Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tuvastada. Kostja konto väljavõttega on tõendatud, et raha võeti välja sularahaautomaadist PIN-koodi kasutades. Kostja ei täitnud VÕS § 741 lg 1 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt tuli maksevahendit kasutada selle väljastamise ja kasutamise tingimuste kohaselt, mh teha kõik vajalik, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood või muu kood) kaitstuna. Kuna tõendatud on kostja raske hooletus järelmaksukaardi ja PINkoodi hoidmisel, kohaldub asjas VÕS § 742 lg 2. Selle sätte kohaselt ei kohaldata sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud summalist piirangut, kui maksevahendi omaja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu VÕS § 741 lg-s 1 sätestatud kohustust. Lepingulistes võlasuhetes võetakse objektiivsete hoolsusstandardite rikkumist kui kohustuse rikkumist. Hageja tõendas, et kostja rikkus lepingut järelmaksukaardi ja PIN-koodi hoidmisel, mistõttu kaart koos PIN-koodiga varastati ja kostja konto tühjendati. Kostja ei ole seda väidet ümber lükanud. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti välja 22 866,10 kr. ning viivis ja menetluskulud. 1952,17 kr. väljamõistmise osas kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite PIN-koodi äraarvamise kohta varga poolt ega põhjendanud, miks ta kõnealuse väitega ei nõustunud. Maakohus tugines alusetult asjaolule, et kostja rikkus lepingu p 5.2 nõuet pangakaardi vargusest teatamise kohta. Hageja sellist asjaolu nõude alusena ei esitanud ning seda asjaolu ei arutatud. Paljasõnaline on maakohtu väide, mille kohaselt seab kohus kahtluse alla, kas kostja lukustas auto uksed. Asjaolu, et ukselukul puudusid märgatavad vigastused, ei tõenda, et autosse sisse ei murtud. Kohtul puudus tõenditel põhinev alus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid, kostja poolt lepingu p-de 5.1, 5,5, 5,7 (pangakaardi ja PIN-koodi hoidmise nõuete rikkumine) ja VÕS § 741 lg 1 rikkumise kohta. Kohus ei nimetanud, millega on tõendatud, et kostja hoidis pangakaarti koos PIN-koodiga. Ka hageja esindaja teatas kohtuistungil, et hagejal ei ole esitatud väidete tõendamiseks tõendeid esitada ning kahju tekitamine tuleneb loogilisest järeldusest. TsMS ei näe ette võimalust rajada hagi põhistust loogikale, ilma esitatud asjaolusid tõendavaid tõendeid esitamata. Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Rasket hooletust ja tahtlust peab tõendama hageja (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-125-06, 3-2-1-63-04). Varemkehtinud TsMS § 91 lg-st 1, VÕS § 742 lg-st 1, VÕS § 741 lg-st 1, VÕS § 745 lg 1 p-st 2 koostoimes tuleneb, et 150-eurolise piirangu kohaldamata jätmise aluseid peab tõendama kaardi väljaja, kui ta on esitanud hagi vastavate summade saamiseks (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-92-05). Seega pidi hageja VÕS § 127 lg 4 järgi kahju hüvitamise eeldusena muuhulgas tõendama, et asjaolu, millel põhineb kostja vastutus, oli kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Põhjusliku seose olemasolu oleks hageja pidanud tõendama ka lepingu alusel hagi esitades. 3(5)

Kostja ei rikkunud lepingu p 5.1, 5.5 ega 5.7 nõudeid. Kostja ei hoidnud magnetkaarti ja PIN-koodi koos, samuti ei teinud ta koodi kättesaadavaks teistele isikutele muul viisil. Magnetkaardilt võidi andmeid maha lugeda mingi tehnilise vahendiga või arvati PIN-kood varga poolt juhuslikult ära. Asjakohatu on maakohtu põhjendus, et milline mõistlik inimene unustab rahakoti koos dokumentidega autosse, millel puudub signalisatsioon, ning siduda nimetatud väide lepingu rikkumise tõendiga. Kostja ei jätnud rahakotti koos pangakaartidega autosse meelega. Asjade unustamine autosse võib toimuda olenemata auto turvavarustusest, unustamisel ei ole mingit pistmist mõistlikkuse või ebamõistlikkusega. Tõendamist leidis kõnealuse pangakaardi varguse fakt Soome politsei eeluurimisteatega. Varguse toimumise faktile ei vaielnud vastu ka hageja. Tähtsust ei oma kohtu väide, et Soome politseil ei õnnestunud tuvastada isikut, kes varastatud pangakaardiga raha automaadist välja võttis. Seega olid kohtul olemas kõik alused pooltevahelise lepingu p-de 7.1 ja 7.4, samuti VÕS § 742 lg 1 kohaldamiseks. Pangakaardi unustamine lukustatud autosse ilma PIN-koodita ei ole raske hooletus VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Kohustuse rikkumist saab lugeda süüliseks vaid siis, kui kostja pidi ette nägema, et kaardi (ilma PIN-koodita) kaotsimineku tagajärjel on kaardi vahendusel võimalik kolmandal isikul võtta kostja kontolt raha. Kostja ei avaldanud ühelegi isikule PIN-koodi ega hoidnud seda koos pangakaardiga. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 742 lg 1. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta, kuid otsus tuleb jätta lõppkokkuvõttes muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium leiab, et pooltevahelise järelmaksukaardi kasutamise lepingu p.5.5, mis sätestab, et kaardi valdaja peab turvalisuse tagamiseks PIN-koodi meelde jätma, PIN-koodi ümbriku ja selle sisu hävitama ega tohi PIN-koodi jäädvustada ühelegi andmakandjale, on tüüptingimusena tühine, kuna see erineb VÕS §-is 741 lg.1 ette nähtud elektroonilise maksevahendi omaja kohustustest. VÕS § 746 kohaselt on elektroonilise maksevahendi omaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kostja pangakontolt võeti PIN-koodi abil järelmaksukaardiga raha üksnes vahetult pärast kaardi vargust. Pärast varguse avastamist ei ole kostja pangakontolt raha võetud. Seega ei oleks hagejale vargusest kiirem teatamine hoidnud ära raha väljavõtmist kostja kontolt, ehk siis kahju tekkimise ja kostja poolt teatamiskohustuse rikkumise vahel puudub põhjuslik seos. Hageja on täiendavate tõenditega (väljavõttega logifailist ja väljavõttega kostjale kuulunud kaardi logifailist vaidlusaluste tehingute kohta) tõendanud, et raha väljavõtmine ilma PIN – koodi teadmata oli võimatu. Nimetatud logifailist nähtub, et kõik vaidlusalused päringud (sularaha väljavõtted) kinnitati PIN-koodiga. See tähendab, et vastavate päringute tegija teadis ja sisestas päringu tegemiseks tunnuskoodi. Sellega on tõendatud, et vaidlusaluste 4(5)

päringute puhul nõuti päringu tegijalt päringute kinnitamist PIN-koodiga ja õige PIN-kood sisestati. Seega osutus raha väljavõtmine võimalikuks ainult PIN-koodi teadmise tõttu ning koodi teadmata oleks raha väljavõtmine võimatu. Kuivõrd raha võeti pangaautomaadist välja vahetult peale hageja autosse sissemurdmist ja rahakoti (koos järelmaksukaardiga) vargust, siis tuleb järeldada, et kostja unustas koos järelmaksukaardiga autosse ka andmed PIN-koodiga. VÕS § 742 lg.1 kohaselt kannab maksevahendi omaja elektroonilise maksevahendi varguse või kaotsimineku puhul varguse või kaotsimineku riisikot, kuid mitte rohkem summa ulatuses, mis vastab 150 eurole. Sama paragrahvi lg.2 kohaselt eelnevas lõikes sätestatud summalist (vastutuse) piirangut ei kohaldata, kui maksevahendi omaja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu VÕS § 741 lõikes 1sätestatud kohustust. VÕS § 741 lg.1 p.1 ja 3 kohaselt on elektroonilise maksevahendi omaja kohustatud kasutama maksevahendit vastavalt selle väljastamise ja kasutamise tingimustele, muuhulgas tegema kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood) kaitstuna. Ta on kohustatud ka mitte jäädvustama elektroonilise maksevahendi kasutamist võimaldavat isiklikku tunnuskoodi kergesti äratuntavas vormis, muu hulgas elektroonilisel maksevahendil või muul esemel, mida ta kannab koos elektroonilise maksevahendiga. Maksevahendi jätmine autosse koos selle kasutamist võimaldava PIN-koodiga tähendab kostja poolt raske hooletuse vormis VÕS §-is 741 lg.1 p.1 ja 3 nõuete rikkumist. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei olnud koodi hoidmisel raskelt hooletu. Tema väide, mille kohaselt võis varas tunnuskoodi juhuslikult ära arvata, on alusetu: tegemist on neljanumbrilise kombinatsiooniga, mistõttu selle juhusliku äraarvamise tõenäosus ligineb nullile. Kuivõrd järelmaksukaart ei sisalda PIN-koodi andmeid, siis on alusetu kostja väide, et tunnuskood võidi elektrooniliste vahenditega kopeerida järelmaksukaardilt. Seega kannab kostja ülaltoodud asjaoludel järelmaksukaardi varguse või kaotsimineku riisikot täies ulatuses ja hagi on lõppkokkuvõttes vastavuses VÕS §-dele 103 lg.1, 104 lg.1 ja 5, 116 lg.2 p.3 ja 4, 195 lg.2, 196 lg.1 ja 2, 399 lg.1 p.1 ja 2, 401 lg.3, 742 lg.2 ning 741 lg.1 õigesti rahuldatud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata apellatsiooniastme menetluskulu apellandi kanda.

Tiit Kollom

Margo Klaar

jätmisega

jääb

menetlusosaliste

Mare Merimaa

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.