Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Asjaolud ja menetluse käik 21.02.2007 sõlmis hageja L. P. kodukindlustuse lepingu nr 40136754, millega kindlustati korter Tallinnas Xxxxxxx xx-xx ja 01.11.2006 sõlmis hageja S. B. kodukindlustuse lepingu nr 40102697, millega kindlustati korter Tallinnas Xxxxxxx xx-xx. 10.04.2007 avastasid S. B. ja L. P., et neile kuuluvates korterites on toimunud veeuputus, mille tulemusena on korterid saanud ulatuslikult kannatada. Vesi lekkis kannatanute korterisse läbi lae ülemise naabri korterist number xx. S. B. ja L. P. esitasid hagejale avalduse kahjujuhtumi kohta. Hageja esindaja tuvastas sündmuskohtade ülevaatusel, et kahjustada on saanud kindlustusvõtjate korterite koridori, elutoa ja köögi lagi ning põrand. Veekahju kannatanute korterites tekkis kostja korteris köögisegisti juures asuva veetoru purunemise tõttu. Hageja on hüvitanud tulenevalt kodukindlustuse lepingust nr 40136754 kahju summas 121 168,78 krooni, see on kahjustada saanud korteri remondi maksumus 122 168,78 krooni, lahutatud kindlustusvõtja omavastutus 1 000 krooni ja tulenevalt kodukindlustuse lepingust nr 40102697 kahju summas 98 460,49 krooni, see on kahjustada saanud korteri remondi maksumus 99 460,49 krooni, lahutatud kindlustusvõtja omavastutus 1 000 krooni. VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja pärast kindlustushüvitise väljamaksmist kostjale pretensiooni nõudega summas 219 629,27 krooni. Kostja ei ole hagejaga kompromissile jõudnud. Kuna tegemist on rahalise nõudega, siis palub hageja kostjalt välja mõista ka hüvitamisele kuuluvast kahjusummast lähtudes viivise. Viivis on seadusjärgne ja tuleneb VÕS § 113 lg-st 1 ja §-st 94. Kohustus muutus sissnõutavaks pretensiooni tähtaja saabumisel. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju hüvitise 219 629,27 krooni ja viivise 66,19 krooni päevas alates 26.03.2008. Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et tema ei vastuta kahju tekitamise eest, samuti puudub põhjuslik seos kostja tegude ja kahju tekkimise vahel. Kostja korteris toimus 10.04.2007 ca kella 15.00 paiku veeavarii. Kostja oli sel ajal tööl. Kell 16.30 kutsuti välja torulukksepp ja kell 17.00 oli vesi suletud. Avarii tagajärjel said kannatada majas Xxxxxxx xx asuvad korterid xx ja xx. Torulukksepp, kes teostas veetoru vahetuse kostja juures, leidis, et kostja ei ole süüdi avariis ning avarii toimus elamu veesüsteemis surve muutuse tõttu. Seda kinnitab ka ekspert N. S. OÜ-st Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo. Hageja ei ole tõendanud VÕS §-s 1043 sätestatud vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid ega kostja õigusvastast käitumist, mis põhjustas kahju. Asjaolu, et veekahju põhjustas korteris nr xx asuva veetoru lõhkemine, ei tõenda seda, et kostja pani toime õigusvastase teo vastavalt KOS § 11 lg 3. Kostja ei saanud kuidagi mõjutada olukorda ja avarii tekkimist tema korteris, mis toimus temast sõltumatutel asjaoludel, kuna elamu veesüsteemis muutus ootamatult surve. Kostja ei võinud eeldada, et just nimelt sel päeval ja just tema korteris selle tõttu toimub veetoru lõhkemine. Maakohtu otsuse põhjendused 2(7)

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 109 812,63 krooni ja viivise 33,09 krooni päevas alates 26.03.2008 kuni põhinõude rahuldamiseni. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 50% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 50% hageja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja L. P. sõlmisid 21.02.2007 kindlustuslepingu, millega kindlustati korter Xxxxxxx xx-xx ning et 01.11.2006 sõlmisid hageja ja S. B. kindlustuslepingu, millega kindlustati korter Xxxxxxx xx-xx. 10.04.2007 sai veeavarii tõttu kannatada S. B.i ja L. P. korterite koridori, elutoa ja köögi lagi ning põrand. Vesi lekkis kannatanute korterisse läbi lae ülemise naabri korterist number XX, kus läks katki köögis kraanikausi segisti ja püstikutoru vaheline veetoru. Kahjujuhtumi ajal oli XXXXXXX XX-XX korteri omanik kostja. S. B. ja L. P. esitasid hagejale avalduse kahjujuhtumi kohta ning hageja on hüvitanud kannatanutele tekitatud kahju. Nende asjaolude üle puudus vaidlus. Maakohus leidis, et S. B.il ja L. P.l tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja korteris toimunud veeavariiga, mille põhjustas purunenud veetoru ja sellest väljavoolanud vesi. VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane, kui see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega. Kuna vaidlus puudus selles, et kahjustada said L. P. ja S. B.i korteriomandid, on kahju tekitamine õigusvastane. Kuna hageja on hüvitanud kannatanutele kahju, siis on hagejale VÕS § 492 lg 1 alusel üle läinud kahju hüvitamise nõue kokku summas 219 629,27 krooni kahju eest vastutava isiku vastu. Hageja on tuginenud asjaolule, et kostja oli korteriomandi omanik kahju tekkimise ajal ja on seega vastutav KOS § 11 järgi kannatanute ees ja ka kindlustusandja ees, kellele on läinud üle kannatanute nõue. Vastavalt KOS § 11 lg 1 p-le 1 on korteriomanik kohustatud hoiduma kaasomandi eset kasutades tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Eeltoodust järeldub, et seaduses märgitud kohustus hõlmab ka korteriomandi omaniku poolt tema korteriomandi reaalosas asuvate veetorude korrashoiu tagamist ja valdamist viisil, et ei tekiks veekahju ja sellest tingitud tavakasutusest tekkivaid negatiivseid mõjusid teistele korteriomandite omanikele. Juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata. Seega korteriomaniku kohustust hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena muid sätteid. Kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel kohaldatakse VÕS-i 7. peatüki sätteid. Omandi kahjustamise korral saab kannatanu esitada varalise kahju hüvitamise nõudeid VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses. Eeltoodust järeldub, et korteriomandi omaniku vastutus teise korteriomandi omaniku ees kahju tekitamisel ülalmärgitud sätete alusel järgneb süüst olenemata ja vastutus võib olla välistatud vaid rikkumise vabandatavuse tõttu. Nii ei oma vaidluses kaalu kostja väited sellest, kas ta on süüdi selles, et kannatanutel tekkis kahju kostja korteris veetoru lõhkemise tõttu.

3(7)

VÕS § 103 lg 2 kohaselt on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Seega saab vääramatuks jõuks lugeda vaid sellist asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja sellise asjaolu tekkepõhjus peab olema objektiivne, see tähendab, et võlgnik ei ole seda oma tegevuse või tegevusetusega ise põhjustanud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja korteris purunes külmaveetoru, mis ühendas püstikut ja kraanikausi segistit. Kostja poolt kohtule esitatud OÜ Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo aktist nr 509 nähtub, et asjatundja on uurinud veetoru ja tuvastanud, et see on purunenud segistiga ühendamise kohast. Katkenud vooliku väljanägemine viitab tugevale hüdraulilisele löögile, teisi vigastusi ei ole. Voolik oli umbes aasta vana, tavaline iga on vähemalt 5 aastat ja enamuses palju kordi rohkem. Tugev hüdrauliline löök võis olla tingitud veesurve järsust kõikumisest seetõttu, et lähedal ehitatavates majades tehti veesurve katkestusi. Asjatundja arvamuse kohaselt võis olla veetoru purunemine tingitud ka varjatud defektist. Kostja esitatud V. M. kirja kohaselt kutsuti tema kostja juurde, kus vaatluse tulemusel ei õnnestunud vooliku purunemise põhjust selgitada. Veetoru rebenemine võis olla tingitud veesurve tõusust või vooliku varjatud defektist. Asjatundja on märkinud, et metallsõrestik toru ümbert on katki, toru ise on terve, kuid milline oli toru paindlik osa selle purunemise kohast, ei ole asjatundja märkinud. V. M. kirjast samuti ei selgu, milline purunenud toru välja nägi, millised vigastused sellel olid ja kas tegemist oli kulunud toruga või mitte. Asjatundja on märkinud, et kõrvalmajades tehti veesurve katkestusi, aga aktist ei nähtu, millele selline järeldus tugineb. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et veeavarii ajal oleks tegelikult veesurve proove tehtud. Kohus nõustus hagejaga, et asjatundja arvamus veesurvest on ebausaldusväärne ning kohtu arvates ei olnud tõendatud kostja väide, et toru purunes just veesurve tagajärjel. Asjatundja ja V. M. ei ole välistanud toru defekti, mille tõttu toru katki läks. Maakohtu arvates asjaolu, et toru purunes selle defekti tõttu, ei ole selline objektiivne asjaolu, mida ei saa ära hoida ning selle asjaoluga arvestada. Seega ei ole tegemist vääramatu jõuga VÕS § 103 lg 2 tähenduses. KOS § 11 lg-st 1 tulenev kohustus hoida oma reaalosa ja selles asuvad asjad seisundis, et neist ei tuleneks kahju teistele korteriomanikele, kuulus kostja mõjusfääri. Kostjal on võimalik kontrollida ja hoolitseda torude eest viisil, et oleks välditud võimalikud torudest lähtuvad ohud teistele omanikele, sealjuures ei oma tähendust kostja süü. Maakohus leidis, et kostja ei olnud KOS § 11 lg 1 p 1 märgitud kohustust täitnud ning kuivõrd kostja vastutusest vabastamise alused KOS § 11 lg 3 ja VÕS § 103 tähenduses puuduvad, siis on kostja vastutav tekitatud varakahju eest. Poolte vahel puudus vaidlus kahju ulatuse üle, see tähendab, et kahju ulatus hõlmab veekahjustustest tingitud kulusid ja taastamisremondi maksumust kokku 219 629,27 krooni. Maakohus leidis, et kostja mõjusfääris ei saanud olla kahju ulatuse vähendamine. Veeavarii toimus tööpäeval ja ajal, mil kostja oli tööl. VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kohtule esitatud S. B.i ja L. P. seletuskirjast hagejale nähtub, et veeleke avastati kell 15.10, kostja esitatud väljakutse akti 4(7)

nr 22 10.04.07 kohaselt jõudis avariikohale OÜ AGR töötaja S. L. kell 16.30. Hageja esitatud korteriühistu revisjonikomisjoni liikme N. S. aktist nähtub, et veeleke avastati 15.30 paiku ja hoolimata sellest, et santehnik keeras maja keldris püstiku vee kinni, jooksis vesi edasi. Kahju käsitlemise käigus märkis kostja, et teda teavitati veeavariist kell 15.00, kuid vesi suleti alles 17.14.58. Kui vesi oleks suletud varem, oleks kahju väiksem. Tõendatud on, et vesi jooksis pea 2 tundi, kusjuures esialgselt ei õnnestunud hoolimata vee kinnikeeramisest santehniku poolt leket peatada. Kohtu arvates tuli eeltoodut arvestada VÕS § 140 lg 1 järgi kahju hüvitise suuruse määramisel. Kohtu arvates olukorda, kus veejooksu ei suudetud võimalikult kiiresti sulgeda, ei saanud kostja mõjutada, sest ta oli tööl. Kohus leidis, et kogu kahju hüvitise väljamõistmine kostjalt oleks äärmiselt ebaõiglane ja vastuvõtmatu. Kohtu arvates on mõistlik kostjalt välja mõista hüvitis 109 814,63 krooni, see tähendab vähendada hüvitist 50% ulatuses. Vastavalt VÕS §-le 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna käesoleval juhul on tegemist rahalise nõudega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt hagejale seaduse alusel üle läinud kahjuhüvitamise nõude täitmisega viivitamise eest viivitusintressi. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 26.03.2008 ja seega tuleb kostjalt välja mõista viivis alates 26.03.2008 kuni kostja kohustuste kohase täitmiseni (109812,63 krooni * 0,030136986 %) iga võlgnetud päeva eest 33,09 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 109 814,63 krooni ja viivised, ning menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud õigusnorme ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Kostja on seisukohal, et asja läbivaatamisel ei võtnud kohus arvesse Riigikohtu seisukohta tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, millele kostja korduvalt viitas ja kus on sätestatud, et kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab neid asjaolusid tõendama hageja. Kostja arvates kohus asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel ei kohaldanud deliktivastutust reguleerivaid sätteid. Menetluse käigus vajaliku nelja elemendi samaaegset esinemist ei tuvastatud ning hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist seoses kostja õigusvastase teoga. Hageja poolt esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja süü oleks tuvastatud ja tõendatud ning et avarii toimus kostja poolt teostatud õigusvastaste toimingute tagajärjel. Kostja leiab, et kohtul ei olnud piisavalt tõendeid, et tuvastada kostja süü kahju tekkimises. Maakohus on ebaõigesti hinnanud esitatud tõendeid ja paljud esitatud tõenditest jätnud tähelepanuta, hindamata ja vajaliku analüüsita. Kostja leiab, et kohus oleks pidanud andma hinnangu kahju suurusele, kuna kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostjale ei ole antud võimalust osaleda kahju maksumuse hindamises, kostjalt on ära võetud võimalus võtta osa taastusremondi kalkulatsiooni koostamisest, taastusremondi teostamisel tõenäoliselt ei kasutatud „tasemel“ taastamise põhimõtet ning kostja jäeti ilma võimalusest iseseisvalt likvideerida avarii tagajärgi. Kostja on seisukohal, et kuna hageja poolt esitatud nõude summa põhines teostatud remondi 5(7)

maksumusel, siis kohus oleks võinud asja läbivaatamisel anda hinnangu kahju suurusele, seda enam, et eksperdi arvamusega oli tuvastatud, et remondi maksumus oli oluliselt ülepaisutatud. Kostja ei ole nõus kohtu väitega, et kahju ulatuse üle puudus vaidlus, see tähendab, et kahju ulatus hõlmab veekahjustuses tingitud kulusid ja taastusremondi maksumust kokku 219 629, 27 krooni. Kostja peab põhjendatuks ja õiglaseks VÕS § 140 lg 1 kohaldamist, seda enam, et hageja esindaja ei olnud kahjusumma vähendamise vastu. Selles osas kostja ei soovi otsust vaidlustada, kuna leiab, et otsus kahju suuruse vähendamise kohta võib eksisteerida iseseisvalt. Kostja on seisukohal, et kohus tõlgendas vääralt asjaolusid ja oleks pidanud käsitlema põhjuslikku seost kostja tegevuse/tegevusetuse, süü olemasolu ja kahju tekitamise vahel. Kostja leiab, et selleks oleks pidanud hageja esitama kohtule tõendid kostja süü ja väliste faktorite (vääramatu jõud) täieliku puudumise kohta, kuid hageja poolt selliseid tõendeid esitatud ei ole. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et hageja poolt esitatud materjalidest ei tulene ega ka asja läbivaatamise käigus ei ole tuvastatud, et kostja valdas ja kasutas veetorusid mittekohasel viisil, mis oleks võinud tekitada kahju kolmandatele isikutele. Kostja leiab, et kohtu järeldus sellest, et antud vaidluses ei ole tähtis, kas kostja oli süüdi või mitte, on vastuolus deliktivastutuse tekkimise põhimõttega. Kohus ei ole põhjendanud, miks võimalikku veesurve muutust ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et avarii ajal kuskil ei teostatud veesurve proove. Hageja vaid eeldas, et eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne. Kohus on hagejaga nõustunud, vaatamata sellele, et kostja poolt esitatud tõenditest oleks pigem võinud teha järelduse, et veesurve muutused leidsid aset ja see võis olla avarii põhjuseks. Kostja leiab, et kohus on sellega rikkunud TsMS § 5 lg-s 2 sätestatud poolte võrdsuse printsiipi. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et õige on see, et toru võib veesurve tagajärjel puruneda, kuid seda, et selline sündmus oleks aset leidnud, mis saanuks mõjuda torule, ei ole kostja poolt ühegi tõendiga kinnitatud, kuna kostja poolt esitatud tõendid (ekspertiisiakt ja santehniku arvamus) kinnitavad, et avarii põhjuseks võis just olla hüdrauliline löök, mis kutsus esile surve muutuse veesüsteemis. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et kostja korteris purunenud veetorust tekkinud veelekke tõttu said kannatada kaks allpool asuvat korteriomandit ja hageja on nende omanikele kahju kindlustuslepingu alusel hüvitanud. VÕS § 492 lg 1 järgi kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Seega on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist kostjalt samadel alustel kahjustada saanud korteriomandite omanikega. Hagejal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue nii VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi (sellisel juhul vastutaks kostja VÕS § 1050 järgi süü korral), kui ka VÕS § 115 ja KOS § 11 järgi. KOS § 11 reguleerib korteriomanike spetsiifilisi vastastikuseid kohustusi ja ühe 6(7)

korteriomaniku poolt teise korteriomaniku korteriomandi kahjustamine tema korterist lähtuva kahjuliku mõjutuse tõttu kujutab endast KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumist. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-38-05 kohaselt ei kohaldata korteriomandiseadusest tuleneva erikoosseisu puhul võlaõigusseaduse deliktilise vastutuse sätteid. Kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel omandi kahjustamise korral saab kannatanu esitada varalise kahju hüvitamise nõudeid VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses. KOS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on korteriomanik kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata. Seega on rikkumine vabandatav üksnes vääramatu jõu korral (VÕS § 103 lg 2). Maakohus on eeltoodust lähtudes nõude õigesti lahendanud. Apellant on kaebuses ebaõigesti väitnud, et maakohus oleks pidanud tuvastama deliktilise vastutuse eeldused. Ebaõige on kaebaja väide, et vääramatu jõu puudumist oleks pidanud tõendama hageja. Kuna kostja väitis, et kahju tekkis vääramatu jõu (kostjast sõltumatu survemuutuse) tõttu, siis oleks kostja pidanud TsMS § 230 lg 1 järgi oma väidet tõendama. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja väide on tõendamata. Ebaõige on kaebaja väide, et maakohus oleks pidanud lähtuma Riigikohtu otsuses 3-2-130-07 sisalduvast seisukohast, mille kohaselt hageja oleks pidanud tõendama, et kostja on käitunud seaduse vastaselt. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et kostja poolt kahju tekitamine oli õigusvastane TsMS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kaebaja on väitnud, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jätnud muist tõendeid hindamata, kuid samas ei ole kaebaja kaebuses esile toonud, milliseid tõendeid on valesti hinnatud ja millised on hindamata jäetud. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik konkretiseerimata väidetele vastata. Apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud kahju suuruse ja leidnud, et maakohus on selle ebaõigesti tuvastanud. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus kahju suuruse kohta oli õige. TsMS § 230 lg 1 järgi peavad pooled hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on kahju suuruse tõendamiseks esitanud remondikalkulatsioonid. Kostja on 13.10.2008 esitatud kirjalikes seisukohtades väitnud, et eksperdi arvamus, mille kohaselt oli remondimaksumus ülepaisutatud, on asja arutamisel oluline ja sellega peaks kohus arvestama. Samas ei ole kostja esile toonud, millises osas ei vasta hageja esitatud remondimaksumus tegelikkusele ja milliste tööde või materjalide osas on andmed valed. Kuna kahju suurusele konkreetseid vastuväiteid esitatud ei olnud, siis on maakohus õigesti kahju suuruse tuvastanud hageja poolt esitatu alusel. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja täpsustanud oma väidet. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Margo Klaar

Malle Seppik

Tiit Kollom 7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.