Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, VahurPeeter Liin, Kalev Saare ja Margit Vutt
Kohtuasi
V.V. hagi M.S. vastu kahju hüvitamiseks ja M.S. hagi V.V. vastu tahteavaldusi andma kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.S. kassatsioonkaebus V.V. vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 44 004 eurot 50 senti Vastukassatsioonkaebuse hind 13 768 eurot 75 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja V.V., lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja M.S., lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10340 V.V. hagi rahuldamise ja maakohtu menetluskulude jaotuse osas ning jätta tühistatud osas jõusse Harju Maakohtu 11. jaanuari 2024. a otsus samas tsiviilasjas.
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10340 ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse osas.
3.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsusega tsiviilasjas nr 2-21-10340 kindlaks määratud kohtuotsuse täitmise korda ning kohustada V.V. andma tahteavaldus, kui M.S. on tasunud temale maakohtu otsusega väljamõistetud 1820 eurot ja viivise või V.V. on sattunud selle vastuvõtmisega viivitusse.
4.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10340 muutmata M.S. hagi rahuldamise osas.
5.Rahuldada M.S. kassatsioonkaebus.
6.Jätta V.V. vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
7.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud V.V. kanda.
2-21-10340
8.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
8.1.Rahuldada V.V. hagi osaliselt.
8.2.Mõista M.S-lt V.V. kasuks välja 1820 eurot.
8.3.Mõista M.S-lt V.V. kasuks välja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhinõudelt 1820 eurot alates 1. juulist 2021 kuni nõude rahuldamiseni.
8.4.Rahuldada M.S. hagi V.V. vastu.
8.5.Kohustada V.V. andma tahteavaldused kustutamaks kinnistusraamatust korteriomandi asukohaga xxx tee x, Tallinn, mille reaalosaks on eluruum nr 19, kohta tehtud kanne, mille kohaselt on omanik M.K., ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt on kinnistu ainuomanikuks M.S., ning samuti korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks M.S-le.
8.6.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et V.V-l on kohustus anda tervikresolutsiooni p-s 8.5 nimetatud tahteavaldus, kui M.S. on tasunud V.V-le otsuse tervikresolutsiooni p-des 8.2 ja 8.3 väljamõistetud summad või V.V. on sattunud nende summade vastuvõtmisega viivitusse.
8.7.Jätta V.V. hagiga seotud menetluskuludest maakohtus 96 % V.V. kanda ja 4 % M.S. kanda.
8.8.Jätta M.S. hagiga seotud menetluskulud maakohtus V.V. kanda.
8.9.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus V.V. kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.V. (hageja) esitas 30. juunil 2021 Harju Maakohtule M.S. (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 39 400 eurot ja viivise. Hagiavalduse kohaselt oli kostja M.K. (pärandaja) hooldaja. Pärandaja suri xx. veebruaril 2018 ning tema pärijateks on 1⁄2 suuruses mõttelises osas hageja ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas K.V. (hageja vend, kaaspärija). Pärandvara inventuuri tulemusena selgus, et ajavahemikul 6. veebruarist kuni
23.veebruarini 2018 võttis kostja pärandaja pangakaarti kasutades viimase pangakontolt välja sularaha või tegi ülekandeid endale ja T.O-le, E.O-le (kostja pereliikmed) ja hageja vennale (ühiselt kolmandad isikud), kokku 98 800 euro ulatuses. Sealhulgas tegi kostja pärast pärandaja surma hageja vennale 20 000 euro suuruse ülekande, millest hageja on saanud endale pool ja mille hüvitamist ta hagis ei nõua. Kostjal ei olnud nõusolekut pärandvara käsutada ning ta tekitas sellega hagejale õigusvastaselt kahju, rikkudes hageja omandit ning käitudes tahtlikult heade kommete vastaselt.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ja pärandaja sõlmisid 16. märtsil 2017 pärimislepingu, millega pärandaja määras kostjale annakuna korteriomandi ja kostja võttis mh kohustuse korraldada pärandaja matused. Mais 2017 andis pärandaja kostjale notariaalse volituse käsutada tema pangakontot, teha ülekandeid ning sularaha sisse- ja väljamakseid. Kostja kandis pärandaja korralduse alusel enda kontole 20 000 eurot ja hageja venna kontole 20 000 eurot. Viimasest poole sai endale hageja. Lisaks võttis kostja pärandaja korraldusel pärandaja kontolt 35 000 eurot ning andis selle pärandajale, kes jagas raha kolmandate isikute jaoks ümbrikutesse. Kostja pani ümbrikud pärandaja korteri öökapisahtlisse ning andis need pärast pärandaja surma kostja pereliikmetele ja hageja vennale. Kostja võttis pärandaja kontolt tema matuse kuludeks kokku 5200 eurot. Kostja ei tekitanud hagejale kahju, sest pärandaja kinkis raha ära juba oma eluajal.
3.Kostja esitas 5. oktoobril 2021 hageja vastu hagi, paludes kohustada hagejat andma tahteavalduse kinnistusraamatus korteriomandi omanikukande muutmiseks ja omandi kostjale üleandmiseks. 2(10)
2-21-10340 Hagiavalduse kohaselt määras pärandaja pärimislepinguga kostjale annakuna korteriomandi. Pärast pärandaja surma esitas kostja notarile pärimismenetluse algatamise avalduse ja avaldas soovi võtta annak vastu. Kostja kutsus pärandaja pärijaid notari juurde, et allkirjastada vajalikud nõusolekud kostjale annaku üleandmiseks. Hageja ei ilmunud notari juurde. Kaaspärija allkirjastas volikirja, millega andis enda nimel tahteavalduste andmise õiguse üle hagejale. Hageja ei ole annakueset kostjale üle andnud.
4.Hageja vaidles kostja hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju. Seetõttu on hagejal õigus keelduda oma tahteavalduse andmise kohustuse täitmisest seni, kuni kostja hüvitab kahju.
5.Maakohus liitis poolte hagid ühte menetlusse.
6.Harju Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2024. a otsusega hageja hagi osaliselt ja kostja hagi täielikult. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1820 eurot ja viivise ning kohustas hagejat andma tahteavalduse korteriomandi omanikukande muutmiseks ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna ning andma omandiõiguse üle kostjale. Maakohus tuvastas, et kostja oli pärandaja hooldaja, kostja ja pärandaja sõlmisid 16. märtsil 2017 pärimislepingu, millega pärandaja määras annakuna enda korteriomandi kostjale, pärandaja suri
21.veebruaril 2018, pärimistunnistuse kohaselt on pärandaja pärijad 1⁄2 mõttelises osas hageja ja 1⁄2 mõttelises osas hageja vend, pärandvara inventuuri kohaselt oli pärandaja pangakonto seis 11. aprillil 2018 negatiivne. Maakohus tuvastas ka selle, et pärandaja volitas kostjat 11. mail 2017 tähtajatult ennast esindama pangas, mh tegema ülekandeid ning sularaha sisse- ja väljamakseid, pärandaja surma päeval võttis kostja pärandaja kontolt 2800 eurot ja 23. veebruaril 2018 veel 2400 eurot ning pärandaja matusekulu oli 1560 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt on hagejal, eeldades tema väidete õigsust, et vaidlusalune raha kuulus pärandvara hulka (kostja andis suurema osa rahast kolmandatele isikutele üle pärast pärandaja surma ja pärandaja ei andnud korraldust raha üleandmiseks või raha omandiõigus ei läinud kehtivalt üle kolmandatele isikutele), võimalik esitada alusetu rikastumise nõuded kolmandate isikute vastu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-te 1 ja 3 ning pärimisseaduse (PärS) § 1 lg 1 ja § 3 lg 1 järgi on hageja omand üksnes see pärandaja vara, mis oli olemas pärandaja surma hetkel. Enne pärandaja surma ei olnud hageja pärandaja vara omanik, mistõttu sai vara käsutamine enne pärandaja surma kahjustada üksnes pärandaja omandit ja õigusi, mitte hageja omandit ja õigusi. Pärand läks hagejale üle pärandaja surmapäeval. Kostja ei rikkunud pärandaja õigusi. Kostjal oli õigus enne pärandi avanemist pärandaja pangakontodel olnud raha käsutada pärandaja volikirja alusel. Kostja tugines asjaolule, et sularaha 70 200 eurot läks kinkelepingu alusel üle kolmandatele isikutele ega olnud seetõttu pärandvara osa ning kostja täitis enne pärandaja surma raha välja võttes ja jagades pärandaja käsundit. Hageja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. Pärandaja raviarsti ütluste kohaselt viibis pärandaja ajavahemikul 8.–16. veebruarini 2018 raskes seisus haiglas, kuid ta oli kontaktne ning tema vaimses seisundis ei täheldatud kõrvalekaldeid. Pärandaja surmapäeval oli tema kontol 25 200 eurot. Pärast pärandaja surma võis kostja kasutada hageja raha pärimislepingust tulenevalt üksnes matusekulude kandmiseks. Pärandi avanemise järel kaaspärijale kantud 20 000 eurot on jagatud kahe pärija, sh hageja vahel (PärS § 152 lg 4). Ei ole 3(10)
2-21-10340 tõendatud, et pärimislepingu järgi oli kostjal kohustus hooldada pärandaja hauda. 5200 euro suurusest pärandvarast jäi pärast matusekulude kandmist järele 3640 eurot, millest kummalgi pärijal on õigus saada 1820 eurot. Seega tekitas kostja hagejale kahju 1820 euro ulatuses. Kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole. Kostja on hagejale õigusvastase käitumisega põhjustatud varalise kahju tekkimises süüdi, sest käitus vähemalt hooletult (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg 1 ja § 104 lg 2). Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis välistaksid süü VÕS § 1050 lg 2 järgi. Kostja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel hageja vastu esitatud hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hagejal ei ole õigust keelduda annaku üleandmisest VÕS § 110 alusel.
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse tema hagi osaliselt rahuldamata jätmise, kostja hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega tema hagi rahuldada ning jätta kostja hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
8.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli 2025. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude 25 720 eurot ja sellelt arvutud viivise nõude. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas selles osas hageja hagi. Lisaks muutis ringkonnakohus hageja hagi lahendamise menetluskulude jaotust, jättes nendest 35% hageja ja 65% kostja kanda. Samuti rahuldas ringkonnakohus hageja taotluse määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, määrates, et hagejal on kohustus anda kostja taotletud tahteavaldus, kui kostja on rahuldanud hageja nõude või hageja on sattunud sellega vastuvõtuviivitusse. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus põhjendamatult, et hageja saaks esitada raha saanud kolmandate isikute vastu VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetu rikastumise nõude. Hageja nõue kostja kui pärandvara õigusliku aluseta laiali jaganud isiku vastu tuleneb VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 5. Hageja saab nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist endale ka siis, kui teine kaaspärija ei esita hagi või pärijad ei ole pärandvara jaganud. Hagejal kui kannatanu vara mõttelise osa pärijal oli õigus nõuda kahju hüvitamist terves ulatuses, sest kaasomanikud on kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. Asjaolu, et hageja nõuab üksnes poole kahju hüvitamist, ei välista tema õigust esitada hagi. AÕS § 68 lg-te 1 ja 3 ning PärS § 1 lg 1 ja § 3 lg 1 järgi on hageja vara ja omand üksnes see pärandaja vara, mis oli olemas viimase surma hetkel. Samas ei ole välistatud, et kostja tekitas pärandaja raha käsutamisega talle kahju juba enne tema surma. Hagejal on pärandaja üldõigusjärglasena õigus nõuda ka pärandajale tekitatud kahju hüvitamist (PärS § 130 lg 1). Kostja väidetest, et pärandaja andis talle korraldusi haudade hooldamiseks ja tema kontol oleva raha ülekandmiseks ja sularahana väljavõtmiseks, saab järeldada, et pärandaja ja kostja vahel oli käsundussuhe. Tuvastamaks käsunduslepingu sõlmimise asjaolud, tuleb hinnata kostja kriminaalasjas kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlusi. Kuigi kostja ütlused erinevad osaliselt, ei ole need ebausaldusväärsed. Ütlused on põhiosas samad, detailsed ja eluliselt usutavad, hilisemates ütlustes on kostja oma varasemaid ütlusi täpsustanud. Kostja viimaste ütluste kohaselt andis ta 6.–21. veebruaril 2018 pärandaja pangakontolt väljavõetud raha pärandaja kätte või jagas pärandaja soovi kohaselt 4(10)
2-21-10340 kolme ümbrikusse (E. Otile 20 000 eurot, T. Otile 15 000 eurot ja ühte ümbrikusse 10 000 eurot) ja viis selle pärandajale õenduskliinikusse. Kui pärandaja oli raha ümbrikutes üle vaadanud, viis kostja raha pärandaja koju tagasi ja pani ümbrikud pärandaja öökapi sahtlisse. Pärast pärandaja surma andis kostja oma pereliikmetele üle neile määratud ümbrikud ning hageja vennale ümbriku 10 000 euroga. Enne pärandaja surma sai kostja temalt 20 000 eurot ja E. Ott 5000 eurot. Samuti ei ole alust hinnata teisiti pärandaja raviarsti ütlusi. Üksnes asjaolust, et pärandaja oli füüsiliselt raskelt haige, ei saa teha järeldusi tema vaimse tervise kohta. Kostjal oli pärimislepingust tulenev kohustus korraldada pärandaja matused, kuid mitte kohustust hooldada hauda. Isegi kui pärandaja ja kostja sõlmisid haua hooldamiseks käsunduslepingu, on hageja selle pärijana hiljemalt ringkonnakohtu istungil üles öelnud (VÕS § 630 lg 1). Maakohus ei hinnanud, kui kaua kestis pärandaja kostjale antud volitus tema esindamiseks pangas ning kas see lõppes pärandaja surmaga. Maakohus tuvastas, et pärandaja volitas kostjat 11. mail 2017 end panga ees tähtajatult esindama. Kuigi volitus ei andnud kostjale õigust raha käsutada, oli tal õigus teha ülekandeid ja võtta pangakontolt raha. Pärandaja raha kolmandatele isikutele ülekandmine ei ole pärijate huvides VÕS § 632 lg 1 järgi, kui selleks ei olnud õiguslikku alust. Õigusliku aluse kindlakstegemiseks tuleb analüüsida, kas pärandaja kinkis oma vara kolmandatele isikutele. Kinkelepinguid ei vormistatud kirjalikult. Kinkija suuline kingisaaja rikastamise kohustust sisaldav pakkumus on siduv üksnes juhul, kui kinkija oma lubaduse täidab (VÕS § 261 lg 1). Raha ülekandmine ei ole tehing, vaid sooritus. Kuigi kinkeleping on ühekülgne leping, peab ka lubaduse saanud pool olema nõus sellega, et kinkija teda tasuta rikastab. Ta võib sellest keelduda, kuid ei pea aktiivselt käituma (nt raha tagastama). Kuna TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 järgi on tahte avaldamine lubatud ka käitumisega, piisab lepingu sõlmimise ettepanekuga nõustumuseks kinke vastuvõtmisest. Kolmandad isikud võtsid raha vastu osal juhtudel enne ja osal juhtudel pärast pärandaja surma. Kuna pärandaja ei saanud teha kinkelepingut pärast oma surma, tuleb hinnata, kas pärandaja sõlmis kinkelepingud oma eluajal. Kostja ütlustest saab järeldada, et pärandaja kinkis enne oma surma 20 000 eurot kostjale ja 5000 eurot kostja pereliikmele. 20 000 euro osas saab kostja sooritust endale raha kandmisel vaadelda käsundi täitmisena käsunduslepingu alusel kinkelepingu täitmiseks. 5000 euro andmist pärandaja poolt kostja pereliikmele saab vaadelda kinkena, mille tarvis ei kehti vorminõuded. Kostja ütlustest saab järeldada ka seda, et pärandaja ei soovinud muuta end oma eluajal rahatuks. Pärandaja tegi korraldusi oma surma puhuks. Näiteks soovis ta, et hageja venna jaoks tuleks raha välja võtta pärast tema surma, aga enne surma registreerimist. Seega võib olla tegemist ka kinkelepinguga pärandaja surma puhuks VÕS § 262 järgi. Sellisele lepingule kohaldatakse testamentaarse annaku või testamendi sätteid, kuid kui selline kinkelepingust tulenev kohustus täidetakse kinkija eluajal, kohaldatakse sellele kinkelepingu kohta sätestatut. Kui surma puhuks sõlmitud kinkelepingu ese on raha, kohaldatakse lepingule testamentaarse annaku kohta sätestatut (PärS § 56). Kui kinkeleping surma puhuks ei ole nõuetekohases vormis, ei ole surmapuhuseid korraldusi kehtivalt tehtud. Kuna kinkelepinguid ei saanud sõlmida pärast pärandaja surma ja pärandaja ei sõlminud nõutavas vormis kinkelepinguid oma surma puhuks, on VÕS § 632 lg-s 1 sätestatud eeldus ümber lükatud. Maakohus tuvastas, et pärast matusekulude mahaarvamist jäi pärandvarasse veel 3640 eurot, millest hagejal oleks õigus saada 1820 eurot. Kahju suuruse määramisel ei saa arvestada 1500 euroga, mille kostja võttis pärandaja pangakontolt viimase eakatekodu kulu kandmiseks. Kostja ütlustest saab järeldada, et pärandaja pangakontolt võetud ülejäänud raha andis kostja üle erinevatele isikutele pärast pärandaja surma. Kuigi kostja on leidnud, et ta tegi seda käsunduslepingu alusel, ei ole see õiguslikult võimalik, sest käsundusleping lõppes pärandaja surmaga. Raha väljavõtmiseks oli kostjal volitus, mis kestis samuti kuni pärandaja surmani. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et kuna ta päris pärandaja koduse vara, päris ta ka ümbrikutes kodus olnud raha. Kostja ei ole avaldanud, et pärandaja tahe oli 5(10)
2-21-10340 jätta ümbrikutes koju toodud raha talle. Kuna pärandaja tahe oli kinkida raha kolmandatele isikutele, ei saa pärimislepingust tulenevat pärandaja tahet koduse vara osas tõlgendada kostja soovitud viisil, et koduse vara hulgas pidi ta pärima ka pärandaja kodus olnud raha. Kostja jagas pärandaja raha kolmandatele isikutele õigusliku aluseta, mistõttu ta vastutab VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kostja võttis pärandaja pangakontolt või tegi sellelt ülekandeid kokku 98 000 euro ulatuses, sh enne pärandaja surma 76 400 eurot ja pärast pärandaja surma 22 400 eurot. Pärandvaraks ei saa pidada 20 000 eurot, mille pärandaja oli kinkinud kostjale, ja 5000 eurot, mille pärandaja oli kinkinud kostja ühele pereliikmele. Pooled ei vaidle, et pärast surma kaaspärijale kantud 20 000 eurost on viimane maksnud poole hagejale. Kostjal oli õigus saada 1560 eurot matuste korraldamise eest, mistõttu selles osas ei ole hagejale kahju tekkinud. Seega tekkis hagejale kahju 25 720 eurot ((98 000 - 20 000 – 5000 - 20 000 - 1560) ÷ 2). Kuna sellest on maakohus rahuldanud hageja nõude 1820 euro ulatuses (3640 ÷ 2), tuleb lisaks mõista kostjalt hageja kasuks välja 23 900 eurot (25 720 - 1820). Hagejale tekkinud kahju on hõlmatud VÕS § 1043 normi eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole (VÕS § 1045 lg 2). Kostja vähendas pärandaja vara vähemalt hooletusest (VÕS § 1050 lg 1). Hageja saab keelduda nõusoleku andmisest annaku täitmiseks, kuni kostja on hüvitanud talle kahju. VÕS § 110 rakendusala hõlmab mh asjaõiguslikke nõudeid, mis on tekkinud pärimisõigusest. VÕS § 110 lg 5 alusel tuleb hageja ringkonnakohtu istungil esitatud taotluse alusel määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohus eksis TsÜS § 125 lg 2 p 9, TsÜS § 125 lg 3 ja VÕS § 632 lg 1 kohaldamisel. Ringkonnakohus leidis valesti, et pärandaja käsund lõppes tema surmaga. Asjaolu, et kostja ei jõudnud ümbrikke enne pärandaja surma üle anda, ei mõjutanud käsundit ega kinkelepinguid. Kinkelepingu täitmiseks andis pärandaja ümbrikud kostja kätte ning see ei olnud pärandvara või läks kostjale üle annakuna koos korteri muu sisustusega. Ringkonnakohtu järeldused on vastuolulised, kuna ühest küljest mööndi, et on tõendatud pärandaja soov kinkida raha kolmandatele isikutele. Samas leiti, et kostja ei võinud raha pärast pärandaja surma kolmandatele isikutele üle anda ning kui kostja ei jõudnud raha enne pärandaja surma üle anda, siis ei saa seda käsitada rahana, mis asus korteris ja mille omandiõigus on koos korteriga annakusaajal. Kui lähtuda ringkonnakohtu seisukohast, et käsundusleping lõppes pärandaja surmaga, siis ei ole alates surma hetkest oluline, milline oli pärandaja soov raha suhtes enne surma. Kui käsundusleping lõppes ja see sularaha oli korteris, mille omandas annakuna kostja, siis järelikult omandas ta ka vaidlusaluse sularaha. Ringkonnakohus ei arvestanud, et 45 000 eurot läks kolmandatele isikutele üle pärandaja kinkena. Kolmandad isikud on kriminaalasjas kinnitanud, et said kostjalt ümbrikud sularahaga ning kaks isikut kinnitasid ka seda, et nad teadsid kinkest ega vaielnud sellele vastu
11.Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada 12 500 euro kostjalt välja mõistmata jätmise osas ning saata asja selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
6(10)
2-21-10340 Vastukassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus tõendeid valesti hinnates, et hagejal ei ole kostja vastu 12 500 euro suurust nõuet. Pärandajal oli kostja vastu 25 000 euro suurune nõue, sest kostjal ei olnud alust kanda pärandaja pangakontolt tema eluajal endale üle 20 000 eurot. Samuti ei saanud pärandaja anda kostja pereliikmele üle 5000 eurot, sest pärandaja ei olnud selleks võimeline ja lisaks ei külastanud kostja pereliige teda haiglas. Kostja ei ole tõendanud pärandaja käsundit. Ringkonnakohus pidas põhjendamatult kostja kriminaalmenetluses antud ütlusi usaldusväärseks ning rajas otsuse põhjendamatult kostja ja teiste raha saanud isikute ütlustele.
12.Riigikohtus asja arutanud tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja
10.detsembri 2025. a määrusega kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks VÕS § 1028 kohaldamisel lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 23 900 eurot ja viivise ning jaotas menetluskulud. Hageja hagi rahuldamata jätmise ja maakohtu menetluskulude jaotuse osas tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse osas tuleb teha uus otsus, millega jätta need menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsust tuleb muuta kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise osas ning määrata hageja kohustus anda tahteavaldus, kui kostja on tasunud temale maakohtu otsusega väljamõistetud raha või hageja on sattunud selle vastuvõtmisega viivitusse. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse. Hageja vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
14.Hageja palus mõista kostjalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja 39 400 eurot, s.o poole rahast, mille kostja võttis või kandis pärandaja pangakontolt endale ja kolmandatele isikutele. Kostja nõudis hagejalt annakuks määratud korteriomandi omanikukande muutmiseks ja omandi kostjale üleandmiseks vajalike tahteavalduste andmist. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1820 eurot ja viivise, ning kostja hagi täielikult, kohustades hagejat andma tahteavaldused korteriomandi kostjale üleandmiseks ja sellekohase kinnistusraamatu kande tegemiseks. Kostja ei vaidlustanud temalt 1820 euro ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmist. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1). Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles tema hagi jäi rahuldamata, s.o 37 580 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks, samuti kostja hagi rahuldamise osas. Ringkonnakohus rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude täiendavalt 23 900 euro ja sellelt arvutatud viivise osas. Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse kostja hagi rahuldamise osas, kuid määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et hagejal on kohustus anda tahteavaldus pärast seda, kui kostja on hüvitanud temale kahju või hageja on sattunud vastuvõtuviivitusse. Kostja hagi rahuldamise osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud (TsMS § 655 lg 2 p 1). Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse temalt 23 900 euro ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmise ning kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise osas. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse kostjalt 12 500 euro välja mõistmata jätmise osas. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohtud jätsid rahuldamata hageja nõude 1180 euro ja sellelt viivise saamiseks. Seega vaidlevad pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale
7(10)
2-21-10340 36 400 eurot, sh enne pärandaja surma viimasele tekitatud kahju 12 500 eurot ja pärast pärandaja surma hagejale tekitatud kahju 23 900 eurot. Samuti vaidlevad pooled kohtuotsuse täitmise korra üle.
15.Kolleegium leiab esmalt, et hageja vastukassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Ringkonnakohus tuvastas, et pärandaja kinkis enne surma kostjale 20 000 eurot ja kostja pereliikmele 5000 eurot. Kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega loetakse kinkeleping VÕS § 261 järgi kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel ei järgitud kirjaliku vormi nõuet. Hageja väidab vastukassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus hindas tõendeid valesti. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Hageja ei ole väitnud, et ringkonnakohus jättis mõne tema esitatud tõendi tähelepanuta. Ringkonnakohus on asjas esitatud tõendeid hinnanud ja oma järeldusi piisavalt põhjendanud.
16.Kostja kassatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles kostja vaidlustab temalt 23 900 euro ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmist. Ringkonnakohus tuvastas, et pärast pärandaja surma üle antud raha ei soovinud pärandaja ära anda oma eluajal, vaid tegemist oli kinkega surma puhuks. Ringkonnakohus ei ole seda järeldust tehes menetlusnorme rikkunud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kinkeleping surma puhuks peab VÕS § 262 kohaselt vastama testamendile esitatavatele nõuetele. Testamendi vorminõuded on sätestatud PärS §-des 20–24. Pooled ei ole menetluses väitnud, et pärandaja tegi kinkelepingud mõnes testamendilt nõutavas vormis. Kostja tugineb suulistele kinkelepingutele. Ka tavaline kinkeleping peab VÕS § 261 lg 1 kohaselt olema sõlmitud kirjalikus vormis. Suuline kinkeleping loetakse VÕS § 261 lg 2 järgi kehtivaks, kui see on täidetud. Kohtud on tuvastanud, et pärandaja eluajal kinkelepinguid ei täidetud. Seega on kinkelepingud TsÜS § 83 lg 1 kohaselt vorminõude rikkumise tõttu tühised.
17.Ringkonnakohus leidis aga ekslikult, et hagejal ei ole raha saanud isikute vastu nõudeid alusetust rikastumisest tulenevalt. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et ta andis pärandaja pangakontolt pärandaja käsundi alusel võetud raha kolmandatele isikutele pärandaja kinkelepingu alusel. Olukorras, kus tehingud on tühised, tuleb tühise tehingu alusel saadu tagastada alusetu rikastumise sätete kohaselt (TsÜS § 84 lg 1). Saadu tagastamise nõue on suunatud isiku vastu, kes oli soorituse saaja (RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 18). Järelikult on hagejal VÕS §-st 1028 tulenev alusetu rikastumise nõue kolmandate isikute vastu. Olukorras, kus kostja on õigustamatult andnud raha tasuta üle, on võimalik seda tagasi nõuda ka VÕS § 1040 alusel.
18.Kolleegium peab kohtupraktika ühtlustamiseks vajalikuks märkida, et Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Sellest võis järeldada, et VÕS § 1028 lg 1 ei kohaldu juhul, kui sooritus tehti ilma tahteta täita mingisugust kohustust (RKTKo 10.12.2019, 2-16-10632/78, p 11.1). Kolleegiumi hinnangul ei ole mõistlikku põhjendust piirata alusetu rikastumise nõude esitamist olukorras, kus sooritus on tehtud juhuslikult, ilma tahteta mingit kohustust täita. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks muuta oma varasemat seisukohta ning leiab, et VÕS § 1028 kohaldub ka siis, kui isik on teinud teisele isikule õigusliku aluseta soorituse, kuid ei soovinud sellega täita mingisugust kohustust. Seega saab soorituse saaja vastu esitada alusetu rikastumise nõude nii olukorras, kus sooritus tehti igasuguse tahteta täita mingisugust kohustust, kui ka siis, kui sooritusega sooviti täita kohustust, mida ei olnud või mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
8(10)
2-21-10340
19.Kolleegium on varem leidnud, et äriühingu juhatuse liikmelt saab ilma õigusliku aluseta äriühingu raha ülekandmisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev raha tagastamise nõue on väärtusetu (RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Kolleegium leiab, et see seisukoht on asjakohane ka praegusel juhul. Seega võib hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist üksnes osas, milles tal ei ole võimalik nõuda ilma õigusliku aluseta makstud raha alusetu rikastumise sätete alusel raha saanud isikutelt.
20.Kolleegiumi hinnangul on hageja hagi lahendamise osas võimalik jätta jõusse maakohtu otsus. Praeguses asjas selgitas maakohus hagejale, et kahjuhüvitist saab nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt maakohtu 27. aprilli 2022. a määrus). Sellele vaatamata ei esitanud hageja kohtule asjaolusid ega tõendeid pärandvara hulka kuuluvate alusetu rikastumise nõuete väärtuse kohta. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud ja tõendid peavad hagimenetluses TsMS § 5 lg-te 1 ja 2, § 230 lg 2, § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Seega leidis maakohus õigesti, et alusetu rikastumise nõuete olemasolu välistas hageja nõude rahuldamise.
21.Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et kaaspärijad on kaasomanikud. Ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13 (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 17) on tehtud enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse kohta ega ole asjakohane alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva pärimisseaduse kohaldamisel. PärS § 147 kohaselt kuulub pärandvara kaaspärijatele ühiselt. Kaaspärijate osad ühises omandis ei ole AÕS § 70 lg 4 kohaselt kindlaks määratud. See tähendab, et pärandvaras oleva asja omandiõigus kuulub ühel ajal igale kaaspärijale tervikuna. Ka pärandvara hulgas olevad muud esemed kuuluvad kaaspärijatele PärS § 147 kohaselt jagamatult ja ühiselt. Kaaspärija ei saa PärS § 148 lg 1 järgi seda arvestades iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvat eset ega mõttelist osa sellest (RKTKo 07.06.2023, 2-20-18256/34, p 11.2). Küll aga on õige ringkonnakohtu lõppjäreldus, et pärandvara hulka arvatavat nõuet saab maksma panna ka ainult üks kaaspärija. Nimelt kohaldatakse PärS § 147 lg 1 kohaselt pärandvara ühisusele kaasomandi sätteid ning seeläbi kohaldub ka AÕS § 71 lg 4. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas pärandvara on jagatud (PärS § 152 või § 154). Olukorras, kus pärandvara on jagamata, saab pärija esitada kogu pärandvarasse kuuluva kahju hüvitamise või alusetu rikastumise nõude. Selliselt väljamõistetud hüvitis on pärijate ühisomandis (PärS § 156 lg 1) (vt nt RKTKo 05.06.2019, 2-17-4276/69, p 17; RKTKo 24.03.2021, 2-18-18277/79, p-d 15.2 ja 17.1; RKTKo 16.02.2022, 2-19-10779/73, p 20; RKTKo 07.06.2023, 2-20-18256/34, p-d 11.2–11.3). Praegu nõudis hageja kostjalt kahju hüvitamist üksnes poole üleantud raha ulatuses. Kuna tegemist on hagimenetlusega, on kohus seotud hageja nõude piiridega. Samas ei muuda see asjaolu, et väljamõistetud hüvitis kuulub PärS § 156 lg 1 järgi kaaspärijatele ühiselt.
22.Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et kohustuse täitmine mõnele solidaarvõlausaldajale (nt kaaspärijale) vabastab võlgniku VÕS § 73 lg 3 kohaselt kohustuse täitmisest teistele solidaarvõlausaldajatele. Kostja on menetluses järjepidevalt väitnud, et ümbriku 10 000 euroga andis ta hageja vennale, ning viimane on seda ka kinnitanud. Ringkonnakohus kirjeldas otsuse p-des 11.2-11.3 kostja ütlusi kriminaalasjas, kuid ei ole seda hüvitise suuruse määramisel sisuliselt hinnanud, rikkudes sellega TsMS § 654 lg-id 4 ja 5.
23.Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele, et korteris olnud sularaha läks temale üle annakuna, märgib kolleegium, et Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 kohaselt seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kohtute 9(10)
2-21-10340 tuvastatu kohaselt määras pärandaja pärimislepingu järgi annakuks korteriomandi koos korteri sisustusega. Kuigi annak võib PärS § 56 lg 2 järgi iseenesest mh olla rahasumma, ei tähenda see, et raha saaks pidada korteriomandi osaks või sisustuseks. Kohtud ei ole tuvastanud, et pärimislepingus määratleti annakuna mh raha. Kostja ei ole tuginenud sellele, et kohtud eksisid selles osas asjaolude tuvastamisel.
24.Olukorras, kus ühel poolel on kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus, asendab seda TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kolleegium märgib, et TsÜS § 68 lg 5 kohaldamiseks piisab kohtulahendi resolutsioonis isiku kohustamisest tahteavaldust andma. Seda, et kohtulahend asendab tahteavaldust, ei ole vaja resolutsioonis eraldi märkida, vaid see tagajärg tuleneb seadusest. Kui poolel on kohustus anda tahteavaldus, ning teisel poolel on kohustus maksta poolele rahasumma, võib kohus määrata VÕS § 110 lg 5 alusel kindlaks vastastikuse täitmise. Vastastikuse täitmise kohaldamine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes (RKTKo 13.12.2021, 2-20-5160/64, p 13; RKTKo 20.06.2025, 2-22-17410/44, p-d 20–24). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et täidetud on VÕS § 110 lg 1 eeldused selleks, et hageja võiks keelduda korteriomandi kostjale üleandmisest enne, kui kostja on täitnud enda rahalise kohustuse hagejale. Seega määras ringkonnakohus põhjendatult VÕS § 110 lg 5 kohaselt kindlaks otsuse täitmise viisi. Kuna Riigikohtu otsuse tulemusena on kostja kohustatud maksma hagejale üksnes maakohtu otsusega väljamõistetud raha, tuleb ringkonnakohtu otsuses määratud täitmise viisi muuta, sidudes hageja kohustuse anda korteriomandi üleandmiseks ning kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalikud tahteavaldused kostja kohustusega maksta hagejale 1820 eurot ja sellelt arvutatud viivist.
25.Ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise ning maakohtu otsuse jõusse jätmise tõttu jäävad maakohtus hageja hagiga seotud menetluskulud maakohtu otsuse järgi 96% ulatuses hageja ja 4% ulatuses kostja kanda. Kostja hagiga seotud menetluskulud maakohtus jäävad hageja kanda. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
26.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.