Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kostja seisukoht ja olulisemad väited Kostja hagi ei tunnista. Väidab, et on esindanud hagejat tsiviilasjas 2-06-25718 parimal võimalikul viisil ega ole hagejale kahju põhjustanud. Kostja väidab, et hageja esitas kostjale nõude loovutamisel üksnes müügilepingu ja käenduslepingu, millised kostja ka kohtule esitas. Muid tõendeid kostja hagejalt saanud ei ole. Pooled on nõude loovutamisel kokku leppinud, et loovutaja annab üle kõik nõuet kinnitavad tõendid; kostjal puudus alus eeldada, et hageja valduses on kostjale üle andmata tõendeid. Kostja väidab, et hageja volitatud esindaja (kostja) väited ei olnud tsiviilasjas 206-25718 tõendiks. Kohtud on otsuse tegemisel analüüsinud müügilepingu teksti

ning teinud sellest õiguslikud järeldused. Hageja nõue jäi rahuldamata mitte tõendamatuse vaid põhjendamatuse tõttu. Kostja möönab kohtuotsuse tähendust, kuid on hagejaga sarnaselt veendumusel, et müügi ja käendusleping kehtisid ka 2006 aastal.

seni

kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused, kohaldamisele kuuluvad õigusaktid Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 alusel tekivad tsiviilõigused ja -kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Pooltel ei ole vaidlust selles, et nende vahel on lepingu sõlmimisega tekkinud võlasuhe. Poolte käsundusleping on sõlmitud kostja 31.juuli 2006 ettepanekule nõustumise andmisega hageja poolt 4.augustil 2006 (II kd. lk. 12). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga käsundisaaja vastavalt lepingule täitma käsundiandja käsundi, käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käsunduslepinguga kohustus kostja esindama hagejat kohtumenetluses T.I vastu (ts.asi 2-06-25718). Pooled ei ole käsundit (käsundisaaja ülesandeid) lepingu sõlmimisel konkretiseerinud. VÕS § 620 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude. VÕS § 101 lg. 1 p. 3 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg. 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg. 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama kahju üksnes ulatuses, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg. 4 alusel peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb tuvastada 1) hagejal kahju olemasolu ja selle suurus, 2) kostja käitumises esinenud õigusvastasus, 3) põhjuslik seos hagejal kahju tekkimise ja kostja käitumise vahel ja 4) kas kostja vastutab tekkinud kahju eest. 1) VÕS § 128 lg. 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvituse saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

Pooltel ei ole vaidlust hageja poolt esile toodud kahju ja selle suuruse üle. Hageja võlgnik, OÜ K on jätnud hageja ees ostuhinna tasumise kohustuse osaliselt täitmata. Hageja on kostja esinduse kaudu esitanud nõude käendaja, T.I vastu, kes on samuti jätnud ostuhinna summas 24 142.80 krooni tasumata. Hageja on nimetatud summa väärtuses andnud ostjale kaupa selle eest tasu saamata. Seega on hageja vara märgitud summas vähenenud. Hageja on kostja esindamise kaudu osalenud tsiviilasjas 2-06-25718, mille menetlemisel on hageja tasunud riigilõivu kogusummas 3 000 krooni ja kostjale esindustasu 4 720 krooni. Ka selles osas on hageja vara vähenenud. Vaidlust märgitud summade üle pooltel ei ole. 2) Hageja väidab, et kostja õigusvastane käitumine seisneb käsunduslepingu rikkumises. Hageja heidab kostjale ette ebaõige väite esitamist hagiavalduses, tõendite esitamata jätmist ning kohtute otsustes väljendatud õiguslike seisukohtade vaidlustamata jätmist. Kostja väidab, et ei ole käsunduslepingut rikkunud. Kostjale antud käsundi sisuks oli hageja esindamine kohtumenetluses. Hageja ei toonud vaidluses esile, milline on hageja hinnangul esindaja üldiselt tunnustatud kutseoskuste tase, mida kostja väidetavalt käsundi täitmisel rikkus. Kostja ei kuulu advokatuuri; seega puudub alus hinnata kostja toiminguid advokaadi kutseoskuste taseme alusel. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja on tsiviilasjas 2-06-25718 esitanud faktiväite, millega hageja kostja volitajana (käsundiandjana) ei nõustu. Kostja on väitnud, et arve 475 on ostjale esitatud suuliselt sõlmitud müügilepingu täitmiseks; hageja väidab aga, et arve 475 esitati 2001 aastal kirjalikus vormis sõlmitud müügilepingu täitmiseks. Kohus nõustub hagejaga selles, et käsundi täitmine eeldab lepingu poolte vahel piisaval määral teabe vahetust ning konsultatsioone, millega minimiseeritakse kliendiga kooskõlastamata seisukohtade esitamise võimalikkus ja tegelikkusele mittevastavate faktiväidete esitamine käsundisaaja poolt. Vaatamata asjaolule, et volitatud esindaja kohtule esitatud avaldused ja seletused ei oma menetluses tõendi tähendust, ei ole õiguslike väidete (seisukohtade) esitamine asja lahendamise suhtes mõjuta. Sellest ei saa ega teha järeldust, et kostja on hageja suhtes lepingut rikkunud. Kohtud on tsiviilasjas 2-06-25718 järeldanud müügilepingu teksti analüüsides, et kirjalikus vormis sõlmitud leping pikenes vaid ühele aastale; lepingu tekstist ei tulene lepingu igaaastane pikenemine. 3) Hageja väidab, et kostja pidanuks esitama müügilepingu pikendamist kinnitavaid tõendid. Kostja väidab, et esitas kohtule tõendid, mis hageja nõude loovutamisel kostjale esitas; kostjal puudus alus eeldada hagejal täiendavate tõendite olemasolu. Kostja väide on kooskõlas 10.juulil 2001 nõude loovutamise lepinguga 01603-07-01N, mille p.-s 2.2 sisaldub loovutaja kohustus anda nõude omandajale üle kõikide nõuet tõendavate dokumentide koopiad. Lepingu lisas 12 on nimetatud üleantavate, nõuet tõendavate dokumentidena kaks lepingut ja arve (II kd. lk. 12-14). Seega on kostja hagi esitamisel T.I vastu tuginenud kliendilt saadud dokumentaalsetele tõenditele ja need ka kohtule esitanud. Kohus leiab, et kohtumenetluses esindamiseks sõlmitud käsunduse sisuks on muu hulgas menetluses tõendamiskoormuse kliendile selgitamine. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Kohtumenetluses esinduskohustuse võtnud isik peab osundatud sätet teadma ning seda vajadusel esindatavale selgitama. Tsiviilasjas 2-06-25718 oli asja lahendamist mõjutavaks faktiväiteks käenduse (leping 2801-2001-V) kehtivus 2006 aastal arve 475 esitamise ajal. Seega pidanuks hageja käesolevas tsiviilasjas tõendama, et tal olid selle faktiväite kinnitamiseks tõendid, mida kostja pidanuks kohtule esitama. Võlasuhte tekkimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 206 järgi kohustub käendaja teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustuse kas täielikult või osaliselt. Käendusleping pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis; kirjaliku vormi mittejärgimine tõi endaga kaasa käenduse kehtetuse (TsK § 206 lg. 3). TsK § 211 järgi oli käenduse lõppemise aluseks kas - käendusega tagatud kohustuse lõppemine - kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisest kolme kuu möödumisega, kui nõuet ei esitata - tähtajata kohustuse korral teistsuguse kokkuleppe puudumise korral aasta möödumisel arvates käenduslepingu sõlmimise päevast - võla ülekandmisega, kui käendaja ei avalda valmisolekut käendada uue võlgniku kohustust. Käendaja esitas kohtus hageja nõudele vastuväite seoses käenduse lõppemisega; käenduse lõppemise aluseks oli põhikohustuse lõppemine. Kohtud on hageja esile toodud tsiviilasjas analüüsinud käendusega tagatud müügilepingu teksti ning leidnud, et müügileping lõppes 31.detsembril 2002. Kohtud on tsiviilasjas 2-0625718 otsuse rajanud müügilepingu teksti analüüsile ning selle tõlgendamisele ning jõudsid järeldusele, et müügilepingu teksti järgi on põhikohustus lõppenud, mis omakorda tõi kaasa käenduse lõppemise. Kohus nõustub hagejaga selles, et müügilepingu pooled võisid 2001 aastal sõlmitud müügilepingut kokkuleppel, s.h. suulisel kokkuleppel 2002 aasta lõpus pikendada. Väidetavalt on seda ka tehtud, mida kinnitavad tõendid on hageja käesolevas asjas kohtule esitanud. Selline kokkulepe on hinnatav lepingu muutmisena, mis on võlaõigusseaduse § 13 lg. 2 järgi lubatud. Müügilepingu poolte kokkulepe lepingu pikendamises/muutmises ei laiene aga käendajale. Käendaja vastutus on piiratud käendajale käenduse andmise ajal teadaoleva võlgniku kohustuse ulatusega. Käendaja vastutus laieneb võlgniku tulevikus tekkivale kohustusele üksnes eeldusel, et käendaja on lepingu sõlmimisel sellekohase käenduslubaduse andnud. Hageja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid, millest saaks järeldada, et käendus kehtiks ka müügilepingu muutmise (suulise pikendamise) korral. Käenduse kehtivuse jätkamiseks pidanuks hageja sõlmima käenduse jätkumiseks kokkuleppe käendajaga, mille kohta aga tõendeid kohtule esitatud ei ole. Seega ka juhul, kui kostja oleks esitanud hageja poolt käendaja vastu suunatud menetluses müügilepingu pikendamist kinnitavaid tõendeid, ei oleks nendega saanud tõendada käenduslepingu kehtivust. Hageja ei ole ka käesolevas asjas vaatamata kohtu korduvale tähelepanu juhtimisele esitanud kohtule mingeid tõendeid, millest saaks järeldada, et käenduslepingu pooled oleksid 29.jaanuari 2001 käenduslepingut 2801-2001-V muutnud või täiendanud. Käenduslepingu tekst käendatava kohustuse osas on selge. Käendaja ei ole andnud käendust võlgniku

tulevikus tekkivale kohustusele. Käenduslepingu laiendav tõlgendamine ega ka käenduse laiendamine võlgniku ja võlausaldaja kokkuleppega ei ole kooskõlas võlasuhte tekkimise ajal kehtinud käenduse ja lepingu tõlgendamise reeglitega; samuti ka käenduslepingu tähtaja saabumise ajal kehtinud võlaõigusseaduse §-ga 145 lg. 4. Hageja kinnitas kohtus, et käendajaga ei ole mingeid lepingut muutvaid kokkuleppeid sõlmitud; käendaja vastu ei ole enne arve 475 tasumise nõudmist mingeid nõudeid esitatud; käendaja ei ole võlgniku kohustuse täitmisest osa võtnud. Seega ei ole hageja esile toonud sellist kostja poolt esitamata jäänud faktiväidet, mille tõendatuse korral saanuks kohtud tsiviilasja 2-06-25718 hageja kasuks lahendada. Kohus nõustub hageja seiskohaga selles, et kohus ei või tehingut tõlgendada erinevalt tehingu mõlema poole arusaamast. Sellist olukorda aga vaidluses olulise käenduslepingu puhul ei esine. Hageja väidab, et pidas pikendatud müügilepingut kehtivaks üksnes koos käenduslepinguga; käendaja ei ole kohtule esitatud tõendite alusel sellist seisukohta väljendanud. Käendaja esitas tsiviilasjas 2-0625718 vastuväite vastupidise põhjendusega, s.o. käendusleping lõppes 31.detsembril 2002. Ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita käendaja teistsugust seisukohta. Käenduslepingu pikenemiseks ei piisa ühe poole (võlausaldaja) veendumusest või arusaamast. Hageja nägemus lepingu edasisest kestvusest viib käendaja vastutuse laienemisele, mis ei ole lubatud. Käendajal oli käenduse andmisel võimalus tugineda üksnes temale esitatud müügilepingu tekstile, millest saab teha sama järelduse nagu kohtud on tsiviilasjas 2-06-25718 teinud. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja saanuks täiendavate tõendite esitamisega hagi rahuldamata jätmise ära hoida. Hageja poolt OÜ K esitatud saateleht arved (tl. 21 – 82) ja kassa sissetuleku orderid (tl. 27 - 30) kinnitavad erinevate kaupade müümist hagejalt OÜ K . Hageja on pidanud ostja saldo arvestust; arvuti väljatrükist (tl. 18 – 20) saab järeldada, et ostja on kauba eest tasunud. Nende tõendite hindamisega saab teha järeldusi müügilepingu muutmise ja täitmise kohta, mitte käenduslepingu kohta. Kohus nõustub kostjaga selles, et tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse järeldused ei ole määravas ulatuses seotud kostja poolt esitatud väidetega. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht selles, et suulisele müügilepingule osundamata jätmise korral saanuks hageja nõue rahuldatud. 4) Hageja heidab kostjale ette asjaolu, et viimane ei ole vaidlustanud kohtute õiguslikke järeldusi. Kostja on vaidlustanud esimese astme kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitamisega. Ringkonnakohus on jätnud esimese astme kohtu otsuse muutmata. Asjaolu, et hageja ei nõustu kohtute järelduste ja seaduse kohaldamisega, ei ole aluseks kostja vastutusele. Kohus märgib, et hageja käsund ei saanud hõlmata tsiviilasjas 2-06-25718 tehtud kohtuotsuse vaidlustamist, kuivõrd Riigikohtus saab menetlusosalist esindada üksnes vandeadvokaat (TsMS § 218 lg. 3). Hagejat esindanud kostja töötaja ei olnud advokatuuri liige, mis oli hagejale lepingu sõlmimisel teada. Kostja ei saanud Tallinna Ringkonnakohtu otsust hageja nimelt Riigikohtus vaidlustada. Hageja ei ole ka vaidluses esile toonud, et ta oleks otsuse kassatsioonikorras vaidlustamist nõudnud või seda vandeadvokaadi vahendusel teinud.

5) VÕS § 127 lg. 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu õiguslik tagajärg (põhjuslik seos). Seos kahju tekitaja tegevuse ja õiguse rikkumise vahel väljendub nii objektiivselt (tegu – tagajärg) kui ka subjektiivselt (süü). Objektiivse põhjusliku seose tuvastamisel kasutatakse välistavat meetodit. Teo mõttelisel ärajätmisel tuleb vastata küsimusele, kas hageja esile toodud kahju oleks siiski tekkinud. Hageja kahju summas 24 142.80 krooni oli tekkinud enne vaidlusaluse käsunduslepingu sõlmimist. Hageja oli müügilepingu täitmiseks kauba üle andnud; ostja oli jätnud kauba eest tasumata. Seega oli hageja õigus rikutud sõltumata kostja toimingutest ja hageja kahju ning kostja käitumise vahel puudub põhjuslik seos. Hageja pidanuks kahju kostjale ülekandmiseks tõendama, et kostja tegevuse tõttu jäi temal tehingu järgi ettenähtu saamata, mida aga tehtud ei ole. Hageja menetluskulud tsiviilasjas summas 7 720 (3 000 + 4 720) krooni on tekkinud käsunduslepingu täitmisel. Vaidlust ei ole selles, et hageja käsundi sisuks oli kohtusse pöördumine. Seega on tegemist käsundi täitmisega seotud kulutustega, mille tasumine (hüvitamine) on käsundiandja kohustus. Käsundi täitmisega seotud kulutused on hinnatavad käsundiandja kahjuna eeldusel, et need on ebamõistlikult suured või puudus nende tegemiseks vajadus. Hageja nimetatud menetluskulud olid menetluse algatamisel objektiivselt vajalikud. Riigilõivu tasumiseta kohtusse pöörduda ei saa; hageja nõustus esindustasu kokkuleppega; tasutud esinduskulu on mõistlik. Seega ei ole kostja hageja kahju eest vastutav. Kostja ei saanud ega pidanud seda kulu käsundi täitmisel vältima. Hinnates eeltoodut kogumis leiab kohus, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 162 lg. 1 järgi tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. resolutsioon Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsMS §-st 162 lg. 1; 218; 230; 434-436; 438-439; 441-442; 452-453; 455; 632 lg. 1; TsÜS § 5 ja VÕS § 3; 13 lg. 2; 101 lg. 1 p. 3; 127 lg. 1 ja 4; 128 lg. 3; 145 lg. 4; 619; 620 ja TsK §-st 206; 206 lg. 3 kohus o t s u s t a s: jätta OÜ G hagi OÜ J vastu 31 862.80 krooni väljamõistmises rahuldamata. Jätta menetluskulud hageja kanda. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Selgitada, et füüsilisel isikul või mittetulunduslikul juriidilisel isikul on õigus

taotleda menetlusabi. Menetlusabi taotlemise korral tuleb kaebus ja menetlusabi taotlus esitada seaduses sätestatud tähtaja kestel. Kohus võib menetlusabi taotluse põhjendatuse korral anda menetlusosalisele tähtaja kaebuse täiendavaks põhjendamiseks. /allkiri//pitser/ Aase Sammelselg kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.