Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

II Ajutise pankrotihalduri aruande sisu Võlgniku juhatuse liikmeks oli alates 01.08.2008 kuni käesoleva ajani DD. Ainuosanik on alates 29.07.2008 kuni käesoleva ajani DD (osa nimiväärtusega 42 000 krooni). Osakapitali suuruseks on 42 000 krooni. Võlgnikul puudub nõukogu. Võlgniku raamatupidamise korraldamise eest oli ja on seadusest tulenevalt vastutav juhatuse liige DD. Võlgnik on pankrotiavalduses märkinud, et ettevõtte peamiseks tegevusvaldkonnaks oli toidustusteenuse osutamine ja grillbaari pidamine. Võlgnik tegutses renditud ruumides aadressil XXX Tallinn. Võlgnik oli sunnitud majandustegevuse lõpetama rendileandja poolt rendilepingu üles ütlemise tõttu. Vastav leping lõpetati 08.06.2009. Rendivõlgnevuse esinemise tõttu kasutas rendileandja seadusest tulenevat rentniku vara kinnipidamisõigust ning kokkuvõttes võlgnikule kuulunud põhivara koguväärtuses 30 623.30 krooni võõrandas võlgnik nimetatud hinnaga rendileandjale OÜ E . Lisaks nimetatud varale võõrandati pankrotimenetluse eelselt juunis 2009.a OÜ E ka renditud ruumides asunud kaup kogumaksumuses 15 602 krooni. Nimetatud vara eest tasumine toimus tasaarvestuse korras, kauba eest tasuti sularahas. Vastav tasaarvestus summas 30 623.30 krooni on kehtiv, kuna mõlemad osapooled omasid vastastikku rahalisi nõudeid. Võlgniku poolt esitatud pankrotiavalduses on märgitud, et võlgnikul on vara koguväärtuses 43 krooni (raha kassas ja pangakontodel). Pankrotimenetluse käigus on leidnud tuvastamist, et AS SEB Pank kontol nr XXXXXXXXXXXXXX on seisuga 13.08.2009.a 5.60 krooni ning võlgnikul on seisuga 30.06.2009 kassas 39.90 krooni. Kokkuvõtvalt leidis pankrotimenetluses tuvastamist, et võlgnikul on vara väärtuses 45.50 krooni, (võlgnikul kassas ja pangakontol olev raha).

2-09-34356

Võlgniku poolt pankrotiavalduses märgitud andmete kohaselt on võlgnikul kohustusi kogusummas 200 988 krooni, s.h maksuvõlg – 51 906 krooni (seisuga 07.06.2009 vastavalt bilansile); võlgnevus töövõtjate ees – 15 671 krooni (töötaja J A töövaidluskomisjoni otsusest tulenev nõue); laenu võlgnevus – 77 137 krooni (omaniku DD laen seisuga 07.06.2009); võlgnevus hankijatele seisuga 07.06.2009 – 56 277 krooni (ilma kõrvalnõueteta). Seisuga 24.08.2009 moodustus maksuvõlgnevus kokku summas 50 237.41 krooni, millest põhivõlg on 46 033 krooni ja seisuga 24.08.2009 maksusummadelt arvutatud arvestuslik intress summas 4 204.41 krooni. AS Swedbank poolt esitatud vastuse kohaselt on võlgniku konto nr XXXXXXXXXXXXX negatiivne ehk -31.53 krooni. Ajutise pankrotihaldurile esitatud dokumentidest nähtub, et peale pankrotiavalduses märgitud perioodi on paljud võlausaldajad oma nõuded loovutanud inkassofirmadele, kes on omaltpoolt nõudele lisanud võla sissenõudmisega kaasnevad kulud. Sellest tulenevalt on võlgnevus hankijate ees suurem, kui pankrotiavalduses märgitud summa 56 277 krooni. Sisuliselt ei oma aga kõnesolevad asjaolud (kohustuste suurenemine võrreldes võlanimekirjas märgitud kohustustega) mingit tähendust ega mõjuta võlgniku maksevõimet, sest võlgniku kohustuste suurus ületab tunduvalt võlgniku faktiliselt olemasoleva ja likviidse vara väärtust. Kohustused suurenevad maksuintressside ja viiviste võrra. Seega kokkuvõttes tuvastas ajutine haldur, et võlgnikul on seisuga 20.10.2009 vara väärtuses 45.50 krooni, kuid kohustusi seevastu kogusummas 216 107.49 krooni, s.h maksuvõlg – 50 237.41 krooni; võlgnevus AS Swedbank ees – 31.53 krooni; võlgnevus J A ees – 15 671 krooni; laenu võlgnevus – 77 137 krooni (omaniku DD laen seisuga 07.06.2009); võlgnevus hankijate ees – 73 030.55 krooni. Arvestades vara suurust ning kohustuste suurusi, on ilmselge, et võlgniku vara arvelt ei ole võimalik rahuldada kõiki võlausaldajate nõudeid. Võlgniku esindaja on maksejõuetuse põhjuseks välja toonud klientide arvu drastilisest vähenemisest tingitud tulubaasi katastroofiline alanemine ning kulude vähendamise ebaõnnestumine tingituna rendileandja soovimatusest renditasu vähendada. Võlgniku esindaja ütluste kohaselt puudusid võlgnikul endal vajalikud ruumid, mistõttu tuli need rentida kolmandatelt isikutelt. Võlgnikul õnnestus leida sobivad ruumid grillbaariks Tallinnas, XXX , mille renditasu oli 30 000 krooni ning kommunaalkulud 15 000 krooni kuus. Võlgniku juhatuse liige on pankrotiavalduses märkinud ka, et võlgniku tegevuse algperioodi kahjum oli seletatav ettevõtte käivitamisega ning klientide arvu põhjal oli põhjust arvata, et tegevuse jätkamisel majandustulemused paranevad ja suudetakse klientuuri juurde võita. Majanduskliima üldine halvenemine aga kahandas klientuuri. Poole tegutsemisaasta jooksul sai selgeks, et kujunenud olukorras, kus klientuur ja seega ka käive on suurenemise asemel hoopis poole võrra langenud, ei suuda võlgnik jätkusuutlikult edasi majandada, hoolimata seejuures ka võlgniku omaniku poolsetest täiendavatest investeeringutest (ca 130 000 krooni ulatuses). Samuti jooksid liiva läbirääkimised rendileandjaga rendimaksete vähendamiseks, misjärel rendileping hoopis lõpetati. Võlgniku poolt pankrotiavaldusele lisatud raamatupidamisbilansist ja kasumiaruandest nähtub, et võlgniku omakapital oli seisuga 01.01.2009 positiivne 45 861 krooni, vara oli kokku 120 418 krooni, kohustusi 74 557 krooni ning võlgnik teenis kasumit summas 3 861 krooni. Seisuga 07.06.2009 oli võlgniku omakapital -200 945 krooni, vara oli 43 krooni, seevastu kohustusi kokku 200 988 krooni ning võlgnik teenis kahjumit summas 246 806 krooni. Võlgniku juhatuse liige toob pankrotiavalduses selgitusena välja, et majanduskeskkonna jätkuvalt järsk halvenemine tõigi endaga 2009.a 5 kuu vältel kaasa kahjumi. Võlgniku juhatuse liikme poole esitatud andmetest saab järeldada, et 2009. aastal tekkisid võlgnikul ajutised makseraskused ning 2009.a

2-09-34356 juunikuuks (08.06.2009) oli võlgnik alaliselt maksejõuetu - võlgniku majandustegevus oli lõppenud ning võlgnikul puudusid ruumid, kus tegutseda.

faktiline

Võlgnikul puuduvad ressursid ja võlgniku juhatuse liikmel, osanikul võimalused ettevõtte saneerimiseks. Ajutise halduri tööperioodil ei leidnud tuvastamist, et esineks tagasivõitmise, tagasinõudmise võimalusi. Pankrotimenetluse eelselt oli võlgnik rendivõla tõttu olukorras, kus oli rendivõla katteks sisuliselt sunnitud võõrandama kogu oma vara (ahi REF 404/1 väärtusega 9784 kr; elektrigrill PDT/LD-M väärtusega 4897 kr; fritüür 4L väärtusega 1961 kr; elektri grillplaat E7FL4B väärtusega 9310 kr) väärtusega kokku koos käibemaksuga 30623.30 krooni ja kauba väärtusega 15 602 krooni OÜ E . Kuna tegemist oli kasutatud seadmetega, siis olemasoleva info kohaselt ei ole toimunud halduri hinnangul vara müüki alla selle turuhinna. Kahtlemata on ühte võlausaldajat eelistatud teistele, kuid nõuete tasaarvestuse kohta esitas avalduse OÜ E , mitte võlgnik. Võlgniku juhatuse liikme ütluste kohaselt ei võimaldatud temal vara välja kolimist ning ruumidesse teda ei lastud juunis 2009.a. Kohtupraktika (tsiviilasi nr 3-2-1-5-00) kohaselt tasaarvestus oma olemuselt ongi instrument, mis seab võlgniku vastu omava nõude paremasse seisu võrreldes teiste võlausaldajatega ning seetõttu ei saa ainuüksi nõuete tasaarvestuse fakti pidada teiste võlausaldajate huve rikkuvaks põhjusel, et seeläbi on üks võlausaldaja eelistatud seisus võrreldes teiste võlausaldajatega. Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seadusandja seadnud teistest võlausaldajatest paremasse olukorda selle võlausaldaja, kelle vastu võlgnikul on nõue. Kui tasaarvestus on lubatav pankrotimenetluses, siis ei saa ka enne pankrotimenetlust tehtud tasaarvestuskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise aluseks olla see, et tasaarvestusega kahjustati võlausaldajate huve. Seega arvestades eeltoodut tuleb silmas pidada, et kõnesoleva rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmisega võib kaasneda pikema perioodi vältel kestev kohtumenetlus ning ei saa kindel olla, et õnnestub kohtupraktikat muuta. Võttes arvesse võimaliku rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise kogusumma suurust 30 623.30 krooni ja vastavat asjaajamis- ja võimalikku kohtukulu, ei saa võlausaldajad arvestada, et on võimalik kõnesoleva rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise võimaluse realiseerimise kaudu arvestataval määral saada oma nõue rahuldatud võlgniku vastu. Pankrotimenetluse kestel on leidnud tuvastamist, et võlgniku juhatuse liikme käitumises esinevad tunnused, mis viitavad juhtimisvigade tegemisele ning võimalik, et ka kuriteo tunnused (pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse rikkumine). Võlgniku poolt esitatud ütluste kohaselt tekkisid võlgnikul 2009. aastal makseraskused, mis olid tingitud ebasoodsast majandusolukorrast ning need makseraskused aina süvenesid. Võlgniku juhatuse liige on pankrotiavalduses märkinud, et võlgniku majandustegevus lõppes faktiliselt juba 2009.a maikuus rendileandja tõttu ning 08.06.2009 lõpetas rendileandja võlgnikuga rendilepingu ruumide osas, kus võlgnik toidustusteenus osutas. Sellest tulenevalt oleks pidanud võlgnik 20 päeva jooksul, mil mõistis, et ettevõte on püsivalt maksejõuetu, esitama kohtule pankrotiavalduse. ÄS § 180 lg 51 kohaselt, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule OÜ pankrotiavalduse. Võlgnik ei esitanud küll 20 päeva möödumisel pankrotiavaldust, vaid mõned nädalad hiljem, kuid seda ei saa lugeda pahatahtlikuks, kuna võlgniku juhatuse liige on venerahvusest inim E ning seetõttu võtab asjaajamine kauem aega (dokumentide tõlkimine jne). Kokkuvõtvalt ajutise halduri esialgse arvamuse kohaselt kui ei ilmne mingeid täiendavaid andmeid ega asjaolusid, mis ei ole ajutisele haldurile momendil

2-09-34356 teada, siis lõppkokkuvõttes ei saa käesoleval hetkel väita, et võlgniku esindaja (juhatuse liige) oleks toime pannud pankrotikuriteo ja teinud juhtimisvigu pankrotiseaduse mõttes. Ajutise halduri arvamuse kohaselt puuduvad vahendid pankrotimenetluse kulude katteks. Lõppkokkuvõttes leiab ajutine haldur, et võlgniku makseraskused on alalise iseloomuga, puuduvad ressursid ettevõtte tegevuse jätkamiseks ja ettevõtte saneerimiseks, võlgnik on põhjendatult esitanud pankrotiavalduse.

III Kohtuistung 21.10.2009 toimunud kohtuistungil jäi võlgniku seaduslik esindaja pankrotiavalduse juurde. Ajutine pankrotihaldur kandis ette oma aruande sisu.

IV Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. PankrS § 29 lg 2 sätestab, et kohus võib lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning pankrotiavalduse esitaja ei maksa kohtu deposiiti PankrS § 30 lõikes 2 nimetatud summat. PankrS § 30 lg 1 sätestab, et kohus ei lõpeta PankrS § 29 lõike 1 alusel pankrotimenetlust, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 130 lg 4 sätestab, et kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu PankrS § 29 lõikes 1 nimetatud alusel, likvideerib ajutine haldur juriidilisest isikust võlgniku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 39 p 41 kohaselt lõpetatakse juriidiline isik juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisega või pankrotimenetluse raugemisega enne pankroti väljakuulutamist. Kohus, hinnates asjas kogunud tõendeid, leiab, et avaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Osaühing (edaspidi OÜ) G S juhatuse liige on esitanud 15.07.2009 Harju Maakohtule avalduse OÜ G S pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on äriühing maksejõuetu ja ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgniku majandustegevus on lõppenud, võlgniku kasutuses olnud ruumide rendileping on lõpetatud ja seega puuduvad võlgnikul ruumid, kus tegutseda. Võlgnik on rendivõla katteks võõrandanud kogu oma vara. Võlgnikul on kohustusi kokku 216 107.49 krooni, vara on võlgnikul 45.50 krooni, millega võlgniku kohustused ületavad võlgniku vara ca 200 000

2-09-34356 krooni võrra. Võlgniku omakapital ei vasta äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 136 nõuetele, seisuga 07.06.2009 oli võlgniku omakapital – 200 945 krooni. Puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku olukord võiks tulevikus paremaks muutuda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku majandustegevus on käesolevaks ajaks lõppenud, võlgnikul puudub arvestatav vara ning kohustused ületavad võlgniku vara, siis puuduvad võimalused võlgniku tegevuse jätkamiseks ja ettevõtte tervendamiseks. Asjas kogutud tõenditega – võlgniku seletus maksejõuetuse põhjuste kohta, ajutise pankrotihalduri aruanne, järelepärimiste vastused registritest ja krediidiasutustest, bilanss ja kasumiaruanne seisuga 07.06.2009 – on tõendatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ja maksejõuetus ei ole tema majanduslikust seisukorrast tulenevalt ajutine, siis peab OÜ juhatus viivitamata, kuid mitte kauem kui 20 päeva jooksul esitama pankrotiavalduse. ÄS § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud võtma tarvitusele seaduses sätestatud abinõud, muuhulgas otsustama pankrotiavalduse esitamise. ÄS § 136 kohaselt peab OÜ osakapital olema vähemalt 40 000 krooni. Võlgnik on kantud äriregistrisse 01.07.2008. Võlgniku omakapital ei vasta seisuga 07.06.2009 ÄS § 136 nõuetele, kuna võlgniku omakapital oli -200 945 krooni. ÄS § 171 lg 2 p 1 kohaselt peab juhatus kokku kutsuma osanike koosoleku, kui osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma) järel vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku juhatuse liige oleks täitnud ÄS § 171 lg 2 p 1 tuleneva osanike koosoleku kokkukutsumise kohustust. Kuna võlgniku juhatuse liige on samaaegselt võlgniku ainuosanik, siis pidi ainuosanik teadlik olema võlgniku omakapitali nõuetele mittevastavusest. Kohtul puuduvad ka andmed selle kohta, kas võlgniku osanik on tarvitusele võtnud ÄS § 176 nimetatud abinõusid võlgniku omakapitali vastavusse viimiseks seaduses nõutud määraga. Olenemata sellest, kas võlgniku osanik on otsustanud ÄS § 176 tulenevate abinõude tarvituselevõtmise, on võlgniku juhatuse liikmel tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 ja ÄS § 180 lg 51 kohustus esitada hiljemalt 20 päeva jooksul alates maksejõuetuse väljakujunemisest pankrotiavaldus. Seda kohustust äriühingu juhatus ei ole täitnud. Kuna võlgniku omakapital oli seisuga 07.06.2009 – 200 945 krooni, siis järelikult läks võlgniku omakapital vastuollu ÄS § 136 nõuetega 2009. a esimesel poolel. Sellest tulenevalt oleks pidanud võlgniku juhatus esitama pankrotiavalduse esitama kohtule juba 2009. a algul, kuid pankrotiavaldus on kohtule esitatud alles 15.07.2009. Juhatuse liime poolt pankrotiavalduse esitamata jätmise kohustuse täitmata jätmine on KarS § 3851 kohaselt süütegu. Kuna pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine on karistusseadustiku kohaselt süütegu ka tähtaegse pankrotiavalduse tähtaegse esitamata jätmise tõttu on suurenenud ettevõtte kohustused, siis on pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine võlgniku juhatuse liikme poolt käsitletav raske juhtimisveana. Võlgniku pankrotiavaldusele lisatud seletuse kohaselt on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks klientide arvu drastilisest vähenemisest tingitud tulubaasi katastroofiline alanemine ning kulude vähendamise ebaõnnestumine tingituna rendileandja soovimatusest renditasu vähendada. Võlgniku esindaja ütluste kohaselt puudusid võlgnikul endal vajalikud ruumid, mistõttu tuli need rentida kolmandatelt isikutelt. Võlgnikul õnnestus leida sobivad ruumid grillbaariks Tallinnas, XXX , mille renditasu oli 30 000 krooni ning kommunaalkulud 15 000 krooni kuus. Võlgniku juhatuse liige leiab, et võlgniku tegevuse algperioodi kahjum oli seletatav ettevõtte käivitamisega ning klientide arvu põhjal oli põhjust arvata, et tegevuse jätkamisel majandustulemused paranevad ja suudetakse klientuuri juurde võita.

2-09-34356 Majanduskliima üldine halvenemine aga kahandas klientuuri. Poole tegutsemisaasta jooksul sai selgeks, et kujunenud olukorras, kus klientuur ja seega ka käive on suurenemise asemel hoopis poole võrra langenud, ei suuda võlgnik jätkusuutlikult edasi majandada, hoolimata seejuures ka võlgniku omaniku poolsetest täiendavatest investeeringutest (ca 130 000 krooni ulatuses). Samuti jooksid liiva läbirääkimised rendileandjaga rendimaksete vähendamiseks, misjärel rendileping hoopis lõpetati. Kohus leiab, et võlgniku põhjendused maksejõuetuse põhjuste kohta ei ole õiged. Võlgnik on alustanud majandustegevust 2008. a augustis, s.o majanduslanguse olukorras. Nimetatust tulenevalt oleks pidanud võlgniku juhatus majanduslikku olukorda äriühingu tegevuse planeerimisel arvestama, kuid asjaolu, et võlgnik ei suutnud ca poole aastase tegevuse järel täita oma kohustusi ja muutus maksejõuetuks, näitab, et võlgniku tegevus ei ole nõuetekohaselt planeeritud. Samuti ei ole võlgniku juhatus pidanud arvestust äriühingu kulude üle, mida näitab asjaolu, et võlgniku kulud ületasid oluliselt võlgniku tulusid, mille tulemusel võlgnik muutus maksejõuetuks. Võlgniku juhatuse seisukoht, et kulude vähendamine ei õnnestunud, kuna rendileandja ei nõustunud vähendama renti, ei ole õige, kuna võlgniku juhatus pidi arvestama rendilepingust tulenevate kohustustega ja tal puudus alus arvata, et rendileandja peab rendi suurust vähendama. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liikme kohustuste rikkumine tõi kaasa võlgniku maksejõuetuks muutumise ja pankrotiavalduse esitamisega viivitamise tõttu on võlgnik muutunud rahatuks, mistõttu võlausaldajate nõudeid ei ole võimalik rahuldada, siis on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga. Puuduvad andmed vara tagasivõitmise ja –nõudmise kohta. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulude katteks. Võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) on teavitanud, et ei soovi pankrotimenetluse kulusid kanda. Teised võlausaldajad, võlgnik ja muud isikud ei ole pankrotimenetluse kulude katteks raha kohtu deposiiti maksnud. Kohus leiab, et kuna osaühingul G S puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlausaldajad või kolmandad isikud ei soovi või ei saa kanda pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb OÜG S pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 29 lg 1 ja 2 alusel raugemise tõttu, pankrotti välja kuulutamata.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.