Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-14-06 Tartu, 26. oktoober 2006. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu R. L, U. S ja H. L hagi M. A, OÜ S, MTÜ K, OÜ J ja OÜ R vastu reaalservituutide seadmiseks ja juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavale teele ning kahju hüvitamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-320/2005 U. S ja R. L kassatsioonkaebus M. A kassatsioonkaebus Hagejad U. S (isikukood xxxxxxxxxxx), R. L (isikukood xxxxxxxxxxx) ja H. L (isikukood xxxxxxxxxxx) ning R. L ja H. L esindaja vandeadvokaat Leanika Tamm Kostjad M. A (isikukood xxxxxxxxxxx), OÜ R (registrikood xxxxxxxx), MTÜ K (registrikood xxxxxxxx), OÜ S (registrikood xxxxxxxx) ja OÜ J (registrikood xxxxxxxx) 28. august 2006. a
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. juuni 2005. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagejate nõuded veevarustus- ja kanalisatsioonitorustiku kasutamiseks tehnorajatiste reaalservituutide seadmiseks ja kahju hüvitamiseks ning keldrisse juurdepääsu reaalservituudi seadmiseks.
2.Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
3.
EhS § 14 lg 1Ehitusprojekti koostamine ja projekti kontrollimine
Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.U. S ja R. L kassatsioonkaebus rahuldada.
5.M. A kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.Tagastada A. L 16. detsembril 2005. a U. S ja R. L kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R. L (edaspidi hageja I), U. S (edaspidi hageja II) ja H. L (edaspidi hageja III) esitasid Tartu Maakohtule hagi M. A (edaspidi kostja I), OÜ S (edaspidi kostja II), MTÜ K (edaspidi kostja III), OÜ J (edaspidi kostja IV) ja OÜ R (edaspidi kostja V) vastu, milles taotlesid tehnorajatiste reaalservituutide seadmist veevarustus- ja kanalisatsioonitorustiku kasutamiseks, reaalservituudi seadmist juurdepääsuks keldrisse, juurdepääsu määramist avalikult kasutatavale teele ning veetoru ebaseadusliku läbilõikamisega tekitatud kahju hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt toimub Tartus Xxxxxx xx kinnistul paikneva elamu veevarustus läbi kinnistute
Xxxxxxxx x ja Xxxxxxxx x, x asuvate hoonete. Veevarustussüsteem saab alguse kinnistult Xxxxxxxx x, kus paikneb liitumispunkt, läbib kinnistut Xxxxxxxx x, x ja lõpeb kinnistul Xxxxxx xx. Veevarustussüsteem on selliselt varem ehitatud ning Xxxxxx xx omanik on selle kokkuleppel Tartu Linnavalitsusega ja Xxxxxxxx x, x omaniku esindajaga rekonstrueerinud. Xxxxxx xx on sõlminud veeostu vahenduslepingu Tartu linna eluruumide haldamise asutusega. 3. veebruaril 2004. a katkes veevarustus Xxxxxx xx elamus, kuna Xxxxxxxx x asuv Xxxxxx xx kinnistut veega varustav veetoru lõigati läbi. Hagejad leidsid, et kostja 1 on oma õigusvastase tegevusega tekitanud hagejatele kahju, mille tulemusena on muutunud kinnistul Xxxxxx xx elavate isikute normaalne elutegevus võimatuks. Hagiavalduse täienduste kohaselt puudub hagejate kaasomandis olevalt kinnistult Xxxxxx xx juurdepääs avalikule teele, mistõttu tuleb hageja III korteriomandi kasuks seada jalgteeservituut läbi kostjate kinnisasjade. Samuti puudub hagejatel juurdepääs enda kinnistul asuvale keldrile, seega tuleb seada keldrisse juurdepääsu reaalservituut kostja I kinnisasjale. Hagejate täpsustatud kahjunõude järgi tuleb kostjal I hüvitada hagejatele veetoru taastamise kulutused, veega varustamine veekatkestuse ajal ning vee transpordikulud, kokku 19 982 krooni 65 senti.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole hagejad tõendanud vaidlusaluse veevarustustorustiku ehitamist õiguslikul alusel ja kuulumist hagejatele. Vaidlusalune veetoru kuulub kinnistule Xxxxxxxx x, x, mitte hagejatele. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg l kohaselt on veevarustustorustiku talumise kohustus üksnes juhul, kui tegemist on õiguslikul alusel ehitatud tehnorajatisega. Kuna tegemist on hagejate omavoliliselt ja õigusliku aluseta ehitatud veetoruga ning loodud veeühendusega, ei ole hagejatel õigust tugineda sellele sättele. Kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et Xxxxxxxx x, x ei ole koormatud reaalservituudiga ega ka isikliku kasutusõigusega. Veehaarde sisend paikneb kinnistul Xxxxxxxx x ning sealt torustikud hargnevad. AS-i Tartu Veevärk liitumispunkt on siduv üksnes kinnistule Xxxxxxxx x, mitte aga kinnistutele Xxxxxxxx x, x ja Xxxxxx xx. Edasine vee jagamine saab toimuda üksnes kinnistu Xxxxxxxx x nõusolekul ja ehitamine kohaliku omavalitsuse loal. Kostja I oli teadlik, et kinnistu Xxxxxx xx võtab kinnistult Xxxxxxxx x üle kinnistu Xxxxxxxx x, x ebaseaduslikult ehitatud veetoru ja veeühenduse kaudu vett. Kostja I tegi hagejatele ettepaneku ühiselt liituda AS-iga Tartu Veevärk vee- ja kanalisatsiooniteenuse ostmiseks. Sellest hagejad keeldusid. Hagejad teadsid, et kostja teatatud ajal veeühendus katkestatakse ning kostja eemaldab talle kuuluva veetoru. Samad vastuväited esitas kostja ka tehnorajatise reaalservituudi seadmise kohta kanalisatsioonitorustiku kasutamiseks. Kostja I leidis, et hageja III ei ole õiguslikult põhjendanud, millel põhineb tema väidetav õigus nõuda jalgteeservituudi seadmist kinnistu Xxxxxxxx x, x esimese korruse katusele. Samuti ei ole hagejad põhjendanud, millisest seadusest tulenevalt on neil õigus nõuda reaalservituuti pääsuks keldrisse, koormates Xxxxxxxx x, x kinnistut. Kuna kahju hüvitamise eelduseks olevad obligatoorsed tingimused puuduvad, ei ole hagejatel õigus nõuda kahju hüvitamist.
3.Kostjad II, III, IV ja V leidsid, et veetoru üle Xxxxxxxx x krundi on rajatud õigusliku aluseta ja kuulub maatüki olulise osana Xxxxxxxx x omanikele. Hagejad ei ole omandiõigust
veevarustustorustikule tõendanud. Samuti leidsid kostjad, et hagejal III puudub nõudeõigus jalgteeservituudi seadmiseks ning kostjate kohustamiseks servituudi kasutamise lepingu sõlmimiseks.
4.Tartu Maakohus jättis 16. juuni 2005. a otsusega rahuldamata hagi kostja I vastu veevarustus- ja kanalisatsioonitorustiku tehnorajatiste reaalservituutide seadmiseks ja keldrisse juurdepääsu reaalservituudi seadmiseks ning kahju hüvitamiseks, samuti hagi kostja II vastu tehnorajatise reaalservituudi seadmiseks veevarustustoru kasutamiseks. Kohus rahuldas hageja III hagi kostjate vastu jalgteeservituudi seadmiseks. Kohus tuvastas, et korteriomandi Xxxxxxxx x omanikuna on kinnistusraamatusse sisse kantud kostja II, korteriomandi Xxxxxx xx-x omanik on hageja III, korteriomandi Xxxxxx xx-x omanik on hageja I ning korteriomandi Xxxxxx xx-x omanik on hageja II, aga kinnistu Xxxxxxxx x, x omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja I. Nimetatud kinnisasjad on naaberkinnisasjad. Hagejate väitel on elamu Xxxxxx xx veetoru kulgenud läbi Xxxxxxxx x, x hoone ruumide ja ühendatud Xxxxxxxx x asuvasse liitumispunkti. Maakohtu otsuse kohaselt on asja lahendamisel olulise tähtsusega küsimus, kas vaidlusalused rajatised on püstitatud õiguslikul alusel või mitte. AÕSRS § 152 lg 1 kohaselt on kinnistu omanikul tehnorajatise talumise kohutus üksnes juhul, kui tegemist on õiguslikul alusel ehitatud tehnorajatisega. Õigusliku aluseta ehitatud tehnorajatise omanikul ei ole õigust servituudile kehtinud AÕSRS § 152 lg 1 ega ka kehtiva AÕSRS § 153 lg 1 alusel. Selline tehnorajatis on AÕSRS § 14 lg 1 alusel maa oluline osa, mis kuulub maa omanikule. Maakohus leidis, et kuna ei ole tõendatud, et Xxxxxx xx teenindav veevarustustorustik oleks enne 1999. aasta 1. aprilli või 2001. aastal püstitatud õiguslikul alusel, siis ei ole Xxxxxxxx x ja x, x omanikel selle talumise kohustust. Samuti ei saa rahuldada hagi servituudi seadmiseks kanalisatsioonitorustiku talumiseks enne selle seadustamist ja nõuetekohase dokumentatsiooni esitamist. Kuna veetorustik püstitati õigusliku aluseta, puudub hagejatel õigus nõuda kahju hüvitamist. Kohus leidis, et juurdepääsu tagamist omanikule tema oma kinnisasjal asuvale keldrile kohtuotsuse alusel tekkiva reaalservituudiga ei näe ette ükski seadus. Kui hagejate huvi ulatub Xxxxxx xx kinnistu maa all asuvatele keldritele, tuleb neil vastav juurdepääs keldritele rajada läbi oma kinnisasja. Maakohus leidis, et kuna Xxxxxx xx krundilt puudub vahetu juurdepääs avalikule teele, siis on põhjendatud hageja III nõue juurdepääsuks avalikule teele üle võõra kinnisasja ja see tuleb rahuldada. Kohus mõistis valitseva kinnisasja omanikult välja juurdepääsutee kasutamise iga-aastase tasu teenivate kinnisasjade omanike kasuks. Samuti rahuldas kohus hageja III nõude kanda kinnistusraamatusse märkus tähtajatu juurdepääsu kohta avalikult kasutatavale tänavale jalgteena.
5.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii kostja I kui ka hagejad. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati hageja nõue juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavale teele üle kostja kinnistu, ja jätta juurdepääsu nõue rahuldamata. Hagejad palusid maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning rahuldada nende nõuded servituutide seadmiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks, kostja I kohustamiseks sõlmida servituutide kasutamise lepingud
ning veetoru ebaseadusliku läbilõikamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 17. novembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna ei ole tõendatud Xxxxxx xx teenindava veevarustus- ja kanalisatsioonitorustiku õiguslikul alusel püstitamine enne 1999. aasta 1. aprilli või 2001. aastal, ei tulene kinnistute Xxxxxxxx x ja Xxxxxxxx x, x omanikele seadusest kohustust neid taluda. Seetõttu puudub vajadus hinnata, kas torustik läbib eluruume või mitte ja kas tehnorajatis takistab omanikul kinnisasja kasutamist. Samuti puudub vajadus tuvastada, kas on võimalik seadustada Xxxxxx xx omaniku omavoliliselt rajatud veevarustus- ja kanalisatsioonitorustik. Maakohus jättis õigesti rahuldamata hagejate kahjunõude kostja I vastu. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis õigesti rahuldamata hagejate nõude keldrisse pääsu servituudi seadmiseks, kuna kohtul puudub seadusest tulenev alus sellise servituudi seadmiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kohus ei saa kohustada pooli sõlmima servituudi kasutamise lepingut. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldas maakohus õigesti hagi juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavale teele. Kohtuotsuse kohaselt tuleb vaidlused kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks lahendada poolte huvide kaalumise teel. Arvestades ühelt poolt Xxxxxxxx x, x kinnistu omaniku huvi privaatsuse tagamisele ning teiselt poolt Xxxxxx xx-x korteriomanikul avalikule teele vahetu juurdepääsu puudumist ja asjaolu, et juurdepääsu rajamine või taastamine nõuaks suuri kulutusi, on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja III omandis olevale korteriomandile tuleb määrata juurdepääs avalikult kasutatavale tänavale läbi Xxxxxxxx x, x ja Xxxxxxxx x asuvate kinnisasjade.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad I ja II paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega nende apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud jätnud arvestamata, et veevarustus- ja kanalisatsioonitorustik on aastakümneid olnud Xxxxxxxx x, x ja Xxxxxx xx kinnistul ühine ning leidnud ekslikult, et 2001. a märtsis�aprillis rajasid hagejad uue veevarustus- ja kanalisatsioonitorustiku ega taastanud vana. Sellest järeldusest tulenevalt on kohtud vääralt kohaldanud AÕSRS § 153 lg 1 ning analüüsinud seda, kas tehnorajatise püstitamiseks 2001. aasta märtsis-aprillis oli õiguslik alus või mitte. Hagejate hinnangul ei olnud tegemist ehitamisega kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 39 tähenduses, mistõttu ei olnud vajalik ehitusprojekt ega ehitusluba. Vaidluse lahendamisel oleks tulnud kohaldada AÕSRS § 152 lg-t 1, mis sätestab kinnisasja omanikule enne 1. aprilli 1999. a püstitatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse, sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte, samuti sõltumata sellest, kas enne 1. aprilli 1999. a oli tehnorajatise püstitamiseks õiguslik alus. Hagejad leiavad, et neil on õigus nõuda servituudi kandmist kinnistusraamatusse olemasoleva asjaõiguse kaitseks. Kohus saab kohustada pooli sõlmima servituudi kasutamise lepingut asjaõigusseaduse (AÕS) § 140
ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel. Hagejad leiavad kassatsioonkaebuses, et kuna valitseva ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokkuleppel seada asjaõigusseaduses käsitlemata reaalservituute, mis vastavad reaalservituudi kriteeriumidele ning ei ole vastuolus seadusega, on võimalik seada servituut naaberkinnisasjale, tagamaks juurdepääs hagejate kinnistul asuvale keldrile. Hagejate nõue reaalservituudi seadmiseks vastab AÕS §-s 172 sätestatud reaalservituudi mõistele ja on kooskõlas selle sätte mõttega, mistõttu pole takistatud sellise servituudi seadmine kohtuotsusega. Kuivõrd hagejad leiavad, et 2001. aastal ei püstitatud uut tehnorajatist ning AÕSRS § 152 lg 1 alusel oli kostjal I seadusest tulenev tehnorajatise talumise kohustus, on kostja veetoru läbi lõigates rikkunud enda kohustust taluda tehnorajatist ja tekitanud hagejatele kahju. Hagejatele põhjustatud kulutused tuleb kostjal hüvitada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel.
8.Kostjad II, III, IV ja V leiavad, et hagejate kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Kohtud on õigesti leidnud, et tegemist oli tehnorajatise püstitamise, mitte taastamisega. Asjas tuvastati, et vaidlusalust veetorustikku ei kasutatud vähemalt 1991. aastast, 10 aastat kasutamata torustiku asendamine uuega ei ole tehnorajatise taastamine, vaid on uue torustiku püstitamine. Hagejate eeldus, et AÕSRS § 152 lg 1 sätestab kinnisasja omanikule enne 1. aprilli 1999. a püstitatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse sõltumata sellest, kas enne 1. aprilli 1999. a oli tehnorajatise püstitamiseks õiguslik alus, on väär. AÕSRS § 14 järgi on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa, mis on maaga püsivas ühenduses, AÕS § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maatüki oluline osa kuulub maatüki omanikule, seega ei teki AÕSRS § 152 lgs 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustust.
9.Kostja I leiab, et hagejate kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Kohtud on õigesti leidnud, et asja lahendamiseks on oluline, kas vaidlusalused rajatised on rajatud õiguslikul alusel või mitte. Samuti on kohtud õigesti leidnud, et tegemist oli tehnorajatise püstitamise, mitte taastamisega. Tehnorajatise reaalservituudi seadmist kanalisatsioonitorustiku kasutamiseks ei ole hagejad põhjendanud. Sellise reaalservituudi seadmiseks puudub õiguslik alus. Hagejad ei ole põhjendanud, millisest seadusest tulenevalt peaks kohus kohustama kostjat seadma reaalservituuti enda kinnisasjal olevatesse ruumidesse pääsemiseks. Vaatamata asjaolule, et need ruumid jäävad Xxxxxx xx hoone alla, ei ole need ruumid kunagi kuulunud Xxxxxx xx hoone koosseisu, tegemist on Xxxxxxxx x, x ruumidega. Hagejatel ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist seoses veevarustustoru eemaldamisega Xxxxxxxx x, x kinnistult. Kahju hüvitamise eelduseks olevad obligatoorsed tingimused puuduvad.
10.Kostja I palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati hageja III nõue juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavale teele üle kostja kinnistu Xxxxxxxx x, x. Ringkonnakohus ei ole hageja juurdepääsunõude rahuldamisel arvestanud, et olukord, kus hagejal puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele, ei ole tekkinud kostja tahtel. Kostja leiab, et kinnisasja kitsenduste seadmisel peab kohus eelnevalt hindama, kas olemasolev olukord on tekkinud
õiguslikul alusel või mitte. Kuna ümberehitused, mille käigus suleti hageja III korteri Xxxxxx tänava sissepääs, on tehtud õigusliku aluseta, ei ole põhjendatud juurdepääsu määramine kohtuotsustes nimetatud asjaoludel. Vajalik juurdepääs avalikule teele on hagejale tagatud Tartu Linnavalitsuse
24.septembri 1996. a korraldusega nr 1737, millest nähtuvalt peab krundile Xxxxxx xx tagama juurdepääsu Xxxxxx xx.
11.Hageja III leiab, et kostja kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Kostja ei ole viidanud, millist materiaalõiguse normi on kohtud valesti kohaldanud. Ringkonnakohus on asja lahendamisel arvestanud nii valitseva kui ka teeniva kinnisasja omanike huve ning kitsenduse vajalikkuse proportsionaalsust teeniva kinnisasja omaniku huvide piiramisega, täites igakülgselt AÕS § 156 lg 1 nõudeid. Kohus ei pidanud kohaldama AÕS § 156 lg-t 3.
12.Riigikohtu 6. märtsi 2006. a istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde.
13.Asja läbi vaadanud tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 3. mai 2006. a määrusega asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule läbivaatamiseks. 28. augustil 2006. a toimunud kohtuistungile pooled ei ilmunud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692 lg 5 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hagejate nõuded veevarustus- ja kanalisatsioonitorustiku kasutamiseks tehnorajatiste reaalservituutide seadmiseks, veetorustiku sulgemisega (läbilõikamisega) tekitatud kahju hüvitamiseks ja keldrisse juurdepääsu reaalservituudi seadmiseks. Juurdepääsutee (jalgtee) määramise osas tuleb kohtuotsused jätta muutmata. Tühistatud osas saadab Riigikohus asja TsMS § 691 p 4 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule.
15.Esmalt analüüsib kolleegium hagejate nõudeid seada tehnorajatiste reaalservituudid veevarustusja kanalisatsioonitorustiku kasutamiseks ning kahju hüvitamiseks (I). Seejärel hindab kolleegium hagejate nõudeid keldrisse juurdepääsu reaalservituudi seadmiseks (II) ja juurdepääsu määramiseks
(III).
I
16.Maa- ja ringkonnakohtu otsuste kohaselt on asja lahendamisel olulise tähtsusega järgmised küsimused: kas vaidlusalused rajatised � vee- ja kanalisatsioonitorustik � olid püstitatud õiguslikul alusel või mitte ja kas AÕSRS § 152 lg 1 kohaselt on kinnistu omanikul tehnorajatise talumise kohutus üksnes juhul, kui on tegemist õiguslikul alusel ehitatud tehnorajatisega. Kohtud lugesid tõendatuks, et Tartus Xxxxxx xx asuval hoonel ei olnud veevarustust vähemalt alates 1991. aastast, st see oli kas püsivalt kasutusest väljalangenud või ei olnud pikka aega sihtotstarbeliselt kasutusel. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud vaidlusaluse veevarustustorustiku õiguslikul alusel püstitamine enne 1999. aasta 1. aprilli või 2001. aastal. Sellest järeldas maakohus, et 2001. aasta märtsis�aprillis ehitati veevarustustorustik PES § 39 tähenduses ning kohaldada ei tule veevarustustorustiku püstitamise ajal kehtinud AÕSRS § 152 ja § 153. Kanalisatsioonitorustiku kohta
leidis maakohus, et kuna tegemist on aastaid toiminud kanalisatsioonitoruga, on selle seadustamisel ja nõuetekohase dokumentatsiooni esitamisel hagejatel õigus nõuda servituudi seadmist selle talumiseks AÕSRS § 153 lg 1 järgi. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, korrates põhjendustes sisuliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
17.Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg 4 kohaselt tuli otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Vastavalt sama paragrahvi 6. lõikele pidi ringkonnakohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Sama tuleneb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 654 lg-test 4 ja 5. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada, et kohtud ei ole õigesti tõlgendanud AÕSRS § 152 lgt 1 enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse osas. Vastavalt AÕSRS § 152 lg-le 1 (alates 1. jaanuarist 2003. a kehtivas redaktsioonis) on omanik kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama teha tehnorajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Kuna 1. jaanuarist 2003. a kehtivas redaktsioonis AÕSRS § 152 lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne 1. aprilli 1999. a, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Kohtute järeldus, et kostjad ei pea taluma tehnorajatist seetõttu, et hagejad pole tõendanud tehnorajatise püstitamist õiguslikul alusel enne 1. aprilli 1999. a, ei ole kooskõlas seadusega. Samas tuleb talumiskohustuse olemasolu tuvastamisel arvestada ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. aprilli 2004. a otsusega asjas nr 3-4-1-3-04 (RT III 2004, 13, 160), millega tunnistati AÕSRS § 152 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Samuti tunnistati viidatud otsusega kehtetuks AÕSRS § 154 lg 2 (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. mai 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-43-06 (RT III 2006, 21, 196) p 16).
18.Kolleegium märgib kõigepealt seda, et asjas vaidlevad pooled kahe eraldi tehnorajatise, s.o veevarustustorustiku ja kanalisatsioonitorustiku talumiskohustuse ja reaalservituutide seadmise üle. Nii on hagejad ka hagi täienduses 7. aprillist 2004. a taotlenud kahele nimetatud tehnorajatisele talumiskohustuse sätestamiseks servituutide seadmist.
19.Kolleegium käsitleb esmalt veetorustiku talumiskohustusega ja reaalservituudi seadmisega seonduvat. Kohtud on veetorustiku talumiskohustuse puudumist põhjendanud sellega, et hagejad ei ole tõendanud, et veetorustik püstitati 2001. aastal õiguslikul alusel. Hagejad leiavad, et 2001. aastal taastati Xxxxxx xx veega varustamine, s.o varasemalt olemas olnud torud vahetati uute vastu.
Kostjad toetuvad asjaolule, et Xxxxxx xx veevarustus ei olnud 2001. aastani pikka aega kasutusel ja tegemist oli uue veetoru paigaldamisega, mille õiguslikku alust ei ole hagejad tõendanud. Maakohus on poolte esitatu põhjal tuvastanud, et Xxxxxx xx veevarustus taastati Xxxxxxxx x kinnistu baasil 2001. a märtsis või aprillis ja kuna Xxxxxx xx hoonel ei olnud veevarustust vähemalt alates 1991. aastast (s.t see ei olnud püsivalt kasutusel või ei olnud pikka aega kasutusel sihtotstarbeliselt), siis on hagejate poolt veetoru taastamine käsitatav uue veetoru ja veeühenduse ehitamisena kehtinud PES § 39 tähenduses. Ringkonnakohus on kinnitanud maakohtu tuvastatut ja ka järeldusi. Selline kohtute seisukoht on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema seisukohaga, mille kohaselt tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud rajatist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 (RT III 2002, 17, 198) p 8, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 26. novembri 2003. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-71-03 (RT III 2003, 36, 373)). Tõendavaks asjaoluks, et veetorustik rajati 2001. a õigusliku aluseta, peab maakohus seda, et enne veetorustiku rajamist 2001. a oli Xxxxxxxx x, x maa juba 26. aprillil 2000. a kinnistatud ja veetorustiku rajamiseks oli vajalik võõral maal ehitise omamist võimaldav asjaõigus. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses seda maakohtu seisukohta muutnud. Kolleegium nõustub kohtute nimetatud seisukohaga, sest AÕSRS § 152 lg 2 järgi on alates 1999. aasta 1. aprillist tehnorajatise püstitamiseks võõrale kinnisasjale nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudiga või isikliku kasutusõigusega. Kolleegium selgitab täpsustavalt, et AÕSRS § 152 lg 2 teeb vahet tehnorajatise püstitamise õiguslikes eeldustes sõltuvalt sellest, kas tehnorajatist tahetakse selliselt püstitada kinnistatud maale või veel kinnistamata maale. Veel kinnistamata maale või riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluvale maale tehnorajatise püstitamiseks piisab lihtkirjalikust või notariaalsest kokkuleppest maa omanikuga. AÕSRS § 153 lg 1 järgi on pärast 1999. aasta 1. aprilli õiguslikul alusel püstitatud tehnorajatise omanikul õigus nõuda 10 aasta jooksul alates tehnorajatisega seotud maa kandmisest kinnistusraamatusse kas reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmist tehnorajatise talumise kohustuse sätestamiseks. Kolleegium leiab, et AÕSRS § 152 lg-st 2 koostoimes § 153 lg-ga 1 tuleneb, et reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmist AÕSRS § 153 lg 1 alusel saab nõuda ainult see tehnorajatise omanik, kelle tehnorajatis on püstitud õiguslikul alusel pärast 1999. aasta 1. aprilli veel kinnistamata või riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvale maale. Teisiti öeldes juba kinnistatud võõrale maale alates 1999. a 1. aprillist püstitatud tehnorajatisele ei saa nõuda ainuüksi AÕSRS § 153 lg 1 alusel reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmist. Kolleegium märgib, et tehnorajatise reaalservituudi seadmise nõude rahuldamata jätmisel on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus jättis hagi rahuldamata üksnes kostjate I ja II vastu. Xxxxxxxx x maja korteriomandi omanikena oli 6. jaanuaril 2005. a kinnistusraamatusse kantud lisaks kostjale II ka kostjad III, IV ja V (II kd, tlk-d 177�186). Nimetatud isikud on korteriomandi omanikena Xxxxxxxx x asuva hoone juurde kuuluva maatüki kaasomanikud ja seetõttu puudutab veetorustiku talumiseks reaalservituudi seadmine otseselt kõigi Xxxxxxxx x
korteriomandi omanike õigusi.
20.Eeltoodu jätkuna peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2004. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04 (RT III 2005, 1, 7), milles kolleegium muu hulgas märkis, et seadus õigustab vee ärajuhtimiseks rajama tehnorajatisena trassi läbi teise isiku kinnisasja. Nimelt peab kinnisasja omanik ehitusseaduse (EhS) § 14 lg 1 järgi lubama ehitada oma kinnisasjale tehnovõrke ja -rajatisi, kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Nimetatud sättes on tehnovõrgu või rajatisena loetletud ka veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku. Seega on hagejatel õigus nimetatud sättele tuginedes ja seal ettenähtud tingimuste täitmisel viia kostjate kinnisasjadest läbi veetorustik, eelkõige selle võimalikuks ühendamiseks ühisveevärgiga, nõudes selleks eelnevalt vastavalt AÕSRS § 152 lg-le 2 õiglastel tingimustel reaalservituudi seadmist. Teisiti öeldes juba kinnistatud maale saab alates 1. jaanuarist 2003. a, s.o ehitusseaduse jõustumisest püstitada tehnorajatisi ja nõuda reaalservituuti EhS § 14 lg 1 alusel koostoimes AÕSRS § 153 lg-ga 1. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama pooltele õiguslikku olukorda ja andma neile võimaluse sellele vastavalt muuta vajadusel hagi. Asjaolu, et veetorustik on juba faktiliselt olemas, ei takista nõudmast veetorustiku servituuti EhS § 14 lg 1 alusel koostoimes AÕSRS § 152 lg-ga 2 ja AÕSRS § 153 lg-ga 1.
21.Hagejad on taotlenud ka reaalservituudi seadmist kanalisatsioonitorustiku talumiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kanalisatsioonitorustik oli rajatud enne 1. aprilli 1999. a ja veetorustiku taastamisega 2001. aastal ei tehtud kanalisatsioonitorustikuga seotud töid. AÕSRS § 152 lg 1 järgi on kinnisasja omanik kohustatud tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatist taluma sõltumata õigusliku aluse olemasolust (vt ka käesoleva otsuse p 17). Kolleegium leiab, et AÕSRS § 152 lg 1 ei anna küll õigust reaalservituudiks, kuid paneb koormatava kinnisasja omanikule talumiskohustuse, mille saab kolmandate isikute suhtes AÕS § 141 lg 3 alusel teha kehtivaks kinnistusraamatusse kandmisega. Kolleegium leiab, et ebatäpne on kohtute seisukoht, et tehnorajatise talumise kohustuse sätestamiseks on vajalik nõutava dokumentatsiooni olemasolu, mis võimaldaks täpselt kindlaks määrata tehnorajatise kui reaalservituudi olulise osa kulgemist ja asukohta võõral kinnistul. Kolleegium märgib, et tehnorajatise kohta võimalikult täpse dokumentatsiooni esitamine on küll soovitav, sest see aitaks vältida edaspidiseid võimalikke vaidlusi näiteks tehnorajatise hooldusega seoses. Samas selle puudumine ei saa olla takistuseks talumiskohustuse seadmisel, sest AÕSRS § 152 lg 1 sätestab talumiskohustuse ka õigusliku aluseta püstitatud tehnorajatiste suhtes. Seetõttu kolleegium leiab, et enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnorajatise olemasolu saab tõendada kõigi tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega.
22.Kui asja uuel läbivaatamisel otsustab kohus rahuldada hagid tehnorajatiste talumiseks (reaalservituudi seadmine, talumiskohustuse kinnistusraamatusse kandmine) siis tuleb juhul, kui tehnorajatise talumiseks kohustatud kinnisasja omanik seda nõuab, otsustada ka tasu suurus
tehnorajatise talumise eest vastavalt AÕSRS §-le 154.
23.Asjas esitatud kahjuhüvitusnõude kohta märgib kolleegium, et asjaoludest nähtuvalt esitasid hagejad nõude seoses sellega, et kostja I sulges (lõikas läbi) veetoru ja ei lubanud hagejaid Xxxxxxxx x, x ruumidesse, et kontrollida veetorustiku seisukorda. Nimetatud asjaolude tõendatuse korral saab kostja käitumist kvalifitseerida muu hulgas ka hagejate valduse ja kasutuse rikkumisena. Sellest tulenevaid võimalikke kahjunõudeid on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud oma 13. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05 (RT III 2005, 23, 244), mille p-s 20 märkis kolleegium, et valdus on deliktiõiguslikult kaitstud õigushüve VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. II
24.Kohtud on õigesti leidnud, et juurdepääsu tagamist omanikule tema enda kinnisasjal asuvatele ruumidele kohtuotsuse alusel tekkiva reaalservituudiga seadus ette ei näe. AÕS § 1 kohaselt on asjaõigusseaduse ülesandeks sätestada asjaõigused, nende sisu, tekkimine ja lõppemine. Samuti on asjaõigusseadus aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele. AÕS § 178 lg 1 järgi määratakse reaalservituudi sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei saa sundida pooli reaalservituudi seadmise lepingut sõlmima, kui puudub seadusest tulenev kohustus lepingu sõlmimiseks või kui on võimalik tekkinud olukord lahendada kinnistut koormamata.
25.Kolleegium leiab, et omaniku enda kinnisasjal asuvatele ruumidele juurdepääsu nõude lahendamisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §-st 156, mis reguleerib juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. AÕS § 156 lg-st 1 tuleneb, et kui pooled ei saavuta kokkulepet juurdepääsu asukohas, kasutamise tähtajas ja tasus, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu puudumine juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8505 (RT III 2005, 30, 304)). Lisaks on juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks asjaolu, et senine ühendus avalikult kasutatava teega ei katkenud juurdepääsuõigust taotleva kinnisasja omaniku tahtel (AÕS § 156 lg 3). Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel kontrollima, kas AÕS § 156 kohaldamise eeldused on täidetud.
26.Kuna kostja I on esitanud vastuväite, et ruumid, millesse juurdepääsu läbi tema kinnistu nõutakse, kuuluvad tema, mitte hagejate omandisse, siis on ringkonnakohus iseenesest õigesti leidnud, et eelkõige tuleb lahendada keldri omandiõiguse küsimus. Samas rikkus ringkonnakohus enne
1.jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 171 lg-s 1 sätestatud nõuet, et kohus tagab menetlusosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse, ja samuti sama seaduse paragrahvi 231 lg-t 4, mille järgi otsuse põhjendavas osas märgitakse muu hulgas kohtu tuvastatud asjaolud. Seega jättis ringkonnakohus asjas tähtsust omava asjaolu tuvastamata. Kui kohus tuvastab, et kelder, millele
juurdepääsu taotletakse, kuulub hagejate omandisse, tuleb asjas kohaldada AÕS § 156 (vt käesoleva otsuse p 25). Kui kohus tuvastab aga, et kelder, millele juurdepääsu taotletakse, on kostja I omandis, mis on võimalik analoogia alusel AÕS § 148 järgi, siis on hagejate nõue juurdepääsu taotlemiseks alusetu. III
27.Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti lahendanud hageja III nõude juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavale teele. AÕS § 156 kohaldamise eeldusi käsitles kolleegium käesoleva otsuse p-s 25. Vastuseks kostja I kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kuna juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on kinnistult avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus, juurdepääsu taotleja huvi ülekaalukus, võrreldes koormatava kinnisasja omaniku õiguste kitsendusega, ning asjaolu, et senine ühendus avalikult kasutatava teega ei katkenud juurdepääsuõigust taotleva kinnisasja omaniku tahtel, siis ei pea kohus juurdepääsunõude lahendamisel arvestama ainuüksi asjaoluga, et juurdepääs on katkenud koormatava kinnisasja omaniku tahte vastaselt.
28.Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel. Kohus kaalus juurdepääsu määramisel õigesti kostja huvi privaatsuse tagamisele ning asjaolu, et juurdepääsu rajamine või taastamine avalikule teele nõuaks hagejalt suuri kulutusi. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt tuleb juurdepääsu nõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04 (RT III 2004, 11, 141)). Seejuures jääb kolleegium oma varasema seisukoha juurde, et kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05).
29.Kostja väiteid, et hagejale on juurdepääs avalikule teele tagatud Tartu Linnavalitsuse
24.septembri 1996. a korraldusega, on maakohus analüüsinud ning selgitanud, et viidatud korralduse alusel ei ole hagejale juurdepääsu avalikule teele tagatud. Ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korranud. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astmete kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, ning tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid, kui need ei ole esitatud, tõendamaks menetlusõiguse normi rikkumist ringkonnakohtus. Ants Kull, Peeter Jerofejev , Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.