2-07-53094/24 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

tasuda. Selle summa tasumise kohustus lasub kostjal, kuna hageja on kindlustuse eest tasunud ühekordse maksega lepingut sõlmides. Kostjal tuleb perioodi eest 14. aprillist kuni 10. juulini 2004. a. tasuda hagejale tema poolt kindlustusandjale tasutud kindlustusmaksed summas 1142, 31 krooni. Mootorsõiduki üleandmise kohta 2. aprillil 2004. a. koostatud aktis märgiti selle puudused, katkised varuosad koos nende paigaldusega maksaksid 7077 krooni. Mootorsõiduki turuhinna määramisel tuleb analoogilise mootorsõiduki turuväärtusest 51.000 krooni lahutada selle puuduste kõrvaldamisele kulutatav summa, seega oli liisingueseme turuväärtus tagastamise hetkel 43.923 krooni. Mootorsõiduki lepingujärgne jääkväärtus (koos käibemaksuga) oli 54.084, 96 krooni, mistõttu kahjum müügist on 10.161, 96 krooni. Viivist vastavalt üldtingimuste punktile 6. 9 tuleb kuni 24. novembrini 2008. a. 0, 03%-lises määras arvestada järgmiselt: summalt 5334, 48 krooni, mille maksetähtaeg oli 15. märts 2004, 1688 päeva eest summas 2701, 38 krooni; summalt 1142, 31 krooni, mille maksetähtaeg oli 22. aprill 2004. a., 1652 päeva eest summas 566, 13 krooni; summalt 10.161, 96 krooni, mille maksetähtaeg oli 17. jaanuar 2005, 1386 päeva eest summas 4225, 34 krooni. Kokku on selle kuupäeva seisuga viivise suuruseks 7492, 85 krooni. Alates 25. novembrist 2008. a. tuleb viivist tasuda 0, 03% võlajäägilt päevas. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Kõik kostja vastu esitatud nõuded tulenevad lepingust ja on seetõttu aegunud. Kahju hüvitamise nõude puhul ei ole tegemist kokkulepitud tasu maksmisest tuleneva nõudega. Vara võõrandamine kolmandale isikule toimus 30. detsembril 2004. a., seega 9 kuud pärast liisingulepingu ülesütlemist. Liisinguleping lõpetati alates 11. märtsist 2004. a. Hageja ei ole kindlaks teinud vara väärtust tagastamisel. Vara hind võõrandamisel 9 kuud hiljem ei kajasta vara väärtust selle tagastamisel. Vara võõrandamine hageja poolt madala hinnaga ja seejärel väidetavalt vara müügist tekkinud kahju sissenõudmine liisinguvõtjalt ei ole kooskõlas mõistlikkuse ega hea usu põhimõtetega. Esimese astme kohtu otsus

TsÜS § 142 lg. 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Esitatud asjaoludest tulenevalt on hageja nõue kostja vastu aegunud. Vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus AS SEB Liising palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on tuginenud TsÜS § 146 lõikele 1, mis reguleerib üldist tehingulistele nõuetele rakenduvat aegumistähtaega, leides, et apellandi nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema lepingu ülesütlemisest 11. märtsil 2004. a. Maakohus leidis, et lepingu ülesütlemine tingis kõikide lepinguliste kohustuste sissenõutavuse. Apellant leiab, et vastustaja poolt tasumata liisingumaksed perioodist 1. jaanuar kuni 1. märts 2004. a. muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, kuna nende tasumata jätmine põhjustas lepingu ennetähtaegse ülesütlemise. Liisingulepingu puhul on tegemist kestuslepinguga, sest lepingu täitmises esineb perioodilisus (ajaline faktor) ning lepingulisi kohustusi ei täideta ühekorraga. Kestuslepingu ennetähtaegne lõpetamine toimub ülesütlemise avalduse tegemisega teisele poolele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg. 5 järgi peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. See tähendab, et ülesütlemine ei mõjuta enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste kehtivust. TsÜS § 147 lg. 3 lause 1 sätestab erinormi TsÜS § 147 lg. 1 suhtes. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Tasuliste lepingute juures võib pigem alati eeldada, et poolte vahel eksisteerib kokkulepitud tasu maksmise kohustus. Liisingumaksete puhul on lepingupooled saavutanud kokkuleppe liisingumaksete tasu suuruse osas, seega vastavad liisingumaksed iseloomult kokkulepitud tasu maksmise kohustusele. Liisingumaksed muutusid sissenõutavaks

Hageja on 10.161, 96 krooni suuruse nõude esitanud müügikahju hüvitamiseks. Tegemist on lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõudega, mille õigusliku alusena on hageja tuginenud liisingulepingu üldiste tingimuste punktidele 12. 2. 1 ja 12. 5 ning VÕS § 367 lõikele 3. Osundatud lepingupunkti 12. 2. 1 kohaselt juhul, kui liisinguandja saab seoses lepingu ülesütlemisega lepingu punktis 12. 1 toodud alusel kahju, eelkõige, kui liisingueseme müügist saadud rahast ei piisa kõikide nõuete tasumiseks, kohustub liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ka tekkinud kahju. Lepingu punktis 12. 5 on märgitud, et kulutused, mis kaasnevad lepingu ülesütlemisega punktis 12. 1 nimetatud alusel, kannab liisinguvõtja. Kui liisinguvõtja teeb lepingu ülesütlemisel mingisuguseid kulutusi, kuuluvad need liisinguvõtja poolt viivitamatult hüvitamisele. Viidatud lepingupunkte saab mõista selliselt, et hagejal on peale lepingu erakorralist ülesütlemist õigus liisinguese müüa ja saadud rahast rahuldada liisingueseme soetamiseks tehtud kulutused osas, mis ei ole kaetud rendimaksetega; juhul, kui müügihinnast ei piisa, on hagejal puudu jäävas osas õigus nõuda liisinguvõtjalt kahju hüvitamist. Kuivõrd kahju hüvitamise nõue on seotud liisingueseme müügiga ning müügist saadud rahaga, võib selles olla silmas peetud, et müügikahju nõue muutub lepingu kohaselt sissenõutavaks pärast seda, kui liisinguandjal õnnestub liisinguese müüa. Maakohus pidas nõuet aegunuks, ilma et oleks põhjendanud oma järeldust hageja müügikahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise kohta alates liisingulepingu lõpetamisest ja käsitlenud nõude sissenõutavust pooltevahelise lepingu tingimusi ning seaduses liisingulepingu kohta sätestatut arvestades. Et lepingu punktid 12. 2. 1 ja 12. 5 sisalduvad tüüptingimustes, tuli vaidluse lahendamiseks kontrollida nende kehtivust vastavalt VÕS 2. peatüki 2. jaos sätestatule. Maakohus seda ei teinud ning otsus ei vasta TsMS § 436 lõikele 1 ja § 442 lõikele

8.Kui kohus asja uuesti läbi vaadates leiab, et eespoolviidatud tüüptingimused on kehtivad, tuleb tuvastada liisingueseme müügiaeg ja lähtuda vaidluse lahendamisel sellest. Kui maakohus asja uuesti läbi vaadates jõuab järeldusele, et eespoolosundatud tüüptingimused ei ole nõude sissenõutavust puudutavas osas kehtivad, siis tuleb nõude sissenõutavuse üle otsustada VÕS § 367 lõikes 3 sätestatust lähtudes, mille kohaselt määratakse liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suurus kindlaks, arvestades liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kolleegium leiab, et kuivõrd kulutuste hüvitamiseks olulise liisingueseme jääkväärtuse saab kindlaks määrata liisingueseme tagastamise aja seisuga, siis saab liisinguandja osundatud sätte kohaselt ka kulutuste hüvitamist nõuda alates liisingueseme tagastamisest. Taolisel juhul, eeldusel, et vaidlusalune liisinguese tagastati hagejale 2. aprillil 2004. a., mil üleandmise kohta koostati akt, muutus nõue müügikahju hüvitamiseks sissenõutavaks samuti 2. aprillil 2004. a. (TsÜS § 147 lg. 2) ning vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 ja § 146 lõikele 1 oleks müügikahju nõue summas 10.161, 96 krooni aegunud. Viivise korral on tegemist korduvate kohustustega, sest hagis esiletoodu alusel on kostjal kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega tuleb kohaldada TsÜS § 154. Liisingumaksete 3556, 32 krooni osas algas aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2005. a. ega olnud hagi esitamise ajaks veel möödunud. Müügikahju hüvitamata jätmisest tuleneva viivisenõude aegumine oleneb eelkõige sellest, kas see põhinõue on aegunud või mitte. Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab kolleegium, et liisingu- ja kindlustusmaksed ei ole oma olemuselt tasu TsÜS § 147 lg. 3 lause 1 mõttes, nagu apellant on leidnud, sest nende maksete sisuks on hüvitis liisinguandja poolt vara omandamiseks tehtud kulutuste eest. Nõustuda ei saa ka sellega, nagu oleks vaidluses kohaldatav TsÜS § 147 lg. 3 lause 2, mille kohaselt juhul, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Nii on Riigikohus selle sätte tõlgendamise kohta selgitanud, et nõude sissenõutavus peab sätte kohaldamiseks sõltuma arve esitamisest, asjaoludele, millest taoline sõltuvus tuleneks, ei ole hageja aga tuginenud.