2-21-16629/22 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 463 lg 1 esimese lause järgi lahendab kohus määrusega menetlusosaliste menetluslikud taotlused ning juhib ja korraldab menetlust. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Hagist loobumine, osaliselt menetluse lõpetamine Hageja esindaja esitas 17. septembril 2024 taotluse, milles loobub osaliselt nõudest (TsMS § 429 mõttes) 2500 euro ulatuses. Selle tulemusena väheneb hageja nõue 15 000 eurolt 12 500 eurole. Hageja kinnitab, et toimingu õiguslikud tagajärjed on hagejale arusaadavad. Kostja ei ole esitanud seisukohta hageja esindaja taotluse kohta. Kohus, tutvunud hageja esindaja taotlusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hageja esindaja taotlus menetluse osaliseks lõpetamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Vastavalt TsMS § 429 lg 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus leiab, et hagist osaline loobumine, s.o 2500 euro ulatuses, ei ole seadusega vastuolus ega riku avalikku huvi. Hageja esindaja on esitanud taotluse hagist loobumiseks. Kohus võtab hagist osaliselt, nimelt 2500 euro ulatuses, loobumise vastu ja lõpetab tsiviilasja menetluse selles osas. Kohus ei tuvastanud, et hagist loobumine kahjustaks hageja huve. Kohus selgitab, et TsMS § 432 järgi, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Asja sisuline lahendamine 4(8)

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja tuleb seega rahuldada. Osapooled on ühel meelel selles, et: - poolte vahel sõlmiti laenuleping nr 151229/LLT36, mille alusel sai hageja laenu 20 000 eurot; - laenusumma kanti üle hageja abikaasa V A kontole nr XXX; - laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmiti 29.12.2015 kolmepoolne (hageja, tema abikaasa V A ja kostja) notariaalse hüpoteegileping, millega koormasid kostja kasuks hüpoteekidega kinnistusraamatus hageja nimel olnud, kuid abikaasade ühisomandisse kuulunud korterimandi aadressil XXX, registriosa XXX; - laenulepingust tulenev nõue on 11. septembril 2017 loovutatud ning hüpoteegi loovutamine on toimunud 27. septembril 2017; - alates 11.09.2017 pidi hageja tasuma laenulepingust tulenevaid makseid uuele võlausaldajale (F OÜ-le); - hageja abikaasa V A kontolt on peale nõude loovutamist tehtud kostja kontole makseid summas 12 500 eurot, kusjuures makse selgituseks on laenulepingu nr 151229 / LLT36 A V. Pooltel on erinev arusaam sellest, kas hagejal on õigus nõuda 12 500 euro tagastamist või seda saab teha üksnes hageja abikaasa V A. Võlaõigusseaduse (VÕS) 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt. PKS § 29 lg 1 järgi kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Kõne all oleval juhul teostati ekslikult maksed esialgse laenuandja pangakontole, kuid kohustus tasuda laenu loovutati juba teisele võlausaldajale. Seega puudus hagejal esialgse laenuandja ees kohustus, mis tähendab, et üle kantud raha tuleb tagastada. Kostja väitele, et nõude saab esitada hageja abikaasa, märgib kohus, et seadusega kooskõlas valitsevad abikaasad ühisvara ühiselt ja võivad sellega seotud tehingud teostada vaid ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kuna raha kanti ühisvara arvelt, on abikaasadel küll ühisõigus selle üle otsustada. Seega on kohtu hinnangul mõlemal abikaasal õigus nõuda ekslikult üle kantud raha tagasi, mitte ainult sellel abikaasal, kelle kontolt makse teostati. 5(8)

Kohus toob esile, et hagejal ikka oli kohustus tasuda laenu teisele võlausaldajale (nõude loovutamine), mis tähendab, et esialgsele laenuandjale ekslikult tehtud maksed on põhjustanud hagejale kahju. Õigusemõistmise ja õigluse põhimõtte kohaselt tuleks see kahju hüvitada, tagastades ekslikult üle kantud raha. Kohus juhib ka tähelepanu, et seaduseandja mõtte kohaselt tuleb lepingulisi kohustusi täita heas usus. Esialgse laenuandja põhjendus, et üknes abikaasa, kelle kontolt makse teostati, saab raha tagasi nõuda, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna tegemist on abikaasade ühisvaraga. Seega on õiglane, et kogu ühisvara puudutavat rahalist kahju hüvitamist nõuda saab kumbki abikaasa. Seega on hagejal seaduslik õigus nõuda raha tagastamist, kuna maksed teostati ekslikult ning puudus kohustus neid makseid teostada esialgsele laenuandjale. Lisaks, arvestades ühisvara käsutamise ja võlaõigusseaduse sätteid, on nõudeõigus nii hagejal kui tema abikaasal ja nad saavad omavahel otsustada, kas mõlemad esitavad nõuded või üks nendest. PKS § 29 lg-st 1 tulenevalt kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad selle varaga seotud õigusvaidlusi pidada kas ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Teise abikaasa nõusolekut eeldatakse. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 12 500 eurot. Viivis Hageja nõuab ka viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel. Hageja soovib kostjalt viivise väljamõistmist võlgnetavalt summalt alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi kuni kohustuse täitmiseni viivis protsendina VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eelneva alusel rahuldab kohus ka hageja nõude kostja vastu viivise nõude osas ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 23. oktoobrist 2021 (lähtudes hageja nõudest arvestada viivist alates hagi esitamisele järgnevast päevast) kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas (viivisekalkulaatori abil kohtu arvestuste kohaselt kohtuotsuse tegemise päeva seisuga alates 23. oktoobrist 2021 sissenõutavaks muutunud viivise suurus summalt 12 500 on 3769,05 eurot) ning edasi viivis alates 3. oktoobrist 2024 kuni nõuete kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Toodut kokku võttes rahuldab kohus hagi täies ulatuses. Kohus juhib poolte tähelepanu TsMS § 430 lg-s 1 sätestatud võimalusele lõpetada menetluse kompromissiga kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. 6(8)

2.Hageja esindaja 17. septembril 2024 esitatud taotluses palus muuhulgas tagastada enammakstud riigilõivu, s.o 50 eurot E OÜ arveldusarvele XXX. Kuna nõue väheneb 2500 euro võrra, kujuneb TsMS §-de 122, 133 ja 367 alusel hagihinnaks 13 500 eurot (12 500 eurot + viivis ühe aasta eest 1000 eurot), millelt tuli tasuda riigilõiv 650 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 700 eurot. Kohus rahuldab hageja taotluse osaliselt. Nõude vähendamise tagajärjel muutub hagihind ja sellelt tasumisele kuuluv riigilõiv. Kuna nõue väheneb 2500 euro võrra, siis kujuneb TsMS §-de 122, 133 ja 367 alusel hagihinnaks 13 500 eurot (12 500 eurot + viivis ühe aasta eest 1000 eurot). Riigilõivuseaduse lisa 1 (kehtiv 22.10.2021) kohaselt tuli hagihinnalt kuni 15 000 eurot tasuda riigilõivu 650 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 700 eurot. Seega, vahe on 50 eurot. TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Kuna kohus lõpetab osaliselt tsiviilasja menetluse seoses 2500 euro suurusest hagist loobumisega, kuulub hagejale riigi poolt tagastamisele TsMS § 150 lg 2 p-st 2 ja lg-st 4 tulenevalt riigilõiv 25 eurot, mitte 50 eurot nagu taotles hageja esindaja. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi määrusega vaatamata ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kuna TsMS § 168 lõigetest 3–5 teisiti ei tulene, jääb ülejäänud 25 eurot hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetatud menetluskuluks on riigilõiv 700 eurot ja õigusabikulu 1350 eurot (käibemaksuta). Kostja vastuväiteid hageja menetluskulude osas esitanud ei ole. Kuna nõue vähenes 2500 euro võrra, siis kujuneb TsMS §-de 122, 133 ja 367 alusel hagihinnaks 13 500 eurot (12 500 eurot + viivis ühe aasta eest 1000 eurot). Riigilõivuseaduse lisa 1 (kehtis hagi esitamise päeval 22.10.2021) kohaselt tuli hagihinnalt kuni 15 000 eurot tasuda riigilõivu 650 eurot. Seega on kostjal hagejale hüvitada riigilõiv 650 eurot. Õigusabikulu tunnitasu 120 eurot ja 130 eurot on põhjendatud ja vastab turuhinnale, ent kohus leiab, et õigusabiks kulunud aeg on põhjendamatult pikk. Kohus selgitab, et õigusabiks tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei ole kohtul kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, 7(8)