Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Vastavalt esitatud hagile kuulub hagejale, Aare Pernik'ule, Viimsi vallas, Haabneeme alevikus Sõstra tee 7 asuv eramaja ja selle juurde kuuluv maatükk (edaspidi: elamu). Hageja kasutab elamut enda elukohana. Elamu garaaži kohal ja vahetus läheduses kulgeb 0,4-kilovoldine elektriõhuliin, mis kuulub kostjale, Fortum Elekter AS-le (edaspidi: elektriõhuliin). Spetsialistiarvamustega on kindlaks tehtud, et Elektriõhuliini kõrgus ja kaugus Elamust ei vasta õigusaktides ettenähtud nõuetele (lisa 2). Hageja on esitanud järelepärimised või teabenõuded ametiasutustele ja äriühingutele, kelle valduses võiks teoreetiliselt olla dokumendid, mis tõendavad, et Elektriõhuliin on rajatud seaduslikult. Viimsi Vallavalitsusel, Fortum Elekter AS-1,OÜ-1 Jaotusvõrk ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioonil puuduvad mistahes dokumendid, mis kajastaksid Elektriõhuliini rajamise seaduslikkust, vastavust ohutusnõuetele või tema rajamise aega (lisad 3 - 5). Ka AS Elektrikontrollikeskus on 31. mai 2004.a eksperthinnangus tuvastanud: „Õhuliinide ehitusaja kohta puudub dokumentaalne tõestus." Hageja poolt ehitatud elamu on rajatud seaduslikul alusel, 1970. aastal kinnitatud projekti alusel ja vastavalt ehitamise ajal kehtinud korrale, riiklikult vastu võetud (lisad 3, 4, 6). Hageja möönab samas, et tema poolt 1999.aastal garaaži ja aia vahele (hoonest krundi piirini) ehitatud katusealune (varikatus) ei ole ettenähtud kinnitatud ehitusprojektis. Varikatuse paigaldamise eesmärk oli vältida elektrivoolu kahjustavat toimet inimestele ja koduloomadele - voolu all olevad juhtmed on neljal korral katkemise tõttu vedelenud elamu aias. Elektriõhuliini vastavust ohutusnõuetele varikatuse olemasolu või puudumine ei mõjuta, s.t ka ilma viimaseta paikneks Elektriõhuliin Elamule liiga lähedal. Hageja esindaja on 07. märtsil 2007.a kirjaga nr 1/279 esitanud Fortum Elekter AS-le järelepärimise küsimuses, kas ja millal Kostja kõrvaldab seadusliku aluseta ja ohutusnõuetele mittevastava Elektriõhuliini (lisa 9). Ühtlasi juhtis Hageja esindaja tähelepanu asjaolule, et ta pöördus OÜ Jaotusvõrk poole Fortum Elekter AS soovitusel, kuid ka OÜ Jaotusvõrk ei oma Elektriõhuliini kohta mingeid dokumente. Hageja esindaja leidis, et neil põhjustel tuleb Elektriõhuliin lugeda seadusliku aluseta rajatiseks.

Kostja on elektriõhuliini korduvalt uuendanud (kaablit välja vahetanud). Näiteks on rekonstrueerimised toimunud 1982. aastal ja 2005.aastal, tehes seda Viimsi Vallavalitsusega eelnevalt kooskõlastamata ja Hageja arvamust Elektriõhuliini paiknemise osas arvesse võtmata (lisa 11). Hageja leiab, et käesolevas asjas tuleb esmajoones järgida isikute tervise ja üldise ohutuse huvides kehtestatud õigusnorme. Selleks oli perioodil 30. jaanuar 1999.a kuni 01. juuli 2003.a Vabariigi Valitsuse 20. jaanuari 1999. a. määrusega nr 22 kinnitatud "Elektri-, gaasi-, ja kaugküttevõrgu kaitsevööndite ulatus", mille punkti 3 alapunkti 1 kohaselt on kaitsevööndi ulatuseks alla 1 kilovoldise pingega liinide korral piki Õhuliine maa-ala ja õhuruum, mida piiravad liini teljest mõlemal pool 2 meetri kaugusel paiknevad mõttelised vertikaaltasandid. Viidatud Vabariigi Valitsuse määrus muutus kehtetuks 01. juulil 2003.a elektrituruseaduse jõustumisega. Samasugused nõuded esitati hilisemas, Vabariigi Valitsuse 02. juuli 2002.a määrusega nr 211 kehtestatud normistikus „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus", mille § 2 p-s 1 on varasemalt kehtinud ohutusnõuetele sarnaselt sätestatud, et õhuliini kaitsevöönd on maa-ala ja õhuruum, mida piiravad mõlemal pool piki liini telge paiknevad mõttelised vertikaaltasandid, ning mille ulatus mõlemal pool liini telge alla 1 kilovoldise pingega liinide korral on 2 meetrit.

katkemise korral on tõenäoline oht kõigi Elamu kasutajate elule ja tervisele. Sealjuures on AS Elektrikontrollikeskuse spetsialistiarvamuse lk 2 punktis 2 tuvastatud, et rikutud ei ole vaid vertikaalselt Elektriõhuliinist allapoole kulgeva ja mõlemal pool Elektriõhuliini 2-meetrise vaba vööndi moodustamise nõuet, vaid rikutud on ka vastavate tööde tegemisel praktikas 1965 - 1977. aastal kohaldatud „Elektriseadmete ehituse eeskirja", mille kohaselt peab kaabelliini kõrgus tee pinnast olema vähemalt 6 meetrit. Praegusel juhul on see 3,8 meetrit. Hageja andmetel ei ole poolte vahel vaidlust selles, kas kõnesolevad ohutusnõuded kehtivad ka seoses elektriõhuliiniga. Küll aga on poolte vahel vaidlus selles, kelle süül olemasolev ebaseaduslik olukord on tekkinud ja kes peab kandma elektriõhuliini kõrvaldamise või ohutusnõuetega vastavusse viimise kulud. Omavolilise ehitise mõiste oli sätestatud kuni 01. jaanuarini 2003.a kehtinud planeerimis-ja ehitusseaduse (edaspidi: PES) §-s 42. Nimetatud paragrahvi järgi oli ilma ehitusloata püstitatud ehitis omavoliline ehitis, välja arvatud PES § 40 lg-s 2 nimetatud väikehoone. Elektriõhuliin ei vasta väikehoone tunnustele. Käesoleval ajal kehtiv ehitusseadus omavolilise ehitise definitsiooni ei sätesta. Hageja leiab, et see on põhimõtteliselt samasugune kui PES kehtivusajal. Elektriõhuliin on püstitatud ehitusloata, tema kohta puudub mistahes kinnitatud projekt või muu ehitusdokumentatsioon, seega on tegemist omavolilise ehitisega. Vastavalt Asjaõigusseaduse (edaspidi: AÕS) §-le 127 ulatub kinnisomand maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel. Kinnisasja omanik ei või keelata tegevust, mis toimub sellises kõrguses või sügavuses, milleni tema huvi vastavalt kinnisasja kasutamise otstarbele ei ulatu. Hageja on seisukohal, et kostjal on võimalik ilma märkimisväärsete kulutusteta Elektriõhuliin Elamu vahetus läheduses ümber seada selliselt, et Elektriõhuliini paiknemine oleks kooskõlas kõigi ohutusnõuetega. Sõstra teel paikneb õhuliini mast, mida on võimalik kasutada elektriõhuliini ümbersuunamiseks selliselt, et see kulgeb Elamust piisavalt kaugelt. Taolise lahenduse võimalikkust ei välistanud ka Fortum Elekter AS poolte 27. veebruari 2007.a kohtumisel, kuid samas keeldus Kostja selgesõnaliselt vastavate kulutuste kandmisest. Hageja leiab, et ebaseadusliku ja ohutusnõuetele mittevastava Elektriõhuliini ümberpaigutamisest tulenevate kulutuste kandmist ei saa panna tema kanda. Taolisel Kostja nõudmisel puudub mistahes seaduslik või moraalne alus. Hageja rõhutab, et kostja on korduvalt Elektriõhuliini uuendanud („rekonstrueerinud"), mis on muuhulgas seisnenud olemasoleva kaabli väljavahetamises. Taolise uuendamise käigus oleks kostja saanud Elektriõhuliini elamu juures hõlpsasti ümber suunata. Kahjuks ei ole kostja ilmutanud mingit valmidust järgida kehtivaid ohutusnõudeid ja lõpetada hageja õiguste rikkumine.

Ka nimetatud tööd on teostatud viisil mis ei vasta õigusaktide nõuetele. Näiteks puudub Viimsi Vallavalitsusel igasugune teave selliste tööde teostamise kohta. Keegi ei ole andnud luba liini rekonstrueerimiseks teostatud viisil. Uued maa-alused alajaama ja õhuliini masti vahelised kaablid on samuti paigaldatud lubamatul viisil. Kõnesolevad faktid näitavad, et liinivaldaja tegutseb igal juhul omavoliliselt. Elektriõhuliini asetus põhimõtteliselt, samuti kaabli taaspaigaldamine nn. rekonstrueerimise käigus Elamu omaniku käest luba küsimata ning Vabariigi Valitsuse ning majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud ohutusnõudeid eirates rikub oluliselt põhiseaduses sätestatud omandi puutumatuse ja tervise kaitse põhiõigusi. Hageja taotleb, et kohus kohustaks kostjat Elektriõhuliini omal kulul eemaldama ja paigutama selle ohutusnõuetele vastavalt. Ühtlasi on Aare Pernik esitanud tuvastusnõude, milles ta palub tuvastada Elektriõhuliini paiknemise mittevastavus ohutusnõuetele ehk õigusvastasus. Viimase tuvastamine on hagejale oluline, kuna elektriõhuliini korduvast katkemisest (mis ei ole välistatud ka edaspidi) tulenevalt võib osutuda vajalikuks kahju hüvitamise nõude esitamine kostja või mõne kolmanda isiku vastu. Võlaõigusseaduse (edaspidi: VÕS) § 3 p-st 2 tulenevalt on võlasuhte tekkimise seisukohalt oluline kahju õigusvastasus. Ühtlasi sätestab VÕS § 110 lg 2 p 4 erisused tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise seisukohalt. Ka VÕS § 127, mis sätestab kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatuse, kohaldamise seisukohalt on oluline kahju tekkimise (tekitamise) õigusvastasus. Elektriõhuliini õigusvastasuse tuvastamine on oluline ka olukorras, kus Fortum Elekter AS viivitab tulevikus kohtuotsuse täitmisega ja täituril puuduvad tehnilised võimalused otsuse täitmiseks sundkorras. Neil asjaoludel esineb Aare Pernik'ul põhjendatud huvi tõendada Elektriliini paiknemise õigusvastasust. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsMS § 363 lg-st 1 ja lg-st 2 palus hageja:

(omavolilisuses) ehitusõiguse mõttes. Arvestades eeltoodut, soovib Aare Pernik (keeleliselt) täpsustada haginõude punkti 1 ja sõnastada see järgnevalt: „Tuvastada Viimsi vallas Haabneeme alevikus Sõstra tee 7 asuva Elamu vahetus läheduses paikneva, Fortum Elekter Aktsiaseltsile kuuluva Elektriõhuliini õigusvastasus, mis seisneb mittevastavuses elektriohutuse alastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele ja rajatise ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumises." Hageja rõhutab, et arvestades hagiavalduse sisu ja selle alusel välja kujunenud poolte vaidluseset käesolevas tsiviilasjas on tegemist eelkõige keelelise täpsustusega, sest pooled on vastavates küsimustes vaielnud asja arutamise algusest peale.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista hagi ning vaidleb hagiavalduses esitatud nõuetele täies ulatuses vastu. Kostja on seisukohal, et hagejale kuuluva kinnistu kohal kulgev elektriõhuliin on ehitatud 1966. aastal. Nimetatud asjaolu nähtub Eesti Energia AS (Tallinna Elektrivõrk) ja kostja vahel 1995. aasta mais allkirjastatud aktist, millega Sõstra tee madalpinge õhuliin nr 3339 kostjale üle anti (lisa nr 1 -akt põhivahendite üleandmiseks ja vastuvõtmiseks). Seega on vaidlusalune elektriõhuliin püstitatud enne, kui hageja elamu, garaaž või õhuliini kaitsevööndis paiknevad hõbekuused. Kostja on vaidlusaluse elektriõhuliini omanik alates 1995. aasta maikuust (lisa nr 1). Samadel, kostjale kuuluvatel, mastidel asub Viimsi vallale kuuluv välisvalgustuse (tänavavalgustuse) kaabelliin, mis paikneb mastil kõige madalamal. Nimetatud asjaolule on viidatud ka hageja poolt kohtule esitatud AS-i Elektrikontrollikeskus eksperthinnangus ning hageja ei ole sellele vastu vaielnud (hagiavalduse lisa nr 2). 17-24. mail 2004 teostas kostja vaidlusaluse elektriõhuliini remondi, mille käigus asendas õhuliini paljasjuhtmed õhukaablitega (lisa nr 2 - elektripaigaldise ehitustööde üleandmise vastuvõtmise akt nr 56) ning tõstis temale kuuluvad õhukaablid kõrgemale. Õhuliini trass jäi samaks. Remonttööd teostati koostöös Viimsi vallaga, kes samal ajal uuendas samadel mastidel asuvat, vallale kuuluvat, välisvalgustuse liini. Kuivõrd hageja kinnistul ei asu ühtegi masti, siis puudus vajadus hageja kinnistule siseneda. Remonttööd teostati ja juhtmed asendati tõstuki abil, ilma hageja kinnistule sisenemata. Elektriõhuliini (kostjale kuuluva kahe õhukaabli ja Viimsi vallale kuuluva välisvalgustuse õhukaabli) paiknemine käesoleva vastuse esitamise aja seisuga on nähtav lisatud neljalt fotolt, mis on tehtud 25.06.2007 (lisad nr 5 - 8). Kostja hageja nõuetega ei nõustu. Kostja on seisukohal, et vaidlusalune elektriõhuliin on ohutu ja vastab ohutusnõuetele ning hagejal on elektriõhuliini talumise kohustus, kusjuures talumiskohustus on hagejal sõltumata sellest, kas tegemist on õiguslikul alusel ehitatud liiniga või mitte. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna elektriõhuliin on omavoliline ehitis, siis kuulub see ümberpaigutamisele kostja kulul. Kostja on seisukohal, et hagejal on vaidlusaluse elektriõhuliini

talumise kohustus ja seda sõltumata sellest, kas tegemist on õiguslikul alusel ehitatud tehnorajatisega või mitte. Selline talumiskohustus tuleneb AÕSRS § 152 lõikest 1. Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. Hagejale kuuluv Sõstra tee 7 maaüksus kanti kinnistusraamatusse 24.09.1997 (hagiavalduse lisa nr 1 - kinnisraamatu andmete väljatrükk). Vaidlusalune elektriõhuliin rajati 1966. aastal, s.o enne Sõstra tee 7 maaüksuse kinnistamist. AÕSRS § 152 lõike 1 kehtiv redaktsioon ei sätesta tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse olemasolu. Seega peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui enamkinnistamine toimus enne 01.04.1999, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis on püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Õigusliku aluse nõue kehtis enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena alates 01.04.1999 (mil tehnovõrgu ja -rajatise mõiste võeti esmakordselt asjaõigusseadusesse ja selle rakendamise seadusesse) kuni 31.12.2002. Alates 01.01.2003 ei näe AÕSRS § 152 lg 1 ette tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimiseks. Nimetatud seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma 26.10.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 (vt otsuse p 17): Samuti toetab eelnimetatud seisukohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1067 SE) seletuskiri. Nimetatud seadusega kehtestati AÕSRS § 152 lõike 1 kehtiv sõnastus. Eelnõu seletuskirja kohaselt on "kinnisasja omanik kohustatud igal juhul taluma tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. a 1. aprilli". Kostja arvates on nimetatud erandi eesmärk kaitsta enne maa esmakinnistamist püstitatud tehnorajatiste ja -võrkude püsimist, et tagada üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste olemasolu ning võimaldada avalikkusel tarbida elektrit, gaasi, vett, soojust jms. Nimetatud eesmärgi seaduspärasust on tunnistanud Riigikohus oma 30.04.2004 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04 (otsuse p 29). Aastakümneid tagasi ehitatud tehnorajatiste ja -võrkude dokumentatsioon on puudulik ega ole tihtipeale säilinud, mistõttu õigusliku aluse nõude kehtimisel tuleks märkimisväärne osa tehnorajatistest ja -võrkudest ümber ehitada või likvideerida. AÕSRS § 152 lõike 4 kohaselt võib kinnisasja omanik, kellel on AÕSRS § 152 lõigetest 1 või 2 tulenev talumiskohustus, nõuda tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Kostja hinnangul on vaidlusaluse õhuliini ümberpaigutamine tehniliselt võimalik. Ümberpaigutamisega seotud kulud on aga AÕSRS § 152 lõike 4 alusel kohustatud tasuma hageja. Kostja on seisukohal, et vaidlusalune elektriõhuliin on ohutu ja vastab Eesti Vabariigis kehtivatele ohutusnõuetele. Vaidlusalune elektriõhuliini kaugus hagejale kuuluvast elamust või kõrgus maapinnast ei saa olla mittenõuetekohane, sest puuduvad vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes kehtivad nõuded kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest.

Kostja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. Kaitsevööndi eesmärgiks on kaitsta elektripaigaldist, kaitsevööndi ulatus ei määra elektriõhuliini nõutavat kaugust hoonetest Kostja arvates on hageja elektriõhuliini kaitsevööndi mõistet valesti tõlgendanud. Elektriõhuliini kaitsevööndi eesmärk on kaitsta elektriõhuliini, takistades elektriõhuliini lähedasel maa-alal ilma elektriõhuliini omaniku loata ehitus- ja muu sarnane tegevus, mis võib osutuda takistavaks liini funktsioneerimisele. Elektriõhuliini kaitsevööndi eesmärgiks ei ole kaitsta tervist. Vastavalt elektriohutusseaduse (edaspidi EOS) § 12 lõikele 1 on elektripaigaldise kaitsevöönd elektripaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus ohutuse tagamise vajadusest lähtudes kitsendatakse kinnisasja kasutamist. Sama paragrahvi lõige 2 alusel on elektripaigaldise kaitsevööndis keelatud tõkestada juurdepääsu elektripaigaldisele, ladustada jäätmeid, tuleohtlikke materjale ja aineid, teha tuld, põhjustada oma tegevusega elektripaigaldise saastamist ja korrosiooni ning korraldada massiüritusi, kui tegemist on üle 1000-voldise nimipingega elektripaigaldisega. Lõige 3 punkti 1 järgi on elektripaigaldise omaniku loata keelatud elektripaigaldise kaitsevööndis ehitada, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis-, niisutus- ja maaparandustöid, istutada ning langetada puid ja põõsaid. Seega on elektripaigaldise kaitsevööndi eesmärgiks elektripaigaldise häireteta funktsioneerimine, millisel eesmärgil on elektripaigaldise kaitsevööndis kitsendatud kinnisasja omaniku õigusi. Tervisekaitse normid on sätestatud teistes õigusaktides, näiteks rahvatervise seaduses ning nimetatud seaduse alusel kehtestatud Sotsiaalministri 21. veebruari 2002.a määruses nr 38 "Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes, õpperuumides ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete mõõtmine", millise määruse eesmärk on tervisele ohutu elukeskkonna tagamine ning mitteioniseeriva kiirguse toimega seonduvate tervisehäirete ja haiguste vältimine. Hageja ei ole esile toonud ühtegi tervisekaitse normi rikkumist kostja poolt. Hageja on üksnes üldsõnaliselt viidanud elektriõhuliini kahjulikule mõjule, kuid on jätnud sellise väite täielikult põhjendamata. Vaidlusalune elektriõhuliin on 2004. aastal uuendatud ning vastab sellisena elektriohustusseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Nimetatud asjaolu kinnitab AS Elektritsentrumi poolt väljaantud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus {lisa nr 4 - elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus nr 07-034). Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest ega tähenda seda, et kaitsevööndis on ehitustegevus keelatud. Kaitsevööndis ehitamine on lubatud, kui elektripaigaldise omanik annab selleks loa. Teiste sõnadega, 2-meetrine kaitsevöönd ei tähenda seda, et elektriõhuliin peab paiknema hoonest kahe meetri kaugusel. Antud juhul on vaidlusalune elektriõhuliin praegusesse asukohta püstitatud enne, kui hagejale kuuluv elamu. See, kuidas ja mis asjaoludel kinnitati elamu projekt selliselt, et see lubas hoone ehitamist elektriõhuliini kaitsevööndisse, ei ole kostjale teada, kuid see ei ole ka käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt oluline. Vaidlusaluse elektriliini suhtes puuduvad kehtivad nõuded kaugusele hoonest ja kõrgusele maapinnast. Seega ei saa vaidlusalune elektriõhuliini kõrgus maapinnast ega kaugus hageja garaažist või elamust olla mittenõuetekohane.

Kostja on seisukohal, et Nõukogude ajal kehtinud normistikus "Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad" (edaspidi EEE) sätestatud nõuded elektriõhuliini kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele. Seda esiteks põhjusel, et vaidlusalune elektriliin on praegusesse asukohta rajatud varem, kui sinna on püstitatud hageja elamu. Elektriõhuliini rajamisel 1966. aastal ei olnud seetõttu vajalik EEE-s sätestatud nõuetega, mis puudutavad kaugust elamust või kõrgust maapinnast, arvestada. Teiseks, sõltumata eelöeldust ei kuulu EEE-s sätestatud nõuded puutuvalt elektriõhuliini kaugusesse hoonetest või kõrgusele maapinnast kohaldamisele ka seetõttu, et Eesti Vabariigis puudub hetkel madalpinge elektriõhuliinide (sh 0,4-kilovoldiste elektriõhuliinide) üldkehtiv võrgustandard, mis kehtestaks nõuded selliste liinide lubatud kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast. On olemas vaid OÜ Jaotusvõrk poolt välja töötatud 0,4 - 20 kV võrgustandard EE 10421629-JV ST, mis on aga üksnes OÜ Jaotusvõrk sisene dokument ning ei oma seega üldkehtivat mõju. Kuivõrd käesoleval hetkel paigaldatavatele madalpinge õhuliinidele üldkehtivaid nõudeid kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast ette nähtud ei ole, siis ei saa ka varem ehitatud liinide osas kohaldada nende ehitamise ajal kehtinud vastavaid nõudeid. EOS § 49 lg 1 kohaselt peab enne elektriohutusseaduse jõustumist turule lastud elektriseade või -paigaldis olema ohutu ja vastama selle ehitamise või kasutusele võtmise hetkel kehtinud nõuetele. Nimetatud sätte eesmärgiks on mitte lugeda uute, rangemate nõuete kehtestamisega mittevastavaks elektriseadmeid ja -paigaldisi, mis nende ehitamise või kasutusele võtmise hetkel vastasid tollal kehtinud nõuetele. Seega, kui vaidlusalune elektriõhuliin oleks endiselt paljasjuhtmetega õhuliin, siis peaks see vastama 1966. aastal paljasjuhtmetega 0,4-kilovoldise elektriõhuliini suhtes kehtinud nõuetele, kuid seda üksnes nende nõuete osas, mis ka käesoleval hetkel sellistele liinidele kehtivad. Vaatamata sellele, et kostja arvates EEE kohaldamisele ei kuulu, vastab kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin EEE-s õhukaablitele sätestatud nõuetele puutuvalt kaugusesse hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavuse kontrollimisel EEE-le ei saa lähtuda hageja poolt tellitud ekspertiisist (hagiavalduse lisa nr 2). Nimetatud ekspertiis on AS-i Elektrikontrollikeskus poolt tehtud paljasjuhtmetega liinile 7. mail 2004. 17-24. mail 2004 asendati vaidlusaluse elektriõhuliini paljasjuhtmed aga õhukaablitega. Paljasjuhtmega ja õhukaabliga liini konstruktsioon on erinev, samuti kehtisid EEE-s paljasjuhtmetele ja õhukaablitele erinevad nõuded. Käesoleval hetkel koosneb hageja kinnistu kohal kulgev õhuliin kolmest õhukaablist, millest kaks ülemist kuuluvad kostjale. Remondi käigus suurendati kostjale kuuluvate õhukaablite kõrgust maapinnast, neist alumine paikneb hetkel ca 6,2 meetri kõrgusel maapinnast. Vastavalt EEE 7. trüki punktile nr 2.4.55 pidi õhukaabel paiknema 5 m kõrgusel maapinnast {lisa nr 3 - Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad, 7. trükk, väljavõte). Seega asub vaidlusalune elektriliin maapinnalt kõrgusel, mis vastab EEE-s sätestatud nõudele. Kostjale kuuluv õhuliin saab toite Sõstra alajaamast maakaabli kaudu ning seetõttu ei kulge kostja õhuliinid Sõstra tee 7 krundi sissesõidu tee kohal. Samas ei vasta hinnangus väidetu ka tegelikkusele, sest Viimsi vallale kuuluva välisvalgustuse õhuliini paiknemine on muutunud võrreldes hageja poolt tellitud ekspertiisi teostamise ajaga. Nagu nähtub fotolt nr 1 {lisa nr 5), paikneb välisvalgustuse kaabel hageja krundile sissesõidu kohal 6 meetri kõrgusel, milline

kõrgus vastab EEE-s sätestatud nõudele. 2004. aasta maikuus toimunud õhuliini remondiga seoses muutus ka kostjale kuuluvate õhukaablite kaugust hageja garaažist, sest erinevalt paljasjuhtmetest, mis asuvad reeglina ca 10 sentimeetrit masti äärelt, kinnitatakse õhukaablid masti keskel. Kostjale kuuluvad õhukaablid ei lähe käesoleval hetkel üle garaaži katuse, vaid paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri kaugusel, milline kaugus vastab EEE-s sätestatud nõudele. Vastavalt EEE 7. trüki punktile nr 2.4.57 {lisa nr 3 - väljavõte EEE-st) pidi õhukaabli horisontaalkaugus pimeseinalt (lausseinalt) olema vähemalt 0,2 meetrit. Kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin vastab ka OÜ Jaotusvõrk poolt välja töötatud 0,4 20 kV võrgustandardile EE 10421629-JV ST, seda vaatamata sellele, et vaidlusalune elektriõhuliin ei pea nimetatud standardile vastama. Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavust OÜ Jaotusvõrk nimetatud standardile kinnitab AS Elektritsentrumi poolt väljaantud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus {lisa nr 4). Kostja ei ole vaidlusaluse liini remonttöid teostanud omavoliliselt. 2004. aasta maikuus asendas kostja vaidlusaluse elektriõhuliini paljasjuhtmed õhukaablitega. Tegemist oli remonttöödega, mis ei vajanud vallavalitsuse kooskõlastust. Samuti ei vajanud kostja nimetatud remonttöödeks hageja nõusolekut, kuivõrd kõik tööd teostati olemasolevate liinide kaitsevööndites. Juhtmed asendati tõstukite pealt, ilma hageja kinnistule sisenemiseta. Hageja viidatud elektriõhuliini katkemise põhjuseks olid ilma elektripaigaldise omaniku loata vaidlusaluse elektriõhuliini kaitsevööndisse istutatud hõbekuused, mille oksad olid kasvanud õhuliini juhtmetesse. Avariitöid võib elektripaigaldise omanik teha kinnisasja omanikuga eelnevalt kokku leppimata (AÕS § 158 lg 1 tööde teostamise ajal 1999. aasta veebruaris kehtinud redaktsioonis). Eeltoodust tulenevalt palub kostja:

tuvastamiseks vaid siis, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja ei ole õiguslikku huvi põhjendanud, mistõttu tuleks hageja 28. oktoobril 2008. esitatud tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda. Lisaks sellele, et hageja ole õiguslikku huvi põhjendanud, ei saa hagejal kostja arvates olla õiguslikku huvi vaidlusaluse elektriõhuliini väidetava õigusvastasuse tuvastamiseks tulenevalt ehitusõiguslike dokumentide puudumisest. Hageja menetlusdokumentidest ning ka eelistungil antud selgitustest nähtuvalt on hageja huviks see, et vaidlusalune elektriõhuliin kõrvaldataks tema kinnistult ning paigutataks mujale. Mistahes ehitusõiguslike dokumentide puudumine ei annaks aga hagejale õigust nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamist tema kinnistult. Õiguslik alus vaidlusaluse elektriõhuliini kulgemisele üle hageja kinnistu tuleneb AÕSRS § 152 lõikest 1. Nimetatud sättest tulenevalt on hagejal vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes talumiskohustus sõltumata sellest, kas see elektriõhuliin on rajatud (ehitus)õiguslikul alusel või mitte. Teiseks, isegi kui vaidlusaluse elektriõhuliini hilisemaks remontimiseks oleks olnud vajalik ehitusõiguslike lubade taotlemine (millega kostja küll ei nõustu), siis nende puudumine ei mõjutaks kuidagi hageja talumiskohustust ega annaks hagejale alust nõuda elektriõhuliini eemaldamist tema kinnistult. Ehitusõiguslike lubade näol on tegemist puhtalt avalik-õiguslike instrumentidega ning ainuüksi nende puudumisele tuginedes ei saaks kohus hageja kohustamisnõuet rahuldada. Samamoodi ei saa hagejal olla õiguslikku huvi ka igasuguse ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu. Hagejal saab olla õiguslik huvi üksnes sellise ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu, milline mittevastavus annaks hagejale õiguse nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamist tema kinnistult. Hageja tuvastushagi ohutusnõuetele mittevastavause tuvastamiseks kuulub seega läbivaatamisele üksnes osaliselt (TsMS § 423 lg 2 p 2). Kostja arvates püüab hageja ajada vaidlust näiliselt keerulisemaks ning eelkõige tehniliselt kui see tegelikult on ning selliselt kohut eksitada. Kostja on seisukohal, et asja lahendamiseks on oluline vastata üksnes järgmisele kahele küsimusele.

olemasolus, selge on ka see, et liin ei saa rippuda õhus). Lisaks sellele on hageja ise tunnistanud vaidlusaluse elektriõhuliini olemasolu tema krundil vähemalt alates aastast 1980. a. Teiseks asja lahendamise seisukohalt oluliseks küsimuseks on see, kas vaidlusalune elektriõhuliin on ohtlik ja ohutusnõuete vastane viisil, mis tingib vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamise kinnistult? Üksnes juhul, kui vaidlusalune elektriõhuliin ei vasta sellistele õigusaktides sätestatud kohustuslikele ohutusnõuetele, mille täitmine muul viisil kui elektriõhuliini ümberpaigutamisega ei ole võimalik, võib tulla kõne alla hagi rahuldamine. Mistahes muud väidetavad mittevastavused ei oma hagi lahendamise seisukohalt tähtsust, sest nende tuvastamine ei annaks hagejale õigust nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini eemaldamist enda kinnistult, vaid kõne alla võib tulla üksnes puuduse kõrvaldamise nõue, millist nõuet hageja ei ole esitanud. Näiteks, kui nõuetele mittevastavus seisneks selles, et liin on liiga madalal, siis seda puudust (juhul kui see eksisteeriks) saaks kõrvaldada muul viisil kui liini ümberpaigutamisega. Kostja jääb enda seisukoha juurde, et Eesti Vabariigis puuduvad kohustuslikud nõuded 0,4kV elektriõhuliinide kaugusele hoonetest. Hageja on seoses hoone ja elektriõhuliini vahekaugusega tuginenud järjepidevalt elektriohutusseaduse § 12 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26.03.2007 määruse nr. l9 §2 1g l p l, mis sätestab kaitsevööndi ulatuse. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kaitsevööndi ulatus ei määra elektriõhuliini nõutavat kaugust hoonest ning asjaolu, et hagejale kuuluv hoone paikneb vaidlusaluse elektriõhuliini kaitsevööndis ei tähenda seda, et vaidlusalune elektriõhuliin on inimeste tervisele ohtlik. Sama seisukohta kinnitab ka käesoleva kohtumenetluse raames antud OÜ Tehnokontrollikeskuse 25.06.2008 ekspertarvamus. Kostja arvates ei tõenda hageja poolt 28. oktoobril 2008. esitatud dokumentaalsed tõendid (hageja poolse tellimustöö alusel antud Aleksei Sjusjukalov'i arvamus ja Sergei Vertsinski arvamus) kuidagi vaidlusaluse elektriõhuliini ohtlikkust ning kindlasti mitte ei saa nende dokumentidega tõendada vaidlusaluse elektriõhuliini vastavust või mittevastavust ehitusseadusele. Kostja arvates on need dokumendid ebausaldusväärsed, millele muuhulgas viitab asjaolu, et n-ö asjatundja arvamustes on antud mitmeid väärtushinnanguid, mille andmine asjatundja arvamuses on kohatu (vt nt S.Vertsinski arvamuse p 3.2 viimane lõik, lk 3). Olgu veel märgitud, et vaidlusalust elektriõhuliini ei ole ehitusseaduse mõttes rekonstrueeritud, vaid seda on vastavalt vajadusele erinevatel aegadel remonditud. Liinitrassi asukohta ei ole muudetud, kõik mastid on vanade kohtade peal. Liini remont ei nõua ka kehtiva ehitusseaduse alusel ehitusprojekti ega ehitus- ja kasutus lubasid. Hageja kinnistule kõige lähemal paikneva masti vahetus (mille halvale seisukorral hageja eelistungil tugines) toimus kaevetööde loa alusel {lisa nr 1). Mõjutamata eelöeldut ei tähendaks ainuüksi ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumine seda, et elektriliin oleks inimese tervisele ohtlik. Vaidlusaluse elektriõhuliini ohutust tõendab elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus nr 07-034 (28.06.2007 kostja vastus lisa nr 4) ning OÜ Tehnokontrollikeskus 25.06.2008 ekspertarvamus. Kostja peab vajalikuks selgitada veel järgmist - hageja on leidnud, et ohutusnõuetega on vastuolus ka elektriõhuliini paiknemine garaaži katuse kohal. Kostja on 28.06.2007 vastuse hagiavaldusele väitnud, et õhukaablid paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri kaugusel ning ei lähe seega üle katuse. Pärast käesoleva aasta aprillis toimunud masti vahetust jäi liini telg samaks, kuid õhukaablite projektsioon veidi muutus. Põhjuseks see, et

kostja püüdis paigaldada õhukaablid hageja poolt ebaseaduslikult, ilma liinivaldaja loata, õhuliini kaitsevööndisse istutatud hõbekuuskede tüvedest eemale. Uus mast on ka kõrgem. Kostja kuuluva alumise õhukaabli gabariit on masti juures üle 7 meetri ning garaaži (mis hageja poolt esitatud asendiplaani järgi on majandushoone) katuselt on kostjale kuuluva õhukaablini vähemalt 3 meetrit. Õhukaablite kulgemine üle garaaži katuse ei ole õigusaktidega vastuolus ega anna alust pidada liini ohtlikuks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära eksperdi ja menetlusosaliste ütlused, leidis, et esitatud hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja kinnistul , Haabneemes, Sõstra tee 7, asuv elektriõhuliin on ehitatud sinna seaduslikul alusel, vastavalt ehitusseadusele. Hageja leiab, et talle kuuluv elamu on ehitatud seaduslikul alusel, vastavalt 1974.a. ehitusprojektile, vaidlusalune elektriõhuliin aga hiljem ja see on püstitatud ehitusseaduse nõudeid eirates. Asjaolu kohta, millal ehitati hagejale kuuluv hoone ja millal elektriõhuliin, ei ole pooled kohtule üheselt tõlgendatavaid tõendeid esitanud, mistõttu ei ole selge, kumb püstitati enne, kas elamu või elektriliin. Küll aga on hageja esitanud kohtule tõendi selle kohta, et elamu oli elektrivõrguga ühendatud juba 1980.aastal, mida tõendab väljavõte energiamüügi arveldusraamatust /t. II kd.lk. 94/. Mis puutub vaidlusalust õhuliini, siis on üheselt selge, et see on rekonstrueeritud 1982. aastal /t.l. 18/ ja anti kostja bilanssi 1995.a. /t.l. 42/, kusjuures vastuvõtuaktis on liini ehitusajaks märgitud 1966. aasta. Seetõttu puudub kostjal ka vastav dokumentatsioon. Küsimus on - kas liini ebaseaduslikult püstitatud ehitiseks tunnistamine annaks aluse nõuda selle kõrvaldamist hageja kinnistult . AÕSRS § 152 lg. 1 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Lõike 2 kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis kuulub asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 nimetatud võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1999. aasta 1. aprilli ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Riigikohus oma lahendites on korduvalt rõhutanud seisukohta, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma tehnovõrku, kui see on püstitatud enne 1999. aastat isegi siis, kui tegemist on ebaseadusliku ehitisega. Otsuses 3-2-1-14-06 on riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama teha tehnorajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise

kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Kuna 1. jaanuarist 2003. a kehtivas redaktsioonis AÕSRS § 152 lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne 1. aprilli 1999. a, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Hageja kinnistu kanti kinnistusraamatusse 24. 09. 1997 /t.l. 7/. Kinnisasjale rajatud õhuliin on püstitatud varem ja eelduslikult toimus see selleaegse omaniku nõusolekul. Liini kaudu toimub kogu tänava varustamine elektrienergiaga, s.t. õhuliin on eesmärgipärases kasutuses avalikes huvides. AÕSRS § 152 lg. 4 järgi Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul võib kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus mõistlikuks nõuda vaidlusaluse elektriliini püstitamise aegsete dokumentide esitamist kostjalt ja leiab, et hageja nõue tunnistada elektriliin õigusvastaseks ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumise tõttu tuleb jätta rahuldamata. Teiseks hageja poolt püstitatud küsimuseks on vaidlusaluse õhuliini vastavus ohutusnõuetele. Hageja on veendunud, et elektriõhuliin ei vasta Elektriohutusseadusest ja sellega seotud Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatuse ja selles tegutsemise korra § 2 lg. 1 p. 1 tulenevatele nõuetele, mille kohaselt kuni 1 kV liinide korral kehtib 2 meetrise kaitsevööndi nõue. Lisaks kehtivad ka elektriseadmete ehituse eeskirjad (EEE), mida ei ole kehtetuks tunnistatud. Samuti tuleb järgida kehtivaid standardeid. Hageja on veendunud, et elektriõhuliin ohustab tema ja teiste majaelanike tervist. Kõigi eelduste kohaselt peaks elektriliin vastama selle püstitamise ajal kehtinud ohutusnõuetele. Kuna liini põhjalik rekonstrueerimine viidi läbi 1982 .a., siis tuleks kohtu hinnangul lähtuda ka sel ajal kehtinud korrast. Kuna 2005.aastal liini paljasjuhtmed asendati kaetud kaabliga, mis on ohutuse seisukohalt oluline muudatus, saab kohus lähtuda siiski sel ajal kehtinud, selleliigiliste õhuliinide ohutust käsitlevaid normdokumente. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et hageja on oma väitega, et liin kulgeb üle hagejale kuuluva garaaži katuse (paljudel juhtudel on hageja dokumentides märkinud -üle elamu katuse), kohut tegelikult eksitanud - nagu selgub hageja esitatud fotodest /t.l. 10 ja 11/ ja ekspertiisi teostamise ajal tehtud fotodest /t.l. 199 ja 200/ kulgeb liin hageja garaaži katuse serva lähedal. Mõlemad pooled on viimasel kohtuistungil tunnistanud, et liini on peale hagi esitamist tõstetud katuse suhtes 2,6 m kõrgusele ja pigem on liini viidud ehitisest kaugemale. Seetõttu ei saa kohus arvesse võtta hageja poolt esitatud eksperthinnangut /t.l. 8/, sest peale nimetatud hinnangu andmist 2004 aastal on olukord oluliselt muutunud (k.a. see, et paljasjuhtmed on asendatud isoleeritud AMKA kaabliga /t.l. 44/). Liini uuendamist on tunnistanud ka kostja /t.l. 22/. Samal ajal on renoveeritud ka Viimsi Vallavalitsusele kuuluv välisvalgustuse õhuliin /t.l. 76/. Vaidlust ei ole selle üle, et liini all paiknevad hageja poolt istutatud hõbekuused, mis varasemalt on põhjustanud liini katkemise ja mille tõttu hagejale on tehtud ettekirjutusi /t.l. 13/. Kohus jätab tõenditena arvesse võtmata hageja poolt esitatud spetsialistide hinnangud, kuna

nendes toodud järeldused ja sisuliselt õiguslikud hinnangud põhjustavad kahtluse nende erapooletuse suhtes. Nagu selgus S. Vertsinski ärakuulamisel, on ta hageja kauaaegne tuttav ja kohtule on jäänud mulje, et ta ei ole arvamuse andmisel olnud erapooletu. Seda süvendab veelgi asjaolu, et kohtu poolt määratud ekspert on spetsialistide arvamusele andnud täiesti vastupidise arvamuse. Kui kohaldada hageja poolt viidatud Elektriseadmete Ehituse Eeskirju /t.l.46/, siis selle p. 2.4. 57 kehtestab õhukaablite kauguseks hoonete ja rajatiste seinast vähemalt 0,2 m /t.l. 46/, mida vaidlusalune õhuliin kahtlemata ka on. Kostja on kohtule esitanud vaidlusaluse liini nõuetekohasuse tunnistuse koos kasutuselevõtule eelneva tehnilise kontrolli aruandega /t.l. 47 - 51/, mille kohaselt vaidlusalune elektripaigaldis vastab kehtestatud nõuetele ja selle võib ettenähtud otstarbel kasutamiseks pingestada. Vastupidiselt hagejale on Viimsi Vallavalitsus veendunud, et paigaldatud õhukaablid vastavad Eesti Energia ettevõttestandardile EE 10421629-JV ST 5-5:2002, osa 5: 0,4 kV õhuliinid /t.l. 108/. Esitatud tõenditega on ümber lükatud ka hageja väide, et vaidlusalune elektriõhuliin on maapinnas 3,8 m kõrgusel. Tegelikult on liini kõrgus 6,2 m maapinnas on /t.l. 52/. Mis puutub standarditesse, siis Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lg. 3 kohaselt on standard käesoleva seaduse tähenduses üldiseks ja korduvaks kasutamiseks standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud dokument, mis sisaldab tehnilist kirjeldust või juhiseid tegevuse või selle tulemuse kohta ning mille kasutamine on vabatahtlik. See tähendab, et ettevõttesisesed standardid (Eesti Energia, OU Jaotusvõrk) kehtivad ennekõike ettevõttesiseselt ja kuivõrd neid ei ole õigusaktides kohustuslikuks tehtud, siis on olemasolevate standardite järgimine vabatahtlik. Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis ei ole üldkohustuslikku standardit, mis reguleeriks 0,4 kV õhuliini ohutusnõudeid. Seda kinnitab ka Tehnilise Järelvalve ameti /t.l. 177/ kostja esindajale saadetud vastus. Seetõttu tuleb antud juhul lähtuda eelkõige Elektriohutusseadusest (EOS), mille § 12 lg. 1 järgi on elektripaigaldise kaitsevöönd elektripaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus ohutuse tagamise vajadusest lähtudes kehtivad kasutuspiirangud. Vastavad kasutuspiirangud on toodud EOS § 12 lõigetes 2 ja 3, mille kohaselt elektripaigaldise kaitsevööndis on keelatud tõkestada juurdepääsu elektripaigaldisele, põhjustada oma tegevusega elektripaigaldise saastamist ja korrosiooni ning tekitada muul viisil olukorda, mis võib ohustada inimest, vara või keskkonda, samuti korraldada kõrgepingepaigaldise õhuliini kaitsevööndis massiüritusi. Elektripaigaldise omaniku loata on keelatud: 1) elektripaigaldise kaitsevööndis ehitada, sealhulgas ehitada tanklat, ladustada jäätmeid, materjale ja aineid, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid, teha tuld, istutada ning langetada puid; 2) veekaabelliinide kaitsevööndis veesõidukiga ankrusse heita, liikuda heidetud ankru, kettide, logide, traalide ja võrkudega, paigaldada veesõidukite liiklustähiseid ja poisid ning

varuda jääd; 3) õhuliinide kaitsevööndis sõita masinate ja mehhanismidega, mille üldkõrgus maapinnast koos veosega või ilma selleta on üle 4,5 meetri; 4) kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitsevööndis ehitada traattarasid ning rajada loomade joogikohti; 5) maakaabelliinide kaitsevööndis töötada löökmehhanismidega, tasandada pinnast, teha mullatöid sügavamal kui 0,3 meetrit, küntaval maal sügavamal kui 0,45 meetrit ning ladustada ja teisaldada raskusi. Vabariigi Valitsuse 2. juuli 2002. a määrusega nr. 211 kinnitatud Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus § 2 p. 1 järgi alla 1 kV õhuliini kaitsevööndi ulatus on 2 meetrit mõlemal pool liini telge.

Elektripaigaldise kaitsevöönd on mõeldud tegevuse piiramiseks elektripaigaldise läheduses, et vältida eletripaigaldise võimalikku kahjustumist ja sellest tulenevaid ohte. Kohtu poolt määratud ekspertiis /t.l. 197/ jõudis järeldusele, et vaidlusalune õhuliin ei ole ohtlik. Elektriõhuliini kaitsevöönd ei välista ehitiste paiknemist selles, kuid kaitsevööndis kehtivad teatud tegevuspiirangud, mis kitsendab teatud määral inimese tegevust kaitsevööndis, sest need tegevused on vaja eelnevalt kooskõlastada elektripaigaldise omanikuga, antud juhul kaabelõhuliini valdajaga. Kohtuistungil antud vastustes /T. kd. II lk. 56-59/ on ekspert kinnitanud, et paljasjuhtmete asendamisega AMKA kaabliga on liin muudetud sisuliselt ohutuks. Kuna töid on tehtud järkjärgult, remondina, siis ei olnud eelnevad kooskõlastamised vajalikud. Kaitsevöönd 2 m ei määra, et hoone peaks paiknema 2 m kaugusel liinist. Selliste ehitiste puhul, kus inimesed pidevalt ei viibi, võib kaugus ehitisest olla 0,5 m. Akendest peaks liin olema meetri kaugusel, et inimene selleni ei ulatuks. Eeltoodust tulenevalt võib öelda, et kaitsevöönd on ette nähtud eelkõige elektripaigaldise kaitseks. Ohutusnõuete rikkumisest saab rääkida eelkõige siis, kui, kui kaitsevööndis on EOS § 12 lõikeid 2 ja 3 eirates on pandud toime teatud tegusid. Seega ei saa rääkida ka vaidlusaluse elektriõhuliini ohutusnõuetele mittevastavusest. Kohus võtab siinkohal arvesse asjaolu, et vaidlusalune liin ei kulge mitte ainult hageja kinnistul, vaid üle kõigi samal tänavapoolel paiknevate kinnistute. Õhuliin ei paikne elamu kohal, vaid pigem hagejale kuuluva garaaži katuse serva lähedal. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et liini ohutuks muuta (asendanud paljasjuhtmed isoleeritud AMKA kaabliga, tõstnud liini kõrgust) ja on saavutanud sellega parima võimaliku tulemuse. Liini suhtes on ekspert andnud arvamuse, et liin on inimestele täiesti ohutu, kui seda hooletusest ja lubamatute tegevustega (tõsted ülikõrgete kraanadega vm) ei rikuta. Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 162 järgi hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.