Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

1(6)

2-07-5791

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt leppisid pooled 1998.a. septembris kokku, et kostja organiseerib koos hageja poja M.S metsamaterjali ülestöötamise hagejale kuuluval xxxxxxxxxxx maaüksusel, milline asub xxxxxxxxx külas, xxxx vallas, Pärnumaal. Ka kostja S.T. kinnitab, et vastavalt kokkuleppele I.K.`iga jäi tema ülesandeks metsamaterjali ülestöötamine ja ülestöötatud metsamaterjali realiseerimise organiseerimine. Kuivõrd kostja ei suutnud hagejale metsamaterjali ülstöötamisest saadud raha tasuda , hakkas hageja kartma , et kostja teda petab ning teisel kohtumisel 1999.a. märtsikuus esitas omapoolse aruande , kus olid ära näidatud nii tema poolt realiseeritud metsamaterjali kogused , tehtud kulutused kui ka võlgnevuse suurus hagejale. Tol ajal aktsepteeris S.T. endapoolset võlgnevust I.K.`i ees summas 70 000 krooni. S.T. võttis 14.04.1999.a. omaks võlgnevuse I.K.`i ees summas 153 000 krooni, kinnitades võlgnevust OÜ-s Raidman. Ka sõlmis S.T. 1999.a. mais maksegraafiku OÜ-ga Raidman, eesmärgiga hüvitada võlgnevus I.K.`ile summas 153 000 krooni, makstes esimese sissemaksena võla katteks 15 000 krooni. Kostja S.T. kannatanuna ülekuulamisel kaitsepolitseiametis 23.02.2001.a. peale seda, kui teda oli hoiatatud vastutusest ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest , kinnitas, et metsa ülestöötamisel tekkis olukord , kus tal ei olnud I.K.`ile raha maksta ning ta oli jätkuvalt I.K.`i ees võlgu , kuna momendil raha ei olnud. Pärnu Maakohtu jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas 1-306/2001 31.maist 2002.a. on tuvastamist leidnud fakt, et kostja S.T. võlgneb hagejale rahalise summa 153 590 krooni. Seda on kostja kinnitanud ka Pärnu Maakohtu istungil kriminaalasjas 1-306/2001. Ka enne VÕS-i kehtiv ENSV TsK § 162 sätestas, et kohustise tõttu on üks isik kohustatud teostama teise isiku kasuks teatava teo, nagu üle andma vara, tegema töö, maksma raha vms. Kuigi 1999.a. kehtiv seadus ei näinud otseselt ette käsunduslepingu vormi, on need kohaldatavad VÕS sätete järgi võttes aluseks kohustuse tekkimise sätted TsK alusel. Kostja väited, et kriminaalasjas antud ütlused ei tõenda lepingu olemasolu, on selgelt väärad, sest ülekuulamist ei teostanud väljapressijad,vaid kaitsepolitsei vanemassistent, kelle küsimusele ”Miks Te ei tasunud ajavahemises 1999 jaanuarist kuni aprillini I.K. metsamaterjali müügist saadud raha ?, seletab kostja , miks ta ei saanud raha maksta ja vastusest selgub üheselt ka mittemaksmise omaksvõtt. Seega võlatunnistuse aluseks oli suuline käsundusleping VÕS § 619 järgi. Lepingu sisuks oli metsamaterjali ülestöötamine ja realiseerimise organiseerimine. Sama lepinguga lepiti kokku ka töötasu , milleks jäi 25 krooni ühe tihumeetri puidu müügi pealt. Kogu ülejäänud raha kuulus hagejale. Käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis seoses käsundi täitmisega on saanud v. loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Hageja tugineb nõudes kostja võlatunnistusele, kui lepingule, millega pooled lõid iseseisva kohustuse VÕS § 30 mõttes. Kostja on tunnistanud võla olemasolu. Lisaks VÕS § -s 30 sätestatule on võimalik ka nn.deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Kostja peab sel juhul tõendama , et võlga ei ole. Kostja ei ole midagi kohtule esitanud, seega ei saa hageja esitada kohtule kohtu poolt nõutavat summa arvestust. VÕS § 104 lg.5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel v. lõpetamisel. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg ei tarvitse olla ainult kahju tekitamine ning kohustuse rikkumine saab olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge. Käeoleval juhul saab ja peab kohus kostja tegevusetust võla tagastamisel hagejale käsitlema tahtliku tegevusena. Seetõttu ei saa kohaldada TsÜS § 146 lg.1 , vaid kohaldamisele kuulub TsÜS § 146 lg.4 s.o. aegumistähtaeg 10 aastat. Kostja ei ole vaidluses kordagi kinnitanud, et on võla hagejale tasunud. Kostja ei ole ka kinnitanud, et hagejapoolne nõue ja nõude aluseks olevad asjaolud on tema jaoks ebaselged. Seega on kostja tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine , milliseks saab omakorda olla kahju tekkimine v. muu õigusvastane tulemus. TsÜS § 146 lg.4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest

2(6)

2-07-5791 teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Kostja selline tegevus võib olla aktiivne ja passiivne. Teisel juhul rikub kostja kohustust tegevusetusega. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja kirjalikud vastuväited Kostja poolt esitatud kirjalike vastuväidete kohaselt tugineb hageja ebaõigesti võlaõigusseaduse sätetetele. VÕS hakkas kehtima alles 01.07.2002.a. Lepingu täitmine ja eeldatav lepingurikkumine v. kostjapoolne õigusvastane kahjutekitamine leidis aset aastatel 1998 – 1999, mil kehtis tsiviilkoodeks. Võlatunnistust kui sellist ei saanud enne VÕS jõustumist olemas olla. Kõne alla võiks tulla ainult deklaratiivne võlatunnistus TsK § 272 lg.3 mõttes, kuid tulenevalt TsK § 273 pidi laenuleping summaga üle 5 krooni olema sõlmitud kirjalikult. Seega ei saa kostjapoolset kriminaalasja raames isegi vande all ütluste andmist pidada õiguslikult võlatunnistuseks ja õigussuhet ei saa lugeda poolte vahel sõlmitud laenulepinguks TsK § 272 lg.3 mõttes. Lisaks eeltoodule ei saa kummastki kostja ülekuulamise protokollist välja lugeda selgesõnalist tunnistust, et kostja võlga mingis konkreetses summas hageja ees tunnistaks. Hageja on oma seisukohtades ebaõigesti märkinud, et 1999.a. kehtiv seadus ei näinud otseselt ette käsunduslepingu vormi ja seetõttu on kohaldatavad VÕS-i vastavad sätted. ENSV TsK § 394- 401 sätestasid selgelt käsunduslepingu mõiste, lepingu sisu ja lepingu lõppemise tingimused ning nii lepingurikkumise kui ka lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärjed. Võlgnevuse olemasolu ja suurus 153 590 krooni on täielikult tõendamata. Kostja tunnistajana ülekuulamise protokolli lk.182 on üheselt arusaadav, et kostja nimetatud suuruses võlgnevuse omaksvõtt põhines kartusel väljapressijate ees ning lootuses leida pääseteed OÜ-ga Raidman lepingu sõlmimises. Samas vaikib hageja maha kohe eeltoodud ütlustele järgnevad ütlused, mille kohaselt sellest summast arvestati maha 40 000 krooni, millise summa oli kostja juba tasunud hageja eelmistele esindajatele s.o. väljapressijatele, kes täitsid hageja ülesannet. Samuti tasus kostja OÜ-le Raidman 15 000 krooni kohe lepingu sõlmimisel. Rääkimata sellele järgnenud tasumistele veel ca 200 000 krooni ulatuses, erinevatel viisidel ja erinevatele isikutele, kes kõik nimetasid end hageja esindajateks ja kelle eesmärgiks oli ühemõtteliselt hagejale I.K.`ile tekitatud kahju hüvitamise nõude realiseerimine. Hageja ei ole arvesse võtnud ka seda, et kostja ei saanud oma kohustusi täita temast olenematutel asjaoludel, nagu hageja poja M.S. joomahakkamine, kellega koos nad pidid käsundit täitma, samuti sõiduauto VAZ xxxx hageja pojale üleandmine ja seetõttu talle tööks vajaliku KIA xxxxxx liisingulepingu kohustuste ülevõtmine, millised pidid kestma veel 2 aastat igakuises summas 3382 krooni. Auto võeti kostja käest ära võlgnevuse katteks. Samuti olid kostjale vajalikud teatavad rahasummad oma kohustuste täitmiseks s.o. metsa ülestöötamiseks vajaminevate kulutuste finantseerimiseks. Hageja ei ole arvestanud nõude esitamisel asjaoludega, et hageja ei täitnud omapoolseid volitaja kohustusi, milline asjaolu viis tegelikult kostja tegevuse täieliku ebaõnnetumiseni. TsK § 398 lg.2 järgi volitaja on kohustatud varustama volinikku käsundi täitmiseks vajalikke vahenditega, mida hageja ei teinud; hüvitama volinikule vajalikud kulutused, mis olid vajalikud käsundi täitmiseks ning lõpuks maksma ka pärast käsundi täitmist volinikule kokkulepitud tasu. Kostja töötasu pidi moodustama 25 krooni ühe puidu tihumeetri pealt. Krim.toimiku lõpust võib lugeda, et kostja mäletamist mööda viidi metsamaterjali metsast välja ca 17 autokoormat ja ühes autokoormas oli 30 tm. Arvutus näitab 17 x30x25 = 12 750 krooni. Sama tasu pidi saama ka M.S., kuid kuna ta hakkas jooma ,siis koostöö ei laabunud ja kostja pidi ära tegema ka tema töö ja tema tasu endale saama. Hageja ei täitnud ühtegi omapoolset kohustust selles käsunduslepingus. TsK nägi ette , et käsundi võis lõpetada kumbki pool. Hageja väidab, et tal kadus usaldus kostja vastu, kui raha maksmine hakkas viibima tulenevalt metsamaterjali ostjate makseviivitusest. Kostjale ei ole selge, kas hageja ütles üles käsunduslepingu. Hageja peab tõendama , et kostja käsundi täitmise käigus raha sai v. muid rahaliselt hinnatavaid hüvesid, mis

3(6)

2-07-5791 pidid arvestuslikult ületama voliniku poolt volitaja enda vastu suunatud ja sissenõutavaks muutunud kohustuste rahalise vääringu. Kui kostja rikkuski 1998 sõlmitud ja 1999.a. lõppenud käsunduslepingust tulenevaid kohustusi, siis ei toimunud see mingil juhul kostja tahtluse tulemusel, vaid pigem hagejast ja kolmandatest isikutest tulenevatel asjaoludel. Seega on välistatud kostja pahatahtlus v. tahtluse olemasolu lepingu rikkumisel ja aegumise tähtajaks tuleks lugeda 3 aastat alates lepingurikkumisest v. siis hiljemalt alates 01.07.2002.a. ja aegumise tähtaeg pidi lõppema hiljemalt 30.06.2005.a. Hageja on hagi esitanud 19.02.1007.a. ja hagi on aegunud. Kostja palub kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Kui kohus aegumist ei kohalda palub kostja jätta hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Menetluse käik Kohtuistungil hageja vähendas haginõuet 15 000 krooni võrra s.o. OÜ-le Raidman kostja poolt tasutud summa võrra ja palus kostjalt välja mõista 138 000 krooni. Kostja kohtuistungil palus jätta hagi rahuldamata , eelkõige seetõttu, et hagi on aegunud. Kohtu seisukoht Kohus kuulanud pooled ära vande all ja tutvunud asjas kogutud kirjalike materjalidega leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Kohus kuulas pooled vande all ära. Hageja I.K.`i vande all antud ütlustest nähtub, et 1998.a. sai tema poeg M.S. tuttavaks S.T.`aga ja nad võtsid S.T.`a enda juurde elama ning otsustasid perega metsast puid maha võtta ja ära müüa , et saaks korteri erastatud. Kirjalikku lepingut S.T.`aga ei vormistatud , aga oli kokkulepe, et S.T. võtab puud metsas maha, muretseb metsa väljaveo ja töömeeste palkade eest. Kogu raha , mis metsamaterjali müügist üle jääb pidi S.T. maksma I.K.`ile. Hageja arvestuse kohaselt oli see summa 153 000 krooni, ei mäleta palju S.T. pidi tasu saama, kuid tasuta tööd ei olnud kokku lepitud. 1998.a. olid tööd lõpetatud ja kogu raha oli S.T.`a käes. Osa raha S.T. maksis, aga kui palju, ei mäleta.1999.a. pöördus hageja OÜ-sse Raidman , kus koostati kostjaga maksegraafik ja hageja pidi hakkama raha saama, kuid ei saanud. Siis pöördus mingite meeste poole, et S.T.`a leida ja raha saada, kuid ei saanud. Politseis algatati kriminaalasi, hageja tegi avalduse , et kostja talle raha ei maksnud. Peale kriminaalasja pöördus hageja praeguse esindaja poole 2006 aastal, vahepeal ei julgenud midagi ette võtta , kuna teda süüdistati väljapressimises. Osa metsa töötlemisest saadud raha andis S.T. talle üle, see võis olla 40 000 krooni. Summa 153 000 arvestust ei oska öelda. Advokaadi poole peale kriminaalasja koheselt ei pöördunud, kuna ei teadnud kostja asukohta. Kohus kuulas vande all ära kostja S.T.`a, kelle ütluste kohaselt 1998.a. pakkus I.K., et tal on mets ning koos tema poja M.S.`ega võiks kostja selle metsa üles töötada. Kokkulepe oli töötleda mets üles ja müüa metsamaterjal maha. Töid alustati 1998.a. sügisel. Tema võttis laenu 30 000 krooni, et alustada metsa ülestöötamist. 1998.a. maksis ta I.K.`ile 40 000 krooni, peale seda hakksid puidufirmad rahade maksmisega venitama. Ta selgitas hagejale olukorda, kuid hageja pöördus väljapressijate poole. Ta käis OÜ Raidmanis ja tunnistas seal võlga 153 000 krooni, kuna väljapressijad nõudsid temalt rohkem raha. Ta maksis ka OÜ-s Raidman 15 000 krooni esimese sissemaksena. Lõpuks pöördus ta kaitsepolitsei poole, sest sissenõudjad nõudsid temalt üha suuremaid summasid. Väljapressijad võtsid ära temalt autod. Peale kriminaalasja otsust leidis , et ta ei ole I.K.`ile enam võlgu. I.K.`i nägi uuesti 2006 aastal ja I.K. pakkus talle kokkulepet, kuid ta ütles hagejale, et küsigu raha inimeste käest , kelle ta ise palkas.

4(6)

2-07-5791 Poolte ütlustest nähtub, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 1998.a. suuline leping, mille kohaselt kostja pidi hageja metsa ülestöötama ja metsamaterjali maha müüma ning tasuma kõik kulud ja ülejäänud summa hagejale maksma. Samuti pidi kostja saama tasu tehtud töö eest, kuid täpset summat hageja ei mäleta. Kostja täitis lepingu 1998.a. lõpuks, kuid hagejale kokkulepitud summasid ei tasunud. Hageja pöördus seejärel OÜ-sse Raidmann summade sissenõudmiseks , kuhu kostja tasus esimese maksena 15 000 krooni ja seejärel pöördus hageja inimeste poole , kes tegelesid võlgade sissenõudmisega ja hakkasid kostjalt üha suuremaid summasid nõudma. Antud sündmuse kohta algatati kriminaalasi ja süüdimõistev kohtuotsus kannab kuupäeva 31.05.2002.a., jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 08.10.2002.a. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud õigussuhtele selle tekkimise ajal kehtinud seadust. Seega tuleb pooltevaheline õigussuhe sisustada Tsiviilkoodeksi (TsK), mitte Võlaõigusseaduse järgi. Seega oli poolte vahel lepinguline suhe, mis tulenes käsunduslepingust vastavalt enne 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 394- 401 sätetetele. Hageja väitel tunnistas kostja võlgnevust OÜ-s Raidman, mille kohta ei ole kohtule aga tõendeid esitatud. Hageja väitel tunnistas kostja ka võlgnevust kriminaalasja 1-136/2001 menetluses. Kas kostja võlgnevust tunnistas v. mitte ei oma ka antud asja lahendamisel tähtsust, kuna väidetav võla tunnistamine leidis aset samuti enne 01.07.2002.a. Enne 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lg.1 järgi hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, v.a. nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg v. mille kohta aegumist ei kohaldata. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et käesoleva õigussuhte aegumise suhtes kohaldub VÕSRS § 9 lg.1 kaudu Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) alates 01.07.2002.a. kehtiv redaktsioon. Kuivõrd TsÜS-i varasema redaktsiooni § 113 lg.1 tulenevalt oli nõude aegumistähtaeg pikem, kui uue redaktsiooni järgi, tuleb hageja nõude suhtes kohaldada VÕSRS § 9 lg.2 kohaselt TsÜS-i alates 01.07.2002.a. kehtivad redaktsioonis sätestatud aegumistähtaega, mille kulg algab alates nimetatud seaduse jõustumisest 01.07.2002.a. TsÜS § 146 lg.1 järgi (alates 01.07.2002.a. kehtiv redaktsioon ) tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. TsÜS § 146 lg.1 ja 4 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Poolte vahel on vaidlus , kas hageja nõue on aegunud TsÜS § 146 lg.-s 1 ettenähtud kolmeaastase aegumistähtaja möödumise tõttu v. kohaldub nõude aegumisele sama pargrahvi kümneaastane aegumistähtaeg. Aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Ka käesoleval juhul hageja ei mäleta enam nõude suuruse aluseks olevaid asjaolusid – palju puitu tema metsast välja veeti ja maha müüdi ning missuguste koguste järgi on saadud nõutav summa, missugused olid kokkulepped töötasu osas, mis summa kostja hagejale tasus ning kui suured olid kostja kulud lepingu täitmiseks. VÕS § 104 lg.5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel v. lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg.4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja leiab, et kostja läks tahtlikult selle peale välja, et metsa omanikule mitte midagi maksta. Kostja on oma tegudega tunnistanud , et võlg on tasumata ja tahtlik rikkumine on see , et kostja võlga ei tasunud. Rikkumine seisnes hageja arvates kostja tegevusetuses.

5(6)

2-07-5791 Kohus leiab, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg.4 kohaldamiseks piisav. Hageja ei ole perioodil 2002.a -12.juuli 2006.a. isegi pöördunud kostja poole võlgnevuse tasumiseks. Esimese nõudega pöördus kirjalikult kostja poole 12.07.2006.a. (tl.24). Kostja väitel tasus ta hagejale 1998 .a. lõpus 40 000 krooni, mida hageja ei vaidlusta. Kostja väitel tasus ta OÜ-le Raidman 15 000 krooni, mille hageja arvestas kohtuistungil nõudesummast maha. Kostja väitel andis ta ka raha ja sõidukid hageja palgatud väljapressijatele ja luges sellega I.K.`ile võla tasutuks. Seega luges kostja võla , et võlg on hagejale tasutud. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid kostja tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes võla mittetasumises, ei piisa TsÜS § 146 lg.4 kohaldamiseks. Selline on ka kohtupraktika –RKL 3-2-1-15-09 ja 3-2-1-7909. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja poolt kostja vastu esitatud nõude aegumise kulg algas 01.07.2002.a. ning lõppes 30.06.2005.a. Hagi on kohtule esitatud aga alles 19.02.2007.a. s.o. 1 aasta 7 kuud ja 19 päeva hiljem. TsÜS § 143 järgi kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja leiab, et hagi on aegunud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata aegumise tõttu. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg. 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

Ivika Sillaots Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.