Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tartu Maakohus jättis 26. veebruari 2008 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (võlgnik) kohustus teha teise isiku (võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida: 1) lepingust; 2) kahju õigusvastasest tekitamisest; 3) alusetust rikastumisest; 4) käsundita asjaajamisest; 5) tasu avalikust lubamisest; 6) muust seadusest tulenevast alusest. Tuvastamist leidis, et hageja on kandnud kostja arveldusarvele raha järgnevalt: 01.05.200418.05.2005 summas 95812.70 krooni; 24.05.2005 summas 150 eurot; 01.06.2005-21.03.2006 summas 16 500 eurot; 30.05.2006 summas 150 eurot; 18.08.2006 summas 135 eurot ning 22.09.2006 summas 200 eurot, kokku 17 135 eurot ehk 267 648.70 krooni. Sellest summast 56 000 krooni on hageja poolt tasutav elatis kostjale poolte ühiste laste ülalpidamiseks ning 12 484.60 krooni, 2396 krooni ja 1389.60 krooni on kostja poolt tasutud hageja muude kohustuste katteks. Nimetatud summad kuuluvad hagiavalduse kohaselt tasaarvestamise korras mahaarvamisele tagasinõudesummast. VÕS § 9 lg 1 näeb ette, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tahteavalduste kaudu saavutatakse lepingupoolte kokkulepe. Kokkuleppe sisu ei ole seadusega reguleeritud. Siiski peab kokkulepe sisaldama sõlmitava lepingu tingimusi niisugusel määral, mis võimaldab tahet olla õiguslikult seotud. Erinevate lepingu liikide puhul saab eristada teatud tingimusi, milles peab olema sõlmitud kokkulepe. VÕS § 396 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Antud juhul ei leidnud tõendamist poolte kokkulepe laenulepingu sõlmiseks. Laenulepingu sõlmimiseks on oluline poolte vastavasisuline kokkulepe. Laenulepingule omastes tingimustes kokkuleppe puudumisele viitab ka asjaolu, et hageja on oma nõuet menetluse

kestel muutnud. Esialgselt nõudis hageja kostjalt laenusumma 199 174.10 krooni tasumist, hiljem leidis hageja, et kostjal tuleb temale tagasi maksta laenuna antud 291 201.20 krooni. Sellest võib järeldada, et hagejal polnud nõude esitamisel ka endal selge, millist kostjale üle antud rahasummat käsitleda laenuna ja millist mitte. Hageja nõudis kostjalt lisaks põhinõudele selle tasumisega viivitamise aja eest viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda viivitusintressi. Nimetatud sätte kohaselt on viivisenõude eelduseks rahalise kohustuse olemasolu. Kuna põhinõue ei kuulu rahuldamisele, sest rahaline kohustus laenulepingu alusel ei leidnud tuvastamist, siis tuleb ka viivisenõue jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS A.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 26. veebruari 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista L.L. ilt välja põhinõue 291 201.90 krooni ja intress summas 14 984.25 krooni A.K. kasuks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja kandnud kostja pangakontole perioodil 24.05.2005 kuni 22.09.2006 summa 267 648.70 krooni ja 13.09.2004 kuni 17.05.2005 summa 101 661 krooni. Kokku on hageja kostja pangakontole kandnud 369 309.70 krooni. Ülekantud summadest on kantud ühiste laste elatiseks 56 000 krooni ja hageja muude kulude katteks 12 484.60 krooni, perioodil 16.09.2004 kuni 18.05.2005 hageja muude kulude katteks 5848.30 (21 468.30 - 15 620 krooni) ning kostja poolt hagejale ostetud habemeajamisaparaat maksumusega 2396 krooni ja kostjale ning kostja tütrele kingitus summas 1389.60 krooni. Kostja käes on hageja rahalisi vahendeid 291 201.20 krooni. Kuna kostja palus hagejalt pikaajaliselt korduvalt raha ja hageja andis seda laenuks, sh ühise kinnistu ostuks. Kuna kinnistut ei ostetud, siis on poolte vahel laenulepingust tulenev suhe, mille kohaselt on hagejal õigus kostjale antud raha tagasi nõuda. Hageja kandis 20.22.2005 ka Iirimaal võetud laenu kinnistu ostuks summas 195 323.75 krooni kostja arvele. Kõik raha, mis jäi hageja kohustuste kandmisest üle, jäi kostja kätte, kuid kinnistut ei ostetud ja alusetult saadud raha ei ole kostja hagejale tagastanud. Kostja konto väljavõtetest nähtub, et kostja on raha pangast välja võtnud ning kasutanud oma huvides. Kostja võttis raha vastu teatamata keeldumisest raha vastuvõtmiseks. Kostja ei ole teatanud, et ta raha kandmist ei soovi. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei kasutanud tema kontole kantud summasid enda otstarbeks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 sätestab, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on 11.03.2008 lahendis nr 3-2-1-8-08, p-s 19 nentinud, et asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Seega on kohtul otsust tehes kohustus õigesti kvalifitseerida haginõuet ja kohaldada õiget materiaalõiguslikku normi sõltumata poolte väidetest. Maakohus ei ole otsust tehes lähtunud võimalikest asjas kohaldamisele kuuluvatest materiaalõiguslikest alustest, millega on rikkunud menetlusnorme. Kostja on tunnistanud hagejalt raha saamist. Seega tuleks antud asjas kohaldada alusetu rikastumise sätteid. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Kostja on hagejalt saanud raha, mida on hagejal õigus alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda ja kostjal kohustus tagastada. Hageja ei ole raha andnud ilma tagasinõude

õiguseta ja seetõttu on nõude rahuldamata jätmine ebaõiglane ning vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga. VÕS § 1035 lg 3 p 2 kohaselt peab saaja maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses. Hageja on asjas esitanud viivitusintressi nõude VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel alates 15.10.2006, s.o peale mõistlikku tähtaega, arvestades 04.08.2006 esitatud tagasinõudest. Lähtudes VÕS §-st 94 lg 1 on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Hageja taotleb kostjalt intresside väljamõistmist summas 14 984.25 krooni. L.L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole poolte vahel mitte mingisugust laenusuhet eksisteerinud. Poolte kooselu kestis 2005 aasta detsembrini. Hageja lahkus Iirimaale tööle kevadel 2004, kuid sellega poolte kooselu ei lõppenud. Hageja käis kodus vähemalt kolm korda aastas, kuni 2006. a suveni, mil kooselu lõplikult purunes. Kuivõrd hageja pangakontod olid erinevate võlgnevuste katteks arestitud, mida tõendab Jõgevamaa Kohtutäituri lvi Kalmeti kiri, ei soovinud hageja oma Eestis asuvatele kontodele raha kanda. Hageja kandis raha kostja arvele ning kostja tasus saadud raha eest perioodilisi makseid nii kohtutäiturile, kui ka Julianus Inkasso Agentuurile. Viimasele on tasutud 23.12.2005 3980.60 krooni. Kohtutäiturile jätkas kostja hageja eest maksmist kuni 09.06.2006. Konto väljavõttest on samuti näha, et kostja ostis perioodiliselt hagejale lennupileteid. Hageja töötas välisriigis ning hageja poolt teenitava tulu eest tasuti hageja võlgnevusi ning samuti peeti ülal poolte ühiseid lapsi. Hageja poolt kostja pangaarvele ülekantud raha osas ei pidanud täpset arvestust kostja ega hageja. Eeltoodut tõendab hageja käitumine antud tsiviilasjas. Hageja taotles kostja pangakonto väljavõtete esitamist, kuivõrd tal endal puudus igasugune ülevaade ülekantud rahasummade täpsetest summadest ja kuupäevadest. Mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada hageja väidet, mille kohaselt andis hageja kostjale pidevalt laenu. Hagejalt saadavalt rahaga tasuti poolte ühise korteri üüri, osteti toitu, kulutati laste vajadusteks jne. Hageja ja kostja ei pidanud raamatupidamist sissetulekute ja väljaminekute kohta, kuna normaalselt toimivas kooselus puudus selleks vajadus. Kaebusele lisatud vara jagamise kompromiss käsitleb ainult korteromandi, garaaži ja sõiduauto omandisuhete reguleerimist. Hageja kandis 20.12.2005 kostjale üle 195 323.75 krooni. Pangakonto väljavõttest nähtub, et laekunud rahast tasus kostja kommunaalvõlgnevusi ning Julianus Inkassole hageja võlgnevusi. Hagejaga koos osteti autole varuosasid, toitu, jõulukingitusi, samuti hagejale lennupiletid. 31.12.200505.01.2006 võeti sularahas pangaautomaadist välja 145 000 krooni, mis jäi hageja kätte.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas TsMS §-s 438 sätestatuga hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit

ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. TsMS § 348 lg 1 kohaselt kohus juhib kohtuistungit ning selgitab välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes ja kõrvaldab asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähtsust. TsMS § 351 lg 1 sätestab, et kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohus võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha ning lõike 3 kohaselt kui pool ei ole võimeline arvamust avaldama seisukoha või kahtluse suhtes, millele kohus on tähelepanu juhtinud, võib kohus määrata talle tähtaja seisukoha esitamiseks. TsMS § 392 lg 1 p-st 4 tulenevalt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Enne asja sisulise arutamise lõpetamist peab kohus TsMS § 401 lg-te 1 ja 2 kohaselt arutama menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid ning küsima menetlusosalistelt, kas nad soovivad täiendada asja arutamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole käesoleva tsiviilasja läbivaatamisel eelnimetatud menetlusõiguse norme järginud ning see toob endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise TsMS § 656 lg 2 kohaselt. Maakohus on küll õigesti otsuses leidnud, et poolte vahel pole tõendatud laenusuhe, kuid on jätnud tähelepanuta ja hinnanguta apellandi alternatiivse nõude rahuldada tema hagi alusetu rikastumise sätete järgi (vt hagi täpsustus tl 60-63 ning hageja seletus 07.02.2008 kohtuistungil tl 89-94). Pooltel ei ole käesolevas asjas vaidlust, et hageja kandis ajavahemikul juuni 2004 kuni märts 2006 kostja pangakontole kokku üle 300 000 krooni. Hageja nõuab kostjalt nimetatud summast 291 201.20 krooni tagastamist, leides, et kostja on raha selles ulatuses saanud laenuna või laenusuhte tõendamatuse korral üldse õigusliku aluseta. Kostja vaidleb hagile vastu, väites, et hageja kandis talle nimetatud summad üle ajal, mil poolte vahel olid faktilised abielusuhted ja ühine tegutsemine nende suhete raames. Kostja väidetel kulus ajavahemikul juuni 2004 kuni märts 2006 talle ülekantud raha hageja kohustuste täitmiseks, viimasele lennupiletite ostmiseks, lastele elatiseks, hageja poolt Iirimaalt tehtud telefonikõnede eest tasumiseks ning poolte muudeks ühisteks asjaajamisteks. Asjaoludest nähtuvalt on hageja 20.12.2005 üle kandnud kostja arvele vaidlusalustest summadest suurimana 195 323.75 krooni, millest on ajavahemikul 20.12.2005-09.01.2006 tasutud kommunaalmakseid, telefoniarveid, akende paigalduse jms eest kokku ca 12 000 krooni, ostetud bensiini ja autovaruosasid ca 4000 krooni maksumuses, tehtud igapäevaseid oste kohalikus marketis, tasutud hageja lennupiletite eest ca 6000 krooni ning võetud sularahana välja kokku ca 160 000 krooni. Kostja väidetel tehti ka need maksed nii hageja kui poolte ühiste asjaajamiste tarbeks ning väljavõetud sularahast 12 000 krooni kulutati kostjaga ühiselt ning 3000 krooni andis hageja talle tema ema matuste korraldamiseks, 145 000 krooni aga andis ta pangaautomaadist välja võttes hagejale. Hageja kostja nimetatud väidetega ei nõustu, märkides, et kostja pole talle sularaha üle andnud ning hageja huvides tehtud kulutustena saab vaadelda üksnes lennupiletite ostu, pardli ostu 2396 krooni ning jalanõude ostu 1389 krooni väärtuses. Hageja väidetel lõppesid pooltevahelised seltsingusuhted juba mais 2004. a, mil hageja lahkus Eestist tööle Iirimaale. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas poolte neid väiteid käsitlenud ega neile hinnangut andnud ning pooltevahelist õigussuhet vastavalt kvalifitseerinud. Arvestades, et pooltel on

vaidlus selle üle, millise õigussuhte või -suhete (seltsing, käsund, alusetu rikastumine vms) raames hageja kostja pangakontole pikaajaliselt makseid tegi ning kas kostja andis 2005. a detsembri lõpus – 2006. a jaanuari alguses hagejale tagasi sularaha 145 000 krooni, tulnuks maakohtul ka selgitada pooltele nende kohustust oma vastavaid väiteid tõendada, mida maakohus ei ole teinud. Maakohtule olid esitatud tõenditena hageja poolt raha ülekandmist ja kostja kontol raha liikumist käsitlevad dokumendid, täituri tõend hageja vastu olevate nõuete täitmise aja ja ulatuse kohta, hageja esindaja kirjalik pöördumine kostja poole 04.08.2006 ning kostja vastus pöördumisele 15.08.2006, samuti Tartu Maakohtu 31.10.2006 määrus poolte kokkuleppe kinnitamise kohta nende laste elukoha ja hageja elatusraha maksmise kohustuse osas ning Tartu Maakohtu 09.05.2007 määrus pooltevahelise kompromissi kinnitamise kohta ühisest tegutsemisest tekkinud vara jagamisel. Nimetatud tõenditest ei selgu üheselt, mis ajani pooltel olid seltsingusuhted ning millised hageja poolt kostjale ülekantud summad olid kasutatud seltsingueesmärkide saavutamiseks, samuti ei nähtu neist kostja väidetava 145 000 krooni hagejale üleandmine. Kui asja uuel läbivaatamisel ei leia tõendamist kostja poolt vaidlusaluste summade kasutamine seltsingusuhete, käsundi täitmise või mingi muu õigussuhte raames ning ka 145 000 krooni sularaha hagejale tagastamine, siis on mõeldav, et kostja on kohustatud tagastama hagejale saadud rahasummad alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel.

Menetluskulude jaotuse poolte vahel otsustab maakohus asja uuel arutamisel.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.