OÜ Aktiva Finance Group hagi A.M. väljamõistmiseks
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
ja
vastu võla
2250 eurot 16 senti Hageja OÜ Aktiva Finance Group (registrikood 10746479), nende lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja A.M. (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Aktiva Finance Group hagi A.M. vastu osaliselt.
2.Mõista A.M.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja lepingust nr L89011615777 tulenevalt 1005 eurot 71 senti, millest põhivõlg 984 eurot 79 senti, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 15 eurot 92 senti ja sissenõudmiskulud 5 eurot.
3.Mõista A.M.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (984 eurot 79 senti) alates 16. veebruarist 2025 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Mõista A.M.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: Makse
5.Mõista A.M.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Jätta menetluskulud 82% ulatuses A.M. Group OÜ kanda.
kanda ja 18% ulatuses Aktiva Finance
7.Mõista A.M.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulude katteks 500 eurot 20 senti.
8.A.M.-il tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (500 eurot 20 sendilt) tasuda Aktiva Finance Group OÜ-le viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtu maksekäsuosakonna menetluses oli Aktiva Finance Group OÜ taotlus A.M.-ilt võla väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna A.M.-ile ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada, ning andis 11. aprilli 2024 määrusega asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 10. mail 2024. a Tartu Maakohtule hagi A.M. (kostja) vastu, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks 4. märtsil 2023 sõlmitud järelmaksulepingu nr L89011615777 (edaspidi leping) alusel põhivõla 1750 eurot 10 senti, intressi 126 eurot 91 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 113 eurot 14 senti. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise alates 11. maist 2024 põhivõlalt 1750 eurot 10 senti kuni selle täitmiseni määras 12% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne krediidiandja Inbank AS ja kostja 4. märtsil 2023 järelmaksulepingu nr L89011615777, mille kohaselt soetas kostja kauba maksumusega 1809 eurot. Lepingu kohaselt tuli tasuda 48 igakuist osamakset suurusega 56,33 eurot ja maksta lepingutasu 10 eurot. Intressimäära ja viivisemäära suurused olid mõlemad 12% aastas ja krediidikulukuse määr 23,22% aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 5. oktoobril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks. 26. oktoobril 2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise 2
kohta, kuna kostja ei tasunud võlga ka täiendava tähtaja jooksul. Esialgne võlausaldaja loovutas 30. oktoobril 2023 nõude kostja vastu hagejale. Kauba maksumus oli 1809 eurot, kostja on teinud makseid põhiosa katteks 58 eurot 90 senti, tasumata põhiosa jääk on seega 1750 eurot ja 10 senti. Intressimääraks on pooled leppinud kokku 12% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates
4.osamaksest 10. juulil 2023 kuni ülesütlemiseni 26. oktoobril 2023, summas 126 eurot 91 senti.
2.Kohus andis hagejale 7. märtsil 2025 tähtaja haginõude täpsustamiseks ja krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete määramise kohta teabe esitamiseks, kuivõrd kohtu esialgsel hinnangul ei järginud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3.Hageja esitas kohtule ümberarvestuse 27. märtsil 2025 (dtl 88) ning täpsustas seda 11. detsembril 2025 (dtl 99). Kostja on teinud tagasimakseid kokku 173 eurot 12 senti. Kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, arvestab hageja need kõik põhiosa katteks. Sellisel juhul on põhiosa võlgnevus 1635 eurot 88 senti. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei olnud lepingu ülesütlemine kehtiv, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. Eeltoodust tulenevalt esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 kohaselt. Ümberarvestuse kohaselt on kostjal võlgnevus alates 9. osamaksest 10. detsembrist 2023. Kokku on 10. detsembri 2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 1027,53 eurot, millest kostja on tasunud põhiosa katteks 173 eurot 12 senti, seega võlgnevuses on 854 eurot 41 senti. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 alusel tasumise tähtpäevale järgnevast päevast vastavalt hageja toodud maksegraafikule. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlalt 12% aastas alates viimase ümberarvestuse esitamisest 11.12.2025. Samuti palub hageja välja mõista viivise ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksetelt seadusjärgses viivisemääras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.
4.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Kohus leiab, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 lg 1 mõttes, millega esialgne krediidiandja Inbank AS, kes on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, võimaldas kostjale järelmaksu. Kostja on füüsiline isik, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Krediidiandja on loovutanud oma nõude kostja vastu hagejale. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõude loovutamise kohta.
7.Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Kohus peab tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tegema esmalt kindlaks, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Järelmaksuleping sõlmiti
4.märtsil 2023, krediidikulukuse määraga 23,22%. Viimase kuue kuu keskmine Eesti Panga avaldatud krediidikulukuse määr lepingu sõlmimisele eelnenud perioodil oli 15,31% ning kolmekordne määr oleks seega 45,93%. Seega ei ole leping tühine krediidi kulukuse määra ületamise tõttu. 3
8.Kui tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 403 4 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja. Hageja on hagiavalduses ja täiendavas seisukohas selgitanud, et krediidiandja hindas kostja majanduslikku seisundit lähtudes laenutaotlusest ja maksehäireregistri väljavõttest. Krediidiandja leidis kokkuvõttes, et võetud kohustuste täitmine on kostjale jõukohane. Krediidiandja ei nõudnud kostjalt konto väljavõtete esitamist, kuna järelmaksulepingu puhul teeb pank krediidiotsuse kiiresti ning tulenevalt summa väiksusest ei rakendata kontoanalüüsi. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3) (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 18, 19). Kohtupraktikas on samuti leitud, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt TlnRngKo 08.11.2021, 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt TlnRngKo 12.07.2023, 2-22-147994, p 4
12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt TlnRngKo 27.10.2023, 2-21-15813, p 11.2). Hageja on ise menetlusdokumentides märkinud, et krediidiandja ei ole nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Samuti ei ole krediidiandja hinnanud tarbija kohustuste suurust muul usaldusväärsel viisil ega hinnanud kostja tegelikku kohustuste suurust. Krediidiandja ei ole hinnanud, mis olid kostja väljaminekute suurus tegelikult, kas kostjal oli teisi võlakohustusi jms. Kui krediidiandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline, sest krediidiandjal puudusid piisavad andmed vastavale järeldusele jõudmiseks. Samuti on hagile lisatud Taust.ee väljavõte tehtud hagi esitamise seisuga, mitte krediidiotsuse tegemise seisuga. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, siis leiab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
9.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on 27. märtsi 2025 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on täpsustanud oma ümberarvestust 11. detsembril 2025.
10.Kauba maksumus oli 1809 eurot. Kostja on tasunud kokku 173 eurot 12 senti, mis tuleb arvestada kõik põhiosa katteks. Sellisel juhul on põhiosa võlgnevus 1635 eurot 88 senti. 10. detsembri 2025 seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 1027 eurot 53 senti, millest kostja on tasunud põhiosa katteks 173 eurot 12 senti, seega võlgnevuses on 854 eurot 41 senti. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga 16.02.2026 on sissenõutavaks muutunud veel detsembri 2025, jaanuari 2026 ja veebruari 2026 osamaksed kogusummas 130 eurot 38 senti (43,00 + 43,31 + 44,07). Seega tuleb kostjalt ühekordse maksena välja mõista 984 eurot 79 senti (854,41 + 130,38). TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. TsMS § 369 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt hageja esitatud graafikule (dtl 101). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja osamaksed perioodil 10. märtsist 2026 kuni
10.märtsini 2027.
11.Hageja on taotlenud kostjalt sissenõudekulude väljamõistmist summas 50 eurot. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Seega on sissenõudmiskulude hüvitist võimalik iseenesest nõuda. Hageja on oma sissenõudmiskulude nõude esitanud VÕS § 113 2 lg 2 alusel ning lähtunud sellest, et sissenõudmiskulude tekkimise ajal oli leping juba üles öeldud. Kuna aga kohus on tuvastanud, et lepingu ülesütlemine oli toimetu ning leping on jätkuvalt kehtiv, tuleb sissenõudekulude hüvitise väljamõistmisel lähtuda VÕS § 1132 lg-st 1. VÕS §1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib 5
majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad 13. detsembril 2023, 16. jaanuaril 2024 ja 25. jaanuaril 2024. Kuna esimese meeldetuletuskirja saatmine on seaduse kohaselt lepingu kehtivusajal tasuta ning 16. jaanuari ja 25. jaanuari kiri on saadetud sama kohustuse kohta, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele üksnes sissenõudekulu ühe kirja eest summas 5 eurot. Muud makseviivitusega tekkinud kulude 15 eurot väljamõistmist lepingu kehtivusajal seadus ette ei näe ning lisaks ei ole hageja nende suuruse kohta kohtule tõendeid esitanud. Seetõttu jätab kohus muude makseviivitusega tekkinud kulude osas hageja nõude rahuldamata.
12.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesolevalt on pooled lepinguga (dtl 33) kokku leppinud viivisemääras 12% aastas ning hageja on taotlenud ka sellises määraga viivise väljamõistmist. Alternatiivselt on hageja taotlenud viivise väljamõistmist seadusjärgses määras, kui kohus ei pea põhjendatuks viivist 12% aastas. VÕS § 4034 lõige 7 ja § 415 lõige 1 koosmõjus välistavad seadusjärgsest määrast suuremas määras viivise kokkulepped tarbijakrediidilepingus, v.a juhul, kui viivisemäär on intressimääraga võrdne. Viivisemäär 12% aastas võib olla seadusjärgsest viivisemääras nii suurem kui ka väiksem, olenevalt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära suurusest konkreetsel ajahetkel. Praegusel juhul on samas määras, s.o 12% aastas, kokku lepitud ka intress, millest nähtub krediidiandja soov siduda omavahel intressi- ja viivisemäär. Intressi kokkulepe on aga praegusel juhul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, mistõttu mõistab kohus ka viivise välja VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud, et kohus mõistaks põhivõlgnevuse osalt summas 854 eurot 41 senti viivise välja alates 11. detsembrist 2025 kuni täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ühekordse maksena viivis 854 eurot 41 senti alates 11. detsembrist 2025 kuni kohtuotsuse tegemisele eelneva päevani (s.o 15. veebruar 2025). Viisisekalkulaatori järgi on sissenõutavaks muutunud viivise summa 15 eurot 92 senti. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhinõude osalt 984 eurot 79 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
16.veebruarist 2026 kuni põhinõude tasumiseni. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
13.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 6
Kuivõrd kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt, s.o hagihindade võrdluses (esialgne hagihind 2250 eurot 16 senti ja pärast ümberarvestuse esitamist 1852 eurot 77 senti) ligikaudu 82% ulatuses, siis jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus jätab menetluskulud seega 82% ulatuses kostja kanda ja 18% ulatuses hageja kanda.
14.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1046 eurot (riigilõiv 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning esindaja kulud 676 eurot (4 tundi tunnihinnaga 169 eurot tund käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigilõivu suurus ja maksmise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga (350 eurot). Hageja lepinguline esindaja taotleb menetluskulu hüvitamist maksekäsu kiirmenetluse eest summas 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu põhjendatud. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulude suurus ei ole põhjendatud täies ulatuses. Arvestades hageja nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata (sh seda, et hageja on pidanud nõuet täpsustama vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu), peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks õigusabile kokku 2 tundi. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta). Hagejat on menetluses esindanud mitteadvokaadist esindaja. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks peetakse kohtupraktikas 100-120 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Arvestades, et käesolev asi ei olnud õiguslikult keeruline ega sisuliselt (asjaolude või tõendite poolest) mahukas ning sarnaste nõuete esitamine on hageja lepingulise esindaja tavaline tegevus, on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot. Seega on hageja lepingulise esindaja tasu 240 eurot (2 x 120 eurot, käibemaksuta). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 610 eurot (350 + 20 + 240, käibemaksuta). Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud, milleks on 500 eurot 20 senti (610*82%). Vastavalt hageja taotlusele peab kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjal ei ole menetluskulusid tekkinud.
15.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.