XXX hagi mittetulundusühing Sangaste Asundused vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
685 536 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX, registrikood 75001566 Hageja seaduslik esindaja L.Q Hageja lepinguline esindaja Cardo Soosaar Kostja:
MTÜ
Sangaste
Asundused,
registrikood
80270765 Kostja seaduslik esindaja juhatuse liige T.L Asja läbivaatamine
Kostja lepinguline esindaja Andrus Lillo Kohtuistungil 03.09.2024
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi täies ulatuses.
2.Mõista MTÜ-lt Sangaste Asundused välja Otepää valla kasuks võlgnevus kokku 637 396 eurot, millest põhivõlgnevus 600 000 eurot, kuni 10.10.2022 sissenõutavaks muutunud viivis 37 356 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot.
3.Mõista MTÜ-lt Sangaste Asundused välja Otepää valla kasuks viivis põhinõudelt 600 000 eurot alates 11.10.2022 kuni põhinõude tasumiseni 0,022% päevas, kuid mitte väiksemas määras kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr.
Jätta menetluskulud kostja MTÜ Sangaste Asundused kanda.
5.Määrata Otepää valla menetluskulude suuruseks 6470 eurot, so riigilõiv 5000 eurot ja õigusabikulu hagimenetluses 1470 eurot.
6.Mõista kostjalt MTÜ-lt Sangaste Asundused välja hageja Otepää valla kasuks menetluskulud 6470 eurot. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude
suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7). Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hageja nõuab 11.10.2022 esitatud hagis kostja vastu põhivõlgnevuse 600 000 eurot, kuni 10.10.2022 kogunenud viivise summas 37 356 eurot, alates 11.10.2022 viivise põhinõudelt kuni põhinõude täieliku tasumiseni 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest ning sissenõudmiskulude hüvitise summas 40 eurot väljamõistmist. Lisaks palutakse hagis jätta hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Kohus võttis hagi menetlusse 22.11.2022. Kostja esitas 07.12.2022 vastuse hagile. 16.01.2023 esitas hageja seisukoha kostja vastuse osas. 25.05.2023 kirjaga andis kohus kostjale tähtaja vastamaks hageja viimatisele seisukohale. 26.06.2023 esitas kostja oma seisukoha. 10.05.2024 teatas kostja, et kompromissi sõlmida ei õnnestunud ning täiendavaid tõendeid esitada ei soovi. 10.05.2024 esitas hageja täiendava seisukoha ja tõendi. Eelmenetlus lõppes 11.06.2024. Kohtuistung toimus 03.09.2024. Menetluskulude nimekirjad palus kohus esitada hiljemalt 09.09.2024. Hagiavaldus
2.Hagiavalduse kohaselt otsustati Sangaste Vallavolikogu 18. oktoobri 2016. a otsusega nr 53 „OÜ-s Sangaste Mõis Sangaste valla osalemise lõpetamine“ võõrandada kostjale OÜ Sangaste Mõis osa nimiväärtusega 749 700 eurot. Müügileping on tõestatud Valga notari Katri Kutsari poolt 04.10.2017 notari ametitoimingute raamatu registri nr 2949/2017 all. Otepää Vallavolikogu 23.12.2016 otsusega nr 87 kinnitatud Sangaste valla ja Otepää valla ühinemislepingu punkti 5.3 kohaselt läksid hagejale 2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päeval üle kõik Sangaste valla õigused ja kohustused. Müügilepingu punkti 3.1 kohaselt oli ostuhind 749 700 eurot ja punktist 3.2 tulenevalt kogu summa maksetähtaeg hiljemalt 31.12.2021. Ostuhinnast laekus 149 700 eurot
2(13)
30.12.2021, ülejäänud ostuhinna osa summas 600 000 eurot on hagiavalduse esitamise seisuga tasumata. Kostja on läbirääkimistel avaldanud, et hageja peaks asuma vastavalt müügilepingule osa tagasi omandama. Müügilepingust tulenevalt oli kostjal õigus kogu järelmaksu aja jooksul tagastada osa hagejale, kandes kõik sellega seotud kulud. Järelmaksu aeg lõppes maksetähtaja saabumisel 31.12.2021 ja kostja osa selleks ajaks hagejale ei tagastanud, mistõttu kaotas õiguse kokkulepitud tagasimüügiõigusele. Kostja on läbirääkimistel soovinud maksetähtaja pikendamist ja seega andnud hagejale mõista, et soovib müügilepingut siiski täita, mitte osa hagejale tagastada. Müügilepingu punkti 3.3 kohaselt on tasumisega viivitamisel müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kuna kostja on müügilepingu alusel omandatud osa ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitusse jäänud, nõuab hageja viivist 0,022% päevas tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hagiavalduse koostamise seisuga on kostja viivitanud kohustuse täitmisega 283 päeva, seega on kogunenud viivise summa 37 356 eurot. Lisaks tuleb kostjalt alates 11.10.2022 välja mõista viivist põhinõudelt kuni täieliku tasumiseni 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. VÕS § 1131 lõike 1 alusel võib võlausaldaja juhul, kui ta võib nõuda viivist, nõuda võlgnikult ka sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostja vastus
3.Kostja vaidleb hagile vastu, leiab, et hagi on alusetu ja põhjendamatu ning see tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Müügilepingu p-i 5.1. kohaselt lepivad müüja (hageja) ja ostja (kostja) kokku, et ostjal (kostjal) on õigus kogu järelmaksu aja jooksul tagastada lepingu ese müüjale, kandes kõik lepingu eseme tagastamisega seotud kulud. Kostja on edastanud hagejale 16.12.2021 avalduse, milles teatas, et kasutab oma tagasimüügiõigust, tagastab osa hagejale ja palub hagejal alustada läbirääkimisi OÜ Sangaste Mõis osas vastavalt müügilepingu punktidele 5.1. ja 5.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 esimese lause kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Müügilepingu p-s 5.2. viidatud leping tähendab üksnes nö. „asjaõiguslepingu“ ehk omandi ülekandmise lepingu sõlmimist. Samas tagasimüügiõiguse realiseerimiseks piisab üksnes vastava võlaõigusliku tahteavalduse esitamisest, mida kostja on 16.12.2021 hagejale ka esitanud. Samuti juhib kostja tähelepanu asjaolule, et müügilepingu p-i 5.3. kohaselt kohustub müüja ühe (1) aasta jooksul arvates ostjalt tagasimüügi ettepaneku saamisest tagastama ostjale viimase poolt tagasimüügi ettepaneku tegemiseni tasutud ostuhinna osa. Kostja on käesolevaks ajaks tasunud hagejale tagasimüügi ettepaneku tegemiseni 149 700 eurot. Tulenevalt kõigest ja arvestades asjaoluga, et kostja on käesolevaks ajaks kasutanud oma müügilepingust tulenevat tagasimüügiõigust, siis puudub hagejal kostja vastu hagiavalduses toodud müügihinna ja kõrvalnõuete (viivis, sissenõudmiskulud jne.) tasumise nõue ja hagiavaldus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
3(13)
Hageja vastus
4.Hageja selgitab 16.01.2023 vastuses, et ei nõustu sellega, et kostja on 16.12.2021 teinud võlaõigusliku tahteavalduse tagasimüügiõiguse kasutamiseks, millega on tagasimüügiõigust kasutanud. Vaidlusaluse müügilepingu punktis 5.1 sätestatud tagasimüügiõiguse sisuks on müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimine ostja poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel ja ehkki viidatud kokkulepe on VÕS § 238 sätestatust vastupidise struktuuriga, kohalduvad tagasimüügiõigusele võlaõigusseaduse tagasiostuõigusega müüki reguleerivad sätted. Tagasimüügiõiguse teostamisel tuleb lähtuda VÕS § 238 kolmanda lõike esimeses lauses toodust, mille kohaselt peab sama paragrahvi teises lõikes nimetatud avaldus olema samas vormis nagu müügileping. Müügileping on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis ning see ei sisalda kokkulepet, et tagasimüügiõiguse avaldus võiks olla seaduses sätestatust erinevas vormis. Seega peab teistsuguse kokkuleppe puudumisel avaldus tagasimüügiõiguse kasutamiseks olema notariaalselt tõestatud vormis. Müügilepingu punkti 5.2 kohaselt sõlmivad müüja ja ostja osa tagastamiseks vastava lepingu, mis viitab poolte soovile erinevalt VÕS § 238 lõikes 2 sätestatud ühepoolse avalduse esitamisest sõlmida tagasimüügiõiguse realiseerimiseks eraldi leping. Äriseadustiku § 149 lõike 4 esimese lause kohaselt peab osa võõrandamise käsutustehing olema notariaalselt tõestatud vormis. Tulenevalt OÜ Sangaste Mõis põhikirja punktist 3.3 peab ka osa võõrandamise kohustustehing olema notariaalselt tõestatud. Eeltoodust tulenevalt peavad nii tagasimüügiõiguse kasutamiseks tehtav tahteavaldus kui ka tagasimüügiõiguse realiseerimiseks sõlmitav leping olema notariaalselt tõestatud. Kostja ei ole hagejale sellist avaldust esitanud ja poolte vahel ei ole müügilepingu punktis 5.2 märgitud lepingut sõlmitud. Seega ei ole müügilepingu punktist 5 tulenevat tagasimüügiõigust kasutatud. Müügilepingu punktis 5.1 oli tagasimüügiõiguse teostamise tähtajaks kokku lepitud järelmaksu aeg, mis saabus 31.12.2021. Kostja on vastuses püüdnud jätta mulje, et 16.12.2021 edastatud kirjas teatati tagasimüügiõiguse kasutamisest. Hageja sellega ei nõustu. Kiri ei tõenda kostja ühest soovi tagasimüügiõigust kasutada. Kostja 16.12.2021 tahteavalduse sisu ei olnud suunatud tagasimüügiõiguse kasutamisele, sest nimetatud kirjas tehti tegelikkuses alternatiivsed ettepanekud kas tagasimüügi osas läbirääkimiste algatamiseks või ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks. Kirjast ei selgu kostja ühene ja selge soov tagasimüügiõigust kasutada. Kostja 16.12.2021 kirjas toodu tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ka kostja käitumist pärast kirja edastamist. Kostja tegi hagejale 29.12.2021 kirjas uue ettepaneku, milles palus hagejal pikendada kogu ostuhinna tasumise tähtaega kahe aasta võrra ning asus müügilepingut täitma, kandes hagejale üle ostuhinna osa summas 149 700 eurot. Kostja 29.12.2021 kiri ei sisalda enam mingeid viiteid tagasimüügiõiguse kasutamisele. Seega, isegi kui kostja kaalus varasemalt tagasimüügiõigust kasutamist, saab kostja edasisest käitumisest järeldada, et seda enam teha ei soovitud. Kostja täiendav seisukoht
5.Kostja ei nõustu, et 16.12.2021 kostja poolt hagejale edastatud tagasimüügiõiguse realiseerimise tahteavaldus pidi olema notariaalselt tõestatud, kuna poolte vahel 04.10.2017 sõlmitud müügileping oli notariaalselt tõestatud. 4(13)
Tagasimüügiõiguse realiseerimisel loetakse osa hageja poolt tagasi ostetuks kostja poolt avalduse tegemisega ostjale, mida kostja 16.12.2021 e-posti kaudu digitaalselt allkirjastatud vormis tegi. Müügilepingu sõlmimise ehk 04.10.2017 kehtinud äriseadustiku (ÄS) (kuni 24.05.2020 kehtinud redaktsioonis) § 149 lg 4 esimese lause kohaselt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Samas, alates 24.05.2020 kuni käesoleva ajani, sh. 16.12.2021 (kostja poolt tagasimüügiõiguse kasutamiseks tahteavalduse tegemise aeg) seisuga, sätestab ÄS § 149 lg 4 esimene lause, et (üksnes) osa võõrandamise käsutustehing peab olema notariaalselt tõestatud. Seega alates 24.05.2020, sh. 16.12.2021 seisuga, ei näinud seadus enam ette osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu kohustusliku vormi ehk alates 24.05.2020 võivad pooled osa võõrandamise kohustustehingu teha mis tahes vormis. Kostja on seisukohal, et juhul, kui kohustustehingule kohaldatavad vorminõuded on võrreldes kohustustehingu sõlmimise ajaga muutunud selliselt, et varasemalt kehtinud seadusest tulenevast kohustuslikust (rangemast) vorminõudest (notariaalne tõestamine) on täielikult loobutud ja selle tulemusena saab kohustustehingut teha mis tahes vormis, siis kehtiva ÄS § 149 lg 4 esimesest lausest ja VÕS § 238 lg 3 esimesest lausest eesmärgist tuleneb, et ka pärast 24.05.2020 tehtud tagasimüügiõiguse kasutamise avalduse saab teha mis tahes vormis. See tähendab, et olukorras, kus tehing tehti seaduses sätestatud kohustuslikus vormis (kokkuleppeline vorm ei ole võimalik), kuid pärast seda seadus enam vastavale tehingule kohustusliku vormi ette ei näe, siis ei kuulu TsÜS § 83 lg 1 VÕS § 238 lg 2 ja 3 suhtes kohaldamisele. Nimelt, juhul kui tehing oli enne 24.05.2020 tehtud seaduses sätestatud kohustuslikus vormis, siis pärast 24.05.2020 saab tagasimüügiõiguse kasutamise avalduse teha sellel ajal vastavale tehingule kehtivas vormis ehk antud juhul mis tahes vormis. Samas, kui ikkagi asuda seisukohale, et VÕS § 238 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et kostja poolt 16.12.2021 tehtud tagasimüügiõiguse kasutamise avaldus oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud vormis, millega kostja ei nõustu, siis arvestades käesoleva asja asjaolusid ja tekkinud õiguslikku olukorda, on hageja poolt tagasimüügiõiguse kasutamise avalduse notariaalselt tõestatud vorminõudele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ja see tuleb jätta kohaldamata. Asjakohatu on hageja seisukoht, et kostja 16.12.2021 tahteavalduse sisu ei olnud suunatud tagasimüügiõiguse kasutamisele, sest nimetatud kirjas tehti tegelikkuses alternatiivsed ettepanekud tagasimüügi osas läbirääkimiste algatamiseks või ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks. Seadus ei keela isikul teha ka tingimusliku tagasimüügiõiguse kasutamise avaldust (võrdle VÕS §-ga 198). Kostja tegigi 16.12.2021 tagasimüügiõiguse kasutamiseks avalduse teavitamaks, et sisuliselt kasutab ta oma tagasimüügiõigust. Samas on kostja avaldanud, et ta on siiski valmis pidama hagejaga ka läbirääkimisi ja siiski mitte nõudma hagejalt osa tagasiostmist juhul, kui hageja pikendab kostja ostuhinna tasumise tähtaega kolme aasta võrra sõlmides selleks MTÜ-ga vastava kokkuleppe. Samas ei mõjuta see kuidagi 16.12.2021 tagasimüügiõiguse realiseerimist kostja poolt. Hageja täiendav seisukoht
6.TsÜS § 75 lg 1 reguleerib tahteavalduse tõlgendamist. Kuna kostja tegi 16.12.2021.a kirjas hagejale ettepaneku osa tagasimüügi osas läbirääkimiste alustamiseks või ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks kolme aasta võrra, ei saanud tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik mõista kostja ettepanekut tagasimüügiõiguse 5(13)
realiseerimise avaldusena. Kostja ettepanek eeldab hageja poolset vastust, kas hageja soovib alustada läbirääkimisi osa tagasimüügi osas või pikendada ostuhinna tasumise tähtaega kolme aasta võrra. Seejuures on kostja avaldanud tahet alustada osa tagasimüügi osas läbirääkimisi, mitte ei teatanud hagejale osa tagasimüügi soovist. Seega isegi juhul, kui hageja oleks aktsepteerinud kostja ettepaneku alustada osa tagasimüügi osas läbirääkimisi, ei oleks osa tagasimüügi eeldused täidetud olnud. Kostja tegi hageja vastust ära ootamata 29.12.2021.a hagejale saadetud kirjas ettepaneku OÜ Sangaste Mõis osa müügihinna tasumise tähtaja pikendamiseks, paludes hagejal pikendada kogu ostuhinna tasumise tähtaega kahe aasta võrra. Seejuures pakkus kostja hagejale välja maksegraafiku, mille kohaselt tasutakse esimene makse summas 149 700 eurot 2021. aasta lõpuks. Kuna 30.12.2021.a laekus kostjalt hagejale 149 700 eurot, on kostja asunud maksegraafikut ka täitma. Seega loobus kostja 16.12.2021.a kirjas hagejale tehtud ettepanekust alustada läbirääkimisi OÜ Sangaste Mõis osa tagasimüügi osas vastavalt lepingu punktidele 5.1 ja 5.2. Kuna kostja on osa tagasimüügi osas läbirääkimiste alustamise ettepanekust loobunud, on ainetu kostja käsitlus sellest, et ta on müügilepingu p-st 5.1 tulenevat tagasimüügiõigust kasutanud. Hageja ja kostja seisukohad kohtuistungil
7.Hageja jäi istungil kõigi enda varasemalt kohtule menetlusdokumentides esitatud seisukohtade ja nõuete juurde. Kostja ei ole teinud notariaalses vormis avaldust, millest nähtuks, et ta soovib tagasimüügiõigust teostada. Kostja oli kohustatud tasuma kokkulepitud müügihinna 31.12.2021 ja kuna ta seda teinud ei ole, siis on ta müügilepingut rikkunud ja hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Tagasimüügiõiguse teostamiseks oleks hageja hinnangul käesoleval juhul 2 varianti. Esmalt tehes lihtkirjalikus vormis avalduse, et soovitakse osa tagasi müüa ja sõlmida järelmaksuperioodil notariaalne leping osa tagastamiseks, alternatiivselt esitades notariaalse avalduse järelmaksuperioodi jooksul, teostades tagasimüügiõigust, ja öeldes, et soovitakse osa tagasi müüa. Siis tulenevalt VÕS § 238 lg 2 saaks lugeda tagasimüügiõiguse teostatuks.
8.Kostja jäi samuti eelmenetluses kirjalikult väljendatu juurde. Kostja on seisukohal, et müügilepingus kokku lepitud tagasimüügiõigusele ei kohaldu VÕS § 238 regulatsioon, mis käsitleb hoopis tagasiostuõigust. Võlaõigusseaduse kommentaarides on öeldud, et need kokkulepped, mis ei vasta VÕS § 238 toodud mõistele, et need ei ole käsitletavad tagasiostulepingutena VÕS mõistes ja seega ei allu sellele VÕS regulatsioonile. Seega tuleb lähtuda sellest, et eksisteerib TsÜS § 70 üleüldine vormivabaduse nõue, ehk tahteavalduse võib teha mistahes vormis kui ei ole seaduses otseselt ette nähtud seda regulatsiooni. Kostja leiab, et 16.12.2021 kirjas on väljendatud seda tahteavaldust, et soovitakse kasutada vastavat müügilepingust tulenevat õigust, et osa tagasi müüa. Tagasimüügiõiguse kasutamiseks peab olema kostja hinnangul tahe avaldatud ja tahteavaldus tähtaja jooksul kätte saadud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6(13)
9.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
10.Vastavalt TsMS §-le 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 436 lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. TsMS § 436 lg 3 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Sama sätte 7. lõike kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
11.Kohtule esitatud müügilepingust nähtub, et Valga notar Katri Kutsari poolt koostatud ja tõestatud osaühingu osa müügileping sõlmiti 04.10.2017 Sangaste valla ja MTÜ Sangaste Asundused vahel. Kuna Sangaste vald ühines Otepää vallaga, läksid ka nimetatud müügilepingust tulenevad müüja õigused ja kohustused üle Otepää vallale kui Sangaste valla õigusjärglasele. Poolte vahel 04.10.2017 sõlmitud notariaalse osaühingu osa müügilepinguga müüs hageja kostjale OÜ Sangaste Mõis osa nimiväärtusega 749 700 eurot (dtl 10-14). Müügilepingu punktist 3.2 tulenevalt kogu summa maksetähtaeg oli hiljemalt 31.12.2021. Vaidlust ei ole selles, et kostja on tasunud ostuhinnast 149 700 eurot 30.12.2021, ülejäänud ostuhinna osa summas 600 000 eurot on tasumata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kasutanud müügilepingu punktis 5.1 sätestatud tagasimüügiõigust.
12.VÕS § 238 lg-st 1 tulenevalt võivad lepingupooled müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping). Hageja ja kostja vahel 04.10.2017 sõlmitud müügilepingus ei ole kokku lepitud mitte tagasiostuõiguses, vaid tagasimüügiõiguses. Müügilepingu punkt 5.1 kohaselt müüja ja ostja leppisid kokku, et ostjal on õigus kogu järelmaksu aja jooksul tagastada lepingu ese müüjale, kandes kõik lepingu eseme tagastamisega seotud kulud. Punkti 5.2 kohaselt sõlmivad lepingu eseme tagastamiseks Müüja ja Ostja vastava lepingu. Punkti 5.3 kohaselt kohustub Müüja ühe (1) aasta jooksul arvates Ostjalt tagasimüügi ettepaneku saamisest tagastama Ostjale viimase poolt tagasimüügi ettepaneku tegemiseni tasutud ostuhinna osa. Võlaõigusseaduse kommentaarides on välja toodud, et võimalik on kokku leppida ka VÕS §-s 238 sätestatust vastupidise struktuuriga lepingus, mille sisuks oleks müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimine ostja poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel (VÕS komm § 238 komm 3.1 lk 155). Poolte vahel sõlmitud müügilepingu 7(13)
punktis 5.1 sätestatud tagasimüügiõiguse sisuks ongi müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimine ostja poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel, mis ei ole sama ega samastatav müüja tagasiostuõigusega VÕS § 238 mõistes.
13.Tagasimüügiõiguse näol on tegemist tagasiostuõigusega lähedase õigussuhtega. Erinevus seisneb vaid selles, kellel on õigus algatada omapoolse tahteavaldusega esialgse lepinguga vastassuunalise müügilepingu sõlmimine müügitehingu eelse olukorra taastamiseks (kas müüjal tagasiostuõiguse kasutamisega või ostjal tagasimüügiõiguse kasutamisega). Tagasimüügiõigus, mida VÕS § 238 ei reguleeri ja tagasiostuõigus, mida VÕS § 238 reguleerib on sarnased õigussuhted. Mõlemad, nii tagasiostuõigus kui ka tagasimüügiõigus, on tugevalt seotud esialgse tehinguga. Olenemata sellest, kas tegemist on tagasiostuõiguse kokkuleppega või tagasimüügiõiguse kokkuleppega, on mõlemal juhul õigustatud üks lepingupool ning lepingu teine pool peab arvestama, et vastaspoolel on võimalik ühepoolselt õiguslikku olukorda müügilepinguga seoses ümber kujundada. Seega kui ühe puhul on teatud regulatsioon olemas olukorraks kui ühel lepingupoolel on võimalik omapoolse tahteavaldusega õigussuhteid müügilepinguga seoses muuta, ei oleks põhjendatud, et teisel puhul neid pole või on selliseks samalaadseks muudatuseks teistsugused reeglid. TsÜS § 4 kohaselt õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kohtu hinnangul on põhjendatud TsÜS § 4 analoogia korras kohaldada ka ostja tagasimüügiõigusele VÕS § 238 jj sama peatüki kohta sätestatut, mis võimaldab tehingu pooltele tagada samalaadsete õigussuhete puhuks võrdsed tingimused.
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on müügilepingus sätestatud tagasimüügiõigust kasutanud. VÕS § 238 lõike 2 kohaselt loetakse tagasiostuõigusega müügilepingu puhul asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale. VÕS § 238 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaldus peab olema samas vormis nagu müügileping. Kohaldades eelkirjeldatud regulatsiooni analoogia korras ka ostja tagasimüügiõigusele, leiab kohus, et ostja tagasimüügiõiguse avaldus peab olema samas vormis nagu sõlmitud müügileping. 04.10.2017 müügileping oli sõlmitud notariaalses vormis.
15.Kostja on esitanud vastuväite, kus selgitab, et olukorras, kus osaühingu osa müügilepingu (kohustustehingu) sõlmimise ajal kehtis selle sõlmimisele kohustuslik vorm (notariaalne tõestamine), kuid pärast seda (seaduse muutmise tagajärjel) müügilepingu kohustuslikust vormist loobuti ja müügilepingu (kohustustehingu) võib teha mis tahes vormis, tuleb VÕS § 238 lg 3 esimest lauset tõlgendada selliselt, et ka tagasimüügiõiguse kasutamise avaldust saab teha mis tahes vormis (TsÜS § 77 lg 1). Kohtu hinnangul, kuna tagasimüügiõiguse kasutamine on tugevalt seotud esialgse tehinguga ning lähtudes VÕS § 238 lg 3 sõnastusest, peab ostja tahteavaldus kasutada tagasimüügiõigust olema samas vormis nagu faktiliselt sõlmitud müügileping, mille suhtes tagasimüügiõigus kehtib. VÕS § 238 lg 3 ei kõnele mitte seadusjärgsest vorminõudest, mis kehtib tehinguliigile, vaid konkreetse tehingu vormist, täpsustades teises lauses, et kirjaliku müügilepingu puhul piisab ka notariaalselt tõestatud või notariaalselt kinnitatud avalduse tegemisest. Seega kuna antud juhul on poolte vahel 04.10.2017 osaühingu osa müügileping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, siis pidi ka ostja tahteavaldus kasutada tagasimüügiõigust olema notariaalselt tõestatud
8(13)
vormis sõltumata sellest, et seadusjärgne vorminõue on teatud asjade müügilepingute (kohustustehingute) puhul leevenenud. Kuna kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et ostja oleks esitanud müüjale notariaalses vormis tahteavalduse tagasimüügiõiguse kasutamiseks, siis ei ole kohtu hinnangul ostja müügilepingu punktist 5.1 tulenevat tagasimüügiõigust realiseerinud.
16.Kohus leiab, et puuduvad alused jätta VÕS § 238 lg 3 tulenev VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ei saa pidada tingimust, et notariaalses vormis tehtud tehinguga vastassuunalise tehingu initsieerimiseks sama lepingueseme ja lepingupoolte vahel tuleb esitada notariaalses vormis tahteavaldus. Eelnev aitab vastupidi tagada selguse ja kindluse poolte jaoks õiguslikus olukorras, sh õigussuhete muutumise puhuks. Et kostjale kaasneb eelneva tõlgendusega kohustus täita esialgselt võetud ostuhinna tasumise kohustus, ei tähenda, et see tõlgendus oleks heade kommetega vastuolus, sh olukorras kus kostja on juba ise asunud lepingut täitma.
17.Jättes ka vorminõude kõrvale, ei ole kohtu hinnangul 16.12.2021 esitatud avalduse näol tegemist üheselt arusaadava tahteavaldusega tagasimüügiõiguse kasutamise kohta. TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Antud avalduses on tehtud ettepanek alustada läbirääkimisi tagasimüügi osas või pikendada ostuhinna tasumise tähtaega. Kohtu hinnangul ei ole võimalik 16.12.2021 tahteavaldust tõlgendades jõuda seisukohale, et tegemist oli selge tahteavaldusega tagasimüügiõiguse kasutamiseks, sh olukorras, kus kostja on ise asunud peatselt peale 16.12.2021 avaldust täitma 29.12.2021 ettepanekut. Kostja on teinud ettepaneku alustada läbirääkimisi tagasimüügiõiguse osas, mitte avaldanud ühepoolselt tahet kasutada tagasimüügiõigust. Kuivõrd tagasimüügiõiguse olemasolul on ostjal ühepoolselt võimalik õigussuhted muuta, peab sellekohane tahteavaldus olema ka teise poole jaoks üheselt arusaadav ja selge, mida 16.12.2021 avaldus ei olnud tulenevalt oma sõnastusest ning koos tasumise pikendamise ettepanekuga esitamisest. Käsitledes kostja 16.12.2021 ettepanekut tagasimüügiks vastava õiguse kasutamise avaldusena koos müügihinna tasumise tähtaja pikendamise ettepanekuga, oleks tegemist omavahel vastassuunaliste avaldustega. VÕS § 238 lg 2 sätestab, et tagasiostuõigusega müügilepingu puhul loetakse asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale. Kohaldades eelnevat tagasimüügiõigusele, tuleb lugeda asi ostja poolt tagasi müüduks ostja poolt avalduse tegemisega müüjale. Seega tuleks justkui pidada osa hagejale tagasimüüduks samal ajal kui kostja soovib sama osa omades pikendada selle eest tasumise tähtaega. Üks nendest ei oleks täidetav, kui teist täidetakse – ei ole võimalik omanikul müüa asja tagasi/ära ja siis samal ajal omada seda edasi ja vastupidi.
18.Müügilepingu punktis 5.1 oli tagasimüügiõiguse teostamise tähtajaks kokku lepitud järelmaksu aeg, mis saabus 31.12.2021. Selle jooksul tagasimüügiõigust kehtivalt ei kasutatud. Kuna õigust lõpetav tähtaeg on möödunud, ei ole kostjal ka enam võimalik tagasimüügiõigust kasutada.
9(13)
19.VÕS § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
20.Hageja ja kostja vahel on sõlmitud müügileping VÕS § 208 lõike 1 tähenduses. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Tulenevalt VÕS § 208 lg-st 3 kohaldatakse asja müügi kohta seaduses sätestatut mh õiguse müügile.
21.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on hagejale müünud 04.10.2017 OÜ Sangaste Mõis osa nimiväärtusega 749 700 eurot (dtl 10-14). Lepingu esemeks oleva osaga seotud õigused ja kohustused on ostjale üle läinud lepingu notariaalse tõestamise hetkest (müügilepingu punkt 4.1). Kostja on jätnud täitmata müügilepingu punktides 3.1 ja 3.2 kokkulepitud kohustuse tasuda 749 700 eurot hiljemalt 31.12.2021 osaliselt. Kostja on nimetatud summast tasunud 149 700 eurot (dtl 50) ning jätkuvalt on tasumata 600 000 eurot. Seega jättes ostuhinna osaliselt tasumata on kostja rikkunud müügilepingut. VÕS § 108 lg 1 alusel kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on hageja nõue põhjendatud ning kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 600 000 eurot.
22.Hageja palub lisaks põhinõudele mõista kostjalt välja ka viivis. Kohtu hinnangul on viivisenõue põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintresside tasumist, milleks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Müügilepingu punkti 3.3 kohaselt on tasumisega viivitamisel müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.
23.Hagiavaldus on esitatud 11.10.2022, nõue oli vaja täita hiljemalt 31.12.2021, seega kuni 10.10.2022 oli kostja olnud tasumisega viivituses 283 päeva. Kokkuleppeline viivis 0,022% päevas on 8,03% aastas (365 x 0,022). 2022. aastal oli Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäär 0%.1 Seadusjärgne viivis oli VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenevalt eelviidatud perioodil 8% aastas. Seega kõnealuse müügilepinguga kokkulepitud viivis ületab eelviidatud perioodil seadusjärgse viivise määra. Kuna kostja on müügilepingu alusel omandatud osa ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitusse jäänud, on põhjendatud välja mõista viivist 0,022% päevas, so seadusjärgsest suuremas määras vastavalt kokkuleppele, tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Viivise suuruseks ühe päeva eest on 132 eurot (600 000 x 0,022%). Seega on perioodil
https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar
10(13)
01.01.2022-10.10.2022 kogunenud viivis 37 356 eurot (283 x 132) ning sellises ulatuses viivisenõue kuni hagi esitamiseni põhjendatud.
24.Lisaks taotleb hageja viivist alates 11.10.2022 põhinõudelt kuni täieliku tasumiseni 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi võib nõuda võlgnikult viivitusintresside tasumist, milleks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 viidatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär on kaks korda aastas muutuv ning koos sellega muutub ka seadusjärgse viivise suurus. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt saab kokkuleppel kohaldada seadusjärgsest kõrgemat määra. Kuni 31.12.2022 oli poolte vahel kokku lepitud viivis seadusjärgsest määrast kõrgem. Alates 01.01.2023 oli Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäär 2,5% ja enam, millele lisandus 8% aastas VÕS § 113 lg 1 ls 2 tulenevalt. Seega oli alates 01.01.2023 seadusjärgne viivis kõrgem (10,5% ja enam aastas), kui kõnealuse lepinguga ettenähtud viivis (8,03% aastas). Võlaõigusseaduse kommentaarides on selgitatud, et olukorras, kus kokkuleppeline fikseeritud intressimäär on osa viivise arvestamise perioodi seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem ja osa perioodi madalam, tuleks kahte määra kohaldada vaheldumisi ehk viivise arvestamise perioodi eri osadele tuleks kohaldada kokkuleppelist määra või seadusjärgset olenevalt sellest, kumb määr oli konkreetsel perioodil kõrgem (VÕS komm § 113 komm 6.1.2 lk 557). Eelkirjeldatust tulenevalt mõistabki kohus välja viivise põhinõudelt 600 000 eurot alates 11.10.2022 kuni põhinõude tasumiseni 0,022% päevas, kuid mitte väiksemas määras kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne määr.
25.Hageja palub mõista kostjalt välja sissenõudmiskulu 40 eurot. VÕS § 1131 lg 1 järgi kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Eelnevalt on kohus leidnud, et hageja nõue kostja vastu viivise väljamõistmiseks on põhjendatud. Kostja on majandus-või kutsetegevuses tegutsev juriidiline isik. Hageja on ka võla sissenõudmise raames esitanud 05.09.2022 nõudekirja koos hagihoiatusega. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud ning kostjal kohustus tasuda hagejale sissenõudmiskulu summas 40 eurot. Menetluskulud
26.TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.
27.Hageja on esitanud kohtule 09.09.2024 menetluskulude nimekirja. Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirja suhtes vastuväiteid esitanud.
28.Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud hagiavalduselt tasutud riigilõivust, s.o 5000 eurot ning lepingulise esindaja kulust summas 1680 eurot 11(13)
(ilma käibemaksuta). Kokku on kandnud hageja menetluskulusid summas 6680 eurot. Hageja saab käibemaksukohustuslasena tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg10), seega hageja taotleb menetluskulude kindlaksmääramist ilma käibemaksuta. Hageja taotleb, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja hagejale õigusteenust kokku 10,5 tundi tunnihinnaga 160 eurot (lisandub käibemaks). Lepingulise esindaja poolt hagejale osutatud õigusabi hõlmas alljärgnevaid toiminguid: 1) 10.05.2024 - 6h 00 min, Tartu Maakohtule täiendava seisukoha ja tõendite esitamine, sealhulgas tsiviilasja materjalide e-toimikust vastuvõtmine, nendega tutvumine ja kliendi konsultatsioon, 2) 03.09.2024 – 2h 35 min kohtuistungiks ettevalmistamine 3) 03.09.2024 – 1h 10 min Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas istungil osalemine 4) 05.09.2024 – 15 min kohtuistungi protokolliga tutvumine 5) 09.09.2024 – 30 min Tartu Maakohtule menetluskulude nimekirja esitamine
29.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel on kohtukuluks riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu kokku summas 5000 eurot, mis on vajalik ja põhjendatud kulu.
30.TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 kohaselt on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulud. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-13, p 13). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. Kostja esindaja on õigusabi osutanud tunnihinnaga 160 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohus on seisukohal, et esindatava huvides konkreetse toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Kohtu hinnangul ei olnud tegemist ülemäära mahuka menetlusega, mis käsitlenuks erakordselt spetsiifilisi või arvukaid tehinguid hulgaliste osaliste vahel. Kohus leiab, et vaidlus hageja esindaja jaoks ei olnud õiguslikult sedavõrd keerukas, et õigusabi tunnitasu oleks täies ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Arvestades eeltoodut, asja olemust ja advokaadibüroode osutatava teenuse üldist turuhinda, on käesolevas asjas põhjendatud lugeda hagejale õigusabi osutanud lepingulise esindaja mõistlikuks tunnihinnaks 140 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtu hinnangul on hageja esindaja toimingute teostamiseks kulunud aeg kooskõlas menetlusdokumentide sisu ja mahuga, samuti menetlustoimingute enda ajaga. Kohus 12(13)
loeb hageja lepingulise esindaja kulud seoses kohtumenetlusega põhjendatuks 10,5 h ulatuses. Õigusabikulude suuruseks tuleb seega 1470 eurot (140x10,5).
31.Hageja esindaja põhjendatud õigusabikuludele 1470 eurot lisandub riigilõivu kulu 5000 eurot. Kohus määrab hageja menetluskulude suuruseks kokku 6470 eurot.
32.Kohus rahuldab hageja taotluse ja märgib lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
33.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Triin Harak
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.