2-07-51447/26 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE (tl 3-5) Kostja võlgneb 16.07.2003. a sõlmitud kapitalirendilepingu alusel hagejale 220 429,38 krooni, millest 36 172,48 krooni on tasumata rendimaksed (periood jaanuar kuni märts 2005. a), 8 292,58 krooni kindlustusmakse, 5 900 krooni vara teisaldustasu ja 170 064,32 krooni kahjum vara müügist. Viivise võlgnevus on 06.12.2007. a seisuga 518 273,62 krooni, kuid hageja nõuab kostjalt viivist summas 220 428,38 krooni. Hageja vähendas 17.02.2009.a oma nõuet (tl 80) ja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 217 479,38 krooni põhivõlgnevuse katteks ja 217 478,38 krooni viiviste katteks. KOSTJA VASTUS (tl 50-52) Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista tema vastu esitatud nõudeid. Kostja väitel on rendimaksed perioodi eest jaanuar kuni märts 2005. a summas 36 172,48 krooni tasutud. Samuti on kostja tasunud liikluskindlustuse makse kuni 31.05.2005. a. Sõiduk anti hageja esindajale üle 05.04.2005. a, seega kehtis sõiduki liikluskindlustus veel peaaegu kaks kuud peale sõiduki üleandmist. Sõiduki kaskokindlustus oli sõlmitud ERGO Kindlustuse AS-ga ja kindlustusmakse oli tasutud. Peale lepingu lõpetamist ei olnud kostjal edasikindlustamise kohustust. Tegelikult ei ole toimunud ka mingit sõiduki teisaldamist. Sõiduk anti üle vastavalt eelnevale kokkuleppele volitatud isikule sobivas kohas. Seejuures oli buss sõidukorras ja vajadusel võis selle asukohta muuta bussiga sõites, mis ei tekita aga kulu summas 5 900 krooni. Kuna hagile ei ole lisatud sõiduki müügidokumente, puudub kostjal võimalus hinnata, millest tekkis kahjum sõiduki müümisel. On tõenäoline, et hageja müüs sõiduki alla turuhinna. Nimetatud bussi turuhind oli 2005. a kevad-suvel orienteeruvalt 550 000 krooni ja kiirmüügi hind 100 000 krooni odavam. Hageja ei arvestanud lepingu lõpetamisel kostja palvega võimaldada lepingu üleandmist OÜ-le Silberbuss või AS-le Ravtrans, kes olid huvitatud uue lepingupoolena kapitalirendilepingu jätkamisest. Kohatuna mõjub hageja väide hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtumise kohta, kui hagi esitatakse kohtule kaks ja pool aastat peale kapitalirendilepingu lõppemist, lastes vahepealsel ajal viivitusintressil koguneda. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUSELE (tl 71-74) Kostja ei ole esitanud maksekorraldusi rendimaksete tasumise kohta perioodil jaanuar kuni märts 2005. a. Kuigi kostja esitatud tõenditest nähtuvalt oli tal tasutud kaskokindlustus kuni 05.08.2004. a ja liikluskindlustus kuni 31.05.2005. a, siis hageja esitatud kindlustusmakse nõue summas 8 292,58 krooni tuleneb asjaolust, et hageja tasus kindlustusandjale kindlustusperioodi eest ette. Müügikahjumi tekkimise osas märgib hageja, et tegemist on liisingueseme jääkväärtuse ja müügihinna vahe sissenõudmisega kostjalt. Kasutatud sõiduki näol on tegemist individuaaltunnustega asjaga ning seetõttu on väärtuse määramisel lähtutud konkreetse sõiduki omadustest. Sõiduk müüdi hinnaga 195 000 krooni, selle jääkväärtus tagasisaamisel oli 335 318,56 krooni, seega on müügikahjum 170 064,32 krooni. Hageja arvates puuduvad käesoleval juhul taolised asjaolud, mille juures saaks väita, et kahju on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest. KOHTUISTUNG (tl 82-84, 139-143) Hageja lepingulise esindaja, Eerika Erlach’i, selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Rendimaksed on tasumata kolme kuu eest – jaanuar, veebruar ja märts 2005. a. Leping nägi ette, et sõiduk peab olema pidevalt kindlustatud. Kui rentnik ise ei kindlusta, kindlustab liisingfirma. Kindlustusmakse tasuti ette summas 8 292,58 krooni. Sõiduk tagastati Tartu aadressile, aga tuli

tagastada Tallinna aadressile. Kuigi buss sõitis, pidi liisingfirma sõiduki Tallinnasse viimiseks kasutama teisaldusteenust, sest firma ise tagastatud sõidukeid ei teisalda. Hageja lähtub sõiduki väärtusest müügihetkel ja see oli 195 000 krooni. Kuna jääkväärtus sõiduki tagasisaamisel oli 335 318,56 krooni, siis tulebki müügikahjumiks 170 064,32 krooni. Ekspertiis on tehtud ajalehekuulutuste põhjal. Hageja on oma tõendid esitanud ja kohtul tuleb hinnata tõendeid kogumis. Kahju ei ole tekkinud seetõttu, et hageja käitus valesti, vaid sellest, et kostja rikkus lepingut. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja lepingulise esindaja, vandeadvokaat Karl Saavo, selgituse kohaselt tunnistab kostja hagi osaliselt ja on nõus maksma kahe kuu rendimaksed, seda siis veebruari ja märtsi kuu eest kogusummas 24 114 krooni, kuna jaanuari rendimakse on tasutud. Kindlustusmakse on kostja arvates tasutud, nii liikluskindlustus kui kaskokindlustus. Buss anti üle 05.04.2005. a ja hageja poolt tasutud kindlustusmakse puudutab perioodi, mil sõiduk ei olnud kostja kasutuses. Kindlustuslepingut siinjuure kohtule esitatud ei ole. Kostja vaidleb kindlustusmakse tasumise kohustusele vastu. Samuti vaidleb kostja vastu teisaldustasu maksmisele, kuna sõiduk toimetati kostja poolt hagejaga kokkulepitud üleandmiskohta. Kostja rentis täiesti uue sõiduki, mis maksis 2003. a 655 780 krooni. 15.09.2005. a müüdi buss edasi 195 000 krooni eest. Sõiduki hinna määras ostja ise. Asjas on tehtud ekspertiis, mis kinnitab kostja seisukohta, et buss müüdi alla turuväärtuse. Eksperdi arvamuse kohaselt oli selle sõiduki keskmine turuhind 05.04.2005. a seisuga 350 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Seega kattis sõiduki väärtus selle tagastamise momendil liisingust tulenevad kulud ja ka need hageja nõuded, mis on esitatud kohtule. Kostja leiab, et hagi on põhjendamatu. Hageja on kahjustanud kostja olukorda võlaõigusseaduses sätestatust lähtudes. Kostja, Jane Anton’i, selgituse kohaselt oli lepingu lõppedes olemas ostja, kes oli nõus ostma sõiduki jääkväärtuse hinnaga ja liisingfirma ei oleks kahju kannatanud. Kostjale jääb arusaamatuks, miks seda ei võimaldatud. Pealegi oli bussil 2-aastane garantiiaeg ja kehtis kaskokindlustus, mistõttu ei oleks hageja pidanud kandma kulusid sõidukil esinenud puuduste kordategemisel. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

§ 230 lõike 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendit jaanuarikuu rendimakse tasumise kohta. Kuna pooled ei ole kohtule avaldanud, et on kokku leppinud teistsuguses tõendamiskoormises, siis on tegemist kostja paljasõnalise väitega. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kolme kuu (jaanuar, veebruar ja märts 2005. a) rendimaksed kogusummas 36 172,48 krooni (12 062,42 + 12 055,44 + 12 054,62). Hageja on esitanud kohtule nõude kostjalt kindlustusmakse 8 292,58 krooni väljamõistmiseks, lisades hagimaterjalide juurde 12.04.2005. a arve (tl 19) kindlustusmakse tasumiseks. Lepingu üldtingimuste kohaselt pidi rendiobjekt olema rentniku poolt pidevalt kindlustatud kogu lepingu kehtivusaja jooksul (punktid 9.1 ja 9.2). Kostja vaidleb kindlustusmakse tasumise kohustusele vastu, leides, et kindlustusmakse oli tasutud. Kostja on esitanud kohtule sõidukikindlustuse kindlustuspoliisi (tl 54) ja arve (tl 55) liikluskindlustusmakse 276 krooni tasumiseks 01.03.2005. a. Kostja poolt kohtule esitatud sõidukikindlustuse kindlustuspoliisist tuleneb, et kindlustusperiood lõppes 05.08.2004. a, seega enne lepingu kehtivusaja lõppu 24.03.2005. a. Hageja poolt kohtule esitatud arvetelt (tl 16-18) nähtub, et lisaks üldtingimuste punktis 6.4 nimetatud maksetele (väljaostumaksed, intress ja käibemaks) sisaldavad igakuised arved ka kindlustusmaksu. Lepingu üldtingimuste punkt 9.6 sätestab, et juhul, kui rentnik ei esita liisingfirmale uut kindlustuspoliisi hiljemalt 5 päeva enne kehtiva kindlustuslepingu kehtivuse lõppu, on liisingfirmal õigus kindlustada rendiobjekt enda poolt valitud kindlustusseltsis ning nõuda rentnikult vastavate kulutuste hüvitamist 5 päeva jooksul alates nõude esitamisest rentnikule. Hageja ei ole esitanud kohtule kindlustuspoliisi, kust nähtuks, millal, millise kindlustusseltsiga, milliseks perioodiks ja millises summas on ta ise rendiobjekti kindlustanud. Kohtul puudub võimalus hinnata, kui suures ulatuses on kindlustusmakseid juba tasutud ja kui suures ulatuses on kostja oma kohustuse täitmata jätnud. Kuna kostja vaidleb kindlustusmakse nõudele vastu ja nõude aluseks olevaid tõendeid ei ole kohtule esitatud, jätab kohus hageja nõude kostjalt kindlustusmakse summas 8 292,58 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Lepingu üldtingimuste punkt 12.5 sätestab, et kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulutused kannab rentnik. Hageja palub kostjalt välja mõista sõiduki teisaldustasu. Kohtule on esitatud 14.04.2005. a arve (tl 20) teisaldustasu summas 5 900 krooni maksmiseks. Kohus leiab, et teisalduskulude näol on tegemist lisakuluga VÕS § 367 lõike 4 tähenduses. Kuigi kostja transportis lepingu objekti omal kulul hageja poolt näidatud kohta selleks määratud ajal vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 12.4, on liisingfirma tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja lepingu ülesütlemise tõttu liisingfirmale tagastatud sõidukite võõrandamisele. Võõrandamistegevusega tekkivad kulud – vajadus sõiduki transportimiseks ühest kohast teise nii juhul, kui seda teeb liisingfirma ise, kui ka siis, kui liisingfirma kasutab selleks teenust – on lisakulud VÕS § 367 lõike 4 mõttes. Hageja on esitanud kohtule teisalduskulu tõendamiseks arve nr A 384 (tl 81). Kuivõrd hind ühiku kohta on 2 500 krooni, millele lisandub käibemaks, siis on kostjalt hageja kasuks teisalduskulude katteks väljamõistetavaks summaks 2 950 krooni (sõiduki reg nr 549 ASH eest). Üldtingimuste punkti 12.2 kohaselt tuleb lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel rentnikupoolse lepingu rikkumise tõttu rentnikul maksta liisingfirmale kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad ja hüvitada kõik lepingu lõpetamisest tulenevad kahjud, sealhulgas saamata jäänud tulu. Hageja on esitanud kohtule nõude kostjalt müügikahjumi (liisingueseme jääkväärtuse ja müügihinna vahe) 170 064,32 krooni väljamõistmiseks ja lisanud materjalide juurde 24.11.2005. a arve (tl 21) müügikahjumi tasumiseks. Kostja vaidleb müügikahjumile vastu, leides, et vale on lähtuda kahju arvutamisel tegelikust müügihinnast ja et juhinduda tuleb liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal. Maksegraafikust nähtub (tl 12), et 24.03.2005. a seisuga oli sõiduki väljaostuhind 335 318,56 krooni (koos käibemaksuga 395 675,90 krooni). Sõiduk tagastati hagejale 05.04.2005. a (tl 53). Sõiduki müügihind 15.09.2005. a oli 165 254,24 krooni (koos käibemaksuga 195 000 krooni) (tl 76).

VÕS § 367 lõike 3 mõtteks on arvestada VÕS § 367 lõikes 1 sätestatud kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme tegelikust müügihinnast on lubatud lähtuda, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast (lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10 %). Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme tegelik müügihind, vaid selle väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal, antud juhul 05.04.2005. a. Hageja on esitanud kohtule mootorsõiduki hindamisakti nr 903 (tl 77), mille kohaselt oli liisingueseme turuhind 22.07.2005. a 190 000 krooni koos käibemaksuga. Kostja taotlusel teostati käesolevas tsiviilasjas ekspertiis liisingueseme väärtuse väljaselgitamiseks. Ekspertiisiaktis nr 2009-051 (tl 109-127) on ekspert jõudnud järeldusele, et liisingueseme keskmine müügihind (turuhind) Eestis 05.04.2005. a seisuga oli 350 000 krooni, millele lisandub veel käibemaks 18 % ehk siis koos käibemaksuga 413 000 krooni, mis on üle poole rohkem kui hindamisaktis pakutu. Kohtul ei ole alust kahelda eksperdi teadmistes, kogemustes ja erapooletuses. Kasutatud sõiduki hariliku väärtuse määramisel on põhimõtteliselt lubatud võrrelda sarnaste sõidukite müügipakkumisi, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse sõiduki seisundit, muuhulgas selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Ekspertiisiaktist nähtub (punkt 14), et eksperdile olid lisaks sõiduki üldandmetele teada ka sõiduki tehnilist seisundit iseloomustavad andmed (05.04.2005. a vara üleandmise-vastuvõtmise aktis välja toodud puudused), millistega ekspert hinnangut andes arvestas. Küll on aga kohtul põhjust kahelda mootorsõiduki hindamisakti nr 903 erapooletuses, kuna hinnangu andja Rotal-Kaubanduse OÜ on ise liisingueseme hilisemaks ostjaks, mistõttu on mõistetav aktis pakutud madal turuhind. Seega asub kohus seisukohale, et liisingueseme väärtus selle tagastamisel hagejale oli vähemalt 350 000 krooni, millest järeldub, et hageja müüs liisingueseme oluliselt alla selle majanduskäibes oleva turuhinna, millega kahjustas liisinguvõtja ehk kostja huve. Tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ei saa panna üksnes liisinguvõtjale, kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Liisinguandja peab panema tagastatud liisingueseme müüki selle eeldatava turuhinnaga. Kui liisinguese ostjat ei leia, võib hinda alandada, millest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat, et ta teaks hinnaga arvestada ja saaks soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt müügikahjumi 170 064,32 krooni väljamõistmiseks. Kuna kostja on viivitanud rahaliste kohustuste täitmisega, nõuab hageja kostjalt viivist lepingu üldtingimuste punktis 6.7 ettenähtud määras, milleks on 0,3 % tähtaegselt maksmata summast iga viivitatud päeva eest. Kohus leiab, et lepingu üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mille lõike 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lõige 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 kohaselt kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus on seisukohal, et lepingu üldtingimuste punkt 6.7 on tühine 0,3 % suuruse viivise määra osas (0,3 % × 360 =108 % aastas), sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele