Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Välja mõista Harri Sikkalt Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i kasuks põhivõlga 30.000.- (kolmkümmend tuhat) krooni, leppetrahvi 6000.- ( kuus tuhat) krooni, intressi 6972,19 (kuus tuhat üheksasada seitsekümmend kaks krooni ja 19 senti) krooni, viivist perioodi 03.10.2006.a. kuni 16.05.2007.a. eest 5105,71 kr (viis tuhat ükssada viis kr 71 s) ja võla sissenõudmise kulu 700,00 (seitsesada) krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud

Kostja vastuväited. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud ega hageja poolt koos hagiavaldusega esitatud tarbijakrediidilepingut allkirjastanud. Kostja ei ole saanud hagejalt hagiavalduses väidetud krediidisummat ega hageja poolt väidetavalt saadetud meeldetuletuskirju ega lepingu ülesütlemisteadet. Hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks ning kahju hüvitamiseks on põhjendamatu, sest ei lepingust ega üldtingimustest ei nähtu, et laenusaajal oleks õigus lepingut ennetähtaegselt lõpetada ning et sõlmitud lepinguga oleks laenuandjal võimalik 100%-list kasu saada. Kohus ei rahuldanud kostja taotlust allkirjaekspertiisi läbiviimiseks, kuna kostja ei tasunudekspertiisitasu. Kohtuotsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Harri Sikkalt välja Balti Investeeringute Grupi Pank AS (edaspidi BIG Pank) kasuks põhivõla 30 000 krooni, leppetrahvi 6000 krooni, intressi 6972,19 krooni ja viivise perioodi 03.10.2009-16.05.2007 eest 703,14 krooni. Kohus jättis rahuldamata BIG Pank AS-i hagi võla sissenõudmisega seotud kulutuste summas 700 krooni ja kahju 11 222,10 krooni väljamõistmiseks. Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldas hageja nõude 72,79% ulatuses jäi hageja menetluskuludest 72,79% kostja kanda ja 27,21% hageja enda kanda. Asja lahendamisel juhindus kohus VÕS § 76, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 108 lg 1, § 401 lg 1, § 402, § 416 lg 1. Kohtule esitatud tarbijakrediidilepinguga leidis tõendamist, et BIG Pank ja Harri Sikka vahel on 03.03.2006 sõlmitud tarbijakrediidileping, mille kohaselt kostja on saanud hagejalt 30 000 krooni laenu intressimääraga 27,15 % aastas. Asjaolu, et kostja soovil on laenusumma üle kantud temaga seotud äriühingule Goldmaster Grupp OÜ ei tähenda, et kostja ei ole laenu saanud nagu ta ekslikult väidab. Kostja ei ole oma väidet nagu ei oleks leping tema poolt allkirjastatud tõendanud, seega on sellekohane kostja väide paljasõnaline. Kostjale saadetud lepingu ülesütlemise teade tõendab, et kostja on jätnud täitmata hageja ees oma krediidilepingust tulenevad kohustused rohkem kui kolm järjestikust kuud. VÕS § 416 lg 1 ja 2 alusel võimaldas hageja kahenädalase tähtaja jooksul pidada läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimiseks või muu kokkuleppe saavutamiseks ja et hageja on teinud kostjale mitmeid meeldetuletuskirju võla tasumiseks ja hoiatanud, et kui ta ei asu võlga tasuma, ütleb hageja kostjaga sõlmitud lepingu üles. Kuna kostja hageja meeldetuletuskirjadele ei reageerinud ega läbirääkimistesse võla kustutamise küsimuses hagejaga ei asunud, ütles kostja hagejale põhjendatult üles. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt välja VÕS § 101 lg 1 p1 ja 108 lg 1 ja VÕS § 401 lg 1 ja 402 ja 416 lg 2 alusel tagastamata krediiti summa 30 000 krooni hageja kasuks. Lepingu ülesütlemise avaldusega on tõendatud, et hageja esitas kostjale ka nõude krediidilepingute üldtingimuste p 6.3 ja 5.3 alusel leppetrahvi saamiseks. Hageja on teavitanud kostjat leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul arvates lepingu rikkumisest teadasaamisest, millest tulenevalt kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele VÕS § 158 lg 1 ja § 141 p 3 alusel leppetrahv 6000 krooni ( 30 000 x 20 %). VÕS § 401 sätestab, et krediidisaaja on kohustatud tasuma krediidilepingu kohaselt krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kostja ei ole tõendanud, et hageja esitatud intressinõue oleks hagejale hüvitatud ega ole ka vastuväiteid intressinõudele esitanud. Eeltoodust tulenevalt kuulus kostjalt välajmõistmisele lepingu lõppemisel sissenõutavaks muutunud ja kostja poolt tasumata intress 6972,19 krooni. VÕS § 415 lg 1 sätestatu kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju

hüvitamist. VÕS § 421 kohaselt on VÕS 22. peatüki 2. jaos tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine ja vastavas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Seega VÕS § 421 ja 415 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei saa hageja tugineda sellele, et tal on VÕS § 113 lg 1 alusel lepitud kokku kõrgem viivisemäär, kui see tuleneks seadusest, sest sellisel juhul on kokkuleppe tühine. Eeltoodust tulenevalt saab olla kostjalt nõutava viivise maksimaalseks määraks VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäär. Kostjalt kuulus hageja kasuks väljamõistmisele viivis perioodi 03.10.2006-31.12.2006 eest summas 256,02 krooni ja perioodi 01.01.20074-16.05.2007 eest summas 447,12 kroni, kokku 703,14 krooni. Rahuldamata jäi nõue, millega hageja palus kostjalt välja mõista lepinguga kokkulepitud võla sissenõudmisega seotud kulud 700 krooni üldtingimuste p 4.3 ja 8.3 alusel. Nimetatud kulutuste näol on tegemist hageja väidetava varalise kahjuga VÕS § 128 lg 2 sätestatu kohaselt, kuna märgitud kulud on tekkinud hagejal seetõttu, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud lepingut. Samas ei ole tõendanud, et kostja on hagejale nimetatud kirjade koostamise või väljastamisega kahju tekitanud, milles tekitatud kahju seisneb ja kui suur tekitatud kahju on. Kostja ei saa olla seotud hageja äriühingu juhatuse otsusega kehtestatud äriühingusisese hinnakirjaga, millega on hageja juures kehtestatud erinevate tehingute sõlmimise, muude toimingute ja teadete väljastamise tariifid. Rahuldamisele ei kuulunud ka hageja nõue kostja vastu kahju hüvitamiseks 11 222,10 krooni väljamõistmiseks, mis hagejal on tekkinud väidetavalt sellega, et hagejal jäi saamata tulu lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intressi näol ning mida ta oleks saanud kui kostja oleks lepingut täitnud ja talle poleks lepingut üles öeldud. VÕS § 416 lg 3 sätestatu kohaselt vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, kui lepingu ütleb üles krediidiandja. Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis nr 3-2-1-122-07 ka Riigikohus. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused BIG Pank AS palub tühistada Harju Maakohtu 11.12.2008 kohtuotsuse osas, milles kohus jättis kahjuhüvitise summas 11 222,10 krooni, viivise summas 4 402,57 krooni ja võla sissenõudmisega seotud kulud summas 700 krooni apellandi kasuks välja mõistmata. Samuti osas, millega kohus jättis menetluskulud 72,79% ulatuses vastustaja ja 27,21% ulatuses apellandi kanda. Teha uus otsus esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, millega rahuldada ülaltoodud nõuded ning jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu istungil 19.10.2009 loobus hageja kahjuhüvitise summas 11 222,10 krooni nõudest. Kaebuses leitakse, et otsus on ebaõige osas, millega jäeti võla sissenõudmisega seotud kulud summas 700 krooni hageja kasuks välja mõistmata. Kohtupoolne nõude käsitlemine kahju hüvitamise nõudega on vastuolus seadusega ja õiguse üldise põhimõttetega. Kohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta jättis võla sissenõudmisega seotud kulude nõude rahuldamata. Samuti pole kohus põhjendanud, miks ta peab võla sissenõudmisega seotud kulusid kahju hüvitamise nõudeks. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade kulu, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Tegemist on tasuga teenuse eest, milles on pooled lepingus eraldi kokku leppinud. Viimatinimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus otsuses tsiviilasjas nr 2-05-16414. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et kostja ei ole seotud hageja kehtestatud äriühingusisese hinnakirjaga, millega on kehtestatud

erinevate tehingute sõlmimise, muude toimingute ja teadete väljastamise tariifid. Alusetu on kohtu väide, et hinnakirja puhul on tegemist äriühingusisese dokumendiga. Juba hinnakirja mõistest ja olemusest tulenevalt ei saa seda käsitleda kuidagi ühegi äraühingusisese dokumendina. Seega on kohus valesti tõlgendanud tõendeid, andnud neile väärad tähendused, valesti kohaldanud VÕS § 128 lg 2 ning on rikkunud TsMS § 436 lg 1 sätestatut. Otsus on ebaõige osas, millega kohus jättis viivise summas 4402,57 krooni hageja kasuks välja mõistmata. Hageja on viivise arvestamisel lähtunud VÕS § 415 lg 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 on viidatud paragrahvi tervele lõikele. Samuti ei ole VÕS § 415 lg-s 1 kuskil muud tunnust sellest, et see säte viitaks ainult VÕS § 94 sätestatud intressimäärale. Seadusest ei tulene erisusi VÕS § 113 lg 1 kohaldamisel tarbijakrediidilepingutele. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause mõtteks on tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intressid, nagu oli lepingus kokku lepitud. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus on kokku lepitud suurem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, siis tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule kohalduva viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 lausest 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressimäära alusel, so 27,15% aastas. Sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-69-08 p-s 28. Juhul, kui ringkonnakohus rahuldab ülaltoodud põhjendusi arvesse võttes apellandi apellatsioonkaebuse, on maakohtu poolt kohtuotsuses kindlaks määratud menetluskulude jaotus ebaõige ning menetluskulud tuleb täies ulatuses TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud jätta hagejate kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.12.2008 otsus tuleb osaliselt tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt välja mõistmata võla sissenõudmise kuluna 700 krooni ja viivised summas 4402,57 krooni materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. TsMS §651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja apellatsioonkaebust esitanud ei ole. Apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu ostus osas, millega jäeti rahuldamata kahju hüvitamise nõue summas 11 222,10 krooni, sissenõudmisega seotusd kulutuste hüvitamise nõude summas 700,00 krooni ja viivise nõude summas 4402,57 krooni. Ringkonnakohtu istungil loobus hageja apellatsioonkaebusest osaliselt ja seda kahju hüvitamise nõude osas summas 11 222,10 krooni. Muus osas jäi apellatsioonkaebuse juurde. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja nõude viivise saamiseks summas 4402,57 krooni. Riigikohus lahendis 3-2-1-120 leidis, et VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kolleegium märkis, et seadusandja on jätnud VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lg-le 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset. Nimelt näevad VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad. VÕS § 113 lg 1 teise lause (tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal, 31. jaanuaril 2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt loetakse viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause (31. jaanuaril 2005 kehtinud

redaktsioon) kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kuigi praegu kehtivas redaktsioonis on VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause sõnastatud veidi teisiti eespool esitatust, jääb esitatud õiguslik küsimus ka kehtivat redaktsiooni arvestades samaks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Pooled olid 03.03.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingu kohaselt kokku leppinud 27,15% suuruses intressimääras aastas (t.l.2). Hageja nõudis kostjalt viiviste väljamõistmist perioodi eest 03.10.2006 kuni 16.05.2007 summas 5105,71 krooni. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS §-des 415 lg 1 ja 113 lg 1 sätestatut, leides, et nimetatud sätteid ei võimalda rahuldada hageja nõuet viiviste osas. Seega on põhjendatud hageja nõue viiviste saamiseks täiendavalt summas 4402,57 krooni. Maakohtu poolt olid viivised välja mõistetud summas 703,14 krooni. Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja nõude võla sissenõudmiskulu väljamõistmiseks summas 700,00 krooni. Riigikohus lahendis 3-2-1-120-08 leidis, et VÕS § 415 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei välista ega piira esimeses lauses sätestatu krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Vastata tuleb küsimusele, millist kahju VÕS § 415 lg 1 teine lause silmas peab. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb nimetatud normi kohaldada koostoimes võlaõigusseaduse üldosa kahju hüvitamist reguleerivate sätetega, sh VÕS § 127 lg-ga 2. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegiumi arvates ei hõlma tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue. Kolleegium leiab, et hageja nõue võla sissenõudmise kulude saamiseks summa 700,00 krooni on mõistlik ega ületa väljamõistatud viiviste summat. Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele. Tegemist on tasuga teenuse eest, milles on pooled lepingus eraldi kokku leppinud. Hageja 700,00 krooni suurune kulude hüvitamise nõue põhineb üldtingimuste p-l 5.3 ja hinnakirjal, mille kohaldamises olid pooled kokku leppinud üldtingimuste p-s 9.3 ja mis on avalikult teatavaks tehtud (t.l.37). Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Seega tuleb kostjalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 113 lg 1 ning § 415 lg 1 alusel täiendavalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamiseks 700,00 krooni. Ülaltoodu alusel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele täies ulatuses. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja Harri Sikka kanda.

Reet Allikvere

Gaida Kivinurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.