Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

käendusleping, mille kohaselt kostja võttis kohustuseks tagasi maksta laenusumma 30 000 krooni kui laenusaaja seda ei tee. Seega on täidetud nõude üldine eeldus, et eksisteerib kehtiv käendusleping. Käenduslepingu p-de 2 ja 4 kohaselt on kostja nõustunud laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma, kui laenusaaja seda ei tee. Tuginedes käenduslepingule ning VÕS § 145 lg-tele 1 ja 2 vastutavad kostja kui käendaja ja A. L. kui laenusaaja koos solidaarvõlgnikena. Hagejal on valik, kelle vastu ta kohustuste mittetäitmisel hagi esitab. Kostja seisukoht, et enne käendaja vastu nõude esitamist peab olema tuvastatud mitte ainult kohustuse täitmata jätmine A. L. poolt, vaid ka asjaolu, et viimase vallasvarast ei jätku võlanõude täitmiseks, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja selgituste kohaselt ei ole tal teavet, et laenusaajal oleks vara. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja ei ole kohustuse täitmise kohta esitanud kohtule tõendeid. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, s.t ei saa esitada tõendeid selle kohta, mida ei ole tehtud. Käendatava kohustis lõpeb kohustuse lõppemise korral, mille eelduseks käesoleval juhul on kohustuse täitmine. Kuna on tõendamata, et kohustus on täidetud, siis on hagejal käendusega tagatud nõue. Tagastamata laenu vähendamiseks puudub alus. Kostjal on õigus esitada hagi laenusaaja vastu, kelle laenu ta käendas. Apellatsioonkaebus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis viis tervikuna ebaõige lahendi tegemisele. Kostja esitas 22.10.2007 maakohtule taotluse kuulata tunnistajana üle laenulepingu sõlminud A. L.. Tunnistaja ütlustega soovis kostja tõendada poolte tegelikku tahet käenduslepingu sõlmimisel ning samuti seda, kas hageja on kunagi nõudega A. L. poole pöördunud ja kas viimasel jätkub vallasvara nõude rahuldamiseks. Samuti taotles kostja hagejalt dokumentide väljanõudmist, mis tõendavad nõude esitamist A. L. vastu ning nõude täitmata jätmist viimase poolt vallasvara puudumise tõttu. Kostja kordas oma taotlusi 22.04.2008, 08.01.2009 ning 23.02.2009 esitatud kirjalikes seisukohtades ja ka kohtuistungil. Kohtuistungil jättis kohus tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata, põhjendades oma seisukohta pelgalt sellega, et tunnistaja ütlustega ei saa lepingulises vaidluses oma vastuväiteid tõendada. Tõendite väljanõudmise taotluse osas jättis kohus seisukoha võtmata. 23.02.2009 esitatud taotluses palus kostja kohtul muuhulgas kaaluda võimalust kuulata kostja üle vande all, kuid seegi taotlus jäi kohtu poolt tähelepanuta. Kostja esitas suulised vastuväited kohtu tegevuse kohta kohtuistungil, kuid ka need jäid kohtu poolt tähelepanuta. Maakohus ei ole teinud põhjendatud määrust mitte ühegi kostja esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta. Samas on kohtuotsuses tuginetud põhjendusele, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kohtuotsusest ei nähtu, milliseid õigusakte kohus kohaldas käenduslepingu tõlgendamisel või millistest asjaoludest või tõenditest kohus seejuures lähtus. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väitega, mis puudutas käenduslepingu sätete omavahelist vastuolu. Kuna käenduslepingu p-de 2 ja 4 sõnastus on omavahel vastuolus, oleks kohus lepingu tõlgendamisel pidanud lähtuma poolte ühisest tahtest. Pooled ei soovinud kokku leppida solidaarvõlgnevuse tekkes, kuna vastupidisel juhul ei oleks lepingusse lisatud solidaarvõlgnevust välistavat punkti 2. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks käenduslepingu sõlminud isikute tahet näha ette solidaarne kohustus. Hageja ise ei olnud käenduslepingu pooleks.

VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et käenduslepinguga võidakse ette näha solidaarvastutus või siis ka ainult täiendav vastutus. Antud juhul nägid käenduslepingu sätted ette vastuolulise regulatsiooni: ühes punktis solidaarvastutuse ning teises käendaja täiendava vastutuse. Viidatud sätetest ei tulene, kuidas tõlgendada lepingut juhul, kui selle sätted on vastuolulised. Kohus jättis lepingu tõlgendamisel ebaõigesti kohaldamata VÕS § 29, et välja selgitada poolte tegelik tahe. Käendaja ei ole automaatselt samastatav võlgnikuga, vaid käendaja vastutuse ulatus sõltub tema poolt sõlmitud lepingust. Seega oli lepingu tõlgendamine kohtu poolt antud vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega. Kostja esitas 31.08.2007 vastuses alternatiivselt taotluse vähendada väljamõistetavat summat VÕS § 140 alusel. Kohtuotsusest ei nähtu, mis põhjusel kohus kostja taotlusega ei nõustunud ning millist õigusakti kohaldas. Hageja pöördus kohtusse muuhulgas alusel, et ta on omandanud käenduslepingust tuleneva nõude kostja vastu. Antud hagi alust ei ole hageja tõendanud, kuna kogutud tõenditest ei nähtu nõude omandamist kostja vastu. Nõude loovutamise lepingu esitas hageja osaliselt, ilma selle lisata nr 1, kuigi nõude loovutamise lepingu p 7 kohaselt pidi nõude ülemineku alused olema sätestatud nimelt lisas 1. Kostja juhtis kohtuistungil kohtu tähelepanu nõude loovutamise lepingu lisa puudumisele ning taotles selle esitamist. Kohus jättis taotluse rahuldamata, kuid ei põhjendanud oma seisukohta ega teinud sellekohast kirjalikku määrust. Kohus on üksnes märkinud, et nõude loovutamise lepinguga on tõendatud laenulepingust ja käenduslepingust tulenevate nõuete üleminek hagejale. Kohtuotsusest ei nähtu, milliseid tõendeid hinnates kohus sellele järeldusele jõudis. Kostja sai nõude loovutamise lepinguga esmakordselt tutvuda alles 05.03.2009 istungil, mistõttu tal ei olnud võimalik esitada kirjalikult oma vastuväiteid nõude loovutamise lepingu sisu kohta. Nõude loovutamise lepingust ei nähtu, et hageja oleks omandanud selle alusel käenduslepingust tuleneva nõude kostja vastu. Viited käenduslepingule ning sellest tulenevatele õigustele puuduvad nõude loovutamise lepingus täielikult. Apellant palub kuulata tunnistajana üle A. L., kelle ütlustega soovib ta tõendada käenduslepingu sõlminud poolte tegelikku tahet ning seda, kas võlgnikul on olemas vara laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, samuti nõuda hagejalt välja dokumendid, mis tõendavad nõude esitamist A. L. vastu ja nõude täitmatajätmist vallasvara puudumisel. Samuti nõuda hagejalt välja K. K.iga 09.12.2005 sõlmitud nõude loovutamise lepingu lisa 1, millest nähtuks, kas hageja ja K. K.i vahel sõlmitud nõude loovutamise leping on kehtiv ning kas see hõlmab käenduslepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu. Kõik taotlused on varasemalt esitanud maakohtus, kuid kohus ei ole nimetatud taotlusi lahendanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isiku seisukoha kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tühistada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Hageja esitas kostja vastu käenduslepingust tuleneva solidaarvastutusel põhineva nõude, mille ta omandas nõude loovutamise lepingu alusel 09.12.2005. Oma 06.09.2007 esitatud vastuses hagile (tl 18-20) tugines kostja eelkõige vastuväitele, et K. K.i ja tema vahel sõlmitud käendusleping ei

näinud ette laenuvõtja ja käendaja solidaarvastutust. Kostja väitel vastutab käendaja lepingu kohaselt üksnes siis, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada: käenduslepingu p 2 sätestas, et käendaja täidab p-s 1 nimetatud laenulepingust tulenevad võlgniku kohustused kreeditorile juhul, kui võlgnik ei täida oma kohustusi tähtaegselt ja/või nõuetekohaselt ning võlgniku vallasvarast ei jätku võlanõude kustutamiseks. Sama seisukohta on kostja väljendanud menetluse kestel korduvalt. Nii on kostja 25.10.2007 vastuses hagile (tl 34-37) veelkord rõhutanud, et K. K.i ja kostja vahel sõlmitud leping ei näinud ette käendaja solidaarvastutust laenuvõtjaga ning juhtinud kohtu tähelepanu käenduslepingu p-de 2 ja 4 sõnastuse omavahelisele vastuolule. Kostja väitel oli ta nõus võtma endale käenduslepingust tuleneva kohustuse vaid tingimusel, et tegemist ei ole solidaarkohustusega. Kostja asus seisukohale, et kui hageja väidab, et poolte tahteks oli solidaarkohustuse tekitamine (vaatamata lepingu p-s 2 kokkulepitule), on hageja kohustus tõendada vastavasisulist tahet, ning kui hageja tugineb asjaolule, et on nõudnud kohustuse täitmist võlgnikult, kes aga ei ole nõuet vallasvara puudumise tõttu täitnud, tuli temal ka neid asjaolusid tõendada. Ühtlasi taotles kostja nõuda hagejalt välja dokumendid, mis tõendavad nõude esitamist A. L.a vastu, ning kuulata tunnistajana üle A. L.a. Kostja 10.01.2008 esitatud täiendavas selgituses (tl 50-52) on taaskord rõhutatud, et kõigepealt tuleb lahendada pooltevaheline vaidlus, kas kostja on käenduslepingu alusel koos A. L.aga solidaarvõlgnik või saab kostjalt nõuda kohustuse täitmist alles siis, kui A. L.a ei ole oma kohustusi täitnud ning tema vallasvarast ei jätku võlanõude rahuldamiseks. 23.04.2008 esitas kostja täiendava selgituse (tl 60-61), milles kordab oma tõendite kogumiseks oktoobris 2007 esitatud taotlust. 23.02.2009 esitatud menetlusdokumendis (tl 70-72) on kostja veelkord rõhutanud vajadust selgitada välja poolte tahe käenduslepingu sõlmimisel ja ning kuna hageja ei olnud lepingu pooleks, palus kostja kuulata tunnistaja üle A. L.a ning kaaluda võimalust kuulata vande all üle ka teda. Ühtlasi juhtis kostja kohtu tähelepanu asjaolule, et avaliku teabe kohaselt on hageja asunud pankrotivõlgnikuna pankrotimenetluse (mis on kestnud juba üheksa aastat) kiire läbiviimise asemel osutama võlgade sissenõudmise teenust, kasutades seejuures menetlusabi riigilõivude tasumisel. Ning et seetõttu on oluline välja selgitada, millistel asjaoludel on pankrotis olev äriühing käesoleva nõude omandanud ja kas see on kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgi ja võlausaldajate huvidega. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on kostja taotluste rahuldamata jätmisel rikkunud oluliselt protsessinorme. Kuna pooled vaidlesid selle üle, milline oli käenduslepingu sõlminud poolte tahe lepingu sõlmimisel, tuli lepingu tõlgendamiseks kõrvaldada selles sisalduv vastuolu. Kui hageja tugines oma nõudes käenduslepingu p-le 4, mis räägib solidaarvastutusest, jättes seejuures kõrvale lepingu p-s 2 sisalduva kokkuleppe, tuli maakohtul tuvastada, milline oli lepingu sõlminud isikute tegelik tahe. Maakohus seevastu leidis, et nimetatud punktidest tulenebki kostja ja võlgniku solidaarne vastutus ning hagejal on õigus valida, kelle vastu ta kohustuse mittetäitmisel hagi esitab. Oma seisukohta kohus ei põhjendanud. Otsusest ei nähtu, miks ei pidanud kohus võimalikuks arvestada lepingu p-s 2 kokkulepitut. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et lepingu p 4 kohaldamiseks piisab, kui hageja kinnitab, et nõude rahuldamiseks võlgnikul vara puudub. Pealegi nähtub asja materjalist, et nimetatud kinnitus ei vasta tõele: 05.03.2009 istungil on hageja esindaja öelnud, et nõue sai kostja vastu esitatud seetõttu, et hageja ei suuda leida A. L.ad (tl 77). VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesolev hagi tugines käenduslepingule, mis sisaldas sellist eraldi kokkulepet ning kostja vaidles sel põhjusel hagile vastu. Seetõttu tuli hagejal tõendada, et vaatamata p-s 2 sisalduvale on tegemist solidaarvastutusega ning sõltumata vara olemasolust võlgnikul on tal õigus valida, kas ta esitab

nõude võlgniku või käendaja vastu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus seda ka ei nõudnud ning kostja taotlusele, koguda lepingu tõlgendamise kohta esitatud vastuväidete tõendamiseks tõendeid, vastas eitavalt. Seetõttu jäid asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Eeltoodust nähtuvalt on maakohus jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks poolte kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale, mistõttu kaotaksid pooled võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel.

Ü. Jänes

R. Allikvere

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.