Võlaõigus › Töövõtulepingud

Jätta kohtukuludest riigilõiv 1500 krooni kostja kanda. Jätta kohtuvälistest menetluskuludest hageja kanda 78, 2% ja kostja kanda 21, 8%.“

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2008. a. 22.000 krooni. Hageja esitas 31. juulil 2008. a. kostjale arve nr. 80062 viivitusintresside tasumiseks summas 29.586 krooni. Hageja esitas 5. augustil 2008. a. kostjale pretensiooni, milles nõudis nii maksmata tasu kui viivitusintresside tasumist. Kostja on kohustust rikkunud maksekohustuse osaliselt täitmata jätmisega ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega. Hageja ei ole kostjaga sõlminud kokkulepet arve ositi tasumises. Viivitusintressi määras on kostjaga suuliselt kokku lepitud 2. aprillil 2008. a. Suulise lepingu sõlmimist tõendavad hinnapakkumus, teostatud tööde akt, hageja arved ja poolte seletus. Viivise nõude alus ei saa ära langeda üksnes kostja ennastõigustavate väidete tõttu. Kostja ei ole viivise nõudeid enne kohtus vastuväidete esitamist vaidlustanud. Nõutav viivisemäär on poolte tegevusvaldkonnas tavaline. Kostja kohustuse rikkumine on põhjustanud hagejale kulutusi. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on tellinud hagejalt töö, selle pretensioonideta vastu võtnud ning kohustunud tasuma töö eest 107.009 krooni. Kostja tasus hageja arve nr. 80034 ositi. Enne hagiavalduse kättesaamist on kostja tasunud põhivõlast 85.009 krooni ning pärast seda 22.000 krooni. Kostja ei ole hageja maksenõuet vaidlustanud, ositi tasumine oli tingitud objektiivsetest majanduslikest võimalustest. Pooled ei ole kokku leppinud maksekohustuse tähtajas. Kostja ei ole hagejaga ka nõutavas viivisemääras kokku leppinud. Hageja on pakkumusega nõustumisel selgelt kinnitanud, et lepingu muudatused ja täiendused tuleb eelnevalt kokku leppida. Arve vastuvõtmine ei tähenda, et kostja oleks selles märgitud tingimusi aktsepteerinud. Esimese astme kohtu otsus

VÕS § 9 järgi loetakse leping sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pooltel ei ole vaidlust 2. aprillil 2008. a. töövõtulepingu sõlmimise üle. Hageja 2. aprilli 2008. a. pakkumuses on märgitud lisaks lepingu sõlmituks lugemise seisukohalt olulistele tingimustele (töö sisu ja tasu arvestamise alused) ka muud tingimused, s. h. garantiilubadus, töö teostamise periood, jmt. Pakkumuse dokumendil on kostja seadusjärgse esindaja, J. S.’i kirjalik märge nõustumuse kohta. Pakkumuses ei ole viidatud maksetähtajale ega ka viivitusintressi määrale. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et lisaks kirjalikus vormis esitatud pakkumusele nõustumise andmisele sõlmisid pooled samaaegselt suuliselt kokkuleppe viivitusintressi määras. Hageja esindaja väited suulise kokkuleppe sõlmimises on umbmäärased ja kõhklevad. Hageja esindaja pidas kokkuleppe sõlmimist tõenäoliseks ega osundanud seejuures konkreetselt kokkuleppe sõlmimise ajale ja kohale. Õige ei ole hageja väide selles, et viivitusintressi määras on pooled kokku leppinud arve nr. 80034 esitamise ja selle vastuvõtmisega. Hageja arved nr. 80034 ja 80062 ei tõenda viivitusintressi määras kokkuleppe olemasolu. Hageja on arved koostanud ühepoolselt, lisades arve dokumendile tingimusi, mida 2. aprilli 2008. a. pakkumus ei sisalda. Kostja ei ole viivitusintressi määrale nõustumust andnud vaikimisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg. 4 järgi loetakse vaikimist tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Pooled ei ole kokku leppinud vaikimisele tahteavalduse tähenduse andmises. Seaduslikku alust ei ole lugeda kostja vaikimist tahteavalduseks. Pooled ei ole vaidluses tuginenud varasemale praktikale. Hageja 2. aprilli 2008. a. pakkumusele kostja tehtud märke sisust „leppida kokku enne....” pidi hageja järeldama, et kostja soovib pakutavates tehingu tingimustes või nende konkretiseerimises eelnevalt läbi rääkida ega nõustu nende ühepoolse määratlemisega. Seega ei olnud hagejal alust arvel vastuvõtmise märke tegemist tõlgendada kostja seadusjärgse esindaja nõustumusena. Arve vastu võtnud R. R. ei ole kostja seadusjärgne esindaja. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatu oleks hagejale teatanud kostjale kohustuste võtmiseks volituse olemasolust. Üksnes lepingus ettenähtud töö vastuvõtmisest sellist järeldust teha ei saa. Hageja on arve teksti ise koostanud. Arve tekstist ei saa teha järeldust, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena. Pooltel on vaidlus ka maksetähtajas, ehk kostja kohustuse sissenõutavaks muutumise ajas. Lepingu sõlmimisel maksetähtajas kokku ei lepitud. Hageja on 30. aprilli 2008. a. arvel märkinud makse tähtajaks 21. mai 2008. a. VÕS § 82 lg. 1 ja 2 järgi tuleb kohustus täita kokkulepitud tähtpäeval või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtajal, lg. 3 järgi peab juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg. 5 järgi peavad lepingupooled oma vastastikused kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul teatavaid tegusid ja teine lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool täitma kohustuse pärast seda, kui esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei tulene teisti. Lepingupool peab tegema kohustuse täitmiseks pingutusi, nagu temaga samal tegevusvõi kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks. Lepingu täitmisel üles näidatud pingutuse määra hindamisel tuleb arvestada eelkõige lepingu olemust ja eesmärki, lepingus kohustuse täitmise viisi, lepingutingimusi, loodetud tulemuse saavutamise tõenäosust ja kohustuse täitmise sõltuvust teise lepingupoole käitumisest.

Hageja on pakkumusel märkinud töö tegemise perioodiks 2008. aasta, millega kostja on nõustunud. Hageja on töö teinud lepingu sõlmimisest arvates 28 päeva jooksul. Kostja maksekohustuse täitmise tähtaeg 21 päeva tuleb lugeda mõistlikuks. Kostjal oli lepingu hind teada, tellijana pidi kostja olema teadlik töö kulgemisest ning selle peatsest valmimisest. Hageja tasunõue ei olnud kostjale üllatuslik, kostjal oli võimalus end maksekohustuse täitmiseks ette valmistada. Arve summa on poolte kutseala arvestades tavapärane ega nõua erilisi pingutusi vajaliku ressursi kogumiseks. Kostja on küll osundanud maksetähtajas kokkuleppe puudumisele, kuid ei ole sisuliselt hageja poolt makse tegemiseks antud aja mõistlikkust vaidlustanud. VÕS § 637 järgi muutub tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest, kui pole kokku lepitud teisti. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist (VÕS § 82 lg. 7). Maksetähtaeg 21 päeva on majandus- ja kutsetegevuses mõlema poole huve arvestav ning maksesumma suurust arvestades mõistlik. VÕS § 101 lg. 1 p. 6 ja § 113 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse seadusjärgse intressi määr, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja viivitusintressi nõue on põhjendatud seadusjärgse viivitusintressi määras, mis vaidlusalusel perioodil oli 11% viivitatud maksesummalt aastas ehk 0, 03% päevas. Kostja on hageja tasunõude rahuldanud ositi – 5. juuni, 3. juuli, 31. juuli,

suulisel lepingul, milles sisalduvaid tingimusi kajastavateks tõenditeks tuleb lugeda kirjalikke dokumente, mille alusel apellant ja vastustaja oma lepingulises suhtes tegutsesid. Siduvaimaks dokumendiks on apellandi poolt 20. aprillil 2008. a. väljastatud arve nr. 80034, mis väljendab otseselt poolte vahel sõlmitud lepingu tingimusi, milleks on muuhulgas kostja kohustus tasuda apellandile 107.009 krooni, nimetatud kohustuse täitmise tähtaeg 21. mai 2008. a., samuti kohustuse täitmisega viivitamisel kohaldatav viivisemäär 0, 5%. Vastustaja oli teadlik nimetatud arvetest tulenevatest kohustustest ning on täitnud kohustusi osaliselt. Lisaks esitas apellant 31. juulil 2008. a. arve nr. 80062, mis sisaldas viivisenõuet. Vastustaja jättis küll arve tasumata, ent ei vaielnud kuni hagimaterjalide kättesaamiseni mingil moel esitatud viivisenõudele vastu. Maakohus leidis, et apellandi poolt esitatud arve nr. 80034 ei ole vastustaja suhtes siduv dokument. Maakohus ei pööranud tähelepanu tavadele seoses arvete koostamise, väljastamise ja vastuvõtmisega tsiviilkäibes. Nii nagu kohus luges arvel nr. 80034 sisalduva summa poolte kutsealal tavapäraseks, tuleb lugeda tavapäraseks ka asjaolu, et kohustuse rikkumise korral rakendatav viivis märgitakse tavaliselt väljastatavale arvele. Ei ole võimalik mõistlikult eeldada, et suulise lepingu puhul pidanuks hinnapakkumise teinud pool märkima tehtud hinnapakkumises ka kohustuse rikkumise puhul rakendatava viivisemäära. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et pooled ei ole töövõtulepingu sõlmimisel seadusest erinevas viivisemääras kokku leppinud. Apellant jääb oma seisukoha juurde, et poolte vahel sõlmitud suulise lepingu tingimusi kajastas dokumentaalne tõend, arve nr. 80034, mis oli koostatud ja väljastatud vastavalt poolte kokkuleppele, vastavalt üldkehtivatele tavadele ning mis viitas vastustaja suhtes õiguslikult siduvale kohustusele. Arve väljastamise ja vastuvõtmise fakti ei ole kahtluse alla seatud, enne kohtumenetlust vastustaja ei vaielnud ka vastu apellandi kirjalikule pretensioonile arve tasumise kohta. Menetluse kestel põhjendas vastustaja lepingu rikkumist majandusliku olukorraga, samas ei asunud vastustaja apellandiga kohtuväliselt läbi rääkima tekkinud olukorra lahendamiseks. Maakohus on kohtuvälised kulud jaotanud viisil, mis on apellandi jaoks ebaõiglane ja ebamõistlik. Maakohus ei põhjendanud, miks tuleb jaotada vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 kohtukulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, mitte aga võrdsetes osades. Hoolimata otsusest viivisemäära suuruse osas on märkimisväärselt ebaõiglane kohtuväliste menetluskulude jaotus. Kohtusse pöördumise oli põhjustanud kostja, see tõi hagejale kaasa märkimisväärseid kulutusi riigilõivule ja õigusabile. Vastavalt TsMS § 162 lg. 4 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Nimetatud sättega analoogsetel alustel tuleks jätta kohtuvälised kulud täies ulatuses vastustaja kanda. Samuti ei vasta kohtuotsuse tegelikule sisule kohtuväliste kulude 0, 06% ulatuses jätmine vastustaja kanda. Kohus rahuldas apellandi viivisenõude seadusliku viivisemäära alusel. Kohus ei vähendanud viivisenõuet sisuliselt, vaid rahuldas selle täies ulatuses, samas aga mitte apellandi poolt osutatud viivisemäära alusel. Seega ei ole võimalik sisulisest küljest viidata hagi osalisele rahuldamisele, mis mõjutaks ka kohtukulude jaotust. Tulenevalt sellest tuleks menetluskulud jätta täies ulatuses vastustaja kanda. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kohtuväliste menetluskulude jaotust puudutavas osas; selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab poolte kohtuvälistest menetluskuludest hageja kanda 78, 2% ja kostja kanda 21, 8%.

Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks või muutmiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Tühistamata osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Kohtukuluks oleva riigilõivu poolte vahel jaotamisel kohaldas maakohus menetlusnorme õigesti. Riigilõivu 4000 krooni oli hageja tasunud üksnes põhivõla nõudelt, mille suuruseks oli 72.000 krooni. Et sellest nõudest hageja menetluse käigus loobus, siis juhindus maakohus tasutud riigilõivu poolte vahel jaotamisel õigesti TsMS § 168 lõigetest 4 ja 5, milles sätestatakse menetluskulude poolte vahel jaotamise põhimõtted hagist loobumise korral, sealhulgas juhul, kui kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, et põhinõudest 50.000 krooni oli hageja tasunud enne hagi esitamist ning 22. 000 krooni pärast seda. Seega oli põhjendatud jaotada tasutud riigilõiv poolte vahel, lähtudes enne ja pärast hagi esitamist tasutud nõudeosade proportsioonist. Et kostja oli osa nõudest enne hagi esitamist hagejale tasunud, siis ei tulenenud selle nõudeosa sissenõudmiseks kohtusse pöördumine kostjast. Kohtuväliste menetluskulude jaotust poolte vahel tuleb muuta. Nende kulude jaotamisel võttis maakohus arvesse üksnes viivisenõude rahuldatud ja rahuldamata osi, eksis aga rahuldatud nõudeosa osakaalu arvutamisel kogu viivisenõudest (maakohtu otsuse kohaselt on selleks 0, 06% tegeliku 6% asemel), nii et otsus ei ole juba sellest tulenevalt selles osas õige. Kolleegium leiab aga, et arvestades TsMS § 168 lõigetes 4 ja 5 sätestatut, mille kohaselt kostjal tuleb juhul, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on selle pärast hagi esitamist rahuldanud, kanda hageja menetluskulud, mille hulka kuuluvad ka kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lõiked 1 ja 2), siis tuleb kohtuväliste menetluskulude jaotamisel arvesse võtta ka nõuet, millest hageja menetluses loobus. Samas võimaldas TsMS § 163 lg. 1 jaotada kohtul hagi osalise rahuldamise korral menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks see vaidlusaluses asjas ebaõiglane. Nii on hagi võimalik osaliselt rahuldada üksnes juhul, kui kostja on mingit oma kohustust rikkunud ja andnud hagejale põhjust kohtusse pöördumiseks, niisuguseks olukorraks aga ongi osundatud sättes ette nähtud võimalused menetluskulude poolte vahel jaotamiseks. Et viivisenõude näol on tegemist rahalise nõudega, on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus hageja viivisenõude täielikult rahuldanud. Hagi oli esitatud põhivõla 72.000 krooni ja viivise 39.775, 68 krooni saamiseks, seega kokku oli nõude suuruseks 111.775, 68 krooni. Põhivõlast 50.000 krooni oli tasutud enne ja 22.000 krooni pärast hagi esitamist kohtusse, viivisenõue on otsusega rahuldatud summas 2354, 40 krooni. Seega rahuldasid kostja ise pärast hagi esitamist või kohus tema vastu esitatud nõude kokku summas 24.354, 40 krooni, mis moodustab kogunõudest 21, 8%. Selles ulatuses tulebki poolte esimese astme kohtuvälised kulud kanda kostjal, ülejäänud kulud 78, 2% ulatuses tuleb aga kanda hagejal. Apellatsioonkaebuse vaidluse sisu kohta esitatud väidetega ei saa nõustuda. Kaebusest ei nähtu, millele tugineb apellandi väide, nagu oleks tuvastatud, et hagiavalduse esitamise hetkel moodustas kostja võlgnevus hageja ees 37.000 krooni. Maakohtu otsuse kohaselt oli põhivõla suuruseks sel hetkel 22.000 krooni ja isegi kui liita sellele kogu maakohtu poolt väljamõistetud viivis, ei ületa võlg sel hetkel 24.354, 40 krooni. Kaebusest ei nähtu ka, millise järelduse jaoks on apellant selle summa suurust oluliseks pidanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt apellant ei ole tõendanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe viivisemäära 0, 5% päevas kohaldamise kohta. Asjaolust, et hageja märkis kostjale esitatud arvele taolise viivisemäära, iseenesest poolte kokkulepet järeldada ei saa, nagu sellestki, et kostja pretensioonile ei vastanud või hagejaga läbirääkimisi ei pidanud. Maakohus on viivisekokkuleppega seonduvat otsuses piisavalt käsitlenud, vastates ühtlasi hageja väidetele, millega kohus ei nõustunud. Muuhulgas märkis maakohus otsuses, et pooled ei ole vaidluses tuginenud varasemale praktikale ja seda järeldust ei ole apellant

kaebuses vaidlustanud. Asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, nagu oleks poolte kutsealas tavapärane lugeda viivisekokkulepe sõlmituks viivisemäära arvele märkimisega, ei ole apellant esile toonud ega ka tõendanud. Apellatsioonimenetluse menetluskuludest tuleb apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv jätta hageja kanda, kohtuvälised menetluskulud jaotada aga poolte vahel selliselt, et 94% nendest jäävad hageja ja 6% kostja kanda. Nii on riigilõiv apellatsioonkaebuselt makstud üksnes haginõuet arvestades ja et apellatsioonkaebus jääb sisulises osas täielikult rahuldamata, tuleb see kulu jätta apellandi kanda TsMS § 171 lg. 1 mõtte kohaselt. Menetluskulu puudutavas osas tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada, selles olukorras menetluskulude jaotamise kohta ei ole erisätet ja seega tuleb kohtuvälised kulud jaotada vastavalt TsMS § 163 lõikele 1. Arvestades asjaolu, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt vaid osa menetluskulude jaotust puudutavas osas, peab kolleegium põhjendatuks jaotada need kulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Et apellatsioonimenetluses oli vaidluse all hagisumma 39.775, 68 krooni ja hagi on rahuldatud 2354, 40 krooni suuruses summas ehk 6% ulatuses, tuleb apellatsioonimenetluse kohtuvälised menetluskulud jaotada sellest osakaalust lähtudes.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.