Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Keskmine palk

2007.a. mai 7 p Juuni Juuli August September Oktoober November Detsember 2008.a. jaanuar Veebruar Märts Aprill Mai Juuni Juuli

9716:31x7=2194

10357 10357 10357 10357

60%keskmisest palgast

Töövõimetuspension Hüvitise suurus 2176:31x7=491

August September Oktoober November Detsember 2009.jaanuar Veebruar Märts Aprill Mai Juuni Juuli August

10357 10357 10357 10357 10357 10357 10357 10357 11434 11434 11434 11434 11434

Kokku

97591

Kokku on hüvis seisuga 31. august 2009 97591 krooni. Alates 01.09.09 on kostjal kohustus maksta igakuiselt 3902 krooni hagejale (hageja avaldus 21.06.09, II kd 163jj)). Vastuväiteks kostja väidetele märkis, et kostja vastutab täies ulatuses hageja ees ja hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist täies ulatuses, mis vastab osale kaotatud töövõimest tingitud sissetuleku osale. Lisaks märkis, et tegelikult töötas kokana ja hageja juures kokku 127 kuud, seega 66,15% ajast kostja juures (11.11.9624.05.07). Kostja vastutuse määr ei saa olla ei 58,5% ega ka 40%, sest ekspertiisiga ei ole tõendatud, et kutsehaiguse põhjustasid muud haigused. Hageja raske hooletus või rakse ettevaatamatus terviskahju tekkimisel ei ole tõendatud. Haigusega seotud muud kulud on hagi esitamise seisuga 18.07.07 2530 krooni (kviitungid I kd lk 22-25). Menetluse käigus täpsustas, et kulud on täiendavalt ravivõimlemisele, taastusravile 2440 krooni, 150 kr, ravimitele 1052 kr, kokku kulud 6172 krooni (Kviitungid I kd lk 112-117, 210-211, II kd 7,8a) Kostja ei ole mõõtnud töötingimuste tervisekahjulikkust, ei ole pidanud selle üle arvestust, millised on ohtlikud ja kahjulikud mõjud tervisele (EV peasanitaararsti ja tööinspektsiooni 07.09.92 käskkiri nr 1 kinnitatud juhend, kehtis 02.11.92-01.03.01), rikkus seega Töökaitseseaduse § 7 lg 4 ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3 tulenevaid nõudeid. Seega jäid välja selgitamata töökeskkonna ohtlikud mõjud hageja tervisele ja tegi võimalikuks kutsehaiguse väljakujunemise, kostja ei taganud hagejale arstlikku kontrolli ja välja jäi selgitamata haigus selle varajases staadiumis. Vabariigi Valitsuse määrusega 22.07.92 nr 214 on kinnitatud tööde loetelu, kus on ettenähtud töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine ning selle hulka kuulub hageja töö, kuna oli seotud lokaalse lihaspingega, peamiselt kämbla- ja õlavarrelihaste pingutusega. NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.89 käskkiri 555 kehtis Eestis 2000.a ja selle kohaselt pidi olema läbi viidud töötaja meditsiiniline kontrolli 4 –liikmelise komisjoni poolt, kuid seda kostja ei teinud. Kostja ei järginud ka Sotsiaalministri 31.05.00 määrusega nr 40 kinnitatud töötajate tervisekontrolli korda, samuti ei täitnud VV 20.10.93 määrusega nr 324 kinnitatud Ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhendi p 23, 26 31 sätestatud kohustusi: töökaitsealane juhendamine, mis hõlmab kahjulike mõjurite tutvustamist, sellega seotud kutsehaiguste põhjuste tutvustamist, töötervishoiunõuete selgitamine, väljaõppe ja täiendõppe tegemine. Lisaks ei täinud kohustusi, mis tulenesid Sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 kinnitatud töötervishoiu ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 4 lg 2 p 2, § 5 lg 2 p 3, mille kohaselt tuleb tutvustada töötervishoiu abinõusid, ergonoomilisi töövõtteid ja –asendeid. Kostja rikkus TööK § 153 lg 1, 162 lg 1 147 lg 13, mis kohustab läbi viima tervistkahjustavatel töödel töötavate isikute tervisekontrolli, töötajate instrueerimist tervist kahjustavatest töödest ja vastavatest eeskirjadest, rikkus TLS § 49 p 4, TööKaitS § 5 lg 2 tulenevat kohustust tagada ohutud töötingimused töötajaile. Tööohutuse rikkumine leidis aset ka pärast hageja töösuhte lõppemist (Tööinspektsiooni ettekirjutus 19.06.07, II kd lk 72-74).

Riskianalüüs on läbi viidud 2001.a. pärast vastava ettekirjutuse saamist. Hagejat ohustas 3. taseme risk, pärast 2001.a. ei võtnud kostja midagi ette, mis oleks kõrvaldanud 3. taseme riski hageja suhtes. 2005.a. ametijuhend on koostatud 9 aastat päras hageja tööle asumist kostja juurde. Kostja pidi tagama igal aastal hagejale kontrolli vastavalt tööohutusjuhendile. Hageja palub kostjalt välja mõista kokku on hüvis 31.08.09 seisuga 97591 krooni. Alates 01.09.09 palub kostjalt välja mõista igakuise hüvitise 3902 krooni (avaldus 21.06.09) ja lisakulude eest hüvitise 6172 krooni ning menetluskulud palub jätta kostja kanda. (lk 1-7, 18.06.07, 79-86, 107111, lk 200-203, II kd lk 2-3, II kd lk 70-71, II kd lk 88-87, lk 163 jj). Tõendid: lisaks ülaltoodud tekstis viidatud dokumentaalsetele tõenditele tugines hageja ka järgmistele tõenditele: E. S ütlus (II kd lk 88b-89), kutsehaiguse uurimiskokkuvõte (I kd lk 212222), kostja taotluse alusel esitatud AEK otsuste sisulised põhjendused (I kd lk 204-206, SA PõhjaEesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse ja Töötervishoiu Keskuse 16.01.08 teatis lisakulutuste vajaduste kohta (lk 207, I kd), Pensioniameti tõendid pensioni suuruse ja saamise kohta (I kd lk 2, II kd lk 208-209). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja üldine tööstaaž on 43 aastat, millest viimased 11 aastat töötas kostja juures, seega ei saanud kutsehaigus olla tingitud vaid kostja juures töötamisest. Hageja on töötanud ka kokana varasemalt, märgitud tööl on mõju samuti õla- ja kämblalihastele. Kostja ei ole täies ulatuses vastutav, kuna tema haigus kujunes välja ka seetõttu, et töötas teiste tööandjate juures, lisaks tulenesid Hagejal tuleks esitada hagi mõne teise isiku vastu, hagejal esinevad tervisehäired on tingitud tema tervislikust seisundist. Kahju suuruse arvestamisel ei saa lähtuda Vabariigi Valitsuse määrusega 10.06.1992 kehtestatud Ajutisest korrast, kuna indekseerimine toimus korra p 1, 4 alusel kuni 31.12.1999 ja alates 2001.a. indekseeritakse hüvitist iga aasta 1. märtsist tarbijahinna indeksiga. 2007.a. oli triikijate palk kostja juures keskmiselt 9692 krooni, kuna arvestada ei saa sisse jõulupreemiaid, sest see on ühekordse iseloomuga tasu. Preemia oli 3864 krooni (120164-3864=116300:12). Sellist palka oleks hageja võinud saada kui ta oleks jätkanud töötamist kostja juures. Hageja poolt arvestatav keskmine sissetulek ei ole kooskõlas tegelikuga, mistõttu nõutav hüvitise suurus on alusetu. Riigilt saadud toetus tuleb maha arvestada. Hüvitis oleks 5812,20 krooni /60% 9692 kroonist). Kostja ei nõustu keskmise palga indekseerimisega, käesoleval ajal on majanduslangus. Kostja ei ole selliseid palku maksnud, mida hageja on indekseerides selleks saanud. Töövõimetuspension tuleb maha arvata, maha arvata tuleb töötuskindlustuse toetus 31224,40 kr, sest maha tuleb arvata igasugune kasu, mida hageja saab. Lähtuda tuleb 2007.a. palgast ka 2008.a. ja 2009.a. hüvitise arvestamisel. Hüvitis 25.05.07-31.08.2009 on 53522,09 krooni (sh 2007.a. maikuu 7 päeva eest 699,70 kr) ja igakuine hüvitis on 01.09.2009 alates 2857,20 krooni. Juhul kui kohus ei nõustu sellega, et maha tuleb arvestada töötukindlustustoetus, siis on ühekordne hüvitis 81008,44 krooni ja igakuine alates 01.09.09 2857,20 krooni. Kostja osa kahju tekitamisel on 58,3% arvestades erinevate tööandjate juures töötamist. Sellisel juhul oleks ühekordne hüvitis kas 31203,38 krooni ja igakuine 1665,75 krooni või 47227,92 krooni ja 1665,75 krooni ja seda viimast juhul, kui kohus ei arvesta maha töötukindlustustoetust. Arvestades seda, et hagejal esines teisi haigusi, mis aitas kaasa kutsehaiguse tekkimisele ja haiguse sümptomid ilmnesid varem, on kostja vastutuse määr 40% ja sellisel juhul on hüvitis 21408,84 krooni ja kuus 1142,88 krooni või 32403,38 krooni ja kuus 1142,38 (viimane siis, kui ei arvesta maha töötuskindlustustoetust) (kostja vastus, arvestus 26.10.09, II kd).

AEK otsuse alusel ei ole kostja kohustatud hüvitama lisakulusid, mis hageja on teinud, st kulud massaažile, ujumisele, sh tšekid ravimite ostuks ei tõenda ravimite seost kutsehaigusega. Ei ole tõendatud, et ravimitel oleks seos kutshaigusega. Artrosportkliiniku arvetest ei nähtu protseduur ja selle seos haigusega ja samuti ei ole haigusega seoses ujumisega seotud kulud. Seos on vaid laseravi protseduuril 600 krooni. Hageja poolt viidatud juhend, millele hageja tugineb, ei ole kohustuslik norm. Kostja juures on läbiviidud 2001.a riskianalüüs, tööinspektor tegi konkreetsed ettepanekud ja neid on arvestatud. 2005.a. koostati juhend, millega hageja on tutvunud ja kinnitanud, et ta omab teadmisi töökeskkonna ohust. Kostja nõudis hagejalt, et ta käiks tervisekontrollis, ent pärast 2000.a. tervisekontrolli keeldus hageja järgnevatele läbivaatustele minemast, töötajat ei saa jõuga arsti juurde viia. Tegemist on hagejapoolse raske hoolimatusega oma tervise suhtes. Kostjal ei ole kohustus läbi viia tervisekontrolli 4-liikmelise komisjoni poolt. AS M viis läbi tervisekontrolli. Hagejal on võimaldatud minna taastusravikeskusesse Estonia, millest ta loobus. Kostjal on sissejuhatav triikijaaurutaja ohutusjuhend ja töökeskkonnaga tegelevad isikud. Konsultatsioon arsti juures sisaldab endas ka töötervishoiualast konsultatsiooni ja töös esinevatest riskidest, töötajaile on ettenähtud puhkepausid. Töötaja peab teavitama tööandjat terviseprobleemidest, hageja tegi seda alles 2006.a., mil kostja andis hagejale randme tugivöö ja muudeti triikijate töökorraldust koormuse vähendamiseks ja ta rakendati vahetusega tööle - tellimuste vastuvõtja abiliseks. Arvestada tuleb hageja vanust (58 aastat), tööstaaži 43 aastat ja individuaalset tundlikkust, mis mõjutasid tervisekahjustuse tekkimist. Oma seletuskirjas 16.12.2006 on ta märkinud, et tema parem õlg oli haige juba 10 aastat tagasi, tööle asus 11.11.96, seega pidid kutsehaiguse kujunemist mõjutama varasemad tööd, tervise iseärasused (lk 36- 40, I kd. 18.09.07, I kd lk 99-100, II kd lk 10-11, II kd lk 65-68, II kd lk 191-197). Tõendid: meditsiiniline epikriis (lk 41, I kd), prof. H. Kahni arvamus tsiviilasja nr 2-8525/99 (I kd lk 42), Tööinspektsiooni ettekirjutus 15E 05.06.2001 nr 8-01-20/0588-0184 (I kd lk 43), kostja vastu 03.09.01 ettekirjutusele (I kd lk 45), riskianalüüs, tegevuskava (I kd lk 48-52) 25.01.01, triikija ametijuhend 01.10.05 (I kd lk 53), AS M töötajate läbivaatuse akt 21.07.2000 (lk 55 -57, I kd), garantiikiri 19.01.07 Estonia Taastusravikeskusele, arve- saateleht 28.02.07 (I kd lk 58-59), sissejuhatava juhendamise kirjalik juhend 19.09.01 (I kd lk 60-66), aurutaja-triikija tööohutuse juhend 21.09.01 (I kd lk 67), palgaandmed 2007 (I kd lk 107, 136- 139), tunnistajate A. T ja E. S ütlused (lk II kd 92-98), taotluse alusel väljanõutud Tööturuameti tõend 28.05.08 (lk 147, I kd), hageja seletuskiri 09.05.07, väljavõte ambulatoorsest kaardist (II kd lk 12, II kd lk 13), palgatõend 2008- keskmine palk 10101,56 krooni (II kd lk 14), Eesti Töötukassa tõend (II kd lk 26), kutsehaiguste raport (II kd lk 33-63), kohtuekspertiisi akt (II kd lk 126-146). Kohtu põhjendused Hageja S. P töötas kokana 1965-1970 Rapla TK-s, 1994-1996 ETK Majandusvalitsuses. Alates 11.11.1996 - 24.05.2007 töötas ta OÜ-s MKPOÜ-s aurutaja - triikijana. Märgitud asjaolude üle puudus vaidlus, seega on need asjaolud tõendatud, mille kinnituseks on hageja esitanud ka oma tööraamatu väljavõtted (I kd lk 11-14). 15.03.2007 diagnoosisid arstid SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiukeskuses hagejal kutsehaiguse, milleks on ülekoormushaigus: parema randmeeliigese sidemete rebend ja sünoviit ning krooniline rotaatormanseti kahjustus. Kohtu määratud ekspertiisi leidis kinnitust asjaolu, et hagejal on eelmärgitud kutsehaigused (II kd lk 126jj). Töötervishoiuarsti teatisest 15.03.07 nr 13-2/2383 nähtub, et hageja kutsehaigus kujunes välja 1996-2007. Kohtumenetluses määratud ekspertiisi tulemustest, st ekspertiisiakti nr 23/25-55 22.05.09 p 1 alap 12 nähtub, et hageja kutsehaiguse esmased sümptomid avaldusid 2001-2002 kui esines valu parema käe õlaliigeses ja loksumine parema käe randmes (lk 127, I kd ), lisaks nähtub aktist, et kutsehaiguse kujunemist mõjutas ka töö kokana, kuna ka kokana töötamisel on samad kahjulikud töökeskkonna

ohutegurid nagu töötamisel triikija-aurutajana: sundasendid, koormus kätele, õlale. Eksperdil puudusid andmed selle kohta, milline oli hageja tervislik seisund siis, kui ta hakkas tööle 1996.a. kostja juures. Samas on ekspertiisaktiga leidnud tõendamist asjaolu, et kutsehaiguse kujunemist mõjutas ka hageja töötamine kokana, kuna ka kokana töötamisel on samad kahjulikud töökeskkonna ohutegurid nagu töötamisel triikija-aurutajana: sundasendid, koormus kätele, õlale. Eelmärgitud töötervishoiuarsti teatist ning kostja taotluse alusel määratud ekspertiisitulemusi kogumis hinnates, leiab kohus, et vaidluses on tõendatud asjaolu, et hagejal kujunes välja kutsehaigus perioodil 1996-2007 ehkki haiguse eelsümptomid ilmnesid alles 2000-2001, aga samuti asjaolu, et hageja kutsehaiguse tekkimist on põhjustanud sõltumata selle esmaste sümptomite ilmemise ajast kuni haiguse väljakujunemiseni ja diagnoosimiseni 15.03.07 nii töötamine kokana kui aurutaja – triikijana. Eeltoodu alusel leiab kohus, et töötamisel kokana ja aurutaja-triikijana on põhjuslik seos hagejal tekkinud kutsehaigusega e. tervisekahjustusega ja seega on kostja väide osaliselt tõendatud, et kutsehaiguse tekkimist põhjustas ka kokana töötamine. Vastavalt AEK 16.03.07 otsusele nr 331872 ja otsusele nr 406877 (I kd lk 15, 129) on hageja töövõimekaotus, mis on tingitud kutsehaigusest, vastavalt 60%. Kuna hageja tervisekaart on olnud riiklikult tunnistatud eksperdi käes, ta on seda uurinud ja on teinud ka selle põhjal järeldused (akt), ei pea kohus andma hinnangut tervisekaardis sisalduvatele andmetele, kuna neist järelduste tegemine kuulub eksperdi pädevusse. Seega on asjas tõendatud, et hagejal on kutsehaiguse näol tekkinud tervisekahjustus, mis väljendub tema töövõimekaotuses 60% ulatuses. Kuna nõue on suunatud vaid ühe tööandja so kostja vastu, vaatleb kohus edaspidi kostja võimalikku vastutust ja süüd. Asjaolule, milline tähendus on teiste tööandjate juures kokana töötamisel hageja tervisele, annab kohus hinnangu otsuses edaspidi, kui hakkab määratlema kahju suurust. Kuna kutsehaiguse kujunemist e. tervisekahjustuse teket mõjutas töötamine kostja juures 1996-2007, siis tuleb asjas kohaldada VÕSRakS § 22 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut kui ka tsiviilkoodeksi kahju tekitamist reguleerivad sätted. TsK § 448 lg 1 alusel tuleb kahju tekitajal hüvitada teisele isikule tekitatud kahju, va kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustusega. Kahju tekkimine Järgnevalt vaatleb kohus küsimust, kas tervisekahjustusega seoses on hagejal tekkinud ka varaline kahju, mis tuleks hüvitada ja milles see kahju seisneb. Vaidlus puudus selles, et kostja tööandja ei saanud hagejale pakkuda sobivat tööd, mistõttu on töösuhe hagejaga selle tõttu lõpetatud 24.05.07 vastavalt töölepingu lisale (I kd lk 16). Hageja pöördus sobiva töö leidmiseks Tööturuameti poole. Arvele võeti hageja tööotsijana 08.05.07 ja töötuna 05.06.07, mis on tõendatud hageja poolt kohtule esitatud Tööturuameti Tallinna ja Harjumaa osakonna 08.05.07 ja 05.06.07 otsustega (lk 17-18, I kd). Kuna kostja lõpetas hagejaga töölepingu sellepärast, et hageja ei saanud tervise tõttu kostja juures tööd jätkata ja kostjal ei olnud pakkuda tervisele ja töövõimele, milleks on sellisel juhul 40%, tööd, siis jäi hageja pärast töösuhte lõpetamist ilma oma sissetulekust tervisekahjustuse tõttu. Vaidlus puudus selles, et hageja on pidanud kandma lisakulusid kutsehaiguse taastusraviks (kostja tunnistas, et laserravikulud on seotud tervisekahjustusega). Seega on hageja tõendanud vastavalt töölepingu lõpetamise teatega, Tööturuameti Tallinna ja Harjumaa osakonna 08.05.07 ja 05.06.07

otsustega ning osaliselt kostja omaksvõtuga (et hagejal tekkisid osaliselt lisakulud taastusraviks), et hagejal on tekkinud sissetuleku kaotusega ja taastusravikuludega varandusliku olukorra halvenemine. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejal on tekkinud seoses tervisekahjustusega (kutsehaigusega) sissetuleku vähenemine ning täiendavalt kulud, mis on tervisekahjustusest tingitud varaline kahju ja mille ulatust reguleerivad VÕS § 130 lg 1, 128 lg 1, 2, kuna tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimine ise leidis aset pärast 01.02.07. Nimelt on VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1, 2 ja § 130 lg 1 kohaselt tuleb tervise kahjustamise korral kahju olemasolul tervisekahjustamisest tekkinud kulud, sj vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täilikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sj sissetulekute vähenemisest tekkinud ja edasise majandusliku võimaluse halvenemisest tekkinud kahju. Varaline kahju on seega osa sissetulekust, mis kannatanul jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Kuna hagejal on tekkinud seoses temal esineva kutsehaigusega ja sellest tuleneva töövõimekaotusega 60% ulatuses tervisekahju, siis on vaadeldav sissetuleku kaotusest tekkinud varaline kahju proportsioonis tema töövõime kaotusega, st 60% ulatuses kooskõlas VÕS § 130 lg 1 ja lisaks on kahjuks tervisekahjustusega seotud ja kantud ülalmainitud muud kulud. Kahju hüvitise suurust hindab aga kohus pärast seda kui on tuvastanud, kas kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostja käitumisega ja kas kahju tekkimine on õigusvastane ning kas kostja on kahju tekitamises süüdi. Õigusvastasus, põhjuslik seos, kostja süü Järgnevalt vaatleb kohus küsimust, kas kostja võiks selle tekkinud kahju eest ka vastutada. TLS § 49 p 4 järgi kohustub tööandja kindlustama ohutud töötingimused. TTOS § 2 sätestab, et töötervishoiuna mõistetakse töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldusja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist ning lg 2 alusel mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Sama seaduse § 9 lg 1 sätestab, et füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. TTOH § 12 lg 1 järgi peab tööandja tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. TTOS § 13 lg 1 p 1-4, p 6-6.1 alusel kohustub tööandja viima lävi töökohas töökeskkonna sisekontrolli, analüüsima selle tulemusi, korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja ohutegurid ja nende mõju töötajate tervisele, koostama tegevuskava ohutegurite mõju vähendamiseks töötajate tervisele, rakendama abinõusid seaduse §-des 6-9 nimetatud ohutegurite mõju vähendamiseks töötajate tervisekahju vähendamiseks, teavitama töötajaid riskianalüüsi tulemustest (red. 1999.a. ja 01.07.03). Vabariigi Valitsuse määruse nr 214 22.07.94 § 4 alusel kuuluvad nende tööde hulka, kus tuleb läbi viia töötajate perioodiline tervisekontroll, tööd, mis on seotud lokaalse lihaspingega- peamiselt kämbla ja õlavarrelihaste pingutusega. Kohtule esitatud kutsehaiguse uurimiskokkuvõttest nähtub, et hageja pidi töötama vahetult ohutegurite II ja III riskitaseme tingimustes, millest töö sundasendites on III riskitasemega ohutegur ja seisev töö ja sundliigutused on II riskitasemega töö. Uurimiskokkuvõttest ja E. S ütlustest nähtub, et tööprotsessid olid käsi- ja õlavarreliigseid, -lihaseid koormav, töötaja kasutuses oli 2kg kaaluv triikraud. Ütluste kohaselt tegi hageja sama tööd, mis tunnistaja. Uurimiskokkuvõtte kohaselt langes vastuvõtjana töötades koormus põhiliselt õlale-randmetele. Kostja tunnistaja A. T ütluste kohaselt said triikijad käetoed 2006.a., töötervishoiuarsti juures käidi 2001.a M , 2007.a. Mustamäe Polikliinikus, töötajate kasutuses olid triikrauad 1,8 kg, tööprotsess toimub käte abil ehkki mannekeenid kergendasid triikijate tööd. Arsti juures käies võeti analüüsid, kuid töötingimustest juttu ei olnud, vabatahtlikult võis minna silmaarsti juurde, 2004. või 2005.a. oli töö juures massöör,

2007.a ja 2008.a oli võimalik minna taastusravikeskusesse Estonia. Veel nähtub ütlustest, et pärast riskianalüüsi tegemist seati sisse töösisekorra eeskirjad, riskianalüüsi tulemused, töötajate kohustused, andmed seadmete kohta. Ütluse kohaselt sõltus töö kogus hooajast, hooajal töötati näit. teises vahetuses kl 14.00-21.00 kuni 21.30, tehti puhkepause, sj söömiseks ja joomiseks, hooajal (kevad ja sügis) suurenes töökoormus, sj kevadel 300-400 tükki päevas, sügisel 500-600 tk, va joped, mida ei triigita. Tunnistaja H. Š ütlustest nähtub, et triikija töö on korduvate ühetaoliste liigutustega, triikraud on muutunud käepärasemaks, triikimislaud muutunud paremaks, sellel on pedaalid, mille abil võimalik lisada suruõhku, vaakumit, mis teeb eseme viimistlemise kergemaks. Ütluse kohaselt tehti tervisekontrollis vereanalüüs ja kontrolliti silmi, samas luu- ja lihaskonda ei kontrollitud. Hinnates hageja kui kostja tunnistajate ütlusi ja uurimiskokkuvõtet omavahel, leiab kohus, et hageja töö oli seotud kätega ja kordusid samad liigutused, sundasendid. Eeltoodu alusel leiab kohus, et uurimiskokkuvõtte ning E. S ütlusega on hageja tõendatud, et tema töö oli seotud riskiga ja selle töötingimuse kui riski negatiivset mõju tema tervisele. Kostja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et tööprotsessis kasutati mannekeene, triikimislaudu, mis hõlbustasid töö tegemist, ent nende vahendite kasutamine ei välistanud olulisel määral sundasendeid ja liigutusi, mis olid aga hageja tervist kahjustavad ohutegurid. Kostja poolt kohtule esitatud AS M töötajate läbivaatuse aktist 21.07.2000 (lk 55 -57, I kd) nähtub, et läbi viidi töötajate tervisekontroll, kuid kontrolliti müra, perlonetüüli, tuuletõmbuse mõju. Sellest aktist nähtub, et 5 inimesel esines lülisamba ja luu-lihaskonna vaevusi, hageja oli terve ja võis töötada. Akti kohaselt on soovitav teha tervisekontroll korda aastas (lk 56, Id kd). Kostja esitas tööinspektsiooni ettekirjutuse 15E 05.06.2001 nr 8-01-20/0588-0184 (I kd lk 43) ja oma vastuse 03.09.01 ettekirjutusele (I kd lk 45), riskianalüüsi, tegevuskava (I kd lk 48-52), sissejuhatava juhendamise kirjaliku juhendi 19.09.01 (I kd lk 60-66), triikija ametijuhendi 01.10.05 (I kd lk 53, ka lk 67 I kd), millega on kostja tõendanud, et on alustanud töötervishoiualast organisatoorset tööd ja tuvastanud, et triikijate, st ka hageja töö on riskiga (vt lk 48, I kd ), mis tuleb kõrvaldada. A. T ütluste kohaselt oli tervise kontroll 2001.a. ja 2007.a., mis hõlmas vereanalüüsi, silmade kontrolli, st on tõendatud vaid osalise tervisekontrolli läbiviimine ja seda 6 aasta tagant kostja poolt, küll aga ei ole kostja tõendanud, et oleks läbi viidud töötajate, sh hageja tervisekontrolli igaaastaselt vastavalt AS M i 21.07.00 aktile ja et oleks kontrollitud hageja lihas -ja liigeskoda. Õige on küll väide, et töötajat ei saa sundida arsti juurde minema, ent seda, et tervisekontrolli oleks läbi viidud igaaastaselt, ei ole tõendatud, tõendatud ei ole ka see, et hageja oleks keeldunud tervisekontrollist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et vaidluses ei ole tõendatud tervisekontrolli läbiviimine igaaastaselt vastavalt AS M i aktile. Hageja haiguse eelsümptomid ilmnesid 2001-2002 (ekspertiisiakt) seega ei saanudki need hageja kaebused olla AS M i aktis kajastatud. Ülalmärgitud kostja esitatud tõenditega on kostja tõendanud AS-i M akti ja tunnistajate ütlusega seda, et vaid 2000 ja 2001 tehti hagejale tervisekontrolli, ent ei ole tõendanud, et oleks kontrollitud töötingimuste mõju hageja tervisele eriti osas, mis seondub hageja kutsehaigusega, so sundasendite, korduvate liigutuste mõju tema lihaskonnale ja liigestele – eriti kätele. Nimetatu oli oluline selleks, et võimalikult vara avastada kutsehaigusele viitavad tervisehäired ning tervist ohustavad tegurid kõrvalda, maandada ning vajadusel võimalda hagejale teist tööd. Kostja esitas kohtule garantiikirja 19.01.07 Estonia Taastusravikeskusele ja viimase arve-saateleht 28.02.07 (I kd lk 58-59), millega on tõendanud oma väiteid sellest, et kindlustas töötajaile taastusravikeskuseks vastavad protseduurid, millest hageja keeldus ja millest viimase üle vaidlus puudus, ent hageja oli selleks ajaks juba haigestunud kutsehaigusesse, mille kohta tehti vastav akt märtsis 2007. Hageja ei olnud sisuliselt tööl alates oktoobrist 2006 kuni töösuhte lõpetamiseni 2007.a aprillis, milles vaidlus puudus ja seega arvestades eelmärgitut ja lisaks asjaolu, et haigestumine oli juba aset leidnud, jäi selline töötervishoiualane tegevus hiliseks. Tunnistaja A. T ütles, et töötajaile võimaldati massaaži kas 2004 või 2005, ent ei tea kas hageja selles käis. Seega ei ole veenvalt kostja tõendanud seda, et võimaldas töötajale taastusravi ja seega ka tervishoiualast teenust 2004 ja 2005

vastavalt tegevuskavale 2001, vaid on seda teinud osaliselt, mida kinnitas tunnistaja A. T ütlustega osas, et töös oli puhkepause, sh söömiseks joomiseks. Muus osas nagu massaaž ja tervisekontrolli igaastane tegemine (lk 50, II kd) tõendamist ei leidnud. Mingeid tõendeid aga selle kohta, et instruktaaž oleks olnud tööga seoses olevate sundasendite osas ning nende mõju vältimiseks /vähendamiseks tervisele, ei ole kostja esitanud. Kuna eelpool leidis tõendamist, et kostja on küll vaid korra, so 2001. kontrollinud TTOS § 9 järgi töökeskkonna riskitegureid, antud juhul siis hageja tervisele mõju avaldatavaid riskitegureid seaduse § 13 lg 1 p1 -4 järgi, kuid see ei tähenda, et ta oleks tõendanud, et ta oleks täitnud oma kohustust tagada füsioloogiliste mõjurite vältimist/vähendamist töötajate, antud juhul hageja tervisele, sj seda, et kostja oleks rakendanud TTOS § 13 lg 1 p 6 ja 6.1 ja Valitsuse 22.07.92 määruse nr 214 § 4 alusel vajalikke meetmeid nende mõjurite vähendamiseks. Kohus leiab siinjuures, et kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks kontrollinud ohuteguri mõju hageja tervisele. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks täitnud NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.89 käskkirjast nr 555 tulenevaid nõudeid (kehtisid Eestis kuni 31.05.00), mille kohaselt pidi tööandja tagama hagejale, kuna tema töö oli seotud lokaalse lihaspingega, eriti randme ja õlavarrelihaste pingega, perioodilise arstliku kontrolli vähemalt 1 kord 2 aasta jooksul. Ülalviidatud AS M akt 2000.a. kinnitas hageja lubatavust töötada, kuna ta oli terve, ent haiguse sümptomid ilmseid alles 2001-2002. Pärastise kontrolli kohta ja mõjurite vähendamise tegevuskava elluviimise kohta aga tõendid puuduvad. Nimetatud kaalutlustel leiab kohus, et kostja ei ole oma seadusest tulenevat kohustust – selgitada välja, kuidas ohutegur on mõjunud hageja tervisele, ega võtnud tarvitusele meetmeid nende mõjurite vähendamiseks hageja tervisele ja tervisekahju tekkimisele - täitnud ja on seega rikkunud TTOS § 12 lg 1 13 lg 1 p2, 3,4, 6 k 6.1 ja Valitsuse määruse nr 214 § 4 tulenevaid ja ülalviidatud NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.89 käskkirjast nr 555 tulenevaid nõudeid. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kostjapoolne kohustuse rikkumine on olnud jätkuv (rikkumine leidis aset enne VÕS-i jõustumist ja pärast seda), kuna ohuteguril oli mõju hageja tervisele, põhjustades talle tervisekahju, st sellel on seos hagejal tervisekahjustuse tekkimisega, ja seega on kohustuse rikkumine kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 448 lg 1 alusel õigusvastane alates 01.02.07 kehtiva VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel õigusvastane. Kuna ülalpool tuvastas kohus, et ohuteguril oli terviskahjustav mõju hageja tervisele ja põhjustas talle kutsehaiguse terviskahjustuse näol, siis on kostja õigusvastasel teol otsene põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjuga TsK § 448 lg 1 ja VÕS § 1043 järgi. Kostja leidis, et tema ei ole süüdi hagejale tekkinud kahjus, kuna hagejal on töötanud teiste tööandjate juures, sj kokana, milline töö mõjutas kutsehaiguse teket, sh võis seda mõjutada hageja enda tervislik seisund. Kohtuekspertiisiakti nähtub, et hageja tervisekahjustuse teket mõjutas ka töötamine kokana, samuti esines hagejal selliseid üldhaigestumisi, mis soodustasid hagejal kutsehaiguse teket. Seega leiab kohus, et kostja on tõendanud, et mitte tema üksi ei ole süüdi kahju tekkimises hagejale, vaid seda mõjutas töötamine kokana teise tööandja juures e mitme tööandja tegevus kahju tekitamisel on olemuselt ühine, sest tõi kahju ühise tagajärje (tervisekahju), aga samuti hageja tervise enda iseärasused. Samas ei ole märgitud ekspertiisiaktiga ega kostja esitatud ühegi muu tõendiga leidnud tõendamist asjaolu, et kostja süü oleks välistatud kahju tekkimises. Eeltoodu alusel leiab kohus, et ta ei ole tõendanud seda, et ta poleks hagejale tervisekahjustuse tekkimisel süüdi. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on vastutav hagejal tekkinud tervisekahjustuse tekkimises kooskõlas ülalviidatud TsK § 448 ja VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 1043 järgi. Kostja väide, et hageja peaks esitama nõude ka muu tööandja vastu, kuna haiguse kujunemist mõjutas ka töötamine, ei ole täpne, kuna kannatanul on õigus valida kelle vastu ja mitme isiku vastu ta kahju hüvitamise nõude esitab. Nimelt sätestab TsK § 459, et ühiselt tekitanud isikud vastutavad

kannatanu ees solidaarselt. VÕS § 137 lg 1 tulenevalt vastutavad kahju tekitajad kolmanda isiku ees solidaarselt ja omavahelistes suhtes lg 2 järgi vastavalt nad rikkumise astmele, käitumise õigusvastasuse laadile ja riiskole ning VÕS § 65 lg 1 alusel võib nõuda sellisel juhul kahju hüvitamist igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodu alusel oli hagejal õigus esitada nõue ka üksnes ühe kahju tekitaja, käesolevas asjas oleva kostja vastu. Kahju ulatus, hüvitise suurus Järgnevalt vaatleb kohus küsimust kahju ulatusest. VÕS 127 lg 1 ja VÕS § 130 lg 1 alusel peab kohus arvestama hüvitamisele kuuluva kahju lähtuvalt töövõime kaotusest. VÕS § 127 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatu isiku asetamine olukorda, mis oleks lähedane olukorrale, mille ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevas asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 130 lg 1 alusel on tervisekahjustuse puhul varaliseks kahjuks terviskahjustusest tekkinud kulud, osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju. Vaidlus puudus selles, et hageja töövõime kaotus on 60%. Seega saab kahju olla VÕS § 130 lg 1 järgi 60% ulatuses kaotatud sissetulek, millest tuleb maha arvata kostja vastutuse osa. Kostja leidis, et sissetuleku arvestamisel ei saa lähtuda preemiatest ja maha tuleks arvestada töötukindlustusraha. Kohus ei nõustu sellega. VÕS § 130 lg 1 tulenevalt on kahjuks kaotatud sissetulek ja seega oleks sissetuleku arvestuse aluseks kõik võimalikud tasud, mida oleks võinud hageja saada, kui ta oleks saanud jätkata tööd kostja juures. Seega hõlmab kaotatud sissetulek VÕS § 130 lg 1 tähenduses sissetulekut, mitte ainult palka. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et kui arvestada 2007.a. kostja triikijate- aurutajate keskmist sissetulekut kuus (st palk ja muud koos preemiatega), siis on keskmine sissetulek kuus 2007.a. vastavalt 9716 krooni nagu on hageja arvestanud. Kostja ei ole väitnud, et sellisel juhul oleks sissetulek väiksem (väitis, et maha tuleb arvestada vaid preemiad). Eeltoodu tõttu puudub vajadus anda hinnangut töötasu kohta esitatud muudele tõenditele. Samas puudus vaidlus selles, et 2008 ja 2009 kostja juures märgitud töökohtadel töötajaid ei tööta ning seega tuleb kaotatud sissetuleku arvestamisel lähtuda kohtu arvates 2007a. keskmisest kuu sissetulekust 9716 krooni. Kohus ei nõustu hagejaga, et keskmist sissetulekut tuleks 2008 ja 2009 indekseerida, sest märgitud indekseerimisenõuet ei tulene seadusest. Viidatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 172 10.06.02 p 1,3 alusel indekseeritakse hüvist tarbijahinnaindeksiga, kuid puudutab kohtu arveteis neid hüviseid, mis on määratud varasemalt st kuni 31.12.99 määratud hüviseid. Hagejale ei ole kuni 31.12.99 hüvist määratud. Kostja väitis, et väljamõistetavalt hüvitiselt tuleb maha arvata töötukassast saadud hüvitis. Kohus leiab, et märgitud väide ei ole õige. VÕS § 130 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus ning märgitud töötukassast saadud hüvitis ei ole see osa, mida hageja saab no töötuskindlustuse kaudu selle eest, et ta on kaotanud tervisest tulenevalt sissetuleku. Tegemist ei ole sellise kasuga, mida hageja saab seoses kahju tekkimisega ja mis tuleks maha arvata VÕS § 127 lg 5 alusel. Nimetatud asjaolu, st töötukindlustusest makstut arvestab kohus VÕS § 140 rakendamisel. Kahju ulatuse arvestus Hageja poolt saamata jäänud sissetulek perioodil 25.05.07-31.08.09.

Sissetulek perioodi 25.05.07-30.04.07 eest on vastavalt 9716:31x7=2194 krooni ja perioodi 01.06.2007-31.08.09 eest on /6+12+8=26 kuud/ vastavalt 26 x 9716 krooni = 252616 krooni. Kokku teeb seega sissetulek 25.05.07-31.08.09 254819 krooni, millest saamata jäänud sissetuleks kaotatud töövõime 60% ulatuses on vastavalt 152886 krooni. Vaidlus puudub selles, et hageja sai

eelmainitud perioodil töövõimetuspensioni ja et see tuleb maha arvestada märgitud saamata jäänud sissetulekust 152886 kroonist. Vaidlus puudus selles, et 01.04.07 oli pension 2176 krooni, alates 01.04.08 2821 krooni ja 01.04.09 2958 krooni kuus. Eeltoodu tõttu puudub vajadus anda hinnang pensioniameti vastavatele tõenditele, mis puudutavad saadud pensionit ja selle suurust. Seega on töövõimetuspension 7 päeva eest 25.05.07-31.05.07 vastavalt 2176:31x7=491 krooni. Alates 01.06.07-31.08.09 on saadud pension /9x2176 + 12x2821+ 5x2958/=68226 krooni. Hageja saab alates 01.12.2008 töötades garderoobi töötajana 0,5 koormusega palka 2175 krooni kuus, mis on tõendatud hageja esitanud vastava tõendiga 17.06.09. Märgitud sissetuleku mahaarvamiseks puudub alus tulenevalt VÕS § 127 lg 1 ja 130 kahju hüvitamise eesmärgist. Kuna hageja töövõime on 40% ulatuses säilinud ning arvestades seda sissetulekut, mida oleks hageja saanud töötades 100% töövõimega kostja juures sissetulekuga 9715 kr kuus, siis jääb märgitud 2175 krooni selle säilinud 40% töövõime raamesse (40% 9715 –st on 3886). Seda, et hageja oleks eelnevalt töötanud, ei ole vaidluses tõendamist leidnud, hageja on tööotsimise kohta esitanud ka mitmed tööotsimiskavad, kuid neis nähtuvalt ei ole töö leidmine õnnestunud. Ülaltoodut arvestades, on seega hageja poolt saamata jäänud sissetulek perioodil 25.05.07-31.08.09 152886 kr - 68226 kr = 84660 krooni. Seega oleks ühekordne kaotatud sissetulek seoses tervisekahjustusega varalise kahju näol ja sellele vastav hüvitis perioodil 25.05.07-31.08.09, mis tuleb kostjal hagejale hüvitada, 84660 krooni. Igakuine hüvis alates 01.09.09

Hageja keskmine palk kuus oleks 9716 krooni, millest 60% vastavalt töövõime kaotusele on 5829,60 krooni, millest tuleb maha arvata töövõimetuspension 2958 krooni kuus (viide suurusele eelmises arvestuses ülalpool) ja mis teeb 2871,60 krooni. Seega on saamata jäänud sissetulek e. varaline kahju ja selle eest hüvitis alates 01.09.09 vastavalt 2871,60 krooni kuus, mis tuleb kostjal hüvitada. Muu varaline kahju

Kostja vaidlustas lisakulutuste suurust, leides olevad põhjendatud vaid laseravi protseduuril 600 krooni. Hageja esitas kohtule AS Ida-Tallinna Keskhaigla tõendi laseravi kohta 22.05.07 summas 330 krooni (I kd lk 22), 17.04.08 ja 18.04.08 2x 75 krooni (I kd lk 113 28.04.08) ja 26.04.08 ja 28.04.08 kohta summas 150 krooni (I kd lk 211) /kõik erinevad tõendid/, kokku seega summas 630 krooni. Seega on märgitud ulatuses tõendatud kulutuste tegemine ja varalise kahju tekkimine VÕS § 130 järgi seoses tervisekahjustusega 630 krooni, mis tuleb kostjal hüvitada. Esitatud arstliku ekspertiisotsusest nr 406877 (I kd lk 206) 04.03.08 nähtub, et hagejale on soovitatavad ravimid, proteesid, sanatooriumituusikud. Kohtu arvates võib järeldada märgitud tõendist, et hagejale soovitatud taastusravi on võimalik sanatooriumides, mida käesoleval ajal on võimalik seletada üldteadaoleva asjaoluga e. tervisekeskustes ja taastusravikeksustes tehtavate protseduuridega, milleks on massaaž, ravivõimlemine, veeprotseduurid, ujumised. Eeltoodu alusel peab kohus tõendatuks ja põhjendatuks kuluks seoses terviskahjutusega, mida hageja on teinud seoses ujumisega ja mille kinnituseks on ta esitatud NU arve 290 krooni, MTÜ MU arved 117, 143, 147 (I kd lk 25, 117) ja kokku summas 1390 (300+2x400+290) krooni. Massaaži kohta on hageja esitanud AS Ida-Tallinna Keskhaigla tõendi 440 krooni (I kd lk 22). Eeltoodu alusel leiab kohus, et mainitud kulud laserravi protseduurile, ujumisele, massaažile kokku on 2460 krooni ja seega on tõendatud märgitud ulatuses kahju VÕS § 130 järgi, mis kuulub kostja poolt hüvitamisele.

Esitatud ravimite tšekkidest ei nähtu, et hageja tarvitatud ravimid nagu Gasec Gastrocaps, EnalaprilRTB, L-Thyroxin, Symbicort Turbuhaler Inhal, Omperazol-RTP, Magnex/magneesim (I kd 23, II kd lk 7,8a) oleks seoses hageja kutsehaigusea, samuti ei nähtu hageja esitatud Artrosportkliiniku arvetest (I kd lk 114-116), millist protseduuri on hagejale tehtud ja et sellel oleks seos haigusega ja samuti ujumisega seotud kulud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hageja nõue ravimite kulutuse hüvitamiseks ja Artrosportkliinikus tehtud protseduuride kulutuste hüvitamiseks on põhjendamatu, kuna ei ole tõendatud seos hageja kutsehaigusega. Seega on tervisekahjustusest tingitud muud kulud VÕS § 130 lg 1 ja 128 lg 2 alusel kokku 2460 krooni. Väljamõistetava tervisekahju hüvitise ja muude kulutuste suurus, hüvitise vähendamine

VÕS § 139 lg 3 alusel võib tervise kahjustumise korral kahjuhüvitist vähendada vaid siis, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus, raske hooletus. Sama põhimõte kehtis ka enne 01.06.02 kehtinud TsK § 462 lg 1, mille kohaselt omas tähendus kahju suuruse määramisel kannatanu raske ettevaatamatus. Kohtuekspertiisi käigus leidis tõendamist, et kutsehaigusele viitavad sümptomid esinesid ka hageja muudel haigustel, st esmased tunnused olid sarnased nii kutsehaigusel kui muul tervisehäirel, kutsehaigus haigus tuvastati 2007a., kuid 2000-2001 ei tuvastanud AS M hagejal esinevaid tervisehäireid, esimesed sarnased sümptomid ilmnesid 2002.a., mis leidis kinnitust kohtuliku ekspertiisiaktiga. Eeltoodu alusel ei ole võimalik hagejal esinevate tervishäirete ilmnemist seostada temapoolse rakse hooletuse või tahtlusega või rakse ettevaatamatusega kahju tekitamisel endale. VÕS § 139 lg 3 ja TsK § 462 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole tõendanud kahju tekkimisel kannatanu tahtlust, rakset hooletust, rakset ettevaatamatust. Küll aga ei ole kostja selliseid asjaolusid tõendanud Seega ei saa VÕS § 139 lg 1, 3 ja 462 lg 1 alusel kahju hüvitist vähendada. VÕS § 140 lg 1 alusel võib kohus hüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmisel ebaõiglane või muudel põhjustel vastuvõtmatu, seejuures tulen arvesse võtta kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid, nende majanduslikku olukorda, sj kindlustuse olemasolu. Ülalpool leidis tõendamist ekspertiisiaktiga, et hageja tervisekahju tekkimist mõjutas töötamine kokana muu tööandja juures ja ka tema muud tervise iseärasused, sh teised haigused. Kohtu arvates omavad need asjaolud hüvitise suuruse lõplikul määramisel tähendust, sest hageja tervise iseärasused soodustasid haiguse teket ehk avaldasid mõju vaatamata kostjapoolsele kohustuse rikkumisele ehk seda, et tervisekahjustus oli tingitud ka hagejast sõltuvatel asjaoludel. Nimetatud hageja tervise asjaolu arvesse võtmine ei tähenda mitte hageja süüd kahju tekkimisel, mis oleks aluseks VÕS § 139 lg 1,3 hüvitise vähendamiseks, vaid tegemist on sellise asjaoluga, mida kohus saab arvestada VÕS § 140 järgi hüvitise vähendamisel. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta töötas kokana 65 kuud ja kostja juures peaaegu 127 kuud tööraamatu andmete kohaselt töötas hageja kokana ja kostja juures aurutaja-triikijana kokku (11.11.96-24.05.07), mis on peaaegu 127 kuud, seega moodustab aeg, mil hageja töötas kahjustavatel töödel, kokku 192 ja seega moodustab kostja juures töötatud aeg vastavalt 66,1% so ca 66%, mitte 58,3% nagu arvas kostja. Otsuse osas, mis käsitleb kahju tekkimist, põhjuslikku soest, süüd, õigusvastasust, tuvastas kohus, et tööandja andis hagejale abivahendeid, millega üritati kergendada tööd. Kostja väitis, et 2006.a. andis hagejal randmevöö, kui selgus hagejal esinev tervisehäire (kutsehaigus diagnoositi 2007), mida hageja ei vaidlustanud. Seega on kostja püüdnud hageja eest hoolt kanda ja tema tööd kergendada. Hageja on saanud seoses töötuks jäämisega töötuskindlustushüvitist, milles vaidlus puudus.

Arvestades seda, et 1) hageja töötas kostja juures alates 1996.a. ja alles 2002. aastal ilmnesid esimesed haiguse sümptomid ning needki olid sarnased üldisele haigestumisele, 2) hageja on eelnevalt töötanud kokana ja töötanud kostja juures 66% kahjustavat töö tegemise ajast, 3) et kostja on püüdnud anda juba haigestumise järgselt abivahendeid ja üritanud tööd kergendada, siis kõiki neid asjaolusid hinnates leiab kohus, et kostjalt väljamõistetavat hüvitist tuleb vähendada 30%, ehk mõista kostjalt hüvitis välja 70% ulatuses hageja kaotatud sissetulekute hüvitamiseks kui ka ravikulude katteks. VÕS § 136 lg 1, 2 alusel mõistab kohus välja hüvitise kaotatud sissetuleku eest ühekordse summana ja alates otsuse tegemise kuu esimest päevast so 01.12.2009 igakuise hüvitisena ning kulutuste eest hüvitise ühekordse summana. Perioodi eest 25.05.07-31.08.09 oli ühekordne hüvitis 84660 krooni, millele lisandub 01.09.0930.11.09 igakuine hüvitis kuus 2871,60 krooni (st3x 2871,60=8614,80), mis kokku on 93274,80 krooni. Sellest 70% on 65292,36 krooni ja märgitud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ühekordse summana. Alates 01.12.2009 tuleb kostjalt välja mõista igakuine hüvitis 70% ulatuses 2871,60-st kroonist, mis on 2010,12 krooni. Kohus leiab, et vaidluses puudub vajadus määrata hüvitis kuni 31.03.2010 so ajani, milleni on tuvastatud hageja töövõime kaotus 60% ulatuses vastavalt AEK otsusele, sest VÕS § 136 lg 4 alusel on poole taotlusel võimalus muuta väljamõistetud hüvise ulatust, kui selle aluseks olevad asjaolud pärast hüvise väljamõistmist muutuvad, sh muutub töövõime kaotuse ulatus. Ravikulude hüvitamiseks tuleb kostjalt välja mõista hüvitis samuti ülamärgitud põhjendustel 70% ulatuses so vastavalt 1722 krooni. Ülaltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele. Kostjalt tuleneb hageja kasuks välja mõista tervisekahjustusest tingitud varalise kahju e. kaotatud sissetuleku hüvitamiseks 65292,36 krooni, alates 01.12.2009 igakuiselt 2021,12 krooni ja muude kulutuste katteks 1722 krooni. Kostja esitas kohtule teise isiku meditsiinilise epikriisi ja arvamuse teises tsiviilasjas, mis ei puutu käeolevasse vaidlusesse, kuna ei kajasta hageja kohta käivaid andmeid ja seega jätab kohus need tähelepanuta (I kd 41,42). Menetluskulude jaotus

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulude võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, jätab kohus mõlema menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda. Kostja kanda jääb hagi rahuldatud osalt tasumisele kuuluv riigilõiv, kuna hageja oli lõivu tasumisest vabastatud. Hageja palus 16.06.07 esitatud hagis välja mõista igakuine hüvitis alates 25.05.07 kuus 4739 krooni ja seega on tsiviilasja hind on TsMS §129 lg 2 alusel 42651 krooni, mis hagi esitamisele järgnevast kuust alates 9 kuu eest nõutavate maksete kogusumma. Hagi kuulus rahuldamisele 60% ulatuses (ühekordne nõutud hüvitis oleks seisuga 30.11.09 109292 kr/ st kuni 31.08.09 nõuti 97591 kr+ 3*3902 krooni kuus / ja väljamõistetud ühekordne hüvitis 30.11.09 on 65292,36 krooni, seega moodustab rahuldatud osa 60%). Kostja kanda jääb hagi rahuldatud osalt 60% riigilõiv riigi ees, mis määratletakse hagihinnast TsMS § 129 lg 2 järgi.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.