2-08-1676/23 - Muud - Muud hagiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue tunnistada osaliselt kehtetuks G M ja V O Tatjana Boitsova notaribüroos (Narva, Puškini 17-13) väljastatud pärimisõiguse tunnistused 1/8 korteriomandi, Narva, XXX, osa suhtes iga pärija kasuks. Hageja palub tunnistada osaliselt kehtetuks G M ja V O Tatjana Boitsova notaribüroos (Narva, Puškini 17-13) väljastatud pärimisõiguse tunnistused 1/8 korteriomandi, XXX, osa suhtes iga pärija kasuks. PärS § 1401 lg 1 kohaselt pärija või annakusaaja nõudel väljastab notar pärimistunnistuse pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt notar väljastab pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Kohus märgib, et pärimisõiguse tunnistus ei loo õigust, vaid tõendab, et sellel märgitud isik on pärandi vastu võtnud. Sellest tulenevalt ei oma pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamine või tunnistamata jätmine iseenesest õiguslikku tähendust. Lähtudes Riigikohtu 21.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 punktis 12 väljendatud seisukohast, ei tekita pärimistunnistus tsiviilõigusi ega –kohustusi. PärS § 1401 2. lõike järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Seega hageja nõue tunnistada osaliselt kehtetuks G M ja V O Tatjana Boitsova notaribüroos (Narva, Puškini 17-13) väljastatud pärimisõiguse tunnistused 1/8 korteriomandi, Narva, XXX, osa suhtes iga pärija kasuks, ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Hageja nõue tunnistada hageja õigust 1/4 osale korteriomandist XXX Poolte vahel puudub vaidlus selle üle: et Narvas, XXX asuv korteriomand oli abikaasade A. F ja S. M ühisvara et hageja G. J on A. F tütar et A. F suri 04.11.2000 et peale A. F surma oli G. J ja S. M kummalgi õigus pärida 1⁄4 A. F pärandvarast. PärS § 9 kohaselt on pärimise aluseks kas seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus. PärS § 115 lg-st 1 tuleneb pärija õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb pärimisseaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab (PärS § 117 lg 1). Kui pärija ei ole esitanud PärS § 117 lg-s 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta PärS § 117 lg 3 järgi pärandi vastuvõtnuks. Pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise üldiseks tähtajaks on 10 aastat (PärS § 118 lg 3). Pärimisseaduse kohaselt võib notar üldist pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise tähtaega lühendada. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks võib notar PärS § 118 lg 1 kohaselt anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et peale A. F surma tema abikaasa S. M elas Narvas, XXX asuvas korteris kuni oma surmani 31.01.2006. Seega S. M tuleb lugeda pärandit vastuvõtnuks PärS § 117 lg-s 3 sätestatust tulenevalt. Hageja seletuste kohaselt ei esitanud ta notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks, kuna pidas seda ebaeetiliseks isa abikaasa eluajal, kes elas korteris, mis kuulus pärandvara hulka. Hageja ei väitnud et ta PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul hakkas pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama. 7(11)

1075. Pärast nimetatud tähtaja möödumist väljastatakse pärimisõiguse tunnistus avalduse esitanud pärijatele.” Hageja ei esitanud 01. augustiks 2006 avaldust notarile A. F pärandvara vastuvõtmiseks ega asunud pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama. 03.08.2006.a notar Tatjana Boitsova on väljastanud kostjatele G M ja V O testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on G M ja V O pärinud võrdsetes mõttelistes osades korteriomandist aadressil XXX, Narva (tl 91). PärS § 118 lg 21 p-de 1 ja 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja võib pärima õigustatud isiku avalduse alusel ennistada vaidluse korral kohus, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel või vaidluse puudumise korral notar, kui kõik pärandi vastuvõtnud isikud esitavad notariaalselt kinnitatud nõusoleku. Kohus leiab, et kuna pärandi on vastu võtnud muud pärimiseks õigustatud isikud, pidi hageja esitama PärS § 118 lg-s 21 ettenähtud avalduse, kuid seda ta ei teinud. Hageja seletuste kohaselt (tl 97) sai ta 2006.a septembri lõpus teada S. M surmast ja kohtus kostjatega, kui korter oli juba müüdud. Kohus peab asjakohatuks hageja väidet, et ta ei loe väljaannet Ametlikud Teadaanded ja ei saanud teada, et notar kehtestas tähtaja avalduse esitamiseks pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Seadusandja annab võimaluse PärS § 118 lg 21 p-des 1 ja 2 ennistada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja pärima õigustatud isiku avalduse alusel. Hageja sellist avaldust kohtule, ega ka notarile esitanud ei ole. Samuti pole hageja poolt sellist taotlust kohtule esitatud tsiviilasja menetluse jooksul. Kohus leiab, et iseenesest ei oma tähtsust asjaolu, et hageja sai 2006.a septembri lõpus teada S. Mašanina surmast ning et pärandvaraks olev korteriomand oli juba müüdud. Hageja võis esitada avalduse pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks. Kui tähtaeg oleks ennistatud, võiks hageja selle alusel esitada avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja talle antaks välja pärimisõiguse tunnistus või seda tunnistust asendav kohtuotsus. Juhul kui teiste pärijate poolt oli pärandvara juba selleks ajaks müüdud, oleks hagejal õigus nõuda nende käest oma osa pärandvarast rahas. Tulenevalt PärS § 117 lg-st 4 kui pärima õigustatud isik ei ole käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel (paragrahv 127-129). 8(11)

Seega leiab kohus, et hageja on kaotanud õiguse pärandile PärS § 117 lg-st 4 lähtudes ja tema nõue tunnistada hageja õigust 1/4 osale korteriomandist XXX, ei ole põhjendatud ja ei kuulu seega ka rahuldamisele. Hageja nõue välja mõista kostjatelt solidaarselt 150 000 krooni Hageja väidab et kostjad, teades, et A. F on tütar, ei teatanud sellest tahtlikult notarile. Kostja G. M 29.03.2006 pärandi vastuvõtmise avalduse (tl 72-73) lõike „Informatsioon Pärandaja perekonnaseisu kohta“ lõpus (tl 72 pöördel) on kirjuatatud, et tal ei ole teavet A. F teistest pärijatest peale tema ema. Avaldus on allkirjastatud G. M poolt isiklikult. Kostja V. O 31.03.2006 pärandi vastuvõtmise avalduse (tl 74-75) lõike „Informatsioon Pärandaja perekonnaseisu kohta“ lõpus (tl 74 pöördel) on kirjuatatud, et tal ei ole teavet A. F teistest pärijatest peale tema ema. Avaldus on allkirjastatud G. M poolt isiklikult. Hageja seletas, et kostjad tundsid teda, teadsid tema nime ja elukoha aadressi, nad on kohtunud. Viimane kord kohtusid nad A. F matustel. Tunnistaja V. A andis ütlusi selle kohta (tl 61), et S M on tema ema ja kostjad on tema õed. Kui tunnistaja peale ema surma kutsuti notari juurde, ta teatas, et ema abikaasal oli tütar. Tunnistaja ei saanud ütelda kus ta elab. Notar avaldas teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tunnistaja leidis hageja üles tuttavate kaudu 5 kuu möödudes. Kui hageja isa oli elus, siis hageja suhtles nii tunnistajaga, kui ka tema õdedega. Tunnistaja ütles oma õdedele notari juures, et nad ei unustaks, et A. F on tütar. Tunnistaja V. A üleval tsiteeritud ütlustega loeb kohus tõendatuks, et kostjad varjasid tahtlikult notari eest A. F pärijat, kelleks on hageja G. J. Notar sai pärijast teada, kuid mitte kostjate käest. Kostjad ei esitanud vastuväidet selle kohta, et nad tundsid hagejat. PärS §-st 140 tulenevalt kui isik on teadlikult esitanud notarile või kohtule ebaõigeid andmeid või varjanud teavet, võib temalt ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et XXX asuv korteriomand oli müüdud 600 000 krooni eest. Varem oli tuvastatud, et hagejal oleks õigus 1⁄4 osale A. F pärandvarast, mis moodustab rahaliselt 150 000 krooni. Kohus loeb põhjendatuks hageja nõude mõista kostjatelt tema kasuks välja 150 000 krooni PärS § 140 alusel, kuid ei loe põhjendatuks mõista see summa kostjatelt välja solidaarselt. Iga kostja sai pärandvara hageja osa arvelt 1⁄2 osa, seega leiab kohus, et igalt kostjalt tuleb mõista hageja kasuks 75 000 krooni. Seega hageja nõue välja mõista kostjatelt solidaarselt 150 000 krooni on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega rahuldamisele ka osaliselt.

Vastavalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tulenevalt TsMS § 165 lg-st 1 kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kohus leiab, et kuna hagi on rahuldatud osaliselt ehk summas 150 000 krooni, mis moodustab hagihinnast 180 000 kroonist 83,3%, on õiglane mõista kostjatelt välja hageja kasuks 80% tema menetluskuludest, igaühelt 40%. Hagejalt tuleb mõista kostjate menetluskuludest 20% ehk igaühele 10%. TsMS § 190 lg 1 kohaselt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Kohus selgitab menetlusosalistele, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 139 lg 2 p 1 hagilt tuleb tasuda riigilõivu. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt riigilõivu suurus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kohus on juba varem tuvastanud, et antud tsiviilasja hind on 180 000 krooni. Riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1 kohaselt kuulus hagi esitamise päeval (17.01.2008) nõudelt summaga 180 000 krooni tasumisele riigilõiv summas 9 250 krooni. Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 17.03.2008 määrusega rahuldati G. J menetlusabi taotlus ja vabastati G. J täielikult riigilõivu tasumisest. Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 01.11.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-24879 rahuldati G. J riigi õigusabi taotlus ja anti talle riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Viru Maakohtu 31.07.2009 määrusega määrati hageja esindajale riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks 2177,10 krooni riigi arvel. TsMS § 179 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Vastavalt TsMS § 190 lg 3 esimesele lausele menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kuna kohus otsustas, et igalt kostjalt tuleb mõista välja 40% menetluskuludest, seega tuleb G. M ja V. O igaühelt mõista riigi tuludesse välja riigilõivu näol 3 700 krooni (9 250 krooni * 40%) ning riigi õigusabi kulude katteks 870,80 krooni (2 177,10 krooni * 40%).