Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav
Tsiviilasi
Khalit Kaybyshevi hagi Nikolai Mikolenko vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind kaebuse
289 502.80 krooni
esitamisel Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.12.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nikolai Mikolenko apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18.05.2009, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Khalit Kaybyshev (ka Halit Kaibõšev, isikukood XXXXXXXX, elukoht XXXX XX XXXX), esindaja Peeter Johannson Kostja Nikolai Mikolenko (isikukood XXXXXXXX, elukoht XXXX XXXX XXX X), esindaja riigi õigusabi korras adv Liis Toomsalu
RESOLUTSIOON
• Muuta Harju Maakohtu 05.12.2008 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. • Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada, üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda
riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Hageja andis kostjale 19.02.1998 laenu 12 000 USD, mille kostja pidi tagastama 1 kuu jooksul hiljemalt 18.03.1998. Laenu andmine on vormistatud võlakirjaga (t lk 5), milles laenaja võttis endale ka kohustuse tasuda intresse ja viiviseid.
2.28.02.2001 sai kostja hagejalt laenu 100 USD, mille kohta andis samuti allkirja ja lubas tagastada laenu hiljemalt 20.03.2001, viiviste ja intresside tasumise kohustust ei ole.
3.Kostja ei ole laenu tagastanud ega ole tasunud 19.02.1998 sõlmitud lepingu alusel intressi. Hageja palus kostjalt välja mõista kokku 12 100 USD, s o 145 706.99 krooni põhivõlana ja viivistena 145 000 krooni. Kostja vastus ja vastuhagi
4.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja ei ole hagejalt laenu võtnud. Kostja sõlmis aastal 1998 hagejaga agendilepingu, mille järgi leidis kostja hageja jaoks krediidisaajad ja kostja abil sõlmis hageja 19.02.1998 laenulepingu N. Š., kusjuures hageja andis N. Š. 10 000 USD, mitte 12 000 USD.
5.Hageja pidi maksma agendilepingu järgi tasu 2% kostja abil sõlmitud krediidilepingu eest. Kostja abil sõlmiti lepingud N.Š. (37 000 USD), G.N. (600 000 krooni), L.L. (300 000 krooni). Agenditasu peaks olema kokku 27 900 krooni, kuid seda ei ole kostja saanud.
6.Kostja andis hagejale 14.01.1998 laenu 3000 USD, mille hageja pidi tagastama 3 kuu jooksul, mille kohta andis allkirja ja kohustus tasuma intresse ja viiviseid. Hageja ei ole laenu tagastanud.
7.Kostja palus hagejalt välja mõista tagastamata laenu 40 000 krooni ja agenditasu 27 900 krooni, kokku 67 900 krooni. Hageja vastuväited
8.Hageja ei vaidlusta oma allkirja 14.01.1998 dateeritud võlakirjal 3000 USD laenamise kohta, kuid märgitud raha on laenatud hageja kaudu N.Š. Hagejal oli sellel ajal raha endal, et laenata seda teistele isikutele, mis nähtub ka kostja vastuhagist. Märgitud 3000 USD hageja ei vajanud ega saanud ka seda raha endale. Agenditasu nõue on tõendamata. Maakohtu otsuse põhjendused
9.Maakohus rahuldas nii hagi kui ka vastuhagi ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks 290 706.99 krooni ja kohtukulude katteks 20 000 krooni ning vastukostjalt vastuhageja kasuks 67 900 krooni. Kohus mõistis välja vastukostjalt riigituludesse riigilõivu 4500 krooni ja õigusabikulude katteks 3395 krooni.
10.Otsuse põhjenduste kohaselt andis 28.02.2001 võlakirja kohaselt kostja allkirja selle kohta, et ta võttis hagejalt 100 USD 20. märtsini 2001 ja sellele võlakirjale on kostja alla kirjutanud. Märgitud laenuleping ei ole seostatav väidetava 1998 sõlmitud agendilepingu alusel ja tema abiga hageja ja kolmandate isikute vahel sõlmitud laenulepingutega. Kuna kostja ei ole
sisulisi vastuväiteid nimetatud laenulepingule esitanud ega põhjendanud, miks ta märgitud laenu ei tunnista, siis on hageja tõendanud esitatud võlakirjaga, et kostja sai hagejalt laenu 100 USD. Kuna laenu tagastamise tähtaeg oli vastavalt võlakirjale 20.03.2001 ja kuna kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et selline laen oleks tagasi makstud, siis on kohustus muutunud sissenõutavaks. Kuna kostja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust, on hagejal õigus nõuda lepingu täitmist tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1, § 174 ja § 272 lg 1 järgi ning nõuda kostjalt laenusumma 100 USD tagastamist.
11.19.02.1998 võlakirja kohaselt on kostja saanud hagejalt laenu 12 000 USD intressiga 10% kuus tähtajaga üks kuu ja iga viivitatud päeva eest kohustunud maksma 1% võla üldsummalt. Kostja väitis, et ta ei ole raha selle lepingu järgi saanud ja tegelikult oli laenusaaja N.Š.. Kuna TsK § 273 ja § 276 lg-de 1 ja 2 järgi peab laenuleping olema sõlmitud kirjalikult ja laenulepingu rahatust ei saa vaidlustada tunnistajate ütlusega, siis ei saa kostja tugineda sellele, et selle raha sai N.Š.. Asjaolusid, nagu hageja ja kostja vahel oleks olnud kokkulepe, et hageja täidab laenukohustuse kostja ees kolmandale isikule, ei ole esile toodud ega tõendatud ja seda ei ole kinnitanud ka hageja. 19.02.1998 võlakiri kinnitab kostja ja N. Š. vahelist võlasuhet suuruses 12 000 USD ning tsiviilasjas nr 2-05-19876 on viimaselt kostja kasuks välja mõistetud 159 400 krooni. Seega on paljasõnalised kostja väited, et ta ei ole hagejalt 19.02.1998 võlakirja järgi 12 000 USD saanud. Märgitud võlakirjaga on hageja tõendanud, et ta laenas kostjale 12 000 USD üheks kuuks. Asjaolu, kas ja miks või milleks sõlmis kostja N.Š. samal kuupäeval võlakirja, on nende vahelise vaidluse küsimus ega puutu hageja poolt kostjale antud laenu nendevahelise laenulepingu järgi. Tunnistaja N.Š. ütles istungil, et ta sai laenu hagejalt ja et nende vahel oli sõlmitud 15.07.1998 laenuleping, mille kohta on tehtud ka vastav tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2/31-3886/04, kuid see ei puutu hageja ja kostja vahelisesse vaidlusesse nende vahel 19.02.98 sõlmitud laenulepingu järgi. Tunnistaja ütlustega ei ole ümber lükatud asjaolu, et hageja ning kostja vahel puuduks laenusuhe 19.02.1998 sõlmitud võlakirja järgi.
12.Hageja on tõendanud 19.02.1998 võlakirjaga, et tema ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping, mille järgi sai kostja hagejalt 12 000 USD laenu ja kohustus tagastama selle ühe kuu jooksul, st hageja poolt märgitud ajal 18.03.1998 muutus kostja laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks. Kostja ei ole tõendanud, et oleks võla ära tasunud ja seega on kostja rikkunud lepingust tulenevat kohustust. Hagejal on õigus nõuda lepingu täitmist TsK § 173 lg 1, § 174 ja § 272 lg 1 järgi ning nõuda kostjalt 12 000 USD tagastamist ning vastavalt viivist. Pooled on kokku leppinud viivises 1% iga viivitatud päeva eest võlasummalt. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud viivise suurusele ega arvestusele, seega on viivis 19.02.1998 sõlmitud laenu tagastamise kohustuse rikkumise eest 145 000 krooni.
13.14.01.1998 võlakirja kohaselt võttis hageja kostjalt laenu 3000 USD kolmeks kuuks 10%-ga kuus ja iga viivitatud päeva eest kohustus tasuma viivist 1% päevas. Ehkki hageja väitis, et tal puudus vajadus saada kostjalt laenu ja et see oli hoopis N.Š. antud laen, siis selliseid väiteid ei ole kostja omaks võtnud. Hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel kajastaks 14.01.1998 antud võlakiri mingeid muid õigussuhteid. Asjaolu, et võlakirja kohaselt kohustus ta laenatud rahasumma andma N.Š. ei oma mingit tähendust sellest, et ta kostjalt laenu võttis ja selle kohustus tagastama. Märgitud rahasumma tagastamise kohustus koos intressi tasumise kohustusega kinnitab kostja ja hageja vahelise laenusuhte olemasolu, intress ongi tasu kasutatava, st laenatud, raha eest. Eeltoodu alusel on kostja tõendanud, et tema ja hageja vahel oli sõlmitud 14.01.1998 laenuleping, mille kohaselt sai hageja kostjalt laenu 3000 USD tähtajaga 3 kuud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks laenu tagasi maksnud, seega on laenu tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks. Kostjal on õigus nõuda hagejalt kohustuse täitmist TsK § 173 lg 1, § 174 ja § 272 lg 1 järgi. Võlakohustuse suurusele 40 000 krooni ei ole hageja vastuväiteid esitanud.
14.Kohtuistungil võttis hageja omaks, et kui N.Š. maksab talle protsente, siis peab ta sellelt summalt maksma 2% kostjale. Seega on hageja omaks võtnud asjaolu, et tema ja kostja vahel oli sõlmitud TsK § 394 lg 1 ja § 398 lg 2 p 3 järgi käsundusleping. Hageja omaksvõtuga on leidnud tõendamist, et tema ja kostja vahel oli käsundusleping selliselt, et tal oli kohustus tasuda kostjale tasu. Hageja ei mäletanud, palju ta oli N.Š. raha saanud. Seega tuleb tasuks arvestada 2%, mis kostja arvestuse kohaselt on 27 900 krooni. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta on märgitud 27 000 krooni tasunud või et selle tasu maksmise tähtaeg ei ole saabunud. Seega on hageja oma kohustust rikkunud ja kostjal on õigus nõuda kohustuse täitmist ja käsundi täitmise eest tasu vastavalt TsK § 173 lg 1, § 174, § 394 lg 2 ja § 398 lg 2 p 3. Apellatsioonkaebus
15.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt hageja kasuks välja 12 000 USD 19.02.1998 võlakirja alusel ning saata asi vastavas ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks.
16.Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, jättes osad tõendid tähelepanuta ja andes ühekülgse hinnangu esitatud tõenditele. Kohus on andnud väära hinnangu tunnistaja N.Š. ütlustele. N.Š. kinnitas, et jõustunud tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2/31-3886/04 kohaselt mõisteti temalt juba hageja kasuks välja 575 696 krooni. Kuivõrd 19.02.1998 leping oli sisuliselt agendileping kostja ja hageja vahel, mille alusel sõlmiti 15.07.1998 laenuleping N.Š. ja hageja vahel, siis on põhjendamatu kostjalt välja mõista väidetav võlg hageja kasuks, kuivõrd 12 000 USD sisaldub juba N.Š. väljamõistetud võlasummas. Hageja, kostja ja N.Š. laenusuhted olid komplitseeritud ning üksiku lepingu väljarebimine ning kontekstiväline vaatlemine viib paratamatult väärkujutluse tekkimisele.
17.Kohus on vääral seisukohal, et tõendiks ei ole N.Š. omakäeline 05.11.2005 tunnistus. Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 lg 2 mõttes. Kohus on esitatud tõendi vastu võtnud, seega pidas seda asja lahendamise seisukohalt tähtsaks. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus
19.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, kuid vajalik on otsuse põhjenduste osaline muutmine. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Tulenevalt kaebuse piiridest menetleb ringkonnakohus tsiviilasja vaid osas, millega rahuldati hageja nõue kostja vastu 19.02.1998 võlakirja alusel.
20.Apellant on kaebuses jäänud maakohtus esitatud vastuväite juurde, et 19.02.1998 tema poolt allkirjastatud leping ei olnud tegelikkuses laenuleping, vaid agendileping. Hageja vaidles sellisele tõlgendamisele vastu. Seega tuli maakohtul tuvastada poolte tegelik tahe 19.02.1998 tehingu sõlmimisel ja seda sai kohus teha vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 poolte esitatud tõendite kogumi alusel.
21.Hageja esitas kostja poolt allkirjastatud vaidlusaluse tehingu teksti (võlakirja teksti), milles on üheselt mõistetavalt kirjas, et kostja sai hagejalt laenuks 12 000 USD intressiga 10% kuus ja tagastamise tähtajaga 1 kuu ja kohustus tasuma iga viivitatud päeva eest 1% võla üldsummast. Lisaks kinnitas kostja, et tekst on tema sõnade järgi õigesti kirja pandud ja tema
poolt läbi loetud ning et ta annab selle kohta oma allkirja. Seega, kuni ei ole veenvalt tõendatud poolte teistsugust tahet, tuleb eeldada, et nimelt sellise kohustuse võtmine endale oli tol ajahetkel kostja tahe.
22.Kostja esitas oma väite tõendamiseks järgmised tõendid: 1) N.Š. poolt samal päeval, see oli 19.02.1998, hageja juuresolekul allkirjastatud võlakiri (t lk 37), mille kohaselt sai ta kostjalt laenu 12 000 USD intressiga 10% kuus ja tähtajaga 04.03.1998; 2) kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/31-3886/04 20.09.2004 (t lk 72), mille kohaselt mõistis kohus N.Š. välja hageja kasuks 575 696 krooni 15.07.1998 sõlmitud laenulepingu alusel; 3) N.Š. ja hageja vaheline leping 15.07.1998 (t lk 73), mille kohaselt andis hageja N.Š. laenu 40 000 USD intressiga 5% kuus ja tähtajaga 1 aasta; lisaks oli kokku lepitud viivisemääras ja vaidluste lahendamise korras; 4) tunnistaja N.Š. ütlused (t lk 162). Maakohus jättis õigesti tõendina arvestamata N.Š. omakäelise selgituse 05.11.2005 (t lk 90, tõlge lk 91). Selle kohtule esitamise kaaskirjast (t lk 89) ja selgituse sisust nähtub, et see oli esitatud kohtule käesoleva tsiviilasja menetluses isiku poolt, kelle tunnistajana ülekuulamise taotluse kohus rahuldas ja kes menetlusnormidega kooskõlas ka tunnistajana üle kuulati. Seega oli selle isiku poolt antud teave kasutatav vaid tunnistaja ütlustena kui tõendi liigina TsMS § 229 lg 2 mõttes ja tema eelnev kohtule adresseeritud kirjalik selgitus ei vasta dokumentaalse tõendi mõistele TsMS-i mõttes. Asjakohane ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kui kohus juba N.Š. omakäelise tunnistuse vastu võttis, siis järelikult luges ta seda tõendiks. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks otsustanud konkreetse kirjaliku seletuse tõendina vastu võtta, küll aga on kohus rahuldanud kostja taotluse kuulata sama isik üle tunnistajana. Ka nähtub N.Š. ülekuulamise protokollist, et tunnistajana andis ta samasisulisi ütlusi, kui oli kirjas 05.11.2005 seletuses.
23.Maakohus hindas poolte esitatud tõendeid kogumis õigesti, kui asus seisukohale, et tõendamist ei leidnud kostja väide, et tegelikkuses sõlmiti 19.02.1998 tema ja hageja vahel kirjalik agendileping. Kostja ei esitanud ühtki tõendit, mis oleks lükanud ümber tema enda poolt allkirjastatud lepingu tekstist nähtuva poolte tahte. Tunnistaja N.Š. ütluste kohaselt ei ole tema kuulnud hageja ja kostja vahelisest protsendi maksmise kokkuleppest. Vastuhagi menetluses võttis hageja vastukostjana õigeks, et nende vahel oli suuline agendi(käsundus)kokkulepe. Nimetatud asjaolu aga ei välista poolte vahel samaaegselt ka laenusuhte olemasolu.
24.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: jaanuaris-veebruaris 1998 oli tunnistaja N.Š. saanud hagejalt laenu, kuid ei olnud seda tagastanud; veebruaris soovis tunnistaja saada veel laenu, kuid hageja oli seda nõus andma vaid selliselt, et kostja vastutaks laenu tagastamise eest. Samuti puudub vaidlus, et pooled ja tunnistaja leppisid kokku selliselt, et suhted vormistatakse laenu andmisega hagejalt kostjale ja kostjalt tunnistajale. Sama kinnitab tunnistaja oma ütlustes. Seega puudub poolte vahel tegelikkuses vaidlus, et kostja oli nõus sisuliselt garanteerima tunnistaja laenu hagejalt, kuid asjaosalised otsustasid omavahelised suhted vormistada laenusuhetena. TsK § 272 mõtte kohaselt oli kodanikel õigus anda igale kohustisele, sõltumata selle tekkimise alustest, laenulepingu kuju. Sellisel juhul eelnev kohustis lõppes poolte kokkuleppega (TsK § 238 lg 1) ja kohaldamisele tuleb laenulepingu kohta sätestatu. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga nagu ei omaks käesoleva asja lahendamisel üldse tähtsust hageja ja kostja suhted tunnistajaga. 19.02.1998 rahasumma liikumise ja pooltevaheliste tegelike suhete tuvastamisel, aga ka hageja poolt sama rahasumma võimaliku tagasinõudmise üheaegselt nii kostjalt kui tunnistajalt välistamiseks omavad poolte ja tunnistaja omavahelised suhted/kokkulepped tähtsust.
25.Apellant on esitanud väite, et rahasumma, mille laenamine 19.02.1998 vormistati kahe laenusuhtega, on tsiviilasjas nr 2/31-3886/04 tunnistajalt hageja kasuks juba välja mõistetud (tagaseljaotsus 20.09.2004) ja tunnistaja täidab kohtulahendit. Kolleegium ei nõustu
maakohtu seisukohaga, et viidatud asjaolu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kolleegium on maakohtu poolt kogutud tõendite alusel seisukohal, et kostja selline väide ei leidnud veenvat tõendamist. Tagaseljaotsusest 20.09.2004 nähtub, et sellega mõisteti tunnistajalt hageja kasuks välja võlgnevus, milline tulenes nendevahelisest 15.07.1998 sõlmitud laenulepingust. Viidatud laenulepingust nähtub, et hageja oli andnud tunnistajale laenu 40 000 USD, kuid ei nähtu, et selle summa hulka oleks arvestatud ka 19.02.1998 üleantud rahasumma. Hageja eitab nimetatud asjaolu. Kostja ei tõendanud, et 15.07.1998 lepingu vormistamisega oleksid pooled ja tunnistaja tühistanud 19.02.1998 sõlmitud võlakirjad. Ainult tunnistaja ütlusi ei saa aga piisavaks ja veenvaks tõendiks lugeda, kuna tunnistaja näol on ilmselgelt tegemist asjast huvitatud isikuga, sest selle asjaolu tõendatusest võib sõltuda lõppkokkuvõttes tema võlakoormus. Lisaks avaldati maakohtu istungil tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-05-19876, millega 28.08.2006 mõisteti kostja hagi alusel N.Š. välja kostja kasuks võlgnevus 12 000 USD. Ringkonnakohtu istungil kinnitas apellant, et esitas hagi tunnistaja vastu nimelt 19.02.1998 viimase poolt antud võlakirja alusel. Seega pidi apellant ise veel aastal 2006 olema seisukohal, et tunnistaja poolt antud võlakiri on kehtiv. Apellandi selgitus ringkonnakohtu istungil, et tegelikkuses ta ei soovinudki oma hagi rahuldamist, ei ole tõsiseltvõetav.
26.Eeltoodust tulenevalt on seega leidnud tõendamist, et pooled ja tunnistaja vormistasid omavahelised suhted 12 000 USD üleandmise kohta 19.02.1998 laenusuhetena hageja ja kostja ning kostja ja tunnistaja vahel. Tõendamist ei leidnud, et suhete objektiks olnud rahasumma oleks tunnistajalt jõustunud kohtuotsusega hageja kasuks välja mõistetud. Seega oli hagejal õigus esitada kostja vastu nõue 19.02.1998 kostja poolt antud võlakirja alusel laenusumma sissenõudmiseks ning kostja on kohustatud endale võetud kohustuse täitma. Kostja on oma nõudeõiguse tunnistaja vastu viimase poolt 19.02.1998 antud võlakirja alusel juba realiseerinud.
27.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne 01.01.2006 kehtinud TsMS-s sätestatut. Vastustaja menetluskulude taotlust ei esitanud.
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.