Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Muud otsustused

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

rahuldada hagi osaliselt. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemise. Asjas tuleb kohaldamisele VÕS 2. peatüki 2. jaos lepingu tüüptingimuste kohta sätestatu (§ 35 - § 45) ja tarbijakrediidi lepingute kohta sätestatu VÕS 22. peatüki 2 jao (Tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud; § 402 - § 421). VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidi leping. Põhinõude ja kõrvalnõudena intressi rahuldamise faktiline asjaolu tuleneb laenu ja intressi tasumata jätmisest ning õiguskaitsevahendina on nõuete rahuldamise õiguslikuks aluseks VÕS § 108 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustuse rikkumisel selle täitmist. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi nr 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. VÕS § 41 kohaselt, kui tüüptingimus on tühine, siis sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Tühise tingimuse asemele asub seadusest tulenev VÕS § 113 lg 1 regulatsioon. VÕS § 113 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 94 lg-le 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Vastavalt Eesti Panga poolt Ametlikes Teadaannetes avaldatule on VÕS §-s 94 lg 1 nimetatud intressimääraks viivitusperioodil olnud

Hageja on õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS-s sätestatud ulatuses 7% + EKP% aastas. Viivise nõude õiguslikuks aluseks õiguskaitsevahendina on VÕS § 101 lg 1 p 6, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (TSMS § 367). Hageja on sissenõutavaks muutunud viivist taotlenud kostja viivituses oldud 875 päeva eest. Seega hageja viivist tuleb arvestada vastavalt muutunud EKP %-le: enne 01. juulit 2007 1 175,34 krooni (60 000 x 11% x 65 päeva : 365 päeva); enne 01. jaanuari 2008 3 327,12 krooni (60 000 x 11% x 184 päeva : 365 päeva); enne 01. juulit 2008 3 290,96 krooni (60 000 x 11% x 182 päeva : 365 päeva); enne 01. jaanuari 2009 2 873,42 krooni (60 000 x 9,5% x 184 päeva : 365 päeva) ning enne 01. juulit 2009 3 419,18 krooni (60 000 x 8% x 260 päeva : 365 päeva), kokku kostjalt hageja kasuks väljamõistetavaks viiviseks 14 086,02 krooni. Hageja nõue viivises alates 18. september 2009 tuleb rahuldada osaliselt ja välja mõista kosjalt viivis hageja kasuks VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s. o EKP kohaldatavas viimases intressimääras (enne 01. juulit 2009 1%), millele lisandub intressimäär 7 % aastas Viivise nõuet kõrvalnõudena põhinõuet ületavas ulatuses loeb kohus ebamõistlikult suureks, mistõttu kohus leiab, et viivis kokku ei saa ületada põhinõuet. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 2).

Toomas Lillsaar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.