Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kuna hageja arvates jättis kostja tahtlikult ja hea usu põhimõtte vastaselt tasumata võla, mida ta oli hagejale tunnistanud, siis on hagi esitatud aegumistähtaja jooksul. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta Ingrid Kulli hagiavalduse rahuldamata aegumise tõttu. Hagi asjaolude kohaselt pidi hageja kahju tekitamisest teada saama hiljemalt 31.05.2002. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega arvestatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi alates nimetatud seaduse jõustumisest 01.07.2002. Kehtiva TSÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega on nõue aegunud alates 01.07.2005. Hagi esitati 19.02.2007 ehk pärast aegumistähtaja möödumist. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Pärnu Maakohus tegi kostja taotluse lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel 19.12.2007 vaheotsuse, millega jättis kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning otsustas jätkata tsiviilasjas menetlust. Otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel lepinguline võlasuhe, millega kostja kohustus hagejale kuuluval kinnistul üles töötama ja realiseerima metsamaterjali ning andma saadud raha hagejale, millest kulutuste mahaarvamise järel oleks kindlaks määratud kostja töötasu. Seega oli nimetatud lepingu täitmisel saadud raha hagejale üleandmata jätmine kostjapoolne lepingu rikkumine, mitte õigusvastaselt kahju tekitamine. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hageja on võlasuhte ebaõigesti kvalifitseerinud lepinguvälise kahju tekitamisena. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 2 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud õigussuhtele selle tekkimise ajal kehtinud seadust. Seega tuleb pooltevaheline õigussuhe sisustada Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK), mitte võlaõigusseaduse järgi. Samas kohalduvad hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete järgimise ning tavade ja praktika arvestamise kohustus ka tsiviilkoodeksi järgi sisustatud lepingulise kohustuse suhtes. Seega tuli pooltel lepingulise kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, võttes arvesse tavasid ja praktikat ka enne võlaõigusseaduse jõustumist. Nimetatu kohaldus tsiviilkoodeksi järgi sisustatud lepingulisele võlasuhtele põhiseaduse § 3 kaudu. Hea usk, mõistlikkus, tavad ja praktika lepinguõiguse üldpõhimõtetena on sätestatud muuhulgas Euroopa lepinguõiguse põhimõtete (The Principles of European Contract Law, PECL) artiklites 1:102, 1:105, 1:201, 1:302. Esitatud materjalidest nähtub, et kostja oli teadlik enda lepingulistest kohustustest, sealhulgas hagejale kuuluva metsamaterjali võõrandamisest saadud raha hagejale üleandmise kohustusest. Sellele vaatamata jättis kostja raha hagejale üle andmata. Võlasuhtes tuleb lugeda mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohtu hinnangul ei ole võimalik väita, et samas olukorras 2(5)

heas usus tegutsevad isikud loeksid mõistlikuks hagejale kuuluva metsamaterjali võõrandamisest saadud raha hagejale mitteüleandmist. Selline käitumine tuleb lugeda ebamõistlikuks ja pahauskseks. Isiku poolt enda lepingulise kohustuse teadlik ja pahauskne täitmata jätmine tuleb lugeda lepingu tahtlikuks rikkumiseks, sest see on otseses vastuolus lepinguõiguses kehtiva pacta sunt servanda ja sellest tuleneva lepingukindluse põhimõttega, mille kohaselt tekib lepingut sõlmides õigustatud isikule põhjendatud ootus selles suhtes, et kohustatud isik täidab endale lepinguga teadlikult ja tahtlikult võetud kohustuse nõuetekohaselt. Vastav õigus tuleneb ka TsK § 173 lg-st 1. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et käesoleva õigussuhte aegumise suhtes kohaldub VÕSRakS § 9 lg 1 kaudu alates 01.07.2002 kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). Kuivõrd enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 lg 1 kohaselt oli nõude aegumistähtaeg pikem kui 01.07.2002 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi, tuleb hageja nõude suhtes kohaldada VÕSRakS § 9 lg-st 2 tulenevalt alates 01.07.2002 kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega, mille kulg algab alates nimetatud seaduse jõustumisest 01.07.2002. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 ja 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Sellise pikendatud aegumistähtaja eesmäk on vältida enda teadaolevaid lepingulisi kohustusi pahauskselt ehk tahtlikult rikkunud isikute suhtes õigusrahu saabumist samadel alustel heauskselt käitunud lepingupooltega ning anda õigustatud isikutele täiendav tähtaeg nõudeõiguse realiseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja poolt kostja vastu esitatud nõude aegumise kulg algas 01.07.2002 ning lõppeb 30.06.2012, peatumiste ja katkemiste esinemisel aga veelgi hiljem. Seega on kohtu hinnangul hageja poolt 19.02.2007 hagi esitamine tähtaegne ning taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 19.12.2007 vaheotsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega rahuldada kostja taotlus ning kohaldada hagi aegumist. Kostja palub oma menetluskulud, mis on tekkinud nii esimese astme kohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses, välja mõista hagejalt kostja kasuks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt peab kohus otsuse tegemisel lähtuma üksnes hagiavalduses esitatud nõudest, väljumata hagi piiridest. Sõltumata TsMS § 436 lg-st 7, mille kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, on kohtul lubatud asja lahendamisel lähtuda üksnes hageja esitatud nõudest. Maakohus võttis menetlusse hageja selgelt väljendatud nõude kahju hüvitamiseks (hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses) ning pidi jääma hagi menetlemisel nõude piiridesse, mida ei ole pärast hagi esitamist 19.02.2007 muudetud ega täiendatud. TsMS § 4 lg 2 kohaselt hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. TsMS § 5 lg 1 ja 2 näevad ette, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Kostjal oli võimalus vastu vaielda üksnes lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõudele. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 4 ei ole kohtul õigust otsuses ümber hinnata hageja hinnangut tema poolt esiletoodud asjaoludele, kui kohus ei ole juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ega andnud neile võimalust avaldada oma seisukoht. Hagi ese seisnes selgelt ja ühemõtteliselt lepinguvälise kahju hüvitamise nõudes ja hageja tugines asjaolule, et kostja on tekitanud hagejale oma õigusvastase tegutsemisega varalist kahju.

3(5)

Iseenesest ei takista lepinguvälise kahju hüvitamise nõude aegumine hagejal uue hagiavalduse esitamist lepingulisel alusel, kuid sellisel juhul peab hageja hagi aluseks olevates asjaoludes andma hinnangu, missugust liiki lepingust pooltevaheline õigussuhe tekkis. Samuti peab hageja aegumise kohaldamise vältimiseks tõendama, et kostja rikkus lepingulisi kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). Erinevatest tsiviilõiguslikest lepingutest tulenevad erinevat laadi kohustused ning tahtluse olemasolu kindlakstegemine lepinguliste kohustuste rikkumises eeldab esmalt lepingu liigi väljaselgitamist. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esiletoodud väidete kohaselt oleks tema vastutus töölepingu, käsunduslepingu ja ühise tegutsemise lepingu järgi välistatud ning üksnes töövõtulepingulise suhte korral võiks antud võlasuhtest teoreetiliselt tuleneda kostjale kui töövõtjale kohustused. Sellekohast hagi aga kohtu menetluses ei ole olnud, mistõttu esimese astme kohus ei saanud kaevatavas kohtuotsuses tehingulise suhte aegumise kohta seisukohta võtta. Kohus ei ole kaevatavas kohtuotsuses välja selgitanud ega nimetanud, missugune konkreetne lepinguline suhe oli poolte vahel, et hagi aegumise üle otsustamisel võinuks tugineda TsÜS § 146 lg-le 4. Apellant märgib, et kohus on eksinud materiaalõigusnormi kohaldamisega ka võlatunnistuse tõlgendamisel, kuna kriminaalmenetluses süüdimõistetud väljapressijatele võla tunnistamine ei toimunud kostja vabal tahtel. Ainuüksi sellisest võlatunnistusest tulenevalt ei saanud hinnata kostja käitumist võlasuhtes pahatahtlikuks. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut küsimusele, miks pöördus hageja kohtusse viis aastat pärast kriminaalasjas otsuse jõustumist. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastuväidete kohaselt esitas hageja 19.02.2007 kohtusse hagi kostjalt rahasumma saamiseks ning hagi aluseks olevate asjaolude tõlgendamine, s. o, kas on tegemist lepingulise või lepinguvälise kahjuga, oli kohtu pädevuses. TsMS § 436 lg 4 tähenduses ei saa käsitleda asjaoluna õiguslikku hinnangut asjaolule. Aegumise kohaldamata jätmine on seadusega kooskõlas. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud apellatsioonkaebuse, vastustaja vastuse ning toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 449 lg 3 järgi kohus võib teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Vaidlustatud tsiviilasjas asus maakohus seisukohale, et nõue ei ole aegunud. Kolleegium nõustub apellandiga, et seisukoha võtmisel, kas nõue on aegunud või mitte, tuli lähtuda esitatud nõudest, ning asub seisukohale, et kui nõue ei olnud selgelt väljendatud, tuli see välja selgitada eelmenetluses. Hagiavalduses taotles hageja kostjalt talle tekitatud kahju hüvitamist, mis oli tekkinud kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel. Hagiavalduses ei ole hageja esitanud tsiviilasja arutamiseks olulisi faktilisi asjaolusid, so millal ja millise õigusvastase tegevuse tagajärjel kostja kahju tekitas. Hagiavalduses on üksnes viidatud võlatunnistusele, mille on kostja kriminaalasjas ütlusi andes kinnitanud. Kellele ja millises suuruses on kostja võla olemasolu kinnitanud, hagiavaldusest ei ilmne. 4(5)

Millisest õigussuhtest tulenevalt tekkis kostjal võla tasumise kohustus, hagiavaldusest ei ilmne. Lisatud on üksnes Pärnu Maakohtu 31.05.2002 otsus kriminaalasjas nr 1-306/2001. Apellandi väidetel maakohus on otsuses ületanud nõude piire. Kolleegium nõustub apellandiga. TsMS § 439 kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega asudes otsuses kirjeldama kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, märkis kohus, et hageja hinnangul sai kostja metsamaterjali müügist tulu 153 590 krooni. Hagiavalduses ei ole hageja ise sellist asjaolu esile toonud ning ei ole ka väitnud, et tegemist oleks lepingulise kohustuse rikkumisega. Hagiavalduses on loetletud üksnes rida võlaõigusseaduse paragrahve, kuid asjaolud ise on esile toomata. Kui asuda seisukohale, et tegemist on lepingulise kohustuse rikkumisega, siis tuleb kindlaks teha, milline õigussuhe oli poolte vahel ja millal toimus lepingulise kohustuse rikkumine. Alles seejärel saab võtta seisukoha, kas hagi on aegunud või mitte. Kolleegium leiab, et kuivõrd hagiavaldus ei vastanud TsMS § 363 lg 1 p 2 nõuetele, mille kohaselt hagiavalduses tuleb muuhulgas märkida hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus), siis tulnuks see eelmenetluses välja selgitada. Antud tsiviilasjas on eelmenetluse ülesanne jäänud täitmata, millest tulenevalt ei saanud maakohus võtta seisukohta, kas nõue on aegunud või mitte. Tegemist on olulise menetlusõigusnormi rikkumisega TsMS § 656 lg 2 mõttes, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ning tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tsiviilasja uuel läbivaatamisel tuleb otsustada ka menetluskulu jaotus.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Malle Seppik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.