Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-101-09 Tartu, 2. detsember 2009. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu M. M ja J. L hagi S. G vastu 687 500 krooni saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-29361 M. M kassatsioonkaebus 485 158 krooni Hageja M. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja S. G (isikukood xxxxxxxxxxx) 19. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus
1.Lubada M. M astuda üldõigusjärglasena menetlusse J. L asemel.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-29361.
3.Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-29361 osas, millega mõisteti välja S. G-lt M. M kasuks 200 704 krooni ja J. L kasuks 200 704 krooni, ning osas, millega M. M nõudest jäeti rahuldamata 83 750 krooni suurune osa, ja menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsus jätta muutmata osas, millega J. L nõudest S. G vastu jäeti rahuldamata 83 750 krooni suurune osa.
4.Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
6.Jätta kassatsioonkaebus läbi vaatamata osas, millega vaidlustati ringkonnakohtu otsust osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse J. L nõude osalise rahuldamata jätmise osas.
7.Tagastada M. M kassatsioonkaebuselt 28. aprillil 2009. a tasutud kautsjon 4852 (neli tuhat kaheksasada viiskümmend kaks) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M. M (hageja I) ja J. L (hageja II) esitasid Harju Maakohtule 6. augustil 2007. a hagi S. G (kostja) vastu, milles palusid kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista 343 500 krooni. Menetluse käigus vähendasid hagejad nõuet ja palusid kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista 284 454 krooni. Hagiavalduse kohaselt suri 17. detsembril 1999. a Natalja G, kes oli kostja abikaasa, hageja I õde ja hageja II tütar. Testamenti N. G teinud ei olnud. Pärandvara koosnes Tallinnas Xxxxxxx x-xx asuva korteriomandi (edaspidi korteriomand) poolest mõttelisest osast ja Viimsi vallas Haabneeme alevikus Hõbepaju tee 5 asuva kinnistu (edaspidi kinnistu) poolest mõttelisest osast. N. G seadusjärgsed pärijad on hagejad ja kostja. Kostja osa korteriomandist ja kinnistust on 3/4 ning hagejatel mõlemal 1/8. Kostja on müünud kinnistu ja plaanib müüa ka korteriomandi. Kostja on pärandi saanud 2000. aastal notarile esitatud pärimisavalduse alusel, milles kostja avaldas valeandmeid, et pärandaja
ema ei ole elus ja rohkem pärijaid ei ole. Pärimisseaduse (PärS) § 139 lg 1 ja § 140 alusel peab kostja hagejatele hüvitama osa pärandist, mille ta on saanud notarile esitatud valeandmete alusel, milleks on 1/4-suurune mõtteline osa kinnistust ja korteriomandist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei ole pärimisavalduses tahtlikult valeandmeid esitanud. Pärimisavalduses sisalduvad ekslikud andmed võisid sinna sattuda seetõttu, et notar sai kostjast valesti aru või kostja sai notarist valesti aru. Kostja pärimisavaldusest aru ei saanud, kuna ta ei oska eesti keelt. Pärandvara hulka ei kuulunud ka kinnistu, vaid 1/2 mõttelist osa aiamajast koos juurdeehitusega, mille maksumus oli kõige rohkem 30 000 krooni. Kostja soetas selle juurde 817 m2 maad, mille ta 28. mail 2004. a 750 000 krooniga maha müüs. 750 000 krooni oli maa hind ilma sellel asuvate ehitisteta.
3.Harju Maakohus rahuldas 20. juuni 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks välja 200 704 krooni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et õige ei ole hagiavalduses väidetu, et pärandvara koosnes poolest korteriomandist ja poolest kinnistust. PärS § 2 kohaselt on pärandvaraks pärandaja vara. Kuna mõlemad asjad kinnistati pärast pärandaja surma, ei olnud need pärandaja ja kostja ühisvaraks. Poolte ühisvaraks oli kinnistul asunud aiamaja koos juurdeehitusega ja korter vallasasjadena. Kostja tehtud ja notari kinnitatud pärimisavaldusest nähtub, et kostja avaldas, et pärandaja vanemad on surnud, ning avalduse p-s 4 kinnitas, et avalduses esitatud andmed on õiged, et ta ei ole varjanud pärimisasjas tähtsat teavet ja on teadlik, et teadlikult ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu võib pärijalt pärandvara arvel saadu igal ajal tagasi nõuda. Avalduses märgitu kohaselt tõlgiti avaldus kostja jaoks vene keelde ja see vastab tema tahtele. Kostja selgitust, et ta ei saanud notarist aru ja et tema arusaamist mööda küsis notar tema ema, mitte pärandaja ema surma kohta, ei loe kohus põhjendatuks. Mõistlik isik pidi aru saama, et notari juures pärandi vastuvõtmise toiminguid tehes on notaril põhjust küsimusi esitada pärandaja vanemate, mitte pärija vanemate surma kohta. Sellest lähtudes tuleb lugeda kostja poolt notarile antud teave pärandaja ema surma kohta tahtlikult esitatuks ja PärS § 140 alusel tuleb hagi rahuldada. Kuna § 140 sätestab, et saadut võib välja nõudmise igal ajal, ei ole tähtsust, et hagejad pärandi vastuvõtmiseks avaldust notarile ei esitanud. Kostja müüs kinnistu 750 000 krooni eest. Kuna kostjale ja pärandajale kuulus ühisvarana aiamaja koos juurdeehitusega ning kinnistu ei olnud ühisvaraks selle kinnistamise tõttu pärast pärandaja surma, on hagejatel nimetatud aiamaja ja juurdeehitise eest õigus saada õiglast hüvitist. Maakohus leidis, et selleks on kõiki asjaolusid arvestades kummagi hageja jaoks 10 000 krooni. Ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et korteriomandi väärtus on 1 750 000 krooni. Arvestades seda, et korteri hind vallasasjana ja korteriomandi hind ei erine, sest korteriomandi väärtuse moodustabki valdavalt vallasasjast korter, ning kostja tehtud kulutusi, on kummalgi hagejal õigus saada selle pärandvara osa eest hüvitist 190 704 krooni. Seega jättis maakohus kummagi hageja nõudest rahuldamata 83 750 krooni.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, millega mõisteti kummagi hageja kasuks välja 200 704 krooni, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi
rahuldamata.
5.Hageja I esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega tema nõue jäeti osaliselt rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega hagi tema nõude osas rahuldada.
6.Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. märtsi 2009. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse ja jättis hageja I vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu resolutsiooni kohaselt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Kuivõrd maakohtu otsuse peale ei olnud kaevatud osas, millega maakohus jättis hageja II nõudest 83 750 krooni rahuldamata, siis sisuliselt ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse vaid edasikaevatud osas. Ringkonnakohus leidis, et hagejad tuginevad hagis üksnes sellele, et nad on pärandaja seadusjärgsed pärijad. Hagejad ei ole tuginenud sellele, et nad on PärS § 117 lg 3 kohaselt PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul asunud pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, ega ole esitanud PärS § 118 lg 21 kohast taotlust ja põhjendust pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks. Kuna hagejad ei ole pärandit tähtaegselt vastu võtnud, ei ole nad isikuteks, kel oleks õigus PärS § 140 alusel nõuda pärandi vastuvõtnud kostjalt välja pärandvara arvel saadu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja I leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud PärS § 140. Ringkonnakohtu tõlgendus, et PärS § 140 alusel on nõudeõigus ainult sellisel pärijal, kes on PärS §-s 118 ettenähtud tähtaja jooksul teinud avalduse pärandvara vastuvõtmiseks või asunud pärandvara faktiliselt valdama, kasutama või käsutama, ei vasta seaduse mõttele. PärS § 140 kohaselt võib nõude esitada igal ajal. Pärija õigus saada hüvitist võib olla piiratud üksnes pärandi vastuvõtmise üldise tähtajaga, milleks on PärS § 118 lg 3 kohaselt kümme aastat. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et PärS § 140 kohaldamise eelduseks on see, et hagejad on pärandi vastu võtnud. Ringkonnakohus seda seisukohta pooltega ei arutanud. Ringkonnakohtu otsuse järeldused olid pooltele üllatuslikud. Hagejad on pärandi PärS § 117 lg 3 kohaselt vastu võtnud. Hagejad ei toonud seda asjaolu maakohtu menetluses välja ega esitanud selle kohta tõendeid, kuna maakohus ei pidanud seda asja lahendamisel oluliseks asjaoluks.
9.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohtu otsus tuleb samadel põhjustel tühistada hageja I nõude osas,
hageja II nõude osalise rahuldamise osas ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas, st hageja II 83 750 krooni suuruse nõude rahuldamata jätmise osas, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 järgi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Kolleegium käsitleb esmalt menetlusõigusjärglust ja kassatsioonkaebuse ulatust. Asja materjalide kohaselt on hageja II surnud 28. juulil 2008. a, seega enne hageja I vastuapellatsioonkaebuse esitamist 31. juulil 2008. a. TsMS § 353 lg 2 kohaselt füüsilisest isikust poole surma korral menetlus ei peatu, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja. Asja materjalide kohaselt oli hageja II lepinguliseks esindajaks hageja I. Seega menetlus hageja II surma tõttu ei peatunud. TsMS § 209 lg 1 järgi lubab kohus füüsilisest isikust poole surma korral menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel. Hageja I on esitanud Riigikohtule pärimistunnistuse, mille kohaselt on tema hageja II pärija. Kolleegium leiab, et hagejal I tuleb lubada hageja II üldõigusjärglasena menetlusse astuda hageja II asemel.
12.Maakohtu menetluses oli kummagi hageja lõplik nõue mõista kostjalt välja 284 454 krooni. Maakohus rahuldas hagejate nõuded osaliselt ning mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks välja 200 704 krooni. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati. Hageja I ringkonnakohtule antud selgituste kohaselt vaidlustas hageja I vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis tema nõude osaliselt rahuldamata ja kostjalt tema kasuks 83 750 krooni välja mõistmata. Kuna hageja II ei vaidlustanud maakohtu otsust, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 alusel jõustunud osas, millega hageja II nõudest jäeti 83 750 krooni suurune osa rahuldamata. Kassatsioonkaebuses palub hageja I ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kuna hageja I on üldõigusjärglasena hageja II asemel menetlusse astunud, on ringkonnakohtu otsus vaidlustatud tervikuna, sh hagejat II puudutavas osas, s.o hageja II nõudest 200 704 krooni suuruse osa rahuldamata jätmise osas. Kuivõrd maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hageja II nõudest jäeti rahuldamata 83 750 krooni suurune osa, jääb kassatsioonkaebus selles osas läbi vaatamata.
13.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik. Olukorras, kus ringkonnakohus erinevalt maakohtust leidis, et hagejate nõude eelduseks on see, et hagejad on pärandi vastu võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud seda pooltega arutama ja andma neile võimaluse esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
14.novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 17). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka seda, et kostja oleks üldse tuginenud asjaolule, et hagejad ei ole pärandit vastu võtnud. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt on hagejad pärandi enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud PärS § 117 lg 3 kohaselt vastu võtnud.
14.Kolleegium leiab, et alama astme kohtud ei selgitanud asja menetledes välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ja hagejate nõuded jäid õigesti kvalifitseerimata. Hagejad soovisid, et kostja hüvitaks mõlemale hagejale 1/8 korteriomandi väärtusest ja kinnistu müügihinnast. Maakohus on tuvastanud, et pärandvara hulka kuulusid vallasasjadena aiamaja koos
juurdeehitusega ja korter. Korteriomand ja kinnistu kinnistati pärast pärandaja surma. Kostja on müünud 28. mail 2004. a kinnistu 750 000 krooni eest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada, kas hagejad võtsid pärandi vastu. Kolleegium leiab, et sellisel juhul saab nõuda kinnistu ja korteriomandi mõtteliste osade väärtuse hüvitamist erinevatel õiguslikel alustel.
15.Juhul kui hagejad olid pärandi vastu võtnud, siis enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud PärS § 141 kohaselt oli pärandvara, sh ka 1/2 mõttelist osa aiamajast ja korterist hagejate ning kostja kaasomandis. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 1 kohaselt ei ole kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel püstitatud ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisiti. Aiamajaaluse maa kinnistusraamatusse kandmisega muutus aiamaja kinnisasja oluliseks osaks, seega aiamaja kui vallasasi lakkas olemast ning lõppes pärijate, sh hagejate kaasomand aiamajale. Hagejad on hagiavalduses taotlenud, et kostja hüvitaks neile kinnistu mõttelise osa väärtuse, milleks on kokku 1/4 hinnast, millega kostja on kinnistu müünud. Sellise nõude puhul võib tegemist olla deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudega või alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Kohtud on ekslikult leidnud, et hagejate kinnistu mõttelise osa väärtuse hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks saab olla ainult enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud PärS § 140. Lisaks sellele sättele kohalduvad võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätted. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Seega on VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. VÕS § 1037 lg 1 mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara, mida õiguse kohaselt oleks pidanud saama kannatanu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-07). Maareformi seaduse § 221 lg 4 kohaselt on kaasomandis oleva ehitise kaasomanikel õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast. Praeguses asjas juhul, kui hagejad olid pärandi vastu võtnud, on hagejad kaotanud omandiõiguse aiamaja mõttelisele osale ja õiguse erastada kaasomandile vastav mõtteline osa maast sellega, et kostja erastas aiamajaaluse maa ainuisikuliselt ning sai sellega kinnistu ainuomanikuks. VÕS § 1037 lg 3 kohaselt hinnatakse saadu harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Alternatiivselt võiks hagejatel olla kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel. Nõude ulatus tuleb sellise nõude puhul määrata kindlaks VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi. Asja taassoetamise väärtust (VÕS § 132 lg 1) või asja väärtust (VÕS § 132 lg 2) tuleb hinnata, kui hageja seda taotleb, kohtulahendi tegemise aja seisuga.
16.Eluruumi kui vallasasja baasil korteriomandi kinnistamine erineb märkimisväärselt kinnistusraamatusse muude kannete tegemise korrast. Vallasasjast eluruumi omanik saab sisuliselt omapoolsete toiminguteta minimaalsete kuludega korteriomandi omanikuks, erinevalt vallasasjaks oleva hoone aluse ja selle juurde kuuluva maa erastamisest. Vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna eluruumide erastamise seaduse § 211
ja § 214 lg 5 järgi isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisel korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu kanne ebaõige (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, p-d 18 ja 19). Seega, kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hagejad olid pärandi vastu võtnud, said hagejad korteriomandi kinnistamisel ka korteriomandi kaasomanikeks ning kinnistusraamatu kanne on ebaõige selles osas, mille kohaselt kostja on korteri ainuomanik. Hagejatel võiks sellisel juhul olla võimalik nõuda kostjalt korteriomandi mõttelise osa väärtuse hüvitamist pärandvara jagamisel. PärS § 184 järgi, kui pärand on avanenud enne 2009. aasta 1. jaanuari ja pärandvara jagatakse pärast 2009. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse kehtiva PärS §-de 147, 150, 152-157 ja 159-161 sätteid.
17.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 kohaselt selgitama välja hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Hageja I peab kohtule teatama, kas ta nõuab kahjuhüvitist või hüvitist alusetust rikastumisest tulenevalt. TsMS § 370 lg 2 järgi võib esitada mõlemad nõuded alternatiivselt või ka selliselt, et paluda rahuldada üks nõue üksnes juhul, kui teist nõuet ei rahuldata. TsMS § 442 lg 8 viimase lause järgi ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.
18.Hageja I kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
19.Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb otsustada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.