Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Asjaolud ja menetluse käik 11.05.2007 esitas Aare Pernik kohtule hagi Fortum AS vastu Viimsi vallas Xxxxxxxxx alevikus Xxxxxx xxx x asuva elamu vahetus läheduses paikneva elektriõhuliini õigusvastasuse tuvastamiseks ja elektriõhuliini kõrvaldamiseks kostja kulul ja paigaldamiseks vastavalt ohutusnõuetele. Hagiavalduse kohaselt kuulub Aare Pernikule Viimsi vallas, Xxxxxxxxx alevikus, Xxxxxx xxx x asuv kinnistu, millel asuvat elamut ta kasutab elukohana (edaspidi elamu). Elamu garaaži kohal ja vahetus läheduses kulgeb 0,4-kilovoldine elektriõhuliin, mis kuulub Fortum Elekter AS-le (edaspidi elektriõhuliin). Spetsialisti arvamusega on kindlaks tehtud, et elektriõhuliini kõrgus ja kaugus elamust ei vasta õigusaktides ettenähtud nõuetele. Viimsi Vallavalitsusel, Fortum Elekter AS-1,OÜ-1 Jaotusvõrk ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioonil puuduvad mistahes dokumendid, mis kajastaksid elektriõhuliini rajamise seaduslikkust, vastavust ohutusnõuetele või tema rajamise aega. Ka AS Elektrikontrollikeskus on 31.05.2004 eksperthinnangus tuvastanud, et õhuliinide ehitusaja kohta puudub dokumentaalne tõestus. Elamu on rajatud seaduslikul alusel, 1970 kinnitatud projekti alusel ja vastavalt ehitamise ajal kehtinud korrale, riiklikult vastu võetud. 1999 aastal garaaži ja aia vahele ehitatud katusealune (varikatus) ei ole ettenähtud kinnitatud ehitusprojektis. Varikatuse paigaldamise eesmärk oli vältida elektrivoolu kahjustavat toimet inimestele ja koduloomadele - voolu all olevad juhtmed on neljal korral katkemise tõttu vedelenud elamu aias. Elektriõhuliini vastavust ohutusnõuetele varikatuse olemasolu või puudumine ei mõjuta, s.t ka ilma viimaseta paikneks elektriõhuliin elamule liiga lähedal. Hageja esindaja on 07.03.2007 kirjaga esitanud Fortum Elekter AS-le järelepärimise küsimuses, kas ja millal kostja kõrvaldab seadusliku aluseta ja ohutusnõuetele mittevastava elektriõhuliini (lisa 9), kuna elektriõhuliin tuleb lugeda seadusliku aluseta rajatiseks. Kostja on elektriõhuliini korduvalt uuendanud (kaablit välja vahetanud). Näiteks 1982 ja 2005, tehes seda Viimsi Vallavalitsusega eelnevalt kooskõlastamata ja hageja arvamust elektriõhuliini paiknemise osas arvesse võtmata. Käesolevas asjas tuleb esmajoones järgida isikute tervise ja üldise ohutuse huvides kehtestatud õigusnorme. Perioodil 30.01.1999-01.07.2003 Vabariigi Valitsuse 20.01.1999 määrusega nr 22 kinnitatud "Elektri-, gaasi-, ja kaugküttevõrgu kaitsevööndite ulatus", mille punkti 3 alapunkti 1 kohaselt on kaitsevööndi ulatuseks alla 1 kilovoldise pingega liinide korral piki õhuliine maa-ala ja õhuruum, mida piiravad liini teljest mõlemal pool 2 meetri kaugusel paiknevad mõttelised vertikaaltasandid. Samasugused nõuded esitati hilisemas, Vabariigi Valitsuse 02.07.2002 määrusega nr 211 kehtestatud normistikus „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus" § 2 p-s 1. 20.07.2007 jõustus uus elektriohutusseadus. Seoses sellega on majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määrusega nr 19 kehtestatud „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord". Ka nimetatud normatiivakt näeb kuni 1 kilovoldise pingega liinide korral kaitsevööndi ulatusena ette 2 meetrit. Ilmneb, et 2-meetrine kaitsevöönd on kehtinud ja kehtib elektriõhuliini ning temale 2(14)

sarnaste rajatiste puhul muutumatult. Hageja on elektrisüsteemide projekteerimise ja elektritööde teostamisega tegeleva A.P. Antikor OÜ ainuosanik ja juhataja, kes omab elektritööde teostamiseks A-klassi pädevustunnistust. Hageja teadmiste kohaselt kehtis 2meetrise kaitsevööndi nõue ka Nõukogude Liidu ajal kõikides liiduvabariikides. Täpsele normatiivaktile viitamine on käesoleval juhul raskendatud, kuna puuduvad mistahes dokumendid elektriõhuliini või samas paigas asunud eelnevate liinide-rajatiste ehitamise aja kohta. Nõukogude ajal kehtis üleliiduliselt normistik „Pravila ustroistva elektroustanovok" ja selle eestikeelne väljaanne „Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad". Ka nendes omaaegsetes normdokumentides ei ole mingit erinevust kaitsevööndite ehk kujade suhtes võrreldes praegu kehtivatega. Samad omaaegsed normdokumendid nõuavad ka projektdokumentatsiooni iga paigaldise kohta, mida täpsustab veel „Tarbijate Elektriseadeldiste Ekspluatatsiooni Eeskiri". Käesolevas asjas kaitsevööndi ulatust kui ohutusnõuet järgitud ei ole. Nii hageja kui ka ekspertide tehtud fotod ja koostatud skeem, mis on lisatud AS-i Elektrikontrollikeskus 31.05.2004 eksperthinnangule näitavad, et vaidlusaluse kaitsevööndi ulatuse nõuet on sedavõrd oluliselt rikutud, et elektriõhuliini katkemise korral on tõenäoline oht kõigi elamu kasutajate elule ja tervisele. Sealjuures AS Elektrikontrollikeskuse spetsialisti arvamuse lk 2 p-s 2 on tuvastatud, et rikutud ei ole vaid vertikaalselt elektriõhuliinist allapoole kulgeva ja mõlemal pool elektriõhuliini 2-meetrise vaba vööndi moodustamise nõuet, vaid rikutud on ka vastavate tööde tegemisel praktikas 1965-1977 kohaldatud „Elektriseadmete ehituse eeskirja", mille kohaselt peab kaabelliini kõrgus tee pinnast olema vähemalt 6 meetrit. Praegusel juhul on see 3,8 meetrit. Käesoleval ajal kehtiv ehitusseadus omavolilise ehitise definitsiooni ei sätesta. Põhimõtteliselt on see samasugune kui 01.01.2003 kehtinud planeerimis-ja ehitusseaduse (PES) §-s 42 sätestatu, mille kohaselt oli ilma ehitusloata püstitatud ehitis omavoliline ehitis. Elektriõhuliin on püstitatud ehitusloata, kuna puuduvad mistahes kinnitatud projekt või muu ehitusdokumentatsioon, seega on tegemist omavolilise ehitisega. Kostjal on võimalik ilma märkimisväärsete kulutusteta elektriõhuliin elamu vahetus läheduses ümber seada selliselt, et elektriõhuliini paiknemine oleks kooskõlas kõigi ohutusnõuetega. Sõstra teel paikneb õhuliini mast, mida on võimalik kasutada elektriõhuliini ümbersuunamiseks selliselt, et see kulgeb elamust piisavalt kaugelt. Taolise lahenduse võimalikkust ei välistanud ka Fortum Elekter AS poolte 27.02.2007 kohtumisel, kuid samas keeldus kostja selgesõnaliselt vastavate kulutuste kandmisest. Samas on korduvalt elektriõhuliini uuendanud (rekonstrueerinud), mis on muuhulgas seisnenud olemasoleva kaabli väljavahetamises. Selle käigus oleks kostja saanud elektriõhuliini elamu juures hõlpsasti ümber suunata. Elektriõhuliini asetus põhimõtteliselt, samuti kaabli taaspaigaldamine nn. rekonstrueerimise käigus elamu omaniku käest luba küsimata ning Vabariigi Valitsuse ning majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud ohutusnõudeid eirates rikub oluliselt põhiseaduses sätestatud omandi puutumatuse ja tervise kaitse põhiõigusi. Hageja palus:

3(14)

hageja haginõude punkti 1 ja palus sõnastada see järgnevalt: „Tuvastada Viimsi vallas Xxxxxxxxx alevikus Xxxxxx xxx x asuva elamu vahetus läheduses paikneva, Fortum Elekter AS-le kuuluva elektriõhuliini õigusvastasus, mis seisneb mittevastavuses elektriohutuse alastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele ja rajatise ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumises." Tegemist oli eelkõige keelelise täpsustusega, sest pooled on vastavates küsimustes vaielnud asja arutamise algusest peale. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejale kuuluva kinnistu kohal kulgev elektriõhuliin on ehitatud 1966. Nimetatud asjaolu nähtub Eesti Energia AS (Tallinna Elektrivõrk) ja kostja vahel 1995 mais allkirjastatud aktist, millega Sõstra tee madalpinge õhuliin nr 3339 kostjale üle anti. Seega on vaidlusalune elektriõhuliin püstitatud enne, kui hageja elamu, garaaž või õhuliini kaitsevööndis paiknevad hõbekuused. Kostja on vaidlusaluse elektriõhuliini omanik alates 1995 maikuust. Samadel mastidel asub Viimsi vallale kuuluv välisvalgustuse (tänavavalgustuse) kaabelliin, mis paikneb mastil kõige madalamal. Nimetatud asjaolule on viidatud ka hageja poolt kohtule esitatud AS-i Elektrikontrollikeskus eksperthinnangus ning hageja ei ole sellele vastu vaielnud. 17-24.05.2004 teostas kostja vaidlusaluse elektriõhuliini remondi, mille käigus asendas õhuliini paljasjuhtmed õhukaablitega ning tõstis temale kuuluvad õhukaablid kõrgemale. Õhuliini trass jäi samaks. Remonttööd teostati koostöös Viimsi vallaga, kes samal ajal uuendas samadel mastidel asuvat, vallale kuuluvat, välisvalgustuse liini. Kuivõrd hageja kinnistul ei asu ühtegi masti, siis puudus vajadus hageja kinnistule siseneda. AÕSRS § 152 lg 1 tulenevalt on hagejal vaidlusaluse elektriõhuliini talumise kohustus ja seda sõltumata sellest, kas tegemist on õiguslikul alusel ehitatud tehnorajatisega või mitte Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. Hagejale kuuluv Xxxxxx xxx x maaüksus kanti kinnistusraamatusse 24.09.1997, vaidlusalune elektriõhuliin rajati 1966. AÕSRS § 152 lg 1 kehtiv redaktsioon ei sätesta tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse olemasolu. Õigusliku aluse nõue kehtis enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena alates 01.04.1999-31.12.2002. Alates 01.01.2003 ei näe AÕSRS § 152 lg 1 ette tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimiseks. Nimetatud seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma 26.10.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 (otsuse p 17). Samuti toetab eelnimetatud seisukohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1067 SE) seletuskiri. Nimetatud seadusega kehtestati AÕSRS § 152 lg 1 kehtiv sõnastus. Eelnõu seletuskirja kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud igal juhul taluma tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. Nimetatud erandi eesmärk on kaitsta enne maa esmakinnistamist püstitatud tehnorajatiste ja -võrkude püsimist, et tagada üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste olemasolu ning võimaldada avalikkusel tarbida elektrit, gaasi, vett, soojust jms. Nimetatud eesmärgi seaduspärasust on tunnistanud Riigikohus oma 30.04.2004 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04 (otsuse p 29). Aastakümneid tagasi ehitatud tehnorajatiste ja -võrkude dokumentatsioon on puudulik ega ole tihtipeale säilinud, mistõttu õigusliku aluse nõude kehtimisel tuleks märkimisväärne osa tehnorajatistest ja -võrkudest ümber ehitada või likvideerida. AÕSRS § 152 lõike 4 kohaselt võib kinnisasja omanik, kellel on AÕSRS § 152 lg-test 1 või 2 tulenev talumiskohustus, nõuda tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Vaidlusaluse õhuliini ümberpaigutamine on

4(14)

tehniliselt võimalik, ümberpaigutamisega seotud kulud on aga AÕSRS § 152 lg 4 alusel kohustatud tasuma hageja. Vaidlusalune elektriõhuliin on ohutu ja vastab Eesti Vabariigis kehtivatele ohutusnõuetele. Vaidlusalune elektriõhuliini kaugus hagejale kuuluvast elamust või kõrgus maapinnast ei saa olla mittenõuetekohane, sest puuduvad vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes kehtivad nõuded kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest, vaid kaitsevööndi eesmärk on kaitsta elektriõhuliini, takistades elektriõhuliini lähedasel maa-alal ilma elektriõhuliini omaniku loata ehitus- ja muu sarnane tegevus, mis võib osutuda takistavaks liini funktsioneerimisele. Elektriõhuliini kaitsevööndi eesmärgiks ei ole kaitsta tervist. Vastavalt elektriohutusseaduse (EOS) § 12 lg 1 on elektripaigaldise kaitsevöönd elektripaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus ohutuse tagamise vajadusest lähtudes kitsendatakse kinnisasja kasutamist ning hageja ei ole esile toonud ühtegi tervisekaitse normi rikkumist kostja poolt. Vaidlusalune elektriõhuliin on 2004 uuendatud ning vastab sellisena EOS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Nimetatud asjaolu kinnitab AS Elektritsentrumi poolt väljaantud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus. Nõukogude ajal kehtinud normistikus "Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad" (EEE) sätestatud nõuded elektriõhuliini kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele. Seda esiteks põhjusel, et vaidlusalune elektriliin on praegusesse asukohta rajatud varem, kui sinna on püstitatud hageja elamu. Elektriõhuliini rajamisel 1966 ei olnud seetõttu vajalik EEE-s sätestatud nõuetega, mis puudutavad kaugust elamust või kõrgust maapinnast, arvestada. Teiseks puudub Eesti Vabariigis hetkel madalpinge elektriõhuliinide (sh 0,4-kilovoldiste elektriõhuliinide) üldkehtiv võrgustandard, mis kehtestaks nõuded selliste liinide lubatud kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast. On olemas vaid OÜ Jaotusvõrk poolt välja töötatud 0,4-20 kV võrgustandard EE 10421629-JV ST, mis on aga üksnes OÜ Jaotusvõrk sisene dokument ning ei oma seega üldkehtivat mõju. Kuivõrd käesoleval hetkel paigaldatavatele madalpinge õhuliinidele üldkehtivaid nõudeid kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast ette nähtud ei ole, siis ei saa ka varem ehitatud liinide osas kohaldada nende ehitamise ajal kehtinud vastavaid nõudeid. EOS § 49 lg 1 kohaselt peab enne elektriohutusseaduse jõustumist turule lastud elektriseade või -paigaldis olema ohutu ja vastama selle ehitamise või kasutusele võtmise hetkel kehtinud nõuetele. Nimetatud sätte eesmärgiks on mitte lugeda uute, rangemate nõuete kehtestamisega mittevastavaks elektriseadmeid ja -paigaldisi, mis nende ehitamise või kasutusele võtmise hetkel vastasid tollal kehtinud nõuetele. Vaatamata sellele, et EEE kohaldamisele ei kuulu, vastab kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin EEE-s õhukaablitele sätestatud nõuetele puutuvalt kaugusesse hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavuse kontrollimisel EEE-le ei saa lähtuda hageja poolt tellitud ekspertiisist, sest AS-i Elektrikontrollikeskus tehtud ekspertiis on tehtud paljasjuhtmetega liinile 07.05.2004. 17-24.05.2004 asendati vaidlusaluse elektriõhuliini paljasjuhtmed aga õhukaablitega. Paljasjuhtmega ja õhukaabliga liini konstruktsioon on erinev, samuti kehtisid EEE-s paljasjuhtmetele ja õhukaablitele erinevad nõuded. Käesoleval hetkel koosneb hageja kinnistu kohal kulgev õhuliin kolmest õhukaablist, millest kaks ülemist kuuluvad kostjale. Remondi käigus suurendati kostjale kuuluvate õhukaablite kõrgust maapinnast, neist alumine paikneb hetkel ca 6,2 meetri kõrgusel maapinnast. Vastavalt EEE 7. trüki punktile nr 2.4.55 pidi õhukaabel paiknema 5 m kõrgusel maapinnast. Samuti on muutunud Viimsi vallale kuuluva välisvalgustuse õhuliini paiknemine võrreldes hageja poolt tellitud ekspertiisi teostamise ajaga. Välisvalgustuse kaabel paikneb hageja krundile sissesõidu kohal 6 meetri kõrgusel, milline vastab EEE-s sätestatud nõudele.

5(14)

2004 maikuus toimunud õhuliini remondiga seoses muutus ka kostjale kuuluvate õhukaablite kaugust hageja garaažist. Käesoleval hetkel ei lähe kostjale kuuluvad õhukaablid üle garaaži katuse, vaid paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri kaugusel, milline kaugus vastab EEE-s sätestatud nõudele. Vastavalt EEE 7. trüki punktile nr 2.4.57 pidi õhukaabli horisontaalkaugus pimeseinalt (lausseinalt) olema vähemalt 0,2 meetrit. Kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin vastab ka OÜ Jaotusvõrk poolt välja töötatud 0,4 20 kV võrgustandardile EE 10421629-JV ST, seda vaatamata sellele, et vaidlusalune elektriõhuliin ei pea nimetatud standardile vastama. Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavust OÜ Jaotusvõrk nimetatud standardile kinnitab AS Elektritsentrumi poolt väljaantud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus. Hageja avaldus hagi muutmiseks tuleb jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel rahuldamata. Tegemist on hagi eseme muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes, mitte keelelise täpsustusega, nagu väidab hageja. Senini on hageja tuvastusnõude sisuks olnud üksnes vaidlusaluse elektriõhuliini ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamine. Ehitusõiguslike dokumentide puudumisele on hageja tuginenud üksnes kui hageja teise nõue - kohustamisnõude - aluseks olevale asjaolule, kuid ei ole selles osas esitanud tuvastushagi. Vastavalt TsMS § 368 lg-le 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks vaid siis, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja ei ole õiguslikku huvi põhjendanud, mistõttu tuleks hageja 28.10.2008 esitatud tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda. Lisaks sellele, et hageja ei ole õiguslikku huvi põhjendanud, ei saa hagejal olla õiguslikku huvi vaidlusaluse elektriõhuliini väidetava õigusvastasuse tuvastamiseks tulenevalt ehitusõiguslike dokumentide puudumisest. Õiguslik alus vaidlusaluse elektriõhuliini kulgemisele üle hageja kinnistu tuleneb AÕSRS § 152 lg 1, millest tulenevalt on hagejal vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes talumiskohustus sõltumata sellest, kas see elektriõhuliin on rajatud (ehitus)õiguslikul alusel või mitte. Samamoodi ei saa hagejal olla õiguslikku huvi ka igasuguse ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu. Hagejal saab olla õiguslik huvi üksnes sellise ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu, milline mittevastavus annaks hagejale õiguse nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamist tema kinnistult. Hageja tuvastushagi ohutusnõuetele mittevastavause tuvastamiseks kuulub seega läbivaatamisele üksnes osaliselt (TsMS § 423 lg 2 p 2). Lisaks on hageja leidnud, et ohutusnõuetega on vastuolus ka elektriõhuliini paiknemine garaaži katuse kohal. Kostja on 28.06.2007 vastuse hagiavaldusele väitnud, et õhukaablid paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri kaugusel ning ei lähe seega üle katuse. Pärast 2008 aasta aprillis toimunud masti vahetust jäi liini telg samaks, kuid õhukaablite projektsioon veidi muutus. Põhjuseks see, et kostja püüdis paigaldada õhukaablid hageja poolt ebaseaduslikult, ilma liinivaldaja loata, õhuliini kaitsevööndisse istutatud hõbekuuskede tüvedest eemale. Uus mast on ka kõrgem. Kostja kuuluva alumise õhukaabli gabariit on masti juures üle 7 meetri ning garaaži (mis hageja poolt esitatud asendiplaani järgi on majandushoone) katuselt on kostjale kuuluva õhukaablini vähemalt 3 meetrit. Õhukaablite kulgemine üle garaaži katuse ei ole õigusaktidega vastuolus ega anna alust pidada liini ohtlikuks. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus 27.02.2009 otsusega jättis hagi rahuldamata ja mentluskulud hageja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja kinnistul asuv elektriõhuliin on ehitatud sinna seaduslikul alusel, vastavalt ehitusseadusele. Pooled ei esitanud kohtule üheselt tõlgendavaid tõendeid asjaolu kohta, kumb püstitati enne, kas hagejale kuuluv elamu või kostjale kuulev elektriliin. Küll aga on hageja esitanud

6(14)

kohtule tõendi selle kohta, et elamu oli elektrivõrguga ühendatud juba 1980. Vaidlusalust õhuliin on rekonstrueeritud 1982 ja anti kostja bilanssi 1995, kusjuures vastuvõtuaktis on liini ehitusajaks märgitud 1966. Seetõttu puudub kostjal ka vastav dokumentatsioon. Riigikohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud seisukohta, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma tehnovõrku, kui see on püstitatud enne 1999. aastat isegi siis, kui tegemist on ebaseadusliku ehitisega. Otsuses 3-2-1-14-06 on riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama teha tehnorajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Kuna 01.01.2003 kehtivas redaktsioonis AÕSRS § 152 lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne 01.04.1999, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Hageja kinnistu kanti kinnistusraamatusse 24. 09. 1997. Kinnisasjale rajatud õhuliin on püstitatud varem ja eelduslikult toimus see selleaegse omaniku nõusolekul. Liini kaudu toimub kogu tänava varustamine elektrienergiaga, s.t. õhuliin on eesmärgipärases kasutuses avalikes huvides. AÕSRS § 152 lg 4 järgi paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul võib kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Eeltoodust tulenevalt jäi hageja nõue, tunnistada elektriliin õigusvastaseks ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumise tõttu, rahuldamata. Hageja on veendunud, et elektriõhuliin ohustab tema ja teiste majaelanike tervist. Kõigi eelduste kohaselt peaks elektriliin vastama selle püstitamise ajal kehtinud ohutusnõuetele. Kuna liini põhjalik rekonstrueerimine viidi läbi 1982, siis tuleks lähtuda ka sel ajal kehtinud korrast. Vaatamata asjaolule, et 2004 liini paljasjuhtmed asendati kaetud kaabliga, mis on ohutuse seisukohalt oluline muudatus, tuleb lähtuda siiski sel ajal kehtinud, selleliigiliste õhuliinide ohutust käsitlevatest normdokumentidest. Mõlemad pooled on viimasel kohtuistungil tunnistanud, et liini on peale hagi esitamist tõstetud katuse suhtes 2,6 m kõrgusele ja pigem on liini viidud ehitisest kaugemale. Seetõttu ei saanud arvesse võtta hageja poolt esitatud eksperthinnangut (tlk. 8), sest peale nimetatud hinnangu andmist 2004 aastal on olukord oluliselt muutunud. Vaidlust ei olnud selle üle, et liini all paiknevad hageja poolt istutatud hõbekuused, mis varasemalt on põhjustanud liini katkemise ja mille tõttu hagejale on tehtud ettekirjutusi (tlk. 13). Kohus ei võtnud tõenditena arvesse hageja esitatud spetsialistide hinnanguid, kuna nendes toodud järeldused ja sisuliselt õiguslikud hinnangud põhjustavad kahtluse nende erapooletuse suhtes. S. Vertsinski on hageja kauaaegne tuttav ja jäi mulje, et ta ei ole arvamuse andmisel olnud erapooletu. Seda süvendas veelgi asjaolu, et kohtu poolt määratud ekspert on spetsialistide arvamusele andnud täiesti vastupidise arvamuse. Kohaldades hageja viidatud EEE, siis selle p. 2.4. 57 kehtestab õhukaablite kauguseks hoonete ja rajatiste seinast vähemalt 0,2 m, siis seda vaidlusalune õhuliin kahtlemata ka on. Kostja on kohtule esitanud vaidlusaluse liini nõuetekohasuse tunnistuse koos kasutuselevõtule eelneva tehnilise kontrolli aruandega (tlk 47-51), mille kohaselt vaidlusalune elektripaigaldis vastab kehtestatud nõuetele ja selle võib ettenähtud otstarbel kasutamiseks pingestada. Vastupidiselt hagejale on Viimsi Vallavalitsus veendunud, et paigaldatud õhukaablid vastavad Eesti Energia ettevõttestandardile EE 10421629-JV ST 5-5:2002, osa 5: 0,4 kV õhuliinid (tlk 108).

7(14)

Esitatud tõenditega on ümber lükatud ka hageja väide, et vaidlusalune elektriõhuliin on maapinnast 3,8 m kõrgusel. Tegelikult on liini kõrgus 6,2 m maapinnast (tlk. 52). Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lg 3 kohaselt on standard käesoleva seaduse tähenduses üldiseks ja korduvaks kasutamiseks standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud dokument, mis sisaldab tehnilist kirjeldust või juhiseid tegevuse või selle tulemuse kohta ning mille kasutamine on vabatahtlik. Seega ettevõttesisesed standardid (Eesti Energia, OÜ Jaotusvõrk) kehtivad ennekõike ettevõttesiseselt ja kuivõrd neid ei ole õigusaktides kohustuslikuks tehtud, siis on olemasolevate standardite järgimine vabatahtlik. Eestis üldkohustuslikku standardit ei ole, mis reguleeriks 0,4 kV õhuliini ohutusnõudeid. Seda kinnitab ka Tehnilise Järelvalve Amet (tlk. 177). Seetõttu tuleb antud juhul lähtuda eelkõige EOS-st, mille § 12 sätestab elektripaigaldise kaitsevööndi definitsiooni ja kehtivad kasutuspiirangud. Vabariigi Valitsuse 02.07.2002 määrusega nr. 211 kinnitatud elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus § 2 p 1 järgi alla 1 kV õhuliini kaitsevööndi ulatus on 2 m mõlemal pool liini telge. Kohtu poolt määratud ekspertiisi (tlk. 197) kohaselt vaidlusalune õhuliin ei ole ohtlik. Elektriõhuliini kaitsevöönd ei välista ehitiste paiknemist selles, kuid kaitsevööndis kehtivad teatud tegevuspiirangud, mis kitsendab teatud määral inimese tegevust kaitsevööndis, sest need tegevused on vaja eelnevalt kooskõlastada elektripaigaldise omanikuga, antud juhul kaabelõhuliini valdajaga. Kohtuistungil antud vastustes (T II lk. 56-59) on ekspert kinnitanud, et paljasjuhtmete asendamisega AMKA kaabliga on liin muudetud sisuliselt ohutuks. Kaitsevöönd 2 m ei määra, et hoone peaks paiknema 2 m kaugusel liinist. Eeltoodust tulenevalt on kaitsevöönd ette nähtud eelkõige elektripaigaldise kaitseks. Ohutusnõuete rikkumisest saab rääkida eelkõige siis, kui kaitsevööndis on EOS § 12 lg 2 ja 3 eirates pandud toime teatud tegusid. Seega ei saa rääkida ka vaidlusaluse elektriõhuliini ohutusnõuetele mittevastavusest. Otsuse tegemisel võttis kohus arvesse, et vaidlusalune liin ei kulge mitte ainult hageja kinnistul, vaid üle kõigi samal tänavapoolel paiknevate kinnistute. Õhuliin ei paikne elamu kohal, vaid pigem hagejale kuuluva garaaži katuse serva lähedal. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et liini ohutuks muuta ja on saavutanud sellega parima võimaliku tulemuse. Liini suhtes on ekspert andnud arvamuse, et liin on inimestele täiesti ohutu, kui seda hooletusest ja lubamatute tegevustega ei rikuta. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Aare Pernik palub tühistada maakohtu otsuse ja hagi rahuldada, millega tuvastada Viimsi vallas Xxxxxxxxx alevikus Xxxxxx xxx x asuva elamu vahetus läheduses paikneva, Fortum Elekter AS-le kuuluva elektriõhuliini õigusvastasus, mis seisneb mittevastavuses elektriohutuse alastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele ja rajatise ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumises ja kohustada Fortum Elekter AS omal kulul kõrvaldama elektriõhuliin ja paigutama see õigusaktides sätestatud ohutusnõuete kohaselt. Välja mõista Fortum Elekter AS-lt Aare Perniku kasuks kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse eksperdiarvamusega kindlaks teha elektriõhuliinil paiknevate kaablite täpne asukoht elamu suhtes. Taolise faktilise asjaolu mittetuvastamine kujutab endast menetlusõigusnormide olulist rikkumist. Vaatamata kohtu poolt ekspertiisi läbiviimisele, on kohus käesoleva vaidluse tõenäoliselt olulisima faktilise asjaolu jätnud eksperdiarvamusega või paikvaatlusega tuvastamata. Kohtuekspert ei hinnanud elektriliiniga seonduvaid asjaolusid ja selle ohtlikkust kogumis. Samas on hageja lugenud oluliseks just kõigi elektriliinil paiknevate kaablite täpse asukoha kindlakstegemist ja elektriliini kui terviku ohutuse/ohtlikkuse tuvastamist. Seega on kohtuekspertiis asja lahendamise seisukohalt oluliste faktide osas selgelt puudulik.

8(14)

OÜ Tehnokontrollikeskus antud eksperdiarvamus on vastuoluline. Kohus on nimetatud arvamusele andnud põhjendamatult määrava tähtsuse kostjale soodsates aspektides ja jätnud arvesse võtmata elektriliini ohtlikkusele viitavad asjaolud. Kohtuekspert hr Raivo Roasto on vaidlusalust elektriõhuliini lugenud „tavaolukorras ohutuks”. Hageja poolt esitatud kolmes spetsialistiarvamuses on asutud vastupidisele seisukohale. Maakohus on Aare Perniku poolt esitatud spetsialisti arvamused täiesti kõlbmatuks lugenud. Maakohus on jätnud AS Elektrikontrollikeskus spetsialisti arvamuse tähelepanuta põhjendusega, et peale hagi esitamist on Fortum Elekter AS tõstnud Elektriõhuliini alumise kaabli elamu katuse suhtes 2,6 m kõrgusele ja seega on olukord peale hinnangu andmist 2004 oluliselt muutunud. Samas kohtu poolt tellitud OÜ Tehnokontrollikeskus 25.06.2008 eksperdiarvamus on ka lähtunud just 2004 tehtud töödest. Märkimisväärselt hiljem, 2008 oktoobris (peale kostja poolseid viimaseid elektriõhuliini remonditöid) koostatud ja hageja poolt 28.10.2008 esitatud spetsialistiarvamustes asusid hr Aleksei Sjusjukalov ja hr Sergei Vertsinski seisukohale, et olemasolev dokumentatsioon ei tõenda liinirajatise ohutust ja ka käesolevaks ajaks faktiliselt kujunenud olukord ei võimalda eeldada liinirajatise ohutust. Maakohus ei arvestanud hageja esitatud spetsialistide arvamusi ka põhjusel, et kahtles spetsialistide erapooletuses. Samas on hageja ka kohtuekspert Raivo Roastoga pikaaegne tuttav. Maakohus on rajanud otsuse valedele faktilistele eeldustele. Kohus on otsuses öelnud, et mõlemad pooled on viimasel kohtuistungil tunnistanud, et liini on peale hagi esitamist tõstetud katuse suhtes 2,6 m kõrgusele ja pigem on liini viidud ehitisest kaugemale. Hageja ei ole taolist faktilist asjaolu tunnistanud. Seega on esimese astme kohus ekslikult omistanud hagejale „tunnistuse”, mida ta ei ole andnud. Taoline ekslik faktiline eeldus on üks olulistest asjaoludest, millele kohtuotsus on rajatud. Maakohus ei ole arvesse võtnud ka eksperdiarvamusega tuvastatud faktilisi asjaolusid. OÜ Tehnokontrollikeskus 25.06.2008.a arvamuses on tuvastatud, et tänavavalgustuse kaabelõhuliini kõige madalam läbirippe koht kinnistul oleva garaaži katuse horisontaalpinnast on 1,87 m ja maapinnast 5,2 m. Kohus on kaevatavas otsuses leidnud, et tegelikult on liini kõrgus 6,2 m maapinnast. Samuti on eksperdiarvamuse sisuga vastuolus maakohtu järeldus, et liini on peale hagi esitamist tõstetud katuse suhtes 2,6 m kõrgusele. Kohus on teinud tõenditest ebaõige järelduse ja leidnud, et ei ole teada, kumb püstitati enne, kas elamu või elektriõhuliin, kuna mistahes tõendid nende faktiliste eelduste kinnitamiseks puuduvad. Vastupidi, tõendatud on pädevate ametkondade ja kostja enda poolt 1982 lugemine elektriõhuliini ehitusaastaks ja samas elamu kasutamine 1971aastast. Ühtlasi ei ole kohus püüdnudki vastata Aare Perniku argumendile, mille kohaselt võis elektriõhuliini ligikaudses asukohas olla algselt tegemist individuaalelamute ehitamise ajaks püstitatud ajutise liiniga. Kohus on õigusaktide tõlgendamisel ja hageja talumiskohustuse määratlemisel omistanud ebaproportsionaalselt suure kaalu küsimusele, kas elektriõhuliini ebaseaduslikult püstitatud rajatiseks lugemine annaks aluse nõuda selle kõrvaldamist hageja kinnistult. Aare Perniku kõrvaldamisnõue ei põhine vaid ehitus- ja asjaõiguslikul ebaseaduslikkusel, vaid arvesse tuleb võtta ka elektriliini asukoha mittevastavust kaitsevööndi (nn. kuja) nõuetele, sealhulgas elamu ja elektriõhuliini vahelist vahekaugust. Teiseks tuleb antud juhul tekkinud huvide konflikti tingimustes arvesse võtta, kumba ehitist on pädevad ametivõimud lugenud aastakümnete vältel seaduslikuks ehitiseks ja kumba mitte. Seega tuleb olukorras, kus elektriõhuliin on mitmeid kordi katkenud ja kostja on teinud hagejale ettekirjutuse „kaitsevööndisse ehitatud elamu osa likvideerimiseks”, vastandlikke huvisid kaaluda ja vastata küsimusele, kas Aare Perniku ja tema perekonnaliikmete huvi elada ohutus keskkonnas on kaalukam kui Fortum Elekter AS huvi elektriõhuliini mitte ümber paigutada ja säästa seeläbi rahalisi vahendeid. Isegi kui hagejale oleks elektriõhuliini suhtes omistatav teatud talumiskohustus, kuuluks maakohtu poolt viidatud AÕSRS § 152 asemel kohaldamisele hoopis AÕS § 1581 lg 2.

9(14)

Käesoleval juhul on Aare Pernikule kui kinnisasja omanikule elektriõhuliinist tulenev kitsendus ebaproportsionaalselt suur just elektriohutuse alaste nõuete mittejärgimise ja seeläbi inimeste tervise ohustamise ning kodu puutumatuse kui põhiõiguste rikkumise tõttu. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud EOS eesmärki ja see on viinud ebaõige lahendini. Maakohus on jätnud arvesse võtmata EOS §-s 1 toodud eesmärgi, millest ilmnevalt on seaduse eesmärgiks inimesele, varale ja keskkonnale elektrist tulenevate ohtude ja elektromagneetiliste häirete vältimine ja vähendamine. Seega seadus seab esikohale inimese ja tema vara. Fortum Elekter AS on viidanud enda õigusliku positsiooni põhistuses Riigikohtu 26.10.2006 otsuse nr 3-2-1-14-06 punktile 17, milles on käsitletud AÕSRS § 152 lg 1 sisu. Samas ei toeta nimetatud otsuse sisu kostja seisukohti. Esiteks on Aare Pernik esimeses kohtuastmes läbivalt rõhutanud seisukohta, et Fortum Elekter AS poolt viidatud kohtuotsus ei käsitle olukorda, kus elektriõhuliin paikneb ohutusnõuete vastaselt ehk teisisõnu paikneb elamu elektriõhuliini kaitsevööndis. Teiseks on Riigikohus otsuse nr 3-2-1-14-06 punktis 17 viidanud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 otsusele asjas nr 3-4-1-3-04, millega tunnistati AÕSRS § 152 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Seega tuleb AÕSRS § 152 lg-t 1 tõlgendada kooskõlas põhiseadusega ja võimaldada huvitatud isikutel nõuda enda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist ka muul alusel kui eesmärgipärase kasutuse lõppemine. Riigikohus on AÕSRS § 152 tõlgendamisel ja kohaldamisel lugenud oluliseks vastandlike huvidega poolte huvide kaalumise, kuid esimese astme kohus ei ole vaidlevate poolte huve kaalunud. Käesoleva asja lahendamise seisukohalt on ühtlasi oluline sama Riigikohtu otsuse punktis 37 toodud seisukoht: Talumiskohustust peab olema võimalik vaidlustada ka siis, kui kinnistuomanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist ja tehnorajatist oleks võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Selline regulatsioon võimaldaks paindlikult lahendada juhtumid, mil kinnistu omanik leiab, et tema õigusi kahjustatakse ebaproportsionaalselt. Elektriõhuliini ümberpaigutamine nii, et see ei kulgeks üle hageja garaaži katuse on tehniliselt lihtsalt teostatav ja kohtueelsed läbirääkimised ning esimeses astmes toimunud arutelud on näidanud, et vastava tehnilise lahenduse põhimõttelise võimalikkuse suhtes ei ole pooltel erimeelsusi. 2007 kevadtalvel toimunud läbirääkimistel hindas Fortum Elekter AS vastava tehnilise lahenduse maksumuseks ligikaudu 40 000 krooni. Seega on tegemist Riigikohtu otsuse punktis 37 kirjeldatud olukorraga, milles on tehnorajatist võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-3-04 punktist 43 ilmneb, et AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamine võib olla vastuolus ka põhiseaduses sätestatud muude põhiõigustega. PS §-s 28 on sätestatud igaühe õigus tervise kaitsele. EOS ja selle alusel antud õigusakte tuleb tõlgendada just seda põhiõigust silmas pidades. Samuti on PS §-s 33 sätestatud kodu puutumatus. Taoline põhiõigus ei ole hagejale sugugi tagatud. Kohtu poolt täiendavalt viidatud AÕSRS § 152 lg 2 ei kohusta hagejat taluma vaidlusalust elektriõhuliini, kuna nimetatud sätte rakendamise eelduseks on: 1) tehnorajatise kuulumine AÕS §-s 1581 lg-s 1 nimetatud võrguettevõtjale; 2) selle püstitamine omaniku nõusolekul enne 1999.aasta 1. aprilli; 3) tehnorajatise kasutamine eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Kui kohus leiab, et AÕSRS § 152 on osaliselt vastuolus põhiseadusega, tuleb see jätta kohaldamata. AÕSRS § 152 lg 1 ja lg 2 on praeguses redaktsioonis võimalik kohaldada koosmõjus EOS sätetega ja seeläbi kooskõlas põhiseaduse §-dega 28, 32 ja 33. Maakohtu otsuses osundatud talumiskohustus isegi siis, kui tegemist on ebaseadusliku ehitisega, ei saa

10(14)

tähendada elektriohutuse seisukohalt ohtliku (materiaalõiguslikult seadusevastase) tehnorajatise talumise kohustust. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et AÕS RS § 152 lg 1 ja lg 2 on ka praeguses redaktsioonis põhiseadusevastased, palub apellant ringkonnakohtul need kohaldamata jätta. Hageja nõuded põhinevad kehtival õigusel ja need tuleb rahuldada. AÕSRS § 152 lg 3 kohaselt sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud talumiskohustuse puudumisel on kinnisasja omanikul õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise kõrvaldamist temale kuuluvalt kinnisasjalt asjaõigusseaduse §-s 89 sätestatud korras või kokku leppida tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamises kinnisasjal tehnovõrgu või -rajatise omaniku kulul. Esitatud hagiavalduses ongi nõutud elektriõhuliini kõrvaldamist Fortum Elekter AS kulul. Menetluskulude jaotust tuleb igal juhul muuta. Kostja on tunnistanud ja maakohus on tuvastanud, et Fortum Elekter AS on vaidlusalusel elektriliinil paiknevaid kaableid peale hagiavalduse esitamist pingutanud-tõstnud ning kandemasti välja vahetanud. Seetõttu osutub igal juhul täiesti põhjendamatuks kõigi menetluskulude hageja kanda jätmine. Isegi kui hagiavaldus jääks rahuldamata, ei oleks TsMS § 162 mõtte kohane kõigi menetluskulude hagejast füüsilise isiku kanda jätmine. Sel juhul tuleks kohaldada TsMS § 162 lg 4, mille kohaselt võib kohus asjaoludest tulenevalt jätta menetluskulud poolte endi kanda. Oluliseks asjaoluks on siinkohal kostja poolt hagiavalduse osaline tunnistamine enda tegevuse kaudu, mis seisneb elektriõhuliini väidetavas ümberpaigutamises ja õhukaablite väidetavas eemaldamises elamu katusest. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 27.02.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba hagiavalduses toodud seisukohti ja neile on maakohus hinnangu andnud. Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei korda neid pikemalt. Apellatsioonkaebuse punktides 2.1 ja 2.5 leiab hageja, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kuna jättis rahuldamata hageja taotluse paikvaatluse või ekspertarvamusega kindlaks teha vaidlusaluse elektriõuliini täpne paiknemine hageja hoone suhtes, s.t. kõrgus ja kaugus hoonest. Kolleegium apellandi väidetega ei nõustu. Maakohus leidis õigesti, et Eestis üldkohustuslikku standardit ei ole, mis reguleeriks 0,4 kV õhuliini ohutusnõudeid. Seda kinnitab ka Tehnilise Järelvalve Amet (tlk. 177). Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus, millele hageja on menetluses tuginenud, ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest. Kuivõrd sellised kohustuslikud nõuded puuduvad, siis ei ole võimalik ka elektriõhuliini ja hoone vahekauguse põhjal teha järeldust elektriõhuliini ohtlikkuse või mittevastavuse kohta.

11(14)

Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kas vaidlusaluse elektriõhuliini kõige alumine juhe, s.o. Viimsi Vallavalitsusele kuuluv tänavavalgustuse juhe asub 1,87 meetri, 2,5 meetri või 2,6 meetri kõrgusel hageja garaaži katusest või kas see juhe asub 5,2 meetri või 6,2 meetri kõrgusel maapinnast. See, millisel nimetatud kõrgustest vaidlusaluse elektriõhuliini alumine juhe asub, ei mõjutaks kuidagi asja lahendamise tulemust. Samamoodi ei mõjutaks asja lahendamise tulemust see, kui kõrgel garaaži katusest või maapinnast paiknevad vaidlusaluse elektriõhuliini need kaks ülemist juhet, mis kuuluvad kostjale. Asjas esitatud tõendite põhjal on üheselt selge, et ükski vaidlusaluse elektriõhuliini juhe ei paikne sellisel kõrgusel, et inimene sellele tavaolukorras kogemata vastu puutuks. Apellatsioonkaebuse punktis 2.2 ja 2.3 leidis hageja, et eksperdiarvamus on asja lahendamise seisukohalt oluliste faktide osas selgelt puudulik, kuivõrd ekspert ei ole hinnanud elektriõhuliini kui terviku ohutust. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja nõuetest tulenevalt on maakohus õigesti palunud eksperdil hinnata ning ekspert on õigesti hinnanud elektriõhuliini kui terviku ohutust tulenevalt hageja nõuetest. Hageja on nõudnud üksnes Sõstra tänava elektriõhuliini selle osa, mis ületab tema kinnistut, ümberpaigutamist ja seda põhjusel, et hageja arvates paikneb elektriõhuliin selles osas ohutusnõuete vastaselt tema hoonele liiga lähedal. Kolleegiumi arvates ei ole eksperdiarvamus vastuoluline. Hageja kaebusest ka ei selgu, milles see vastuolulisus seisneb. Hageja ei ole maakohtus taotlenud kordusekspertiisi läbiviimist. Ebaõiged on ka hageja poolt apellatsioonkaebuse punktis 2.8 ja 2.9 toodud väited, mille kohaselt ei ole ekspert arvesse võtnud hinnangu andmisel kostja poolt peale hagiavalduse esitamist tehtud töid vaidlusaluse elektriliini osas ja kohtu kaalutlused ekspert R. Roasto erapooletuse või usaldatavuse osas ei ole põhjendatud. Ekspertiisiaktist nähtub, et ekspert käis kohal Xxxxxx xxx x 05.06.2008 ja vaidlus puudub selle, et selleks ajaks olid kõik tööd juba kostja poolt lõpetatud. Hageja väide on eksitav, kuna ekspertiisiaktist nähtub, et samal ajal oli kohal ka hageja Aare Pernik ja seega oli talle teada aeg, millal ekspert kohal käis (t.l. 197, I kd). Kaebuse punktist 2.9 ei selgu, miks ekspert hageja nägemust mööda ei olnud erapooletu või usaldatav ekspertarvamuse andmisel. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid R. Roastu eksperdiks määramisele. Maakohus on põhjendatult jätnud tõenditena arvestamata hageja poolt esitatud spetsialistide Aleksei Sjusjukalovi ja Sergei Vertsinski arvamused ja seda piisavalt põhjendanud. Kaebuses toodud väited ei anna alust nimetatud tõenditele teistsugust hinnangut anda. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme vaidluse lahendamisel. AÕSRS §

15 lg 1 ls 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja maa esmakinnistamine on toimunud enne 01.04.1999.a (maa esmakinnistamine toimus 24.09.1997.a) ning et vaidlusalune elektriõhuliin on rajatud enne maa esmakinnistamist. Nimetatud faktiliste asjaolude osas puudus poolte vahel ka vaidlus. Hagiavaldusest nähtub, et vaidlusalune elektriõhuliin oli olemas ja kulges üle Xxxxxx xxx x krundi juba siis, kui tema omandas sellel krundil asuva hoone, s.o vähemalt 1980. aastal. Kolleegium nõustub kostja väidetega, mille kohaselt AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas vaidlusalune elektriõhuliin rajati tegelikult veelgi varem. Maakohus on põhjendatult leidnud, et AÕSRS § 152 lg 1 sätte kohaldamise tingimuseks on üksnes tehnorajatise püstitamine enne maa esmakinnistamist ja enne 01.04.1999.a ning et enne maa esmakinnistamist, kui maa esmakinnistamine on toimunud enne 01.04.1999, püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimise tingimuseks ei ole tehnorajatise püstitamise õigusliku aluse olemasolu. Maakohus on õigesti viidanud ka Riigikohtu lahendile 3-2-1-14-06, kus märgitakse, et kuna 1. jaanuarist

12(14)

2003. a kehtivas redaktsioonis AÕSRS § 152 lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne 1. aprilli 1999. a, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole hageja viitamine apellatsioonkaebuses Riigikohtu lahendile 3-4-1-3-04. Asjakohane on vastustaja seisukoht, mille kohaselt lähtudes Riigikohtu otsuse punktidest 36-38 ning otsuse resolutsiooni punktist 1 kehtestati AÕSRS § 152 lg 4 (jõustus 26.03.2007), mis annab kinnisasja omanikule õiguse nõuda tehnorajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnorajatise ümberpaigutamise kulud. Seetõttu ei ole õige väide nagu võimaldaks AÕSRS § 152 nõuda tehnorajatise kõrvaldamist üksnes juhul, kui tehnorajatist ei kasutata eesmärgipäraselt. Eelnevast tulenevalt ei oma apellatsioonkaebuse punktis 2.15 tsiteeritud Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-4-1-3-04 käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Seetõttu ei ole põhjendanud ka hageja etteheide maakohtule Riigikohtu seisukohtade arvestamata jätmise kohta. Apellatsioonkaebuses on hageja toonud esile asjaolusid, mida pole esitatud hagiavalduses või selle täpsustustes. Kaebuses tugineb hageja asjaolule, mille kohaselt peab talumiskohustust olema võimalik vaidlustada ka siis, kui kinnistu omanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist ja tehnorajatist oleks võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Selline regulatsioon võimaldaks paindlikult lahendada juhtumid, mil kinnistu omanik leiab, et tema õigusi kahjustatakse ebaproportsionaalselt. See seisukoht tuleneb Riigikohtu lahendist 3-4-1-3-04 ja kolleegium nõustub sellega. Kuid antud tsiviilasjas ei ole hageja hagiavalduses sellele tuginenud ega selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud, mis võimaldanuks maakohtul anda hinnangut. . Antud asjas esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et vaidlusaluse elektriõhuliini talumiskohustus takistaks kinnistu sihipärast kasutamist ja et kinnistu omanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt AÕSRS § 152 lg 2 kohaldamiseks puudub käesoleval juhul vajadus, kuivõrd hageja talumiskohustus tuleneb sama paragrahvi esimesest lõikest. AÕSRS § 152 lg 2 sätestab talumiskohustuse tekkimise tingimused juhuks, kui lõike 1 alusel talumiskohustus puudub, s.t juhuks, kui tehnorajatis on püstitatud küll enne 01.04.1999, kui mitte enne maa esmakinnistamist. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Maakohus ei pidanud vaidluse lahendamisel tuginema AÕS §-le 1581 lg 2. Vaidlusaluse elektriõhuliini puhul on tegemist olemasoleva ning enne 01.04.1999.a püstitatud tehnorajatisega, siis kuulub antud juhul kohaldamisele AÕSRS § 152. Elektriõhuliin on ohutu ja vastab õigusaktides sätestatud nõuetele ning hagejal on vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes AÕSRS § 152 lg 1 ls 1 tulenev talumiskohustus. Seetõttu puudub hagejal ka seaduslik alus nõuda elektriõhuliini ümberpaigutamist kostja kulul. Kolleegium leiab, et maakohus on menetluskulud jätnud põhjendatult hageja kanda. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse punktis 2.19 esitatud väide, mille kohaselt nagu oleks kostja oma tegevusega hagiavaldust osaliselt tunnistanud, mistõttu pidanuks kohus jätma poolte menetluskulud nende enda kanda. Kolleegium nõustub kostja väidetega, mille kohaselt on kostja pärast hagiavalduse esitamist vahetanud välja üksnes õhuliini masti, mis paikneb hageja kinnistu lähedal, kuid kinnistu piiridest väljaspool (hageja kinnistul ei paikne ühtegi õhuliini masti). Hageja ei ole esitanud nõuet õhuliini masti vahetamiseks või selle ohtlikkuse tuvastamiseks, siis ei saa seda tegevust käsitleda hagi osalise rahuldamisena.

13(14)

Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava ostuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta hageja TsMS § 171 lg 1 alusel Aare Perniku kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.