lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-09-25713/8

Pankrotiõigus › Muud pankrotiasjad

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 08.09.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number
2-09-25713/8
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Pankrotiõigus › Muud pankrotiasjad
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
08.09.2009
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1986
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 113 lg 8ViivisPankrS § 10 lg 2PankrS § 15 lg 2, 4

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Tiia Mõtsnik

Määruse tegemise aeg ja koht

08.09.2009.a., Tallinn

Tsiviilasja number Tsiviilasi

2-09-25713 VS OÜ avaldus RR pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks Kohtuistungi toimumise aeg 24.08.2009.a. Menetlusosalised ja nende Võlausaldaja: VS OÜ( registrikood XXX XXX, lepinguline esindajad esindaja vandeadvokaat Enno Heringson, e-post: [email protected] Võlgnik: RR isikukood XXX, elukoht XXX, lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Anton Filjajev, e-post: [email protected]

RESOLUTSIOON

Jätta VS OÜ avaldus RR pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Menetluskulud jätta VS OÜ kanda. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid 17. augustil 2005. a ühelt poolt OÜH kui Laenuandja ja teiselt poolt RR kui laenuvõtja laenulepingu, mille kohaselt Laenuandja andis ja Laenuvõtja võttis laenu summas 12 000 000 Eesti krooni. Laenu intressiks olid pooled kokku leppinud 9% (üheksa protsenti) aastas. Laenuvõtja kohustus intressi tasuma jooksva kuu eest igakuiselt kuu 15. kuupäevaks. Laenulepingu kohaselt leppisid pooled laenu tagastamise tähtajaks kokku 17. august 2007. a. Kahjuks ei täitnud laenuvõtja täielikult, tähtaegselt ja nõuetekohaselt laenuandja ees oma kohustusi laenulepingust tulenevate maksete tasumisel. laenuvõtja tasus laenust tähtajaks tagasi üksnes 4 000 000 Eesti krooni, kuid laenusumma 8 000 000 Eesti krooni tagastamisega viivitas kuni 20. veebruarini 2008. a (so viivitus 187 päeva). Laenuleping sätestas, et kui laenuvõtja hilineb laenusumma või intresside tagasimaksmisega, maksab ta viivistasu 0,3% päevas õigeaegselt tagastamata summalt. Järelikult on laenuvõtjal tekkinud kohustus tasuda laenuandjale viivist (8 000 000 kr × 0,3% ×

187 p) summas 4 488 000 (neli miljonit nelisada kaheksakümmend kaheksa tuhat) Eesti krooni (17. augusti 2005. a laenuleping lisatud).

Sarnased lahendid

Pankrotiõigus
  • 03.07.20262-25-1783/34Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-23-13323/39Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-22-4084/61Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-24-15528/34Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-23-11001/31Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-24-12833/30Riigikohtu tsiviilkolleegium
17.mail 2006. a sõlmisid ühelt poolt JAS kui Laenuandja ja teiselt poolt RR kui laenuvõtja teise laenulepingu, mille kohaselt laenuandja andis ja laenuvõtja võttis laenu summas 10 000 000 Eesti krooni. Laenu intressiks olid pooled kokku leppinud 9% (üheksa protsenti) aastas. Laenuvõtja kohustus intressi tasuma jooksva kuu eest igakuiselt kuu 15. kuupäevaks. Laenulepingu kohaselt leppisid pooled laenu tagastamise tähtajaks kokku 31. detsember 2006. a. Kahjuks ei täitnud laenuvõtja täielikult, tähtaegselt ja nõuetekohaselt ka nimetatud laenuandja ees oma kohustusi laenulepingust tulenevate maksete tasumisel. Laenuvõtja tasus laenust 4 000 000 Eesti krooni tagasi alles 13. juulil 2007. a (so laenusumma 10 000 000 Eesti krooni tagastamisega viivitus kestis 198 päeva) ning laenust 6 000 000 Eesti krooni tasus tagasi alles 14. detsembril 2007. a (so laenusumma 6 000 000 Eesti krooni tagastamisega viivitus kestis 154 päeva). Laenuleping sätestas, et kui laenuvõtja hilineb laenusumma või intresside tagasimaksmisega, maksab ta viivistasu 0,3% päevas õigeaegselt tagastamata summalt. Järelikult on laenuvõtjal tekkinud kohustus tasuda laenuandjale viivist [(10 000 000 kr × 0,3% × 198 p) + (6 000 000 kr × 0,3% × 154 p)] summas 8 712 000 (kaheksa miljonit seitsesada kaksteist tuhat) Eesti krooni (17. mai 2006. a laenuleping lisatud).
17.veebruaril 2009. a loovutasid ülatoodud laenuandjad antud nõuded laenusaaja vastu VS OÜ-le. Kokku oli VS OÜ loovutatud nõude suuruseks 13 200 000 (kolmteist miljonit kakssada tuhat) Eesti krooni. 18. veebruaril 2009. a VS OÜ pöördus RR poole ettepanekuga kustutada võlgnevus suuruses 13 200 000 (kolmteist miljonit kakssada tuhat) Eesti krooni VS OÜ ees hiljemalt 10 (kümne) kalendripäeva jooksul arvates nimetatud pretensiooni esitamisest VS OÜ arvelduskontole number XXXXXXXXXXXX Swedbankis. VS OÜ pöördumises oli rõhutatud, et nimetatud kirjalikku pretensiooni palutakse käsitleda pankrotihoiatusena PankrS § 10 lg 2 p 1 mõttes. Kahjuks ei asunud RR vaatamata nimetatud pankrotihoiatusele võlgnevust kustutama. Võlgnik ei ole teatanud võlausaldajale aega, millal võlgnik on suuteline võlgnevuse kustutama. Eelpool toodud asjaolud viitavad selgelt, et võlgnik on maksejõuetu, kusjuures nimetatud maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Võlausaldaja palub algatada võlgniku pankrotimenetlus ja kuulutada välja võlgniku pankrot.

Võlgniku vastuväited Võlgnik kirjalike vastuväidete kohaselt ei tunnista pankrotiavaldust ja esitab pankrotiavaldusele järgmised vastuväited. Kooskõlas PankrS § 10 lõikega 1 pidi VS pankrotiavalduses põhistama (1) võlgniku maksejõuetuse, samuti (2) tõendama nõude olemasolu. VS avaldus R. R pankroti väljakuulutamiseks ei vasta kummalegi tingimusele ega kuulu rahuldamisele eelkõige seetõttu, et nõudeid, millele avaldus on rajatud, ei eksisteeri. VS on pankrotiavalduses nimetatud 2 (kaks) viivisenõuet 2 (kahe) laenulepingu väidetava rikkumise eest. Muid nõudeid VS pankrotiavaldus ei sisalda. Taolise avalduse alusel on pankrotimenetluse algatamine välistatud, sest: R. R pole saanud pankrotihoiatust. Esitatud viivisenõudeid ei eksisteeri, kuna avalduses viidatud laenulepingud on kohaselt täidetud. Laenulepingutes sätestatud laenu tagastamise ning intressi maksmise esialgsed tähtajad on poolte kokkuleppel pikendatud ning R. R ei olnud kunagi viivituses laenude tagastamisega, vaid tagastas laenud poolte kokkuleppel määratud tähtajal. Tulenevalt laenu tagastamise ja intressi maksmise tähtaja pikendamisest, jätkas R. R laenuandjatele JAS-ile ja HOÜ intressi maksmist laenulepingutes sätestatud määra järgi vastavalt laenuandjate arvetele. Laenuandjad JAS ja HOÜ pole kunagi esitanud pretensioone seoses väidetava viivitusega laenu tagastamise osas ega nõudnud viivise tasumist, vaid vähendasid laenu osalisel kustutamisel igakuiselt maksmisele kuulunud intressi suurust vastavalt laenujäägi vähenemisele ning

koguni tagastasid enammakstud intressi. Isegi kui pankrotiavalduse väited laenu tagastamise tähtaja rikkumise osas vastaksid tegelikkusele ja R. R oleks sattunud viivitusse laenu tagastamisega, tuleks viivise summad oluliselt vähendada (a) VÕS § 113 lg 8 ja 162 alusel mõistliku suuruseni, arvestades lepingu täitmise asjaolusid, laenuandjate passiivsust oma väidetavate õiguste maksmapanemisel ning lepingupoolte majanduslikku seisundit ning seejärel väidetava viivitusaja jooksul makstud intressi võrra. Vaidlus leppetrahvinõude olemasolu ja leppetrahvi mõistliku suuruse üle välistab pankrotimenetluse. Viivise suuruse vähendamise küsimused on lahendatavad üksnes hagimenetluses. Tegemist on vaidlusega, mis tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. R. R on maksejõuline isik. Võlausaldaja pole esitanud ühtegi tõendit R. R maksejõuetuse kohta.

Kohtumääruse põhjendused Pankrotimenetluse algatamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lõikes 2. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p. 1), samuti asjaolu, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (p. 4). Osundatud sätete koosmõjust tuleneb, et PankrS § 15 lõikes 2 sätestatud eespoolnimetatud asjaolude esinemise korral tuleb võlausaldaja pankrotiavaldus jätta rahuldamata. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole võlausaldaja oma nõuet piisavalt põhistanud ja nõude olemasolu tõendanud ja võlgnik vaidleb põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. PankrS § 10 lg 2 p 1 tulenevalt võib võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võlausaldaja tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Käesoleval hetkel tugineb VS OÜ võlgniku maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p 1, sest vaatamata VS OÜ väidetavalt 18. veebruari 2008. a pankrotihoiatusele ei ole võlausaldaja seisukoha kohaselt võlgnik RR oma võlgnevusi tasunud. Kohus leiab, et pankrotihoiatuse edastamine võlgnikule on tõendamata. Pankrotiavaldusele lisatud tähitud kirja kviitung nr 617029 ei tõenda pankrotihoiatuse edastamist võlgnikule. Ka võlausaldaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et antud kviitungi alusel saadetud pankrotihoiatus tagastati võlausaldajale. Mingeid muid tõendeid, millest võiks järeldada pankrotihoiatuse kättetoimetamist võlgniku poolt, kohtule esitatud ei ole. Kohus on seisukohal, et võlgnikul on olnud piisavalt aega oma väidete tõendamiseks ja asjakohaste tõendite esitamiseks. Võlgniku esindaja selgitas kohtuistungil, et võlausaldaja esitas veel kaks pankrotihoiatust võlgnikuga seotud äriühingutele, mis saadi kätte, kuid käesolevas asjas esitatud pankrotihoiatust võlgnik saanud ei ole. Eeltoodu alusel leiab kohus, et täitmata on PankrS § 10 lg 2 p 1 eeldus pankrotimenetluse algatamiseks, kuivõrd võlausaldaja ei ole kohtule usaldusväärsete tõenditega tõendanud, et võlgnikku oleks kirjalikult hoiatatud pankrotiavalduse esitamisest. Lisaks eeltoodule ei ole võlausaldaja nõue selge ja kohus leiab, et seda tuleb menetleda hagimenetluses. Võlgniku esindaja on kohtule esitanud 28. juunil 2007. a maksekorralduse H kasuks summas 4 000 000 krooni. Antud maksekorralduse alusel tasumisega pidi vähenema laenujääk 8 000 000 kroonini. Dokumentaalselt on tõendatud, et 28. jaanuaril 2008. a esitas H juhatuse liige T R R. R le teate 17.08.2005.a. sõlmitud laenulepingu lõpetamisest, alates

1.märtsist 2008. a. ja palus tagastada laenu summas 8 000 000 H arveldusarvele
1.märtsiks 2008. a. 20. veebruaril 2008. a kandis R R üle H arveldusarvele laenujäägi 8 000 000 krooni ulatuses ja tagastas sellega kooskõlas H 28. jaanuari 2008. a avaldusega laenu täies ulatuses, mis on tõendatud R. R 20.02.2008 maksekorraldusega H kasuks summas 8 000 000 krooni. Seega nõustub kohus võlgniku esindaja väitega, et ei vasta tegelikkusele ja ülalnimetatud laenulepingu alusel kokkulepitule pankrotiavalduse väited, et laenu tagastamise tähtajaks oli 17. august 2007. a ning tähtajaks olevat laenusaaja tagastanud vaid 4 000 000 krooni. 18. augustist 2007. a kuni 20. veebruarini 2008. a on H väljastanud R R igakuiselt arved 60 000 krooni suuruse intressi tasumiseks ning R. R maksis R Ltd vahendusel intressi vastavalt H arvetele, mida kinnitavad vastusele lisatud H arved intressi maksmiseks ning R. R maksekorraldused. Võlgniku esindaja kinnituse kohaselt H pole esitanud ühtegi pretensiooni seoses väidetava viivitusega. Võlausaldaja antud väiteid omapoolsete tõenditega ümber lükanud ei ole. 22. veebruaril 2008. a seoses laenu kustutamisega teostas H intressi ümberarvutuse, väljastas R. R le vastava kreeditarve ning tagastas 2008. a veebruari kuu eest enammakstud intressi summas 22 000 krooni. Kohus nõustub võlgniku esindaja seisukohaga, et nimetatud asjaolud kinnitavad, et pooled lugesid antud laenulepingu kohaselt täidetuks ja H l puudus alus nõuda R. R lt viivist.
17.mail 2005 sõlmisid JAS ja R. R kirjaliku laenulepingu, mille alusel andis JKK R. R le laenu EEK 10 000 000 tagastamise tähtajaga 31. detsember 2006 ning intressi määraga 9% aastas. Intressi maksti igakuiselt JAS poolt väljastatavate arvete alusel hiljemalt arves märgitud tähtajal. Kohus leiab, et võlgniku poolt esitatud arved võlausaldaja seisukoha ümberlükkamiseks väidetava viivitusaja kohta
1.jaanuarist 2007. a kuni
14.detsembrini 2008. a tõendavad asjaolu, et laenuandja on väljastanud R R le igakuiselt arved intressi maksmiseks ning R R on maksnud intressi äriühingu C vahendusel.
13.juulil 2007. a tagastas R. R JAS osa laenujäägist EEK 4 000 000 ulatuses , mille üle vaidlus puudub. 1. augustil 2007. a tegi laenuandja intressi ümberarvestuse, vähendades 2007. a augustis maksmisele kuulunud intressi suurust 2008. a juulis enammakstud 18 387,10 krooni võrra. 14. detsembril 2007. a tegi R. R laenu tagasimakse 6 000 000 krooni ulatuses, mille üle vaidlus puudub. Vastavat intressi ümberarvestust tõendab laenuandja
14.detsembri 2007. a arve nr 12002. Kohus leiab, et kirjalikult sõlmitud laenulepingus sätestatud laenu kasutamise tähtaja pikendamine suulise kokkuleppe alusel ei ole seadusega keelatud. VÕS 13 lg 2 kohaselt kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Võlgniku poolt kohtule esitatud tõendid kinnitavad laenu kasutamise tähtaja ja intressi maksmise pikendamises kokkuleppimist. Eeltoodu alusel leiab, et kohus, et tõendamata ja paljasõnaline on võlausaldaja väide võlgniku võlgnevusest võlausaldaja ees, millest tulenevalt puudub alus ka viivise nõudeks. Lisaks eelnevale nõustub kohus võlgniku seisukohaga, mille kohaselt tuleks viivise nõuet vähendada R. R poolt väidetava viivitusaja jooksul makstud intressi võrra. Laenusaajatel ei olnud õigus saada intressi pärast laenu kasutamise tähtaja möödumist ning intressina makstud summad tuleks tasaarvestada eelnevalt mõistliku suuruseni vähendatud viivisega. Kohus on seisukohal, et vaidlus leppetrahvi mõistliku suuruse üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal tekkinud võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nii on PankrS § 15 lg 2 p. 1 ja § 31 lg 1 lause 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja

ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 6. märtsi 2002. a otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Eeltoodud põhjendustel tuleb avaldus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 4 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitaja kanda.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 30.06.20262-26-11482/5Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 28.06.20262-23-13685/19Tartu Maakohus Tartu kohtumaja