Võlaõigus

väljastamise maksekorralduse, krediidi kasutamise väljavõtte ning nõude ümberarvestuse. Hageja tõi välja, et kostja sai lepingu alusel 3950 eurot tagastamise perioodiga 05.11.2022 – 05.10.2028. Kokku tasus kostja laenu katteks 811,74 eurot. Lepingu ülesütlemine toimus 27.09.2023. Hageja märkis, et ümberarvestusega tasus kostja vastavalt graafikule täies mahus 1. - 24. osamakse summas 799,22 eurot ja osaliselt 25. osamakse (05.11.2024) summas 12,52 eurot. Seega, vastavalt ümberarvestusele on kostjal tasumata alatest 25. osamaksest kuni 72. osamakseni 3138,26 eurot (so 3950 - 811,74). Hageja lisas, et juhul kui kohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga, so 27.09.2023, võlgnevuses ning sellisel juhul ei ole ülesütlemine kehtiv. Hageja märkis, et hageja on arvestanud kõik kostja tasumised põhivõla katteks ning sellest tulenevalt on kostja osaliselt võlgnevuses alates 05.11.2024 osamaksest. Hageja palub kohtul mõista välja kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse jääk summas 3138,26 eurot. 12.08.2024 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse ning andis kostjale tähtaja vastuse esitamiseks. Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 28.08.2024. Kostja hagiavaldusele vastanud ei ole. Kohtu põhjendused Kohus, analüüsinud hagiavaldust ning hagiavaldusele lisatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi lahendab kohus asja lihtmenetluses. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid AS I ja T. M. 26.09.2022 tarbijakrediidilepingu nr. xxxx, mille alusel sai kostja laenu summas 3950 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 05.07.2022 – 05.10.2028. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 216,99 eurot, millest tulenevalt on kostjal tasumata põhiosa summas 3733,01 eurot. Lisaks põhivõlgnevusele nõuab hageja kostjalt intressi summas 244,09 eurot, haldustasu summas 8,70 eurot, sissenõudmiskulusid summas 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist summas 456,73 eurot ja edasiulatuvat viivist. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel,

sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 17 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus kohustas hagejat 27.06.2024 määrusega esitama muuhulgas tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta ning andmed kostja arvelduskonto kontrollimise kohta. Hagiavalduses tõi hageja välja, et hageja on kontrollinud kostja laenuvõimekust laenutaotluse, maksehäireregistri väljavõtte ja Maksu- ja Tolliametilt saadud informatsiooni alusel. Vastuses 27.06.2024 kohtunõudele esitas hageja kohtule nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja arvelduskonto väljavõtet hageja kohtule esitanud ei ole. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja ei ole esitanud kohtule kostja arvelduskonto väljavõtet. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta – vastav info nähtub kostja pangakonto väljavõttelt, mida hageja kontrollinud ei ole. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Maksu- ja Tolliametile, ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse. Hageja nõuab kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõlgnevuse jäägi 3138,26 euro tasumist. Hageja on toonud välja, et kostja sai lepingu alusel 3950 eurot tagastamise perioodiga 05.11.2022 – 05.10.2028. Kostja on tasunud võlgnevuse katteks kokku 811,74 eurot. Ümberarvestusega tasus kostja vastavalt graafikule täies mahus 1. - 24. osamakse summas 799,22 eurot ja osaliselt 25. osamakse (05.11.2024) summas 12,52 eurot. Hageja arvestas kostja tasumised põhivõla katteks, millest tulenevalt on kostjal tasumata 25. osamakse kuni

õigeaegselt ei täida. Seega puuduvad alused hagi rahuldamiseks TsMS § 369 alusel. Hageja ümberarvestusest nähtub, et kostja on tasunud kõik osamaksed kuni oktoobrini 2024 täies ulatuses ja novembri 2024 osamakse osaliselt. Kuivõrd leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, siis on kostjaga sõlmitud leping kehtiv ning kostja tähtaeg järgmise osamakse tasumiseks saabub 05.11.2024. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks tõsikindlalt, et kostja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet ei rahulda. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub vastavalt nõude ümberarvestusele käesolevalt sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ega menetluses osalenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud kindlaks määramata. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.