Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt 22 040,50 kr hageja kasuks. Menetluskulud jäid 52% ulatuses kostja kanda ja 48% hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt koostatud kodulehekülg vastab lepingus ja spetsifikatsioonis ettenähtud tingimustele nii sisu kui ka oma vormi poolest, kas kostja teostas kokkulepitud töid õigeaegselt ning kui ei teostanud, kas hagejal oli siis õigus jätta arve nr 2549 summas 13 570 kr. tasumata, samuti selle üle, kas hagejal oli õigus lepingust taganeda ning nõuda kostjalt tasutud summade tagastamist; lisaks vaieldakse selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 1833 kr. ning ekspertiisiakti hüvitamist summas 2065 kr. Poolte vahel sõlmitud lepingule tuleb kohaldada võlaõigusseaduses töövõtulepingu kohta sätestatut, sest kostja kohustus oli valmistada lepingutingimustele vastav kodulehekülg ning hageja kohustus oli maksta selle eest tasu. Nimetatust tuleb teha järeldus, et töövõtja saab lugeda oma lepingust tuleneva kohustuse täitnuks siis, kui lepingus kokkulepitud tulemus on saavutatud. Samas peab tehtav töö vastama ka lepingutingimustele. Tööprodukti üleandmise kohustus tuleneb töövõtjal VÕS §-st 636 lg 1. Tellija tasu maksmise kohustus tuleneb VÕS §-st 637 lg 1. Tingimused, millal on töövõtjal õigus tellijalt tasu nõuda, on sätestatud sama paragrahvi lõigetes 3 kuni 6. Hageja poolt tellitud ekspertiisiaktiga saab lugeda tõendatuks, et kostja poolt koostatud kodulehekülg ei vasta lepingus ja spetsifikatsioonis ettenähtud tingimustele. Ekspertiisiakt on tehtud 05.03.2007 ning esitatud tõendid kodulehekülje omaduste kohta tõendavad, et ekspertiisiaktis nimetatud puudusi ei ole likvideeritud ka 23.04.2007 ega 12.06.2007. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber hageja poolt tellitud ekspertiisiaktist tulenevad järeldused. Kui kostja leidis, et hageja esitatud ekspertiisiakt ei ole õige, saanuks ta kohtult taotleda ekspertiisi määramist, kuid ta ei ole seda teinud. Pooltevahelises lepingus ei ole kodulehe valmimise tähtaega määratud, seega tuleb lähtuda VÕS § 82 lg-st 3. Põhjendatud on kostja seisukoht, et lepingu täitmise viivitamine oli tingitud hageja enda korduvatest soovidest muuta kodulehe ülesehitust ning tehnilisi võimalusi. Nimetatut kinnitab hageja ja kostja vaheline kirjavahetus. Lisaks nähtub antud kirjavahetusest, et hageja vabandab kostja ees, et ei ole jõudnud varem kirjutada. Seega tuleb õigeks pidada kostja väidet, et ajavahemikul oktoobrist novembrini 2006 ei olnud hageja kostjale kättesaadav kooskõlastamaks vajalikke muudatusi. Sellest tulenevalt on hageja enda süül tekkinud ajalised viivitused kodulehekülje valmimisel, mistõttu ei olnud kostjal võimalik teha vajalikke muudatusi õigeaegselt. Kuigi hageja ei olnud nõus kostja poolt teostatud töö kvaliteediga, ei tähenda see seda, et ta oleks võinud kohaldada kostja suhtes õiguskaitsevahendina omapoolse lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmist, s.o arve nr 2549 maksmata jätmist. On küll õige, et tellija võib rakendada töövõtja suhtes kõiki VÕS § 110 sätestatud õiguskaitsevahendeid, kui töövõtja töö ei vasta lepingutingimustele ja töövõtja vastutab selle eest, kuid tellijal ei ole õigus keelduda omapoolsete kohustuste täitmisest VÕS § 111 lg 3 sätestatud juhul, kui lepingupool on oma kohustused suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Tulenevalt VÕS §-st 638 on tellija kohustatud töövõtja poolt tehtud töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli lepingus kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause kohaselt loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult 3(7)

ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Õigust jätta töö vastu võtmata võib tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. See põhimõte on aga kohaldatav juhul, kui leping ei näe tellijale ette võimalust jätta ebakvaliteetne töö puuduste kõrvaldamiseni vastu võtmata. Pooled on lepingu p-s 3.2 kokku leppinud, et hageja kohustub kauba üle vaatama ja selle vastamisel lepingu lisas toodud kirjeldusele, vastu võtma 3 tööpäeva jooksul kauba esitamise kuupäevast või andma tagasisidet kaubas esinevatest vigadest. Viimane arve nr 2549 on kostjale esitatud 05.09.2006, mis pidi olema tasutud 10.09.2006. Tõenditest nähtub, et kodulehekülje puudustest teavitas hageja kostjat alles 21.11.2006 saadetud meilis. Sellega rikkus hageja töövõtulepingust tulenevaid tellija põhikohustusi, kuna tellija on kohustatud lepingutingimustest mittevastavusest teatama mõistliku aja jooksul, s.o kolme päeva jooksul. Antud juhul ei saa nimetatud perioodi pidada mõistlikuks. Hageja väite, et ta on korduvalt kostjat teavitanud töö lepingutingimustele mittevastavusest suuliselt, on paljasõnaline ja ei ole tõendamist leidnud. Juhul, kui hageja ei olnud rahul kostja poolt tehtud tööga, oleks tal tulnud siiski ka viimane arve tasuda ja alles seejärel saanud kasutada VÕS §-s 646 ettenähtud õigusi, mitte aga jätta viimast arvet üldse tasumata. 02.04.2007 kostjale edastatud töö lepingutingimustega vastavusse viimise nõudest nähtub, et hageja on andnud kostjale võimaluse puuduste likvideerimiseks ning üksikasjalikult kirjeldanud koduleheküljel olevaid puudusi. 02.05.2007 kostja poolt esitatud vastuses on kostja veelkord nõus tulema vastu hageja soovile ning teostama töö täpselt vastavalt lepingu lisas toodud tingimustele. Kuid esitatud tõendid kodulehekülje omaduste kohta tõendavad, et ekspertiisiaktis nimetatud puudusi ei ole likvideeritud ka 23.04.2007 ega 12.06.2007. Seega kui kostja ei ole nimetatud kohustusi täitnud, on ta lepingut oluliselt rikkunud. Kostja ei ole tõendanud, et rikkumine oli VÕS § 103 tähenduses vabandatav, s.o sõltunuks vääramatust jõust. Kohustuse rikkumise korral pidi olema kostjal selge, et hagejal tekib kahju, sest teiselt äriühingult kodulehekülje tellimine võib tulenevalt viivitusest tingituna muutuda kallimaks ja põhjustada kulude suurenemist võrreldes sellega, mida pooled kokku leppisid, st ületab seda rahalist väärtust, mida hageja ja kostja omavahel kokku leppisid. Hageja kahjuna tuleb vaadelda neid täiendavaid kulutusi, mida tal tuleb tulevikus täiendavalt kanda selle tõttu, et kostja lepingut rikkus ja hageja ei saanud kodulehte kasutama hakata ehk sisuliselt läheb uue kodulehekülje tegemine maksma rohkem kui 2006. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 1833 kr. Väär on hageja seisukoht, et kuna töövõtjapoolse lepingu rikkumise tõttu oli hageja sunnitud tellima ekspertiisi, tuleb kostjal hüvitada ka selle maksumus. Antud juhul on tegemist mõlemapoolse süüga. Kostja süü seisnes selles, et kostja poolt koostatud kodulehekülg ei vastanud spetsifikatsioonis kirjeldatud nõuetele ja kostja ei kõrvaldanud ka hiljem nimetatud puudusi. Hageja süü seisnes viimase arve tasumata jätmises ja selles, et ta viivitas kostjale muudatuste ütlemisega ja ei teavitanud nendest mõistliku aja jooksul. Seetõttu on põhjendatud jagada ekspertiisi maksumus pooleks ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 1032,50 kr. Kuna nii kostja kui hageja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi, tuleb hagi rahuldada osaliselt. 4(7)

Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kohtuotsus põhineb materiaal- ning menetlusõigusnormide rikkumisel ning tõendite ebaõigel hindamisel. Pelgalt poolte kirjavahetust, kus hageja esindaja abistab kostjat tema kohustuste täitmisel, ei saa käsitleda kui kodulehekülje ülesehituse ning tehniliste võimaluste muutmist. Maakohus ei arvestanud hageja ja kostja vahel 27.04.2006 sõlmitud lepingust tulenevaid hageja kohustusi, mille kohaselt hageja ei olnud kohustatud kodulehekülje koostamisel tegema kostjaga koostööd sellisel tasemel, ilma milleta oleks kodulehekülje koostamine võimatu. Kodulehekülje võimaluste kirjelduses ehk spetsifikatsioonis on üksikasjalikult kirjeldatud, milline peab kodulehekülg välja nägema. Spetsifikatsioon on koostatud kostja kui antud valdkonna erialaliste teadmistega spetsialisti poolt ning sellest ei ole pooled ei suulise ega kirjaliku lepingu teel kõrvale kaldunud. Lisaks jättis kohus tähelepanuta, et antud kiri ei ole saadetud mitte hageja, vaid kolmanda isiku poolt, kellel hageja on eelnevalt palunud kodulehekülge hinnata. Maakohus on kirjavahetuse hindamisel rikkunud tõendite hindamise igakülgsuse, täielikkuse ning objektiivsuse põhimõtteid. Kohus on kirjavahetuses käsitlenud vaid ühe konkreetse lause esimest poolt ning mitte arvestanud kirjavahetuses olevat lauset kui tervikut, rikkudes sellega tõendi hindamise kriteeriumeid. Seoses antud tõendi ebaõige hindamisega, tuleb vääraks lugeda maakohtu järgnevaid järeldusi: hageja on korduvalt soovinud lehekülje ülesehitust ning tehnilisi võimalusi muuta; hageja vabandab kostja ees selles osas, et ta ei ole olnud kostjale kättesaadav; hageja enda süül on tekkinud ajalised viivitused kodulehekülje valmimisel, mistõttu ei olnud kostjal võimalik teha vajalikke muudatusi õigeaegselt. Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 636 lg 1, mille kohaselt peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma. Kodulehekülje üleandmise-vastuvõtmise kohta ei ole kostja esitanud ühtegi töö üleandmis-vastuvõtmisakti ega muud tõendit. Kohus on lugenud vastuvõitmise momendiks aja, mil kostja esitas hagejale arve. Pelgalt arve esitamine ning koduleheküljele juurdepääsu võimaldamine ei ole lepingutingimustele vastava töö üleandmine, vaid annab võimaluse hinnata töö vastavust lepingutingimustele. Hagejal oli töö vastuvõtmisel selge, et see ei vasta lepingutingimustele ning on puudustega. Samuti on hageja korduvalt suuliselt kostjat teavitanud töö lepingutingimustele mittevastavusest. Maakohtul puudus alus lugeda nimetatud väidet tõendamatuks ning paljusõnaliseks, sest poolte vahel sõlmitud lepingus ei olnud fikseeritud seda, kuidas peab hageja teavitama kostjat esinevatest puudustest, vaid lepingu p 3.2 kohasel oli hageja kohustus anda 3 tööpäeva jooksul tagasisidet esinevates puudustest. Seega puudus nõue, et hageja oleks pidanud kirjalikust kostjat teavitama puudustest. Vale on kohtu seisukoht, et kõikidest kodulehekülje esinevatest puudustest oleks pidanud hageja kostjat informeerima kolme tööpäeva jooksul. Hageja teavitas kostjat nendest asjaoludest, mis kolme päeva jooksul temale teatavaks sai, eelnevalt suuliselt ning seejärel hiljem kirjalikult, mis on asjaolusid arvestades ka mõistlik. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 111 lg 3 ja jätnud kohaldamata sama paragrahvi lg 1. Antud juhul olid mõlemad lepingupooled oma kohustused suuremas osas 5(7)

täitnud, kuid kostja poole kohustuse täitmine (nõuetekohase kodulehekülje valmistamine) ei vastanud lepingutingimustele ning seega oli ta oma kohustuse täitnud oluliste puudustega. Kuivõrd hagejale oli see asjaolu puudustega kodulehekülje ülevõtmisel selge, oli tal igati õigus ka oma vastastikusest kohustest, st viimase osaarve tasumisest keelduda. Kuna töö ei vastanud lepingutingimustele, kohaldas hageja kostja suhtes õigesti VÕS § 111 tulenevat õiguskaitsevahendit, jättes omapoolse kohustuse täitmata. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele põhjendustele vastu, kuid leiab, et otsus on ebaõige ja tuleb tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtus otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ja rikkunud oluliselt protsessuaalõiguse norme. Algselt on maakohus leidnud, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nad sõlmisid müügilepingu. Samas leiab kohus, et tegemist on töövõtulepinguga. Hageja väidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud töövõtuleping. Kostja leidis, et tegemist on käsunduslepinguga. Seega on eksitav maakohtu seisukoht, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nad sõlmisid müügilepingu. Samas kolleegium nõustub maakohtu järeldusega selle kohta, et kuivõrd lepingu eesmärgiks oli tellijale konkreetse töö tegemine ja tulemuse saavutamine, siis tuleb pooltevahelist lepingut hinnata töövõtulepinguna. Hagi põhineb väitel, et hageja taganes lepingust, kuivõrd kostja vaatamata esitatud nõudele ei valmistanud tööd, mis vastaks kokkulepitule. Hageja leiab, et lepingust taganemise tõttu on tal õigus saada tagasi tasutud osamaksed ja nõuda lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta lepingut rikkunud, kuivõrd hageja muutis tellimuse täitmise käigus oma soove kodulehekülje suhtes ja alles 2007.a. kevadel hakkas hageja nõudma töö ümbertegemist täpses vastavuses esialgse spetsifikatsiooniga; samuti oli kokku lepitud ositi täitmises ja tasumises, mida pooled ka järgisid. Ositi täitmise korral puudub alus nõuda ositi täitmise käigus tasutut tagasi. Maakohus ei ole näidanud hagi osalise rahuldamises ja osalise rahuldamata jätmise õiguslikke aluseid. Samas on kohus leidnud, et kostja rikkus oluliselt lepingut sellega, et ei viinud töö vastavusse lepingutingimustega vaatamata hageja nõudmistele. Siit tuleb järeldada, et maakohtu seisukohalt oli hageja lepingust taganemine õigustatud. Sellisel juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 189 lg.1, mille kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Kui tellija on kehtivalt lepingust taganenud, siis ei saa tagastusnõuet vähendada tellijapoolsele lepingurikkumisele tuginedes. Antud juhul ei ole kostja esitanud vastuhagi viimase osamakse tasumiseks (väljamõistmiseks). Seetõttu on asjakohatud otsuse põhjendused selles, et hagejal puudus 6(7)

alus viimast osamakset tasumata jätta (kuna ta ei teatanud töö puudustest mõistliku aja jooksul), et hageja rikkus omalt poolt sellega lepingut ja et seetõttu tuleb hagi rahuldada osaliselt. Samas kui kohus tuvastas, et hageja ei teatanud töö puudustest mõistliku aja jooksul, rakendub VÕS §118 lg.1 p.1, mille kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemisavaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Nimetatud sisuliste vastuolude tõttu ei saa lugeda otsust hagi osaliseks rahuldamiseks vastavaks TsMS § 442 lg. 8 nõuetele ning otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule TsMS § 656 lg.1 p.5 alusel. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama, kas lepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Kolleegium juhib tähelepanu, et asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel võivad tulla kaalumisele VÕS §-de 116 lg.3 ja 119 sätted.

Tiit Kollom

Margo Klaar

Gaida Kivinurm

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.