Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

samastatav, kuivõrd vedaja tegevus ei allu ekspedeerija vahetule kontrollile. Ekspedeerija süü sa olla seotud üksnes enda poolt vahetult kontrollitava tegevusega. Kuna ekspedeerijal puudub võimalus vahetult kontrollida ja juhtida vedaja tegevust, siis just nimelt seda riski ekspedeerija vastutuskindlustusega soovitaksegi katta, sest veo tellijal tekib omakorda ekspedeerija vastu nõudeõigus ekspedeerija süüst sõltumata. Hageja arvates on ilmne, et kindlustatakse eelkõige neid riske, mis ei allu enda kontrollile. Kui asuda seisukohale, et ekspedeerija vastutuskindlustus ei kata taolisi riske, siis kaot ekspedeerija vastutuskindlustus igasuguse mõtte ning eesmärgi. Eskpedeerija vastutuskindlustuse mõtteks ja eesmärgiks ei saa olla üksnes nende reaalse vedaja poolt tekitatud kahjude kindlustamine, mis ei allunud vedaja kontrollile või tulenesid vedaja hooletusest, sest need riskid on juba niikuinii kaetud vedaja vastutuskindlustusega ekspedeerija või tellija ees. Hageja arvates kat ekspedeerija kindlustus ekspedeerija poolt tellitud reaalse vedaja tegevusest tingitud kahju (nt. juhtumid, kus vedaja vastutuskindlustus ei kata tekitatud kahju, s.t. ilmneb, et vedaja vastutuskindlustus ei olnud kehtiv või vedaja tekitas tahtlikult kahju, mida tema kindlustusandja ei hüvita). Hageja rõhutab, et kostja pole esitanud ühtegi väidet selle kohta, et hageja oleks rikkunud enda otseseid kohustusi, vaid kostja väited põhinevad üksnes asjaolul, et reaalne vedaja käitus raskelt ettevaatamatult või tahtlikult ning see on samastatav hageja tegevusega. Kostja on leidnud, et vedaja eesmärgiks oligi kaup enda valdusesse saada ja seda sihtkohta mitte toimetada. Isegi, kui eeldada, et see asjaolu oleks tõendatud, siis hagejale jääb selgusetuks hageja süü vedaja sellise tegevuse osas. Samuti l ei hageja, et kostja viited kahele Riigikohtu lahendile on asjakohatud. Riigikohus ei ole lahendis 3-2-1-144-05 käsitlenud analoogset vaidlust, kuivõrd viidatud vaidluse sisuks oli vaidlus kindlustusandja ja vedajaks oleva ettevõtte vahel. Vedaja ja ekspedeerija positsioon on kindlustusõiguslikus mõttes oluliselt erinev ning käesoleval juhul on hageja ekspedeerijaks mitte vedajaks. Samuti on kohaldamatu Riigikohtu lahend 3-2-1-88-04, kuivõrd viidatud juhul ilmnes raske hooletus poole töötaja käitumises. Kindlustusvõtja töötaja ja kindlustusvõtja tellimusel vedu teostava ettevõtte positsioon on õiguslikult oluliselt erinev, eriti küsimuses, mis puudutab kindlustusvõtja süü küsimust. Hageja leiab ühtlasi, et tüüptingimuste p 2.2 on VÕS § 42 lg 1, lg 2 ka lg 3 p 2 kohaselt tühine. Ühtlasi juhib hageja tähelepanu sellele, et talle on lepingu sõlmimisel esitatud tüüptingimuste teine versioon, mille p 7.25 kohaselt ei hüvitata kahju, mis tekib seoses terroristide või teiste poliitilistel motiividel tegutsevate isikute tegevusega. Nimetatud asjaolusid ei ole kostja oma keeldumise alusena esile toonud. Sama numeratsioon on ka kostja kodulehel olevates kindlustustingimustes. Seetõttu on hagejal õigus põhjendatult nendest tingimustest lähtuda. Vastavalt poliisile on iga kindlustusjuhtumi puhul hageja omavastutuse määraks 5 000 SDR-i. Eesti Panga kodulehel avaldatud teabe kohaselt oli 03.10.2008.a. (s.o. kuupäeval, mil kostja saatis hageja nõudele vastusena teate, mille kohaselt keeldus hüvitist välja maksmast) IMF-i ja SDR ja Eesti krooni kurss 17.3228 EEK/SDR kohta. Seeega moodustas omavastutust nimetatud hetke seisuga 5 000 SDR x 17.3228 EEK/SDR = 86 614 EEK. Eelnevast tulenevalt leiabhageja et kostja on kohustatud maksma hagejale välja kindlustushüvitisena kauba kaotsimineku tõttu tekkinud kahju 434 000 krooni – omavastutus 86 614 krooni = 347 386 krooni. Hageja leiab, et kostja on alusetult keeldunud kindlustuslepingu alusel hüvitist välja maksmast.

Kostja vastuväited Kostja esitatud nõuet ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja on tuginenud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise otsuses ekspedeerija vastutuskindlustuse tingimuste F100*2002 punktile 7.25, mille kohaselt ei hüvitata kindlustuslepingu alusel kahjusid, mis tekivad seoses kindlustusvõtja töötajate tahtliku tegevuse või raske ettevaatamatusega, kauba veo- või hoidmistingimuste rikkumisega. Hageja valduses on aga kindlustustingimused, mille punktide numeratsioon on erinev (punktile 7.14.2 järgneb 7.15.3). Kostja ei olnud teadlik, et hagejale on lepingu sõlmimisel edastatud kindlustustingimuste teine versioon. Kostja leiab, et kindlustustingimuste erinev numeratsioon ei oma antud vaidluses tähtsust, kuivõrd välistuse säte, mille kostja keeldumises tugines, sisaldub ka hageja valduses olevates kindlustustingimustes (punkt 7.24) ning hageja on hagi põhjendustes toonud vastuväiteid ka sellele kindlustustingimuste välistuste punktile, millele kostja oma keeldumises sisuliselt tugines. Kostja soovib selgitada, et kindlustustingimuste p 2.2 kirjeld vedude organiseerimist kindlustusvõtja tegevusena, mitte nende isikute tegevusena, kelle teenuseid kindlustusvõtja kasutab. Vastavalt kehtivale rahvusvahelisele praktikale antud tegevusalal ning kehtivatele õigusaktidele, võib ekspedeerija veo teostada ise või otsida tegeliku vedaja kauba transpordiks või kasutada teise vahendaja teenust, kes omakorda tegeleb tegeliku vedaja leidmisega. Kahel viimasel juhul käsitletakse ekspedeerija tegevust vahendajana (s.t. veo organiseerimisena). Hageja väide, et kindlustusvõtja poolt veo organiseerimine tähendab üksnes teiste vahendajate, mitte tegelike vedajate otsimist, on tendentslik ning ilmselgelt vastuolus seaduse ja antud tegevusala kehtiva praktikaga. Kostjale on arusaamatu hageja mõte eristada kindlustusvõtja veo organiseerimist kas vahendajate või tegelike vedajate leidmisena. Ei saa eeldada, et allvedaja absoluutselt igasuguse tegevuse tagajärjel tekkinud kahju on kindlustuskaitsega kaetud. Samuti ei saa kindlustusandja vastutus sõltuda sellest, kas veotellimuse saanud kindlustusvõtja täid kohustuse ise või kasutades allvedajaid. Ekspedeerija vastutab allvedajate tegevuse eest. Võimalik kuritegu (kelmus) on risk, mille võtab enda kanda ekspedeerija. Sellise sündmuse vastu ei ole võimalik end kindlustada, sellise riski maandamine on võimalik vaid ise kaubavedu teostades või oma allvedajate usaldusväärsust kontrollides. Kostja selgitab, et kindlustustingimuste p-s 2.2 märgitud kindlustuslepinguliste kohustuste näol on tegemist hoolsuskohustuste täitmise järgimisele suunatud sättega. Kindlustusandja soovib sellega tagada, et lepingulised kohustused saaksid täidetud ka juhul, kui kindlustusvõtja kasut veo korraldamisel teisi isikuid. Asjaolu, et kindlustusvõtja kasut oma kohustuste täitmisel teisi isikuid, ei vähenda tema kohustuste ja vastutuse ulatust võrreldes olukorraga, kui ta teeks seda ise. Kindlustustingimuste p-s 15 on kirjeldatud kindlustusvõtja kohustusi. Kindlustusandja eeldab, et kõik isikud, kes on kindlustusvõtjaga võrdsustatud isikud, täidaksid veo korraldamisel ja veo teostamisel sarnaselt kindlustusvõtjaga õigusaktides, rahvusvahelistes konventsioonides ja muudes kokkulepetes ettenähtud nõudeid, võtavad veo teostamisel tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud ja järgivad esitatud nõudeid, mis tagavad kauba säilimise ja valivad hoolikalt

isikuid, keda omakorda veo teostamisel kasutavad. Hoolsuskohustuse kohane täitmine nende tegevuste teostamisel, millele on kindlustuskaitse suunatud, ei eelda kindlustusvõtjaga võrdsustatud isikute (kindlustus)lepingulist suhet kindlustusandjaga. Hageja mõjusfääris on otsustada, milliseid isikuid (muuhulgas tegelikke vedajaid) ta veotellimuste täitmiseks kasutab, kontrollida allvedaja tausta ja maksevõimet ning kas tegu on vedajaga, kellega on eelnevalt koostöö probleemideta laabunud või seni tundmatu allvedajaga. Antud juhul ei ole hageja olnud piisavalt hoolikas allvedaja valikul, sõlmides lepingu vedajaga U ZBT, kontrollimata eelnevalt vedaja maksevõimet ja kindlustuse olemasolu. Allvedaja osutus ebausaldusväärseks partneriks, kellel puudus kindlustusleping, kes ei vastanud enam telefonidele ning kes võttis kauba veokile ja kadus kaupa sihtkohta toimetamata. Hagejale end ettevõtte U ZBT juhatuse liikmetena esitlenud isikud ei olnud üldse selle ettevõttega seotud. Ühtlasi märgib kostja, et ta on teadlik, et Eesti ekspedeerijad kasutavad ka veebikeskkonda xxx vedajate leidmiseks, aga Internetis kuulutamine ja kuulutustele vastamine on oma olemuselt seotud teatud riskidega, kuna veebikeskkond on suurema anonüümsuse tõttu ahvatlevam petturitele. Seega on mõistlik täiendavalt kontrollida veebikeskkonna kaudu leitud vedaja tausta. Kostjale on ka teada, et veebiportaali xxx tellijad nõuavad teatud dokumentide esitamist (nt. registridokumendi väljavõte, kehtiv kindlustusleping), kuid üksnes nende esitamine faksi teel ei tõenda veel, et dokumendid on ka tegelikult kehtivad. Juhul, kui hageja otsustas kasutada vedajana äriettevõtet U ZBT, vastut hageja tegeliku vedaja U ZBT tegude eest tulenevalt Genfi 1956.a. rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) artiklist 3. Kindlustustingimuste punkt 2.2 sätestab sarnaselt CMR artiklile 3 ja TsÜS § 132 lg-le 2 kindlustusvõtja vastutuse isikute eest, kelle teenuseid ta kasutab. Juhul, kui isik, kelle kindlustusvõtja on valinud tegelikuks vedajaks, otsust kaupa sihtkohta mitte toimetada ning kaob koos kaubaga, loetakse kindlustuslepingu kohaselt tegeliku vedaja tegevus kaubakahju tekkimisel võrdsustatuks kindlustusvõtja tegevusega. Võrdsustatud isiku teemat on käsitletud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-88-04, kus leitakse, et juhul kui kindlustusvõtjaga võrdsustatud isik ei täitnud kindlustuslepingust tulenevaid kindlustusvõtja kohustusi, tuleb see lugeda kindlustusvõtja kohustuse rikkumiseks, mis annab kindlustusandjale õiguse keelduda kindlustushüvitise maksmisest. Nimetatud juhtumis oli kindlustusvõtjaks juriidiline isik ning kindlustusvõtja võrdsustatud isikuks isik, kellele kindlustatud sõiduk renditi (s.o. mitte kindlustusvõtja töötaja). Tulenevalt eelnevast tuleb allvedaja U ZBT lugeda kindlustusvõtjaga (s.o. hagejaga) võrdsustatud isikuks kindlustuslepinguliste kohustuste täitmisel. Kostja märgib ka, et hageja aktsepteeris allvedaja võrdsustamist kindlustusvõtjaga vaidlusaluse kahjujuhtumi toimumise hetkel, mida näit hageja ja kostja vahel pärast juhtumit, 10.03.2009 sõlmitud kindlustuslepingu nr 979729 lisa. Lisaga muudeti lepingu punkti 2.2 selliselt, et kindlustusvõtjaga ei võrdsustata kindlustusvõtjaga lepingulistes suhetes olevad ekspedeerijaid ja/või vedajaid, tingimusel, et kindlustusvõtja rakend mõistlikke meetmeid tagamaks, et isik, kellega ta lepingu sõlmib, on lepinguliste kohustuste täitmiseks piisavalt pädev, tal on piisavalt rahalisi vahendeid kindlustatud isiku poolt tema vastu esitatavate nõuete rahuldamiseks, mis võivad tekkida ja/või vajalik, nõuetekohane ja kehtiv kindlustuskaitse. Vastavalt kindlustuslepingule nr XXX on kindlustusobjektiks kindlustusvõtja vastutus nii vahendajana kui vedajana vastavalt „Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni Üldtingimuste“ kehtivale redaktsioonile, võlaõigusseadusele või selle analoogidele Euroopa Liidu liikmesriikide riigisiseste vedude puhul, CMR konventsioonile ja Põhjamaade Ekspedeerijate Assotsiatsiooni Üldtingimustele (NS 2000), kuid mitte laiemas ulatuses kui EEA Üldtingimuste kehtiv

redaktsioon. Kostja nõustub hagejaga selles, et ekspedeerija vastutuskindlustuse mõte on maandada riske ja vastutust oma tellijate ees. Kindlustuslepingu üldine eesmärk on katta kaubaveo käigus tavapäraselt eeldatava hoolsuse täitmisel (ka tegeliku vedaja poolt) tekkida võivad kahjud. Kindlustusandja soovib kindlasti välistada kindlustushüvitise väljamaksmise olukorras, kus kahju on tekkinud kindlustusvõtja või kindlustusvõtjaga võrdsustatud isiku poolt tahtliku tegevuse või raske ettevaatamatuse tagajärjel. Vastavalt tüüptingimuste punktile 2.2 on kindlustusvõtjaga võrdsustatud isikuks muuhulgas kindlustusvõtja otsitud tegelik vedaja. Kostjale kahjujuhtumi käsitluse käigus edastatud andmete kohaselt on hageja poolt veo teostamiseks otsitud allvedaja U ZBT tahtlikult (või vähemalt raske ettevaatamatusega) tegutsenud kaubakahju tekkimise eesmärgil. Allvedaja U ZBT vastas 14.08.2008 hageja töötaja poolt internetiportaalis xxx üles pandud kuulutusele, kus otsiti vedajat koorma jaoks Saksamaalt Eestisse. Järgmisel päeval, pärast seda, kui kaup oli vedaja autole laaditud, olid nii vedaja kontaktisiku mobiiltelefon kui ka internetiportaalis antud kontakttelefon välja lülitatud ja hageja enam vedajaga mingil moel kontakti ei saanud. Vedaja ei toimetanud kaupa sihtkohta ning kaupa pole leitud. 22.08.2008 sai hageja Leedu koostööpartneri käest teada, et ettevõte U ZBT on tegelikult maha müüdud. Hageja on esitanud 04.09.2008 Leedu prokuratuurile avalduse vedaja suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks, kuna leiab, et kaup on allvedaja poolt varastatud. Leedu prokuratuurilt saadud teabe järgi on U ZBT pannud toime mitmeid kelmuse episoode. Hinnates kogumis kauba kadumise kohta hageja poolt kostjale esitatud tõendeid, on kostja arvates ilmne, et vedaja U ZBT eesmärk oli kaup saada enda valdusesse ning seda mitte sihtkohta toimetada. Sellise tegevuse tagajärjena pidi vedaja ette nägema kauba omaniku või tellija võimalikke pretensioone kaubakahju nõudes. Hageja pole esitanud kostjale ühtegi viidet selle kohta, et kahju oleks toimunud teisiti kui allvedaja tahtliku tegevuse tõttu. Riigikohus on 19.12.2005 lahendus nr 3-2-1-144-05 käsitlenud analoogset vaidlust kindlustusandja ja vedajaks oleva ettevõtte vahel. Riigikohus leidis, et kindlustusandja on õigustatud keelduma hüvitise väljamaksmisest, kui kahju tekkimise on tinginud vedaja raske ettevaatamatus. Kostja leiab, et kahju tekkis hageja allvedaja U ZBT tahtliku tegevuse tõttu ja seetõttu puudub kindlustustingimuste p 7.24 alusel kostjal alus hagejale hüvitise väljamaksmiseks. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kindlustustingimuste p 2.2 on tühine VÕS § 42 lg 1, lg 2 ka lg 3 p 2 kohaselt. Hageja kui kindlustusvõtja peamiseks eesmärgiks on ilmselt saada kindlustushüvitist, kui kindlustusvõtjal tekib ekspedeerijana tellijate ees vastutust tekkinud kahju eest. Kuivõrd hageja vastutab oma allvedajate tegevuse ja tegevusetuse eest nagu enda tegevuse ja tegevusetuse eest, soovib hageja saada kindlustuslepinguga kaitset allvedaja tegevuse tagajärjel tekkinud kahju eest, mille eest vastutab hageja. Kõnealuse kindlustuslepinguga on kostja hagejale soovitud kaitset ka pakkunud. Kindlustusjuhtumiks on ka allvedaja tegevuse käigus tekkinud kahju, mille ees ekspedeerijana vastutab hageja, kuid mõistlikul eeldusel, et allvedaja on veo teostamisel käitunud tavapärase antud tegevusalal eeldatava hoolsusega. Kindlustusandja eeldab kindlustustingimuste p 2.2 järgi, et kindlustusvõtja, kindlustusvõtja töötajad ja muud isikud, kelle teenuseid kindlustusvõtja vedude organiseerimisel kasut (muuhulgas allvedajad), käituvad tavapärase eeldatava hoolsusega kaubaveo teostamisel ja sellega seonduvate tegevuste käigus. Vastavalt kindlustustingimuste p-le 15.2.4 kohustub kindlustusvõtja valima hoolikalt isikuid, kellega sõlmib kauba transpordiks veolepingud. Antud juhul on hageja leidnud allvedajaga

interneti kaudu, kontrollimata piisavalt vedaja tausta. Alles pärast kauba kadumist avastas hageja, et allvedaja telefoninumbrid ei toimi ja hageja sai Leedu koostööpartnerilt teada, et ettevõte U ZBT on maha müüdud. Kostja arvates ei saa olla ebamõistlikult kahjustav eeldus, et kindlustusvõtja nõu veolepingu sõlminud allvedajalt kauba veo jooksul kõikide õigusaktides ette nähtud nõuete täitmist, kauba koguse ning kauba pakendi seisundi kontrollimist; kõikide ettevaatusabinõude tarvitusele võtmist ja muude kauba kahjustamatult sihtkohta jõudmisele suunatud nõuete täitmist. Kindlustusandja on antud kindlustuslepingu alusel soovinud välistada kahjud, mille põhjuseks on kindlustusvõtja või kindlustusvõtjaga võrdsustatud isiku tahtlik tegevus või raske ettevaatamatus. Kui hageja on sõlminud veolepingu allvedajaga, kes kadus koos kaubaga, on see risk, millele kostja kindlustusandjana vastavalt kindlustustingimuste punktile 7.24 katet ei anna ning seetõttu jääb allvedaja poolt kauba vargusest tekkinud kahju hageja enda kanda. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära istungil viibinud menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hind kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Võlaõigusseaduse ( VÕS) § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Hagiavalduse asjaoludest lähtuvalt sõlmisid hageja kindlustusvõtjana ja kostja kindlustusandjana 30.05.2008.a. ekspedeerija vastutuskindlustuse lepingu 8/490, mille kohta on väljastatud kindlustuspoliis nr XXX (tlk 15). Poliisi esimesest lõigust tulenevalt on selle lepingu muutumatuks osaks kostja „Ekspedeerija vastutuskindlustuse tingimused F100*2002 (tlk 16-18). HEOÜ tellis 12.08.2008. a. hagejalt kui ekspedeerijalt veoteenuse kauba veoks Saksamaalt Eestisse. Seega sõlmisid hageja ja HEOÜ ekspedeerimislepingu (tlk 19-22) VÕS § 854 lg 1 kohaselt. Hageja ekspedeerijana tellis HEOÜ kui kliendi huvides kauba veo Leedu äriühingult U ZBT (tlk 23-24), kelle veokile toimus ka Saksamaal 15.08.2008.a. kauba laadimine. Nimetatud kaup oleks pidanud jõudma 19.08.2008.a. kliendi poolt näidatud sihtpunkti Eestis, kuid kaup ei ole sihtpunkti jõudnud. Hageja ja HEOÜ vahel sõlmitud ekspedeerimislepingu puhul ei ole tingimusi kasutatud. VÕS § 861 lg 1 viit ekspedeerija vastutusele seoses veose kaotsiminekuga VÕS-i veolepingu regulatsioonile. Eesti on ka ühinenud Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooniga (CMR). CMR art 1 kohaselt kohaldatakse CMR-i igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooni

osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest. Käesoleval juhul on nii Eesti kui ka Saksamaa konventsiooni osapooled, ekspedeerija sa veo organiseerimise eest tasu ekspedeerimislepingu alusel ja ühtlasi on kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht eri riikides. Seetõttu kohaldub hageja ja HEOÜ vahel sõlmitud ekspedeerimislepingule CMR. VÕS-i veolepingu regulatsioon kuulub kohaldamisele osas, mida ei reguleeri CMR. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi. TsMS § 229 loetleb tõendid, lg 1 kohaselt on tõendiks muuhulgas tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kindlustuspoliisi nr XXX (tlk 15) kohaselt on kindlustusobjektiks kindlustusvõtja vastutus nii vahendajana kui vedajana vastavalt „Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni Üldtingimuste“ kehtivale redaktsioonile, võlaõigusseadusele või selle analoogidele Euroopa Liidu liikmesriikide riigisiseste vedude puhul, CMR konventsioonile ja Põhjamaade Ekspedeerijate Assotsiatsiooni Üldtingimustele (NS 2000), kuid mitte laiemas ulatuses kui EEA Üldtingimuste kehtiv redaktsioon. Antud kokkuleppest tuleneb käesolevas tsiviilasjas kindlustuslepingule kohaldatav regulatsioon. Kuna kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, siis ei ole käesoleval juhul tegemist riigisisese veoga. Seetõttu tuleb ekspedeerija õiguste kindlaksmääramisel seoses kindlustuslepinguga lisaks ekspedeerija vastutuskindlustuse tingimustele, mille hulka kuulub VÕS § 37 lg 1 ja kindlustuse tingimuste p 5.1 järgi ka EEA Üldtingmuste kehtiv redaktsioon, kohaldada lisaks CMR-i. VÕS-i veolepingu dispositiivsed sätted kuuluvad kindlustussuhtes kohaldamisele üksnes osas, mida ei reguleeri eraldi vastutuskindlustuse tingimused või CMR. Kuna kaup võeti allvedaja poolt vastu 12.08.2008 ja pidi kliendi poolt näidatud sihtpunkti jõudma 19.08.2008, kuid kaubast edasised teated puuduvad, siis on EEA Üldtingmuste § 21 järgi tegemist kaotsiläinud kaubaga kindlustuslepingu suhtes ja CMR art 20 lg 1 kohaselt ka ekspedeerimislepingu suhtes. HEOÜ esitas hagejale nõudekirja kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamiseks (tlk 27-33). Kuna hageja on ekspedeerimislepingu alusel ja CMR art 17 lg 1 kohaselt kohustatud hüvitama HEOÜ-le tekkinud kahju, siis nõustus hageja hüvitama kahjunõudest 434 000 krooni. Nimetatud summast pool oli hagiavalduse esitamise hetkeks tasutud (tlk 52) ja ülejäänud pool tasuti 2009.a. jaanuaris (tlk 85). Varalise kahju ulatuse üle puudub käesoleva tsiviilasja poolte vahel vaidlus. Seoses HEOÜ poolt hagejalt tellitud veo objektiks olnud kauba mittejõudmisega sihtkohta esitas hageja kostjale avalduse kindlustushüvitise saamiseks. VÕS § 510 kohaselt peab vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Tingimuste p 16.2.4 kohust kindlustusandjat maksma välja kindlustushüvitise, kui tingimuste p 14 järgi on kahju hüvitamise nõude aluseks olev juhtum toimunud kindlustusperioodi jooksul. Hageja on hüvitanud HEOÜ-le kauba kaotsiminekust tekkinud kahju, mida tõendavad maksekorraldus nr 3148 (tlk 52) ja maksekorraldus nr 4337 (tlk 85). Ühtlasi oli hagejal veose kaotsimineku hetkel kehtiv kindlustus, mida tõend poliis nr XXX

(tlk 15). Kostja keeldus vastuses (tlk 39) avaldusele kindlustushüvitise saamiseks (tlk 37-38) ja pretensioonidele esitatud vastustes (tlk 42-43 ja tlk 49-51) hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest põhjendades seda asjaoluga, et CMR konventsiooni art 3 ja tingimuste punkti 2.2 kohaselt võrdsustatakse kindlustusvõtja tegevus tema töötajate, agentide, teenistujate jt. isikute tegevusega, kelle teenuseid ta kasut vedude organiseerimisel. Sellest tulenevalt jõudis kostja järeldusele, et tingimuste punkti 7.25 kohaselt on kostjal alus keelduda kindlustushüvitise maksmisest, kui kahju on tekkinud seoses kindlustusvõtja töötajate tahtliku tegevusega. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja eksimus tingimuste punktide numeratsioonis välist kostja õiguse tugineda tingimuste tingimusele tegeliku numeratsiooniga 7.26, mille järgi on kostjal alus keelduda kindlustushüvitise maksmisest, kui kahju on tekkinud seoses kindlustusvõtja töötajate tahtliku tegevusega. Hageja poolt esitatud pretensioonidest (tlk 40-41 ja 44-48) ja hagiavaldusest nähtub selgelt, et hagejale on arusaadav, millise sisulise küsimuse üle vaidlus käib. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kindlustustingimuste erinev numeratsioon ei oma antud vaidluses tähtsust, kuivõrd välistuse säte, mille kostja keeldumises tugines, sisaldub ka hageja valduses olevates kindlustustingimustes ning hageja on hagi põhjendustes toonud vastuväiteid ka sellele kindlustustingimuste välistuste punktile, millele kostja oma keeldumises sisuliselt tugines. Kohus ei leia, et vastutuskindlustuse tingimus p 2.2 on VÕS § 42 lg 1, lg 2 ka lg 3 p 2 kohaselt tühine, kuna ei esine asjaolusid, mis viitaksid, et sellega kahjustatakse ebamõistlikult kindlustusvõtjat. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et ekspedeerija sa vastutada üksnes tegevuse üle, mille üle ta teost vahetut kontrolli. Vastutuskindlustuse tingimus 15.2.4 kohaselt peab ekspedeerija valima hoolikalt vedajaid ja teisi isikuid, keda ta oma teenuseosutamisel kasutab ( tlk 17). Tegemist on ekspedeeriija ühe kõige olulisema lepingust tuleneva kohustusega, mida kinnitab ka VÕS § 855 lg 1 p 2. Kohtu hinnangul on kindlustustingimuste p-s 2.2 märgitud kindlustuslepinguliste kohustuste näol tegemist hoolsuskohustuste täitmise järgimisele suunatud sättega. EEA Üldtingimuste § 15 järgi vastutab ekspedeerija vedajana kauba kaotsimineku eest. EEA Üldtingimuste § 2 alajaotus A lg 1 p b järgi vastutab ekspedeerija kui vedaja, kui ta on veolepingus või muul viisil võtnud endale vedaja vastutuse (lepinguline vedaja). EEA Üldtingimuste § 2 alajaotus A lg 2 p 3 järgi vastutab ekspedeerija kui lepinguline vedaja, kui tegemist on maanteeveoga. EEA Üldtingimuste § 16 lg 1 p g järgi ning samuti CMR art 17 p 2 järgi ei vastuta vedaja, kui esinesid asjaolud, millest vedaja ei suutnud hoiduda või mille tagajärgi ta oli võimetu ära hoidma. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-127-05 rõhutanud, et vedaja vastutus CMR järgi ei sõltu vedaja süüst, vaid läheneb pigem riskivastutusele. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Järelikult ei saa pidada ebamõistlikult kahjustavaks või sisutühjaks ekspedeerija vastuse sõlmimist tingimustel, et ekspedeerija vastut ka veo korraldamiseks kasutatud isikute eest ning kindlustusandjal on õigus kindlustusvõtja töötajate tahtliku tegevuse või raske ettevaatamatuse tõttu tekkinud kahjusid mitte hüvitada. Selline kindlustusleping maandab siiski oluliselt ekspedeerija riske, sest saatjate ees vastut ekspedeerija vastutuse lävendiga, mis sarnaneb

riskivastutusele ja ei sõltu süüst. Järelikult ei saa vastutus tüüptingimuste p-s 2.2 märgitud isikute eest ekspedeerijat ebamõistlikult kahjustada, kuna kindlustuse tulemusel kann ekspedeerija reaalselt riske, mis on seotud süülisele vastutusele sarnase vastutusega, mitte riskivastutusele sarnase riisikoga. Ilma saatja korralduseta või ilma saatjalt täiendavat teavet küsimata võib ekspedeerija sõlmida lepinguid vaid usaldusväärsete vedajatega. Usaldusväärsust ei saa ilma vastavate tõenditeta eeldada. Tõendiks võib olla näiteks lepingupartneri hea nimi omas valdkonnas või varasemad head kogemused lepingupartneriga. Ka asja sisulise arutamise käigus ülekuulatud tunnistajate MV( tlk 130) ja VP( tlk 150) ütlustega ei ole tõendamist leidnud vedaja piisav usaldusväärsus ja hagejapoolne tegevus kontrollimaks seda. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et vastutuskindlustuse tingimusi p 2.2, p 7.26 ja p 15.2.4 tuleb vaadelda koosmõjus VÕS § 29 lg 6 järgi. Sellest tulenevalt on kindlustusandjal tüüptingimuste p 7.26 alusel õigus keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest, kui kahju on tekitatud kindlustusvõtja töötajate või p. 2.2 järgi kindlustusvõtjaga võrdsustatud isikute tahtliku tegevuse või raske ettevaatamatusega. Kohus ei nõustu kostja väitega, et kelmus on risk, mille võtab täielikult enda kanda ekspedeerija ning ei ole võimalik, et sellise sündmuse vastu pakub ekspedeerija kindlustus kaitset. Kui kindlustusvõtja on täitnud tingimuste p-st 15.2.4 tuleneva kohustuse valida hoolikalt vedaja, aga sellele vaatamata läheb veos vedaja raske hooletuse või tahtluse tõttu kaotsi, siis ei ole kindlustusandjal õigust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Vastasel juhul oleks ekspedeerija vastutus kindlustuslepingu kohaselt isegi rangem kui vedaja vastutus CMR alusel. Tsiviilasjas 3-2-1-1803 asus Riigikohus seisukohale, et vedaja vabaneb kelmuse tõttu tekkinud kahju eest, kui ta täitis oma kohustust mõistliku hoolsusega ning tegi kõik endast sõltuvalt mõistlikult vajaliku, et kohustust nõuetekohaselt täita. Seega taandub hüvitise väljamaksmisest keeldumise õigus tingimuste p 7.26 alusel sellele, kas ekspedeerija valis vedaja piisava hoolikusega tingimuste p 15.2.4 järgi. Kohtuistungil andis ütlusi VP, kes oli hageja töötaja ning tegeles vahetult veolepingu sõlmimisega ettevõttega U ZBT. VP ütluste kohaselt sõlmiti antud veoleping veebikeskkonna cargo.lt kaudu, mis on ekspedeerijate portaal, mida ütluste andja oli eelnevalt kasutanud probleemideta aastaid. Vedaja usaldusväärsuse kontrollimiseks vaatas VP üksnes seda, et vedaja nimi cargo.lt mustas nimekirjas ei esine. Kohtuistungil ütlusi andnud hageja juures veokorraldajana töötav MV ütluste kohaselt vedajate puhul usaldusväärsust ei kontrollitagi, vaid kontrollitakse ainult kehtiva kindlustuse olemasolu. Kindlustuse olemasolu kontrollimist tõend väljavõte U ZBT faksi teel saadetud kindlustuslepingust (tlk 101-103). Kohus nõustub ka kostja seisukohaga, et veebikeskkonna anonüümsus suurendab riske seoses petturliku käitumisega, mis omakorda kohust valikuid hoolega kontrollima. Hageja esitatud väljavõtted (tlk 97-100) cargo.lt veebikeskkonnast ei oma antud asja lahendamisel tähtsust, kuna veebikeskkonna olemasolu ei ole vaidlusalune küsimus. Samuti ei oma tähtsust väljavõtted hageja telefonikõnede eristusest (tlk 105-108), kuna nende kõnede olemasolu ei ole samuti vaidlusalune küsimus. Leedu Vabariigi prokuratuuri vastusest (tlk 120) EKAS-i teabepäringule nähtub, et algatatud on kriminaalasjad U ZBT tegevuse uurimiseks seoses mitmete majandussubjektide veoste omandamisega pettuste teel. Selles järeldub, et U ZBT tegevus veoste kaotsiminekul on tahtlik. Hageja enda avalduse kohaselt algatati kriminaalasi kelmuse uurimiseks (tlk 120). Eelnevast tuleneb, et hageja ei ole täitnud vastutuskindlustuste tingimuste p-st 15.2.4 tulenevat ekspedeerija hoolsuskohustust, kuna ta ei kontrollinud vedaja usaldusväärsust. Kehtiva

kindlustuslepingu faksi teel kontrollimine ja cargo.lt musta nimekirja kontrollimine ei tõenda veel vedaja usaldusväärsust. Ilma vastavate tõenditeta ei ole põhjendatud vedaja usaldusväärsust eeldada. Seega oli õigustatud kostja keeldumine kindlustushüvitise väljamaksmisest vastutuskindlustuste tingimuste p 7.26 alusel, kuna hoolsuskohustuse rikkumise tõttu sa omistada U ZBT tegevuse hagejale. Tsiviilasja menetluskulud ja hagihind. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esit menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd FGOÜ hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele, tuleb kohtukulud jätta täies ulatuses FGOÜ kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kann pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Liili Lauri kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.