Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Edasikaebamise kord Pooled võivad kohtuotsusele esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Varasem menetluse käik Hageja esitas 06.08.2007.a hagi Lxxxxxxx Lxxxxxxxx vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Hageja arvates oli tema ja hageja vahel sõlmitu laenuleping, mille järgi andis tema kostjale raha laenuks tehes regulaarselt ülekandeid kostja pangakontile. Kostja hagi ei tunnistanud ja oli seisukohal, et tema ja hageja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut. Hageja poolt tema pangakontole üle kantud rahasummat ei saa käsitleda laenuna. Kohus jättis 26.02.2008.a otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 03.11.2008.a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Mittevaieldavad asjaolud Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude üle: - Hageja asus Iirimaale tööle 2004.a mais. - Hageja on perioodil 13.09.2004-17.05.2005.a kostja pangakontole kandud 101 661 krooni ja perioodil 25.05.2005-22.09.2006.a 267 648.70 krooni, kusjuures 20.12.2005.a kandis kostja üle 195 232.75 krooni, mis oli Iirimaal pangast võetud laen (t lk 10-15, 30-57). - Eelnimetatud summast on arvestatud poolte ühiste laste ülalpidamise katteks perioodil 01.06.2004-01.10.2006.a 56 000 krooni. - Eelnimetatud summast tuleb maha arvata muud kulutused ja maksed summas 29 978.50 krooni, mida kostja tegi hageja korraldusel või hageja kasuks järgmiselt: hageja huvides tasutud kohustused (käsundisuhe) järgmiselt: kohtutäitur Ivi Kalmetile 1650 krooni (t lk 78-79), Julianus Inkasso Agentuur OÜ-le 5970.90 krooni; hagejale ostetud reisidokumendid: Tartu Ekspressreisid piletid summas 11 657 krooni ja lennupiletid summas 6915 krooni; muud kulutused: habemeajamisaparaat hagejale 2396 krooni, kingituseks jalanõud kostja tütrele 1389.60 krooni. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kostja vastu nõude 283 331.20 krooni ning viivise saamiseks. Menetluse käigus asendas hageja viivise nõude nõudega intressi välja mõistmiseks. Hagiavalduses esitas hageja nõude väitega, et nõudeks olev rahasumma oli tema laen kostjale. Hageja loobus asja uuel läbivaatamisel sellest väitest. Hageja leidis, et kostja on nimetatud summa saanud alusetult ja tal on kohustus see tagastada lähtudes VÕS § 1028 lg 1. Hageja ei ole kostjale raha üle kandnud tagasinõude õiguseta. Hageja väite kohaselt lõppes poole kooselu tema lahkumisega Iirimaale 2004.a mais ning mingit ühist majapidamist ja ühist tegutsemist pooltel sellest ajast enam ei olnud. Seetõttu puudus hagejal tahe osaleda kostja kohustuste täitmisel m.h seonduvalt eluaseme kasutamise ja korrashoiuga, sõiduauto kasutamisega jne. Laste ülalpidamiseks tasus hageja elatist. Kostja on menetluse kestel esitanud erinevaid väiteid kooelu lõppemise kohta. Hgeja alates maist 2004.a korteris ei elanud ning seetõttu ei tekkinud tal ka huvi tasuda korteri majandamise ja

korrashoiuga seotud kulutusi. Hagejale on teadmata, millisel otstarbel kostja kasutas raha, mille hageja tema arveldusarvele üle kandis. Siiski soovis hageja poolte kooselu taastada ning plaanis perele osta elamu. Nimetatud eesmärgil kandis hageja kostja arveldusarvele üle suuremaid summasid, kui oli vajalik laste ülalpidamiseks ja kostja poolt hageja kohustuste täitmiseks ning võttis 2005.a detsembris Iirimaal laenu, mille ta samuti 20.12.2005.a kostja arveldusarvele kandis. Kostjal aga oli 2005.a lõpus kooelu teise isikuga, mistõttu poolte kooselu ei taastunud ning ei realiseerunud ka hageja plaan osta maja. Hageja tasus kostjale raha maja ostmise eesmärgil ja hageja poolt loodetud kooselu jätkamise eesmärgil, milline eesmärk aga tegelikkuses ei realiseerunud. Hageja leidis, et seega ei saanud teoks tema kava seltsingu moodustamiseks ning seltsingu loomiseks üle kantud rahalised vahendid tuleb talle tagastada. Kostja ei keeldunud tema kontole raha maksmisest mitme aasta jooksul. Samas ei lubanud hageja aga kostjal raha kasutada enda huvides. Kostja on raha tagastamisest keeldunud. Hageja on kostja poolt saadud raha tagastamise nõude esitanud 04.08.2006 maksetähtajaga 15.10.2006. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on nõue muutunud sissenõutavaks 15.10.2006.a. Hageja palus hagis välja mõista intressi VÕS § 94 alusel järgmiselt: 15.10.06 -31.12.06 summas 2065.95 krooni (3,5% : 12 kuud x 2,5 kuud x 283 331.20 krooni); 2007 aasta eest summas 11 333.25 krooni (4% x 283 331.20); 01.01.2008 kuni 01.07.2008 eest 5666.60 krooni (4 :12 x 6 x 283 331.20); 01.07.2008 kuni 15.05.2009 eest 6197.85 krooni (2,5% : 12 x 10,5 kuud x 283 331.20). Kokku Intress summas 25263.65 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja märkis, et hageja on olnud oma nõude põhjendamisel ebajärjekindel väites algselt, et ta andis raha laenuna, kuid asudes hiljem väitma, et raha oli kantud üle eesmärgiga osta perele maja. Selline käitumine seab hageja eesmärgid kahtluse alla. Kostja leidis, et poolte vahel oli kooselu ja seega seltsing kuni 2006.a alguseni (kuni hageja lahkumiseni Iirimaale). Seltsing puudutas poolte ühist korterit asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Hageja ülekanded olid teostatud selle seltsingu hüvanguks ja eelkõige oli tegemist korteri korrashoiu tagamisega poolte kooselu jooksul. Üle kantud summadest tasus kostja korteri kommunaalmakseid ja muid korteri korrashoiuga seotud kulusid, ning tehti remonti. Ka ostis kostja majapidamises tarvilikke esemeid. Kuna kostja korraldas hageja rahaasju Eestis kuni 2006.a alguseni ja on seega loogiline, et poolte suhe ka selle ajani kestis. Poolte suhtle viitab ka asjaolu, et hagejal puudus kuni hagi esitamiseni ülevaade, millised summad ta oli kostjale üle kandnud- seega ei pidanud pooled sissetulekute ja kulutuste üle raamatupidamist, sest elati perekonnana. Hageja siirdumisel Iirimaale oli kostja poolte ühiste lastega kodune ja seetõttu oli pere ainus sissetulek hageja töötasu. Hageja ei saanud oma arveldusarvele summasid kanda, kuna need olid kohtutäituri kontrolli all. Kostja võttis perioodil 31.12.205- 05.01.2006.a oma arveldusarvelt sularahas välja kokku 145 000 krooni ja andis selle kohe üle hagejale. Mis hageja rahaga edasi tegi, kostja ei teadnud. Kostjal endal aga puudus vajadus sedavõrd suure koguse sularaha järele, sest tal oli oma sissetulek ning ei olnud mingeid võlgnevusi. Kohtu põhjendused ja järeldused Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooled ei vaielnud selle üle, et kooselu ajal tegutsesid nad seltsinguna (ehk ühine tegutsemine) ning soetasid selle tegutsemise käigus ka vara (korter, garaaž, auto), mis on jagatud poolte kokkuleppel- kokkulepe kinnitatud Tartu Maakohtu 09.05.2007.a määrusega. Pooled vaidlesid selle üle, kui kaua kestis nende kooelu s.t mis ajani kestis seltsing.

Nimetatud asjaolu tuvastamine on vajalik otsustamaks kostja väite üle selles, et kostja kasutas hagejalt saadud rahalisi vahendeid seltsinguvara hooldamiseks ja korrashoiuks. Pooled andsid vande all ütlusi, mis aga olid omavaehal vastuolus- hageja väite kohaselt lõppes poolte kooselu 2004.a mais kui ta siirdus tööle Iirimaale, hiljem ta vaid külastas lapsi ja lihtsalt suhtles kostjaga; kostja väite kohaselt lõppes poolte kooselu 2006.a jaanuari alguses, kui hageja sõitis tagasi Iirimaale- hageja Eestis käies elas kostja ja lastega poolte korteris, käituti perena ja poolte vahel olid intiimsuhted. Asjas üle kuulatud tunnistajad andsid samuti ütlusi, mis olid vastuolus teise poole enda ja teise poole tunnistaja ütlustega. Pooled ja tunnistajad andsid sarnaseid ütlusi vaid ühes asjaolus: hageja käis Iirimaalt Eestisse 3-4 korda aastas, tavaliselt 2 nädalat jõulude ja jaanipäeva ajal ning 1 nädal kevadel ja sügisel. Kostja poolt kutsutud tunnistaja Jxxxxxxxxx Lxxxxxxx selgitas, et hageja elas Eestis käies kostja juures, kus elas kuni 2005.a novembrini ka tunnistaja. Pooled käitusid perena, käisid külas sugulastel, sisseoste tegemas jne. Hageja magas, sõi, vaatas telerit kostja juures, tema asjad olid seal, kuigi ta külastas üksi ka sõpru ja vendi. Hageja poole tunnistaja Mxxxxx Kxxxx ütluste kohaselt elas hageja Eestis käies tema juures ning tõi kostja juurest sinna ka lapsed. Samuti käis ta lastel xxxxxxxxx külas. Hageja ise oli tunnistajale rääkinud, et tahaks perena edasi elada aga see ei ole kostja soovimatuse tõttu võimlik. Seega ei anna poolte ja tunnistajate ütlused asjas selget seisukohta. Seetõttu võrdleb kohus poolte ja tunnistajate ütlusi omavahel ja teiste tõenditega. Kohus leiab, et tõepärane on kostja seisukoht, et poolte kooelu kestis kuni jaanuarini 2006.a. Nimetatud seisukohale asub kohus eelkõige seetõttu, et hageja enda ütlustes on hulgaliselt omavahelisi vasturääkivusi, samas kui kostja andis kogu menetluse aja samasisulist teavet ja ka tema ütlused olid ühetaolised. Näiteks väitis hageja talle järjest esitatud küsimustele järgnevalt: „Mina Lxxxxxxxxxx ei ole öelnud, et meil on kooelu läbi. 2004.a ma läksin ju ära, ma võisin ju talle öelda ja ka mitte öelda. Ma ütlesin talle, et meie kooelu on läbi.“ Samas kinnitas hageja, et kostja talle 2006.a a jaanuaris teatas: “...et, meil on läbi.“ (ütlused t lk 178 ülal). Samuti väitis hageja, et Iirimaale minnes ei olnud tal kindlat soovi lahku minna, kuid ära minnes siiski „oldi lahus“. Kodus käies tekkis aga hagejal lootus kooselu taastada. Hageja võttis samuti omaks, et siiski ööbis vahel kostja juures, et suheldi, et käidi koos sugulastel külas, kostja ema matusel, sisseoste tegemas. Viimast kinnitab ka näiteks tunnistaja Jxxxxxxxx Lxxxxxxx 2005.a detsembri kohta: käidi Tartus autosalongis, tehti proovisõitu ja tehti lihtsalt sisseoste. Nimetatud ajal osteti ka habemeajamismasin hagejale ja kingituseks saapad Jxxxxxxx Lxxxxxxxxxxx, mida hageja ise ka tunnistab. Hageja ütlused on vastuolulised ka seetõttu, et ta korduvalt ülekuulamisel kinnitas, et soovis kostjaga kooselu jätkata, samas rääkis, et tema teda oli kostjal teine mees. Suhete parandamise soovi kinnitas ka tunnistaja Mxxxxx Kxxxx. Tunnistaja Jxxxxxxxxx Lxxxxxxxx ütlustest selgub aga, et pooltel oli tülisid kooselu algusest saadik ja 2006.a jaanuaris lahkudes soovis hageja „veel üht võimalust“. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et hageja ei olnud väljendanud oma tahet kooselu lõpetada- ta ise kahtleb selles tugevalt, kuid on kindel, et lõpetamisteade tuli kostjalt 2006.a jaanuaris. Asjaolu, et perekond ei elanud pidevalt koos, oli tingitud sellest, et enamuse ajast hageja töötas väljaspool Eestit ja reaalne kooselu ei olnudki võimalik. Seetõttu on eriti oluline see, kas hageja oli väljendanud selgelt tahet, et 2004.a maist alates on kooelu lõppenud. Hageja ise tunnistas, et sellist tahet ta ilmselt selgelt ei väljendanud. Sellist kooelu nagu toimus hageja ja kostja vahel nimetatakse tavakõnepruugis „Külaliskooseluks, -abieluks“. Poolte kooselu jätkumisele viitab kaudselt ka asjaolu, et ühiselt soetatud vara jagamiseks pöördus hageja kohtusse mitte 2004-2005 aastal vaid alles 12.01.2007.a (tsiviilasi nr 2-071903). Ning ka kostja oli esitanud hagi elatise saamiseks alles 01.08.2006 (tsiviilasi nr 2-0620472). Eeldatavalt ei tekkinud nimetatud küsimustes siis vaidlusi kui elati veel perekonnana. Kuigi tunnistaja Mxxxxx Kxxxx väitis, et hageja käis lastega tema juures ja ka ööbis seal, on

nimetatud ütlused vastuolus teiste tuvastatud asjaoludega. Tunnistaja Jxxxxxxxxx Lxxxxxxx selgitas, et hageja käis lastega ja üksi külas nii sõpradel kui vendadel. Kohus asub eeltoodust tulenevalt seisukohale, et kuigi pooltel puudus kooselu tavapärases mõttes ja tiheduses, tegutsesid nad ikkagi edasi perekonnana s.t pooltel toimis seltsingusuhe. Sellise suhte olemasolule viitab ka hageja enda käitumine seoses raha kandmisega kostja kontole. Hageja ise nimetas raha kandmise eesmärgiks „laenu andmist“ või panustamist „maja fondi“. Kummal eesmärgil hageja kostjale raha 2004-2005.a üle kandis, ei suutnud kohus tõsikindlalt tuvastada, sest hageja ise kahtles oma tahtes. Kohtul tekkis arusaam, et hagejal endal puudus kohtuistungil teadmine, mis eesmärgil ta raha üle kandis, v.a Iirimaalt laenuks võetud summa, mis oli kantud eesmärgiga osta maja. Raha ülekandeid (v.a Iirimaalt laenuks võetud summa) tuleb analüüsida kogumis teiste menetluse käigus teatavaks saanud ja ütlustega tõendatud asjaoludega. Tähtust omavad siinjuures näiteks asjaolu, et hageja enda arveldusarve oli arestitud- seega ei saanud ta Iirimaal ülejäävaid vabu rahalisi vahendid vabalt kasutada ning kasutaks rahale juurepääsu tagamiseks kostja pangakontot. Kostja oli ka isikuks, kes suhtles hageja eest kohtutäituri ja inkassofirmaga ja tasus vajalikke makseid. Samuti omab tähtsust asjaolu, et kostja oli kuni 2005.a sügiseni kodus poolte ühise lapsega, kes sai 3-aastaseks 13.12.2005.a. Kohus märgib, et kuigi nn vabaabielu puhul puudub seadusest tulenev lapse ülalpidamise kohustus (abielu korral PrkS § 21), on siiski moraalne kohustus aidata rahaliselt oma lapse ema, kes ei saa väikese lapse kõrvalt tööle minna. Kostja ütluste kohaselt kasutas ta raha söögiks, kommunaalmakseteks, lastele riiete ostmiseks jne. Samuti pidi kostja maksma hageja võlgu ja ostma talle lennukipileteid. 2004-2005.a ei olnud kokkulepet selles, kui palju hageja kostjale elamiseks raha annab, elatise suuruse osas tekkis kokkulepe alles pärast 2006.a jaanuari. Oluline on ka asjaolu, et pooltel oli ühine korter, mille nad jagasid alles 2007.a. Vastuolud ütlustes ilmnesid ka seoses korteri remondil tehtud kuludega: hageja kinnitas, et ta ei olnud remondiga nõus; kostja selgituse kohaselt otsustati remonti teha koos ja see oli üks ühistest perekonna otsustest. Tunnistaja Mxxxxx Kxxxx kinnitas, et hagejal ei olnud tahtmist remonti teha, kuid korteris käies nägi, et tapeedid olid vahetatud ja muudki tehtud. Tunnistaja Jxxxxxxxxx Lxxxxxxx selgitas, et remondi olid pooled kokku leppinud ja hageja andis kodus käies üldiseid juhised, mida järgmiseks teha ning tegeliku remondi korraldas kostja. Remondi asjus suheldi ka telefoni teel. Kuna korter oli soetatud ühiselt, pidid pooled sellesse kuni seltsinguvara jagamist ka panustama ühiselt.

Eeltoodu kohaselt asub kohus seisukohale, et pooltel oli seltsingusuhe kuni jaanuarini 2006.a ning hageja kandis Iirimaalt üle rahalisi vahendeid seltsingu toetamiseks. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Käesoleval juhul oli seltsinglaste eesmärgiks perekonna toimimine, sh. pere elukohaks oleva korteri majandamine. Alates 2004.a maist panustas hageja seltsingusse rahalisi vahendeid, kostja aga tööd ja aega seoses organiseerimise, korrashoiuga jne. VÕS § 581 lg 1 sätestab nimelt, et seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed. VÕS § 596 lg 1 p 2 kohaselt lõpeb seltsing seltsingulepingu ülesütlemisega seltsinglase poolt. Seltsing lõppes 2006.a jaanuaris seoses kostja teatega hagejale, et nende kooselu jätkumine ei ole võimalik. Pooled on jaganud seltsinguvara Tartu Maakohtu 09.05.2007.a määrusega kinnitatud kokkuleppega. Lähtudes VÕS § 602-604 sätestatust ei olnuks seltsinguvara

jagamine võimalik enne seltsinguga seotud kohustuste täitmist. Seega täideti eelnevalt kohustused (s.h maksti kommunaalmaksed) ja seejärel jagati vara. Kohus eeldab, et kogu vara on jagatud 09.05.2009.a määrusega. Menetluse käigus ei ole keegi vastupidist väidet esitanud. Kohus märgib vastuseks hageja esindaja väitele, et hagejal puudus kohustus tasuda kostja kohustute eest (s.h kostja eluaseme kulud, auto korrashoiu kulud, elukondlike ostude tegemine), et kuna korteri ja sõiduauto näol oli tegemist seltsinguvaraga, oli hageja kui seltsinglase kohustus panustega osaleda seltsinguvara majandamises. Samuti lähtudes PrkS § 21 analoogiast on normaalne, et töölkäiv vanem peab kasvõi osaliselt ülal alla kolmeaastase lapsega kodus olevat teist vanemat. Kohus leiab, et seltsingupanuseks on 88 098.45 krooni, siis arvestades perioodi pikkust (mai 2004-detsember 2005) on igakuine panus seltsingusse 4894.35 krooni. Arvestades korteri kommunaalkulusid ja muid väljaminekuid seoses seltsinguvara majandamisega (auto korrashoid, korteri remont) ei ole nimetatud summa ebamõistlikult suur. Hageja väitis ka, et tal puudub ettekujutus, kuhu raha kulus. Analüüsinud kostja pangakonto väljavõtteid juhib kohus hageja tähelepanu, et 2005.a on kostja ülekandega tasunud näiteks korteriühistule mitmel kuul 1500-2000 krooni, Eesti Energiale jaanuaris 2800 krooni, veebruaris 1747.85 krooni, märtsis 951.10 krooni jne. 2005.a aprillis on kostja tasunud AS-le Glaskek 2700, 2717.25 ja 1537 krooni. Siiski ei loe kohus kogu hageja poolt kostja arvele üle kantud summat seltsingu panuseks. Näiteks ei kulu seltsinguvarasse summad, mille kasutuse üle pooltel vaidlus puudus: elatis, lennupiletitele tehtud kulud, maksed kohtutäiturile ja inkassofirmale jne – kokku hageja arvestuse kohaselt 85 978.50 krooni (56 999+29 978.50). Kohus ei loe panuseks seltsingule ka hageja poolt kostjale 20.12.2005.a üle kantud 195 232.75 krooni, mille hageja võttis laenuna Iirimaal pangast. Hageja ja kostja on kinnitanud et nimetatud summa võttis hageja pangast eesmärgiga osta Eestis maja. Sellist eesmärki kinnitasid ka tunnistajad Mxxxxx Kxxxxxja Jxxxxxxxxx Lxxxxxxx. Kuna nimetatud summa oli sihtotstarbeline, ei saa seda arvata seltsinguvara hulka. Kohus nõustub hageja esindaja õigusliku hinnanguga, et hageja tegi eeltoiminguid uue seltsingu loomiseks, mille eesmärgiks oli elamu soetamine koos kostjaga. Kuna kostja lõpetas kooselu 2006.a jaanuaris, ei saanud seltsing teoks- kostja keeldus seltsingulepingut sõlmimast. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hagejal tegelikkuses puudus kohustus kostjale maja ostuks mingeid summasid üle kanda. Hageja poolt eeldatavat kohustust ei tekkinud. Seetõttu on kostja saanud 195 232.75 krooni õigusliku aluseta ja hagejal on õigus tasutud summa VÕS § 1032 lg 1 alusel tagasi nõuda. Hageja on sellesisulise nõude kostjale esitanud 04.08.2006.a (t lk 64-65), paludes saadus summade tagastamist 15 päeva jooksul. Kostja on esitanud menetluses vastuväite, et on pangakontolt välja võtnud ja hagejale üle andnud perioodil 31.12.2005- 05.01.2006 kokku 145 000 krooni (t lk 10 pöördel). Kostja väited jäid menetluses aga tõendamata. Raha väljavõtmist ja üleandmist kinnitas kostja oma ütlustes, hageja raha vastuvõtmist täielikult eitas. Tunnistajad Jxxxxxxxxx Lxxxxxxx ja Mxxxxx Kxxxx said kinnitada vaid seda, mida nad olid menetlusosalistelt kuulnud, kusjuures kummagi poole tunnistaja kinnitas poole ütlusi. Kumbki tunnistaja ei näinud raha üleandmist või raha kummagi poole käes. Muid tõendeid, ka kaudseid mitte, raha üleandmise kohta ei õnnestunud kostjal esitada. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Üldise tõendamispraktika kohaselt tuleb ennekõike tõendada positiivne asjaolu, mille siis negatiivse

asjaolu esitaja saab ümber lükata- seega peab kostaja eelnevalt tõendama, et ta raha üle andis. Kohus ei saa lugeda tõendiks kostja esindaja arvamust, et kostjal omal ei olnud nii suurt summat vaja, mistõttu on ebatõenäoline, et ta raha omale jättis. Kohus märgib, et kostja on esitanud oma vastuväite vaid 145 000 krooni üleandmise kohta, kuigi alusetult saadud summa oli 195 232.75krooni (t lk 10). Seega ei ole kostja vastu vaielnud 50 232.75 krooni saamisele, kuid ei ole seda summat ka tagastanud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tulenevalt VÕS § 1032 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 195 232.75 krooni. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude 88 098.45 krooni tagastamiseks. Hageja esitas hagis nõude viivise välja mõistmiseks ja suurendas seda esimeses maakohtus peetud menetluses korduvalt (t lk 63, 88). Apellatsioonikaebuses muutis hageja oma nõuet ja palus VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel välja mõista intressi alates 15.10.2006.a. Kostja nõude muutmisele vastuväiteid ei esitanud. Oma lõplikus seisukohas palus hageja kostjalt välja mõista intressi seisuga 15.05.2009.a summas 25263.65 krooni. VÕS § 1035 lg 3 p 2 kohaselt peab saaja sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses. Viidatud lõiked 1 ja 2 sätestavad aga saaja vastutuse üleandmise aluse puudumisest teadmise korral. Kohus tuvastas, et kostja oli teadlik 195 232.75 krooni saamiseks õigusliku aluse puudumisest. Kostja ise kinnitas vande all, et ta ei soovinud nimetatud summat oma arvele saada ja ütles seda ka hagejale, kuid hageja siiski kandis summa üle. Seega on kostjal kohustus tasuda intressi. Kohus leiab aga, et hageja on valesti lugenud intressi arvetamise tähtaega. Intressi saab nõuda kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni, seal edasi saab nõud viivist lähtudes VÕS § 101 lg 1 p 6 ja 113 (intressi ja viivise nõudmise kohta selgitatud riigikohtu lahendis 3-2-1-122-07). Hageja esitas 04.08.2006.a tasumise nõude (t lk 64-65), paludes saadud summad tagastada 15 päeva jooksul. Hageja eitas kohustuse täitmise nõude ja andis tähtaja lähtudes VÕS § 82 lg 3. Kohustus muutus sissenõutavaks määratud tähtaja möödumisel, s.o 19.08.2006.a (sama paragrahvi lg 7). Seetõttu on hagejal õigus nõuda intressi vaid perioodil 21.12.2005- 19.08.2006.a- kokku 241 päeva. VÕS § 94 lg 1 alusel on intressimäär kuni 31.12.2005 25%, 01.01.2005.-30.06.2006 2,25% ning alates 01.07.2006 2,75%. Seega on õige viivise arvestus järgmine: 21.12.2005-31.12.2005, s.o 10 päeva, intressimäär päevas 0,00548%, intress päevas 10.69 krooni: kokku 106.99 krooni; 01.01.-30.06.2006, so 181 päev, intressimäär päevas 0,00616%, intress päevas 12.02 krooni: kokku 2176.76 krooni; 01.07.-19.08.2006, so 50 päeva, intressimäär päevas 0,00753%, intress päevas 14.70 krooni: kokku 735.05 krooni. Kohtu arvestuse kohaselt kuulub tasumisele intress 3018.80 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt (81,95% ulatuses), mistõttu jätab kohus kogu menetluse kestel tehtud menetluskulud poolte kanda järgmiselt: 1/3 menetluskuludest jätta hageja kanda, 2/3 kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.