist väljarebitud üksikfaktidena, mida saab hinnata ainult koos nendele järgnenud kirjavahetusega. Apellant osundas 28. veebruaril 2008. a. kohtule saadetud kirjas nendele puudustele, kuid kohus jättis sellega arvestamata. Hageja väitel seisneb väljanõude alus hagiavalduse lisades 8 – 10. Hagile lisatud Rahandusministeeriumi kirjast Sotsiaalministeeriumile koos Euroopa Komisjoni poolt Rahandusministeeriumile esitatud tagasimakse nõudega – Debit Note nr. 3240703575 – (lisa 8) ei selgu 4674, 47 euro suurust nõuet apellandi vastu, kuna Euroopa Komisjoni üldsõnalise nõude suurus on hoopis 92.363, 94 eurot. Lisaks räägitakse selles kirjas, et Euroopa Komisjoni poolt edastatud Debit Note kajastab programmi raames kasutamata jäänud koguvahendeid. Seega on võimatu aru saada, millist summat Euroopa Komisjon tegelikult apellandilt Eesti Vabariigi kaudu tagasi nõuab või kas üldse nõuab. Pigem jääb kõlama süüdistus, et Rahandusministeerium pole grandilepingut korrektselt lõpetanud. Hagile lisatud Rahandusministeeriumi kiri Sotsiaalministeeriumile 8. septembrist 2005. a. (lisa 9) on taas esitatud kui tõendusmaterjal apellandi kohustuse kohta, kuid

nimetatud dokumenti ei saa käsitleda kohustuse tekkimise alusena. Kirjas ei räägita apellandi kohustustest, mis võivad olla tekkinud lepinguga No ES0002-01-01-004, vaid seal loetletakse kolme erinevat programmi ja tagasimakseid. Programm ja projekt on kaks iseseisvat asja ja garandileping sätestab projekti, mitte programmi kohustused. Apellant ei vastuta mitte programmide, vaid ainult ühe projekti eest, mida sätestab leping No ES0002-01-01-004. Lisa 10 on Sotsiaalministeeriumi kiri apellandile, mis sisaldab nõuet tasuda grandilepingu väidetavast rikkumisest tulenev summa 73.140 krooni ja viidatakse kahele dokumendile: Rahandusministeeriumi 17. detsembri 2004. a. kirjale ja Vabariigi Valitsuse korraldusele nr. 307. Kiri ei pärine asja üleandmise ametlikust toimikust ega kinnita nõude tekkimise alust, sest apellandi ja Rahandusministeeriumi vahel toimus ka pärast seda oluline infovahetus grandilepingu muude detailide osas, nagu Rahandusministeeriumi poolne lepingu rikkumine lõppmakse maksmata jätmise osas, millega seoses esitas apellant lõpuks Harju Maakohtule vastuhagi, samuti kompromisslahenduste otsimise osas vastastikuste nõuete tasaarvelduseks jmt. Maakohus jättis arvestamata apellandi palve kõrvaldada osundatud dokumendid kui liiga üldsõnalised hagimaterjalidest, kuid kohus ei vaevunud hagi alusdokumente isegi analüüsima. Menetluse käigus toonitas kohus, et kostja on nõuet 18. veebruari 2005. a. kirjas tunnistanud, kuid jättis arvestamata kostja kinnituse, et tegemist on kontekstivälise kirjaga. Kostja hagi ei tunnistanud, kuid kohus jättis sellega arvestamata. Kuna kohtuvaidluse käigus puudutati mitmel korral ka Rahandusministeeriumi poolset lepingu nr. EE0002.01.01.0004 rikkumist 5000 euro suuruse lõppmakse väljamaksmisest loobumise teemadel, tegi maakohus ettepaneku esitada kohtule vastuhagi ja taotleda asjade ühte menetlusse liitmist ja kompromissi leidmist. Apellant toimis vastavalt kohtu soovitusele, kuid kohus keeldus asjade ühte menetlusse liitmisest, leides, et see ei kiirenda asja lahendamist. Kohtunik on andnud asjaosalistele vastuolulisi signaale ja õhutanud apellanti tegema asjatuid kulutusi vastuhagi esitamisel. Küüniline on seisukoht, et asja lahendamisel on oluline kiirus, mitte kompromiss või tõe väljatoomine. Kohtuistungi protokollid on vigased ja olulised seisukohad on nendes kajastamata, samas on kajastatud ebaolulisi lausejuppe. Protokollidest on praktiliselt võimatu aru saada, millest istungil räägiti, poolte üksteisele järgnevad laused ei ole seoses nii, esineb elementaarseid kirjavigu. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, küll tuleb otsuse põhjendust kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktile 21 täiendada. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et 1. oktoobril 2002. a. sõlmisid pooled toetuslepingu, mille kohaselt kohustus kostja tegutsema, viimaks ellu projekti, mille sisuks oli Eesti keskkonnamõju hindamise dokumentide koostamine elektrituulikute ja tuuleparkide kohta, hageja kohustus aga seda tegevust lepingus ettenähtud tingimustel toetama (lepingu punktid 1(1) ja 1 (2), tl. 122). Lepingu lahutamatuks osaks oli lisa II – Euroopa Ühenduse finantseeritavate detsentraliseeritud välisabi programmide raames sõlmitavatele toetuslepingutele rakenduvad üldtingimused. Hageja poolt finantseeritava tegevuse kogumaksumuseks lepiti kokku 62.500 eurot (lepingu punkt 3 (1)), millest hageja kohustus finantseerima maksimaalselt 50.000 eurot, mis vastab 80%-le nimetatud hinnanguliste abikõlbulike kulude kogusummast (punkt 3 (2), kusjuures lisa II punkti 17 (2) kohaselt lepiti kokku, et kui tegevuse lõppedes on abikõlbulikud kulud väiksemad kui eespoolosundatud punktis 3 (1) sätestatud hinnanguline kogukulu, piirdub lepingu sõlmiva asutuse panus tegelike kulutuste ja punktis 3 (2) toodud protsendi korrutisega (tl. 138). Lisa II punktis 18 nähti ette toetuse tagastamise alused ja muuhulgas nähti selles ette, et toetuse saaja on

10.veebruaril 2005. a. (tl. 27). 18. veebruari 2005. a. vastuskirjas kinnitas kostja mitteabikõlbulike kulutuste tegemist 4674, 47 euro ulatuses, kuid palus pikendada tagasimakse tähtaega, põhjendades seda ajutiste makseraskustega (tl. 28). Hageja nõudis kostjalt veel korduvalt kostjalt raha tagastamist (tl. 29, 30). Kostja ei ole raha tagastanud. Kostja seisukohad selle kohta, kas ta on teinud toetuse arvel mitteabikõlbulikke kulutusi, on menetluse kestel olnud üldsõnalised ja mõnevõrra vastuolulised. Nii ei vaidlustanud kostja seda asjaolu esimeses vastuses hagiavaldusele, vaid sisuliselt tunnistas seda, kui märkis, et kostja poolt hagejale saadetud kirjas mitteabikõlbulike kulude tunnistamine ei andnud hagejale alust jätta projektiga seotud lõppmakset summas 5000 eurot tegemata ja et kostja plaanis mitteabikõlbulikud kulud lõppmaksega tasaarveldada (tl. 45 – 46). Samal seisukohal oli kostja 15. jaanuari 2008. a. kohtuistungil (tl. 68). Ka 28. veebruaril 2008. a. kohtule esitatud kirjalikus menetlusdokumendis ei ole kostja iseenesest väitnud, nagu ei oleks ta toetuse arvel mitteabikõlbulikke kulutusi teinud, vaid on leidnud, et abikõlbulikena oleks tulnud arvesse võtta neid kulutusi, mida kostja planeeris teha viimastena ja mis puudutasid raporti avalikustamist ja diskussiooni turuosalistega, ning et otsustada selle üle, millised on projektiga seoses tehtud abikõlbulikud ja mitteabikõlbulikud kulud, ei saanud hageja enne lõpparuande esitamist (tl. 161 – 162). Samas on kostja selles menetlusdokumendis kinnitanud, et on unustanud kõik detailid mitteabikõlbulike kuludega seoses ning et taoliste kulude tekkimises ei olnud kostja süüd, sest tegu oli noore organisatsiooniga ja selle esimese EL-i abirahast finantseeritava projektiga ning hilisema analüüsi käigus on selgunud, et mitteabikõlbulikuks on osa kuludest tunnistatud lepingu ühepoolse tõlgendamise tulemusena. Kostja pidas vajalikuks kõigi mitteabikõlbulike kulutuste ülevaatamist, ei esitanud aga kulutuste kohta aga ühtegi konkreetset vastuväidet ega märkinud, milliste kulutuste mitteabikõlbulikkuse ta vaidlustab (tl. 163). 5. märtsi 2008. a. kohtuistungil ei lisanud kostja varasematele seisukohtadele midagi (tl. 169). 3. aprilli 2008. a. istungil on kostja väitnud, et oma viimases vastuses ei ole ta hageja nõuet tunnistanud, samas on ta kinnitanud, et on detailid unustanud ega mäleta ka neid detaile, mis on kirjas hageja

eespooltoodud põhjendusele on riigil poolte poolt sõlmitud lepingu kohaselt õigus tagasi nõuda mitteabikõlbulikeks kulutusteks kulutatud toetus. Vaidlust selle üle, kas hagejal oli kohustus teha kostjale 5000 euro suurune lõppmakse, menetleti teises tsiviilasjas kostja esitatud hagi alusel (tl. 187), kusjuures kohtulahendite infosüsteemi kohaselt on tänaseks selles vaidluses tehtud hagi rahuldamata jättev otsus jõustunud. Apellatsioonkaebust on kostja põhjendanud väidetega selle kohta, millistes kaustades on kostjaga sõlmitud lepinguga seotud dokumente peetud, kuidas on Sotsiaal- ja Rahandusministeerium neid vastastikku teineteisele üle andnud ning milliseid nõudeid on Euroopa fondidest riigile esitatud, ilma et neid väiteid oleks asjas oluliste faktiliste asjaoludega seostatud. Kolleegium leiab, et vaidluse lahendamiseks ei ole iseenesest oluline, kuidas on Sotsiaal- ja Rahandusministeerium omavahel lepinguga seotud dokumente käsitlenud, millistes kaustades on neid peetud ja kas kostjale eraldatud abi tagastamiseks on Euroopa Komisjoni poolt riigile nõudeid esitatud. Vaidluse lahendamiseks on oluline see, millistel tingimustel hageja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel toetust maksis ja millistel tingimustel võib hageja kostjale antud raha tagastamist nõuda. Hageja esitatud tõendeid oleks kostjal olnud võimalik omapoolsete tõendite esitamisega ümber lükata. See oleks eeldanud esmalt konkreetsete faktiväidete esitamist, sest tõendeid esitatakse asjaolude kohta, millele poole nõuded või vastuväited tuginevad (TsMS § 230 lg. 1). Taolisi faktiväiteid, mida kostja oleks esitanud vastukaaluks hageja esitatud väidetele ja millest oleks saanud sõltuda hagi põhjendatus, ja neid tõendavaid tõendeid kostja menetluses ei esitanud. Mis puudutab apellatsioonkaebuses tehtud etteheidet maakohtule selle kohta, et kohus ei ole arvestanud kostja kinnitust, et tema 18. veebruari 2005. a. kiri on kontekstist välja rebitud, siis ei ole kostja esitanud mingeid tõendeid selle kohta, milline oli see kontekst, millest see kiri on väidetavalt välja rebitud. Seega on kostja sellekohane väide jäänud paljasõnaliseks. Põhjendatud on apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus sellest, kas kostja poolt vastuhagina esitatud 5000 euro nõude eraldamisel eraldi menetlemiseks järgis maakohus TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesannet, milleks on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, aga samuti, ega maakohus rikkunud sellega TsMS § 373 lõikest 1 tulenevat kostja õigust esitada kuni kohtuvaidluseni maakohtus oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga, kuid arvestades asjaolu, et eraldi menetletud nõue on tänaseks lahendatud jõustunud kohtuotsusega, ei oleks isegi menetlusseadustiku normide rikkumist eeldades võimalik taolist rikkumist enam kõrvaldada. Mis puudutab kohtuistungi protokollide puudulikkust ja ebakorrektsust, siis oli kostjal vastavalt TsMS § 53 lõikele 2 võimalus esitada protokollide parandamiseks taotlusi, seda õigust ei ole kostja aga kasutanud. TsMS § 55 lause 2 kohaselt saab protokolli kohta esitada üksnes võltsimise vastuväite. Taolist väidet ei ole kostja apellatsioonkaebuses esitanud. Elementaarsete kirjavigade esinemine protokollides on kahetsusväärne, siiski ei muuda need protokollitut arusaamatuks. Viivist puudutavaid vastuväiteid apellatsioonkaebus ei sisalda. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 apellandi kanda.