B2 Impact OÜ hagi P.L vastu põhivõla 1304 euro, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks
Tsiviilasja hind
2105 eurot 82 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anzhela Ternikova Kostja: P.L (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista P.L-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja 114 eurot 71 senti (s.o põhinõue 91 eurot 57 senti, kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 18 eurot 14 senti ja sissenõudmikulud 5 eurot).
3.Mõista P.L-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (91 eurolt 57 sendilt) alates 7. veebruarist 2026 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ põhinõue 1212 euro 43 sendi, viivisenõue 427 euro 30 sendi ja sissenõudmiskulude nõue 30 euro ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata B2 Impact OÜ intressinõue (175 eurot 97 senti).
6.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ taotlus otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks.
7.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti
kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact (hageja) esitas 5. novembril 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse P.L-ilt (kostjalt) 1973 eurot 78 sendi saamiseks. Kuivõrd võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle menetlemiseks Tartu Maakohtule. Hageja esitas 7. märtsil 2025 kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kausks välja põhivõlgnevuse 1304 eurot, intressi 175 eurot 97 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 445 eurot 44 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivise põhinõudelt alates 8. märtsist 2025 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 5. jaanuaril 2021 krediidikontolepingu nr 4965279 limiidiga 1250 eurot. 28. mail 2023 sõlmisid esialgse võlausaldaja ja kostja lepingulisa nr 5686056 suurenud krediidilimidiiga 1400 eurot. Perioodil
5.jaanuarist 2021 kuni 2. detsembrini 2023 sai kostja krediiti kokku 8519 eurot 57 senti. Esialgne võlausaldaja saatis 22. märtsil 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, saatis esialgne võlausaldaja kostjale lepingu ülesütlemise teate, mistõttu loetakse leping ülesöelduks 11. aprillil 2024. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 5. jaanuaril 2021 sõlmitud krediidikontolepingust nr 4965279 (dtl 58, krediidikonto üldtingimused dtl 60 – 68, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 81 – 83) ja 23. mail 2023 sõlmitud lepingulisa nr 5686056 (dtl 88, krediidikonto üldtingimused dtl 90 – 98, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 111 – 113). Lepingu ja selle lisa alusel sai kostja krediiti (dtl 118 – 147). Kostja pidi tagastama krediiti esialgse võlausaldaja esitatud arvete alusel. 2
5.Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
6.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 59,84%. Lisa kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,67%. Lepingu sõlmimise ajal (1. mail 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (kolmekordne määr seega 60,27%). Lisa sõlmimise ajal (28. mail 2023) oli selleks 15,31% (kolmekordne määr seega 45,93%). Seega ei ületa lepingu ega selle lisa järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
7.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 3
· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
8.Hageja on vastutustundliku laenamisega seonduvat selgitanud hagi p-s 3. Kohus selgitas
30.septembri 2025 kohtunõudes, et hageja esitatud andmete ja tõenditest nähtuvate andmete alusel on kohus aga esialgsel seisukohal, et krediidiandja ei ole vastustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud. Kohus selgitas, et hagisse kopeeritud avalikesse andmebaasidesse tehtud päringute väljavõtted ei ole käsitletavad tõenditena, kuivõrd tõendist peab nähtuma, kelle kohta ja millal on päring tehtud, samuti see, mis perioodil saadud töötasu või avalikustatud infot see tõend kajastab. Kohus palus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud kostjalt konto väljavõtte esitamist. Vastusena kohtunõudele on hageja selgitanud, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt konto väljavõtet nõudnud.
9.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et hagisse kopeeritud päringute väljavõtted ei ole käsitlevad tõenditena. Tõendist peab nähtuma, kelle kohta ja millal on päring tehtud, samuti see, mis perioodi kohta on see tehtud. Hagisse kopeeritud päringute vastused on osaliselt ka loetamatud (nt hagi p-d 4 ja 6). Esialgne võlausaldaja ei ole kindlaks teinud kostja sissetulekut ega kohustusi. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
10.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
11.Hageja on hagis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on märkinud, et ümberarvestuse korral loeb hageja kõik kostja tehtud tagasimaksed 8332 eurot põhiosa katteks. Kostja sai kasutusse 4
8519 eurot 57 senti ning tegi tagasimakseid 8428 eurot, seega tagastamata põhiosa on 91 eurot 57 senti. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhinõudena 91 eurot 57 senti.
12.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Hagi p-s 14 on hageja märkinud, et kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega 11. aprilli 2024 (lepingu ülesütlemise) seisuga järgmiselt: 16. jaanuari 2024,
15.veebruari 2024 ja 15. märtsi 2024 maksed. Kuigi hageja on 17. oktoobri 2025 menetlusdokumendis esitanud ümberarvutused ning lugenud kõik kostja tehtud tagasimaksed tasutuks põhinõude katteks, ei ole hageja välja toonud, et ka sellises olukorras oleks kostja olnud viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.
13.Intressi märgib kohus järgmist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 403 4 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja on 17. oktoobri 2025 menetlusdokumendis märkinud, et arvestab intressi seadusjärgses määras (VÕS § 94) alates kostjale tehtud viimasest väljamaksele järgnevast päevast (3. detsembrist 2023) kuni lepingu ülesütlemiseni kogu väljalaenatud summalt (8519 eurot 57 senti) ning seega on intressiks 133 eurot 92 senti. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta arvestab intressi kogu väljalaenatud summalt (8519 eurolt 57 sendilt) olukorras, kus kostja on teinud tagasimakseid ning hageja põhinõue on üksnes 91 eurot 57 senti. Kohus leiab, et hageja intressinõue on ebaselge ning jätab selle rahuldamata.
14.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on 17. oktoobri 2025 menetlusdokumendis märkinud, et arvestab viivist põhinõudelt (91 eurolt 57 sendilt) kostja viimasest tagasimaksest järgnevast päevast (4. maist 2024) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse tegemise aja (6. veebruari 2026) seisuga on hageja viivisenõue 18 eurot 14 senti (siinkohal kasutab kohus viivisekalkulaatorit). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (91 eurolt 57 sendilt) alates
7.veebruarist 2026 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
15.Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 113 2 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. 5
Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja nõuab sissenõudmiskulusid 12. aprilli 2024 nõudekirja (25 eurot), 18. novembri 2024 pretensiooni (5 eurot) ja 15. oktoobri 2024 hagihoiatuse (5 eurot) eest. Hageja on välja toonud, et ta saatis kostjale 4. oktoobril 2024 ja 15. oktoobril 2024 meeldetuletused (dtl 154 – 155). VÕS § 1132 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulusid 5 eurot.
16.Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 91 eurot 57 senti, kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 18 eurot 14 senti ja sissenõudmiskulud 5 eurot, kokku seega 114 eurot 71 senti. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (91 eurolt 57 sendilt) alates 7. veebruarist 2026 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 1212 euro 43 sendi ulatuses (1304 – 91,57) sissenõutavaks muutunud viivise nõude 427 euro 30 sendi (445,44 – 18,14) ja sissenõudmiskulude nõude 30 euro ulatuses (35 – 5). Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja intressinõude (175 eurot 97 senti).
17.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Siinkohal arvestab kohus hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 1960 eurot 41 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 114 eurot 71 senti) ning seda, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kohtuvaidlus on vältimatus põhjuslikus seoses sellega, et esialgne võlausaldaja on andnud kostjale laenu vastutustundlikku laenamise põhimõtet ehk esialgne võlausaldaja kui krediidiandja seadusest tulenevat kohustust rikkudes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-11447, p 8). Seega puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
18.Hageja palub hagi p-s 32 tunnistada otsus viivitamata täidetavaks. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. TsMS § 467 lg 1 sätestab, et viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtuotsus täidetakse enne otsuse jõustumist. Kohus tunnistab otsuse viivitamata täidetavaks otsuses endas või määrusega. TsMS § 468 lg-s 1 on sätestatud olukorrad, kus kohus tunnistab omal algatusel otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. TsMS § 469 lg 1 sätestab, et § 468 lg-s 1 nimetamata otsuse tunnistab kohus poole taotlusel viivitamata täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. TsMS § 469 lg 2 järgi peab viivitamatu täitmise tagatis peab katma kahju, mis võib võlgnikule tekkida otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu. Praegusel juhul ei ole hageja tagatist tasunud. Kohus ei pea vajalikuks selleks ka täiendava tähtaja määramist. Siinkohal arvestab kohus seda, et kohtulahendi viivitamatu täitmise instituut kaitseb eelkõige hageja (s.o sissenõudja) huve, vältimatuks majanduslikku kahju, mis võib 6
tekkida vaid menetluse venitamise eesmärgil esitatud edasikaebuse menetlemisega (vt nt Riigikohtu
23.veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-10, p 8). Praeguses asjas on hagejaks äriühing, kelle majandustegevuseks on nõude loovutamise teel saadud nõuete maksmapanek. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (114 eurot 71 senti) ning seda, et kostja ei ole menetluses osalenud (seega ei ole ka tõenäoline, et ta otsust vaidlustab) ei pea kohus põhjendatuks tunnistada otsus viivitamata täidetavaks.