Harju Maakohus
Kohtunik
Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.05.2009.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-08-86136
Tsiviilasi
AS R hagi OÜ B vastu 766 600 krooni ja viiviste nõudes.
esindajad
Hageja – AS R (reg.kood XXX) Kostja – OÜ B(reg.kood XXX) Kostja lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin
Asja läbivaatamise kuupäev
14.05.2009.a. kohtuistungil
Menetlusosalised ja nende
Istungil osalenud isikud
Hageja seaduslik esindaja A Masly Kostja lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin
Resolutsioon
Hagi rahuldada. Mõista välja OÜ B AS R kasuks põhivõlgnevus summas 76 600 (seitsekümmend kuus tuhat kuussada) krooni ja viivis summas 17 244,67 (seitseteist tuhat kakssada nelikümmend neli krooni ja 67 senti) krooni. Mõista välja OÜ B AS R kasuks viivis alates 05.05.2009.a. põhinõudest (summa 76 600 krooni) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 sätestatud määras. Jätta hageja menetluskulud kostja menetluskulud jätta tema enda kanda.
kanda,
kostja
Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb kaebuse esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Edasikaebamise kord
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel 31.08.1999.a. sõlmitud transporditeenuste leping. 01.01.2001.a. täiendava kokkuleppega pikendati lepingu kehtivust kuni 31.12.2001.a. Peale nimetatud tähtaega lepingu kehtivus jätkus. Vastavalt lepingule oli kostja kohustatud tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200 krooni. Kostja teatas hagejale vagunite arvu ja hageja esitas arve. Kostja tasus hageja arveid kuni 2002.a. oktoobrikuuni. Alates novembrist 2002.a. jättis kostja hagejale teatamata vagunite arvu mis transiidina olid hageja raudtee läbinud. Hageja arvas, et vaguneid polnudki ning seepärast ei esitanud ka arveid. Kui hageja sai teada, et kostja on hageja raudteed kasutanud esitas ta kostjale nõude kohustuste täitmiseks. Hageja nõue 2003, 2004, 2005.a. põhivõla nõudes kostja vastu on kohtuotsusega rahuldatud, viivise osas on nõue lahendamisel Käesoleva hagiga nõuab hageja kostjalt 2006, 2007 ja 2008.a. võlgnevuse ja viivise tasumist. Hageja on seisukohal, et uue suulise lepinguga jäid kehtima kõik kirjaliku lepingu tingimused. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt läbis aastatel 2006, 2007 ja 2008 hageja raudteed kokku 383 vagunit arvestades ühe vaguni läbimise hinda 200 krooni, moodustab kostja põhinõue 76 600 krooni. Kostja pidi hagejale vagunite arvu teatama igakuiselt ning järgmise kuu 7-ndaks kuupäevaks pidi olema esitatud arve tasutud. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingule 0,1 % päevas alates iga kuu 8-ndast kuupäevast. Kokku moodustavad viivised 59 455,40 krooni. Alternatiivselt on hageja esitanud viivisearvestuse seadusjärgses määras mis seisuga 04.05.2009.a. moodustavad 17 244, 67 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla, viivised kindla summana ja alates 05.05.2009.a. viivised põhivõlast seadusjärgses määras kuni põhikohustuse täitmiseni.
Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et poolte vahel kehtinud lepingud infrastruktuuri kasutamiseks on lõppenud. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2007.a. otsusele tsiviilasjas nr 2-07-23589 kehtis poolte vahel 01.01.2003.a.-31.12.2005.a. suuline leping hageja raudtee kasutamise kohta. Lähtudes kostja käitumisest ja tahteavaldusest võib järeldada, et kostja ütles alates 01.01.2006.a. lepingu üles. Kostja ei vaidlusta, et hagejal on õigus nõuda mõistlikku tasu, kuid leiab, et 200 krooni ühe vaguni kohta ei ole mõistlik. Kostja leiab, et kuna poolte vahel viivisenõuet kokku lepitud ei ole, siis on viivisenõue alusetu. Täpsustatud vastuse kohaselt on kostja seisukohal, et mõistlik tasu sõltub hageja kuludest ja mõistlikust ärikasumist. Mõistliku tasu võib arvestada ka lähtudes kostja ja AS B vahel 19.12.2003.a. sõlmitud lepingust nr 18. Selle lepingu järgi on tasu ühe vaguni eest koos käibemaksuga 767 krooni seejuures raudtee pikkus on 2005 m. Kuna hagejale kuulub raudtee pikkusega 248 siis mõistlikuks tasuks on 94,87 krooni ühe vaguni eest.
Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada. Asjas puudub vaidlus selles, et 31.08.1999.a. sõlmisid pooled transporditeenuse lepingu (tlk 12; tõlge lk 13), mille kohaselt oli lepingu esemeks raudteeliikluse alalhoidmine kostja ja hageja raudtee vahel. Kostja oli kohustatud teatama hagejale saabunud kaubavagunite arvu igakuiselt ning tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200 krooni hiljemalt järgmise kuu 7ndaks kuupäevaks. Arve tasumisega viivitamisel oli hagejal õigus nõuda viivist 0.1 % päevas tasumata jäänud summalt. 01.01.2001.a. täiendava kokkuleppega (tlk 14; tõlge lk 14 pöördel) pikendati lepingut kuni 31.12.2001.a. Kohus leiab, et asjas on Tallinna Ringkonnakohtu otsustega nr 2-07-23587 (tlk 31-33 ja tlk 65-67) tõendatud, et poolte vahel sõlmiti peale kirjaliku lepingu lõppemist suuline transporditeenuse leping ning nimetatud lepingu järgi tuli 2003, 2004 ja 2005.a. kostjal hagejale tasuda 200 krooni ühe vaguni läbisõidu eest hageja raudteel. Hageja nõuab käesolevas hagis 2006.a., 2007 ja 2008.aastal, viidates suulise lepingu olemasolule, vagunite läbisõidu eest hageja raudteel samasuguse tasu maksmist. Kuigi eelpoolviidatud tsiviilasjas nr 2-07-23587 ei tuvastatud millal poolte vahel suuline leping sõlmiti ja millised olid lepingu tingimused peale selle, et iga kaubavaguni eest kohustus kostja hagejale tasuma 200 krooni, leiab kohus, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et suuline leping sõlmiti hiljemalt augustis 2002.a., kuivõrd asja materjalidele lisatud tõenditest (tlk 15-18) nähtub, et hageja esitas kostjale, vastavalt kostja poolt teatatud vagunite arvule, septembris, oktoobris ja novembris arved ja kostja tasus need. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja raudteel läbivate vagunite arvu pidi hagejale teatama kostja. Poolte vahel on vaidlus selles, millal pidi kostja hagejale vagunite arvu teatama ja kas ning milline oli poolte kokkulepe hageja poolt esitatava arve tasumise kohta. Poolte vahel kuni 31.12.2001.a. sõlmitud lepingus oli nimetatud tingimuste kohta kirjalik kokkulepe, ning kuigi suulise lepingu kehtivuse ajal on kostja 2002.a. vähemalt 3 korral teatanud vagunite arvu igakuiselt, ei ole hageja poolt esitatud arve maksmise tähtajad kooskõlas kehtinud kirjaliku lepinguga. Nimelt nähtub asja materjalidele lisatud arvetest (tlk 15-17), et arvete tasumise tähtajaks on märgitud nii 4 kui 6 kuupäev. Arvestades nimetatud asjaolu, leiab kohus, et poolte kokkulepe vagunite teatamise tähtaja ja arve maksmise tähtaja kohta pole veenvalt tõendamist leidnud. Kohus leiab, et kuivõrd asjas ei ole veenvalt tõendamist leidnud konkreetsed kokkulepped nimetatud kohustuste täitmise aja kohta, siis tuleb asjas tuvastada kohustuste täitmise mõistlik aeg. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paraahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg 3 järgi kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
Eeltoodust nähtuvalt tuleb kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja väljaselgitamisel lähtuda asjaoludest, arvestades eelkõige täitmise viisi, kohta ja olemust. Poolte vahel kuni 31.12.2001.a. kehtinud kirjaliku lepingu (tlk 13, tõlge lk 14) p-s 3.1. olid pooled kokku leppinud, et kostja kohustub operatiivselt edastama informatsiooni tema aadressil saabunud kaubavagunite kohta ühes kuus ning p 4.2. järgi tuli kostjal hageja esitatud arved tasuda järgmise kuu 7.-ndaks kuupäevaks. Asja materjalidele lisatud AS B ja kostja vahel sõlmitud lepingu vagunite etteandmise-äratoomise, raudtee infrastruktuuri kasutamise ja manöövritöö kohta (tlk 40-42) p-s 8.4.1. kohustus kostja teatama operatiivselt andmeid tee valdaja aadressile saabuvaist vaguneist ning p-s 10.1 kohustus kostja tasuma esitatud arve arvestuskuule järgneva kuu 7-ndaks kuupäevaks. Arvestades eeltoodud pooltevahelist varasemat kirjalikku kokkulepet ja sarnase võlasuhte praktikat kostja ja kolmanda isiku vahel leiab kohus, et mõistlikult vajalik aeg kostja poolt hagejale vagunite koguarvu teatamiseks on hiljemalt arvestusperioodile (üks kuu) järgneva kuu esimene tööpäev ning selle alusel esitatava arve maksetähtaeg sama kuu 7. kuupäev. Eelpooltooduga on kohtu arvates tuvastatud, et peale 31.12.2001.a. kehtis poolte vahel suuline transporditeenuse leping, mille kohaselt oli hageja kohustus lubada läbida mööda hagejale kuuluvat raudteed kostja raudteele kaubavaguneid, kostjal oli kohustus teatada hagejale vagunite arv igakuiselt hiljemalt järgmise kuu esimeseks tööpäevaks, hageja kohustus oli esitada arve, kostja kohustus oli tasuda esitatud arve hiljemalt iga kuu 7-ndaks kuupäevaks arvestusega 200 krooni iga kaubavaguni eest (koos käibemaksuga). Kostja on seisukohal, et ta ütles suulise lepingu üles alates 01.01.2006.a.. Kostja väidete kohaselt sisaldub ülesütlemine ka kostja 16.05.2006 aasta kirjas (tlk 23) hagejale. Nimetatud kirjast nähtub, et kostja palub esitada dokumentide koopiad, mille alusel on hageja nõue (tlk 21) koostatud. VÕS § 195 lg 3 kohaselt püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine), lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Eelpooltoodust nähtuvalt ei ole seadus ettenäinud ülesütlemisavaldusele konkreetseid sisulisi nõudeid. Samas peab tahteavaldus olema selge ja väljendama tõepoolest tahet leping lõpetada. Ebaselgele tahteavaldusele ei saa anda kujundusõiguse jõudu, kuna sellise õiguse kasutamine peab olema selge. TsÜS § 68 lg 2 järgi on otsene tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohtu arvates ei sisaldu kostja 16.05.2006.a. kirjas tahteavaldust lepingu ühepoolseks lõpetamiseks ning seetõttu ei ole see käsitletav ülesütlemisavaldusena. Kostja on asjas väitnud, et kuna ta tsiviilasjas nr 2-07-23587 väljendas alates 2006.a. pidevalt, et poolte vahel puudub leping, siis on see käsitletav kaudse tahteavaldusena lepingu ühepoolseks lõpetamiseks. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kohus osutab, et pooltevahelise lepingu puhul tähendaks lepingu lõppemine seda, et hageja ei ole kohustatud lubama kasutada kostjal raudteed, kostja ei soovigi seda teha ning sellest tulenevalt ei peaks maksma ka tasu. Käesolevas asjas puudub vaidlus et 2002-2008 on kostja pidevalt hageja raudteed kasutanud ning ta soovib seda teha ka edaspidi kuivõrd enesele kuuluvale raudteele pääseb ta ainult läbides hageja raudteed, kostja on möönnud et peab maksma selle eest hagejale tasu, vaidlus on tasu suuruse üle. Kohus leiab, et neil asjaoludel ei
ole tuvastatud lepingu ülesütlemise tahe, vaid tahe ühe lepingutingimuse, tasu suuruse, muutmiseks. Kohus osutab, et asja materjalidest nähtuvalt (tlk 55) kaalus kostja vastuhagi esitamist lepingutingimuse muutmiseks, kuid jättis selle siiski esitamata. Seega leiab ohus, et kostja väide lepingu ülesütlemise kohta ei ole tõendamist leidnud. Poolte vahel kehtib senini suuline transporditeenuse leping eelpooltoodud tingimustega. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et hageja raudteed on ajavahemikul 01.01.200631.12.2008.a. läbinud vastavalt esitatud tõenditele (tlk 91-105) 383 vagunit, ning asjas puudub vaidlus, et sellise arvu vagunite eest tuleb kostjal hagejale tasuda, siis leiab kohus, et hageja põhinõue summas (383 vagunit x200 krooni) 76 600 krooni tuleb rahuldada. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hageja on esitanud ka viivisenõude määraga 0,1 % päevas ja alternatiivselt seadusjärgses määras. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendatud suulise lepingu ajal kokkulepet viivise määras. Kuni 31.12.2001.a. kehtinud lepingu järgi oli poolte vahel kokkulepe viivisemääraga 0,1 % päevas. 2002.a. esitas hageja kostjale arved (tlk 15-17) viivisemääraga 0,25 % päevas. Hoolimata asjaolust, et nimetatud arved tasuti kostja poolt hilinemisega ühe maksena (tlk 18), ei ole viivisearvet esitatud ega viiviseid ei ole ka arvete maksmisega viivitamise eest makstud. Nimetatud asjaolude tõttu leiab kohus, et viivisemäära kokkulepe poolte vahel peale 31.12.2001.a. ei ole tõendamist leidnud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Arvestades asjaolu, et käesolevas asjas on tuvastatud, et kostja kohustus oli teatada hagejatele vagunite arv, teatamine oli eelduseks, et hageja saaks esitada arveid, kostja oma kohustust ei täitnud, siis leiab kohus, et hageja viivisenõue seadusjärgses määras arvete tasumisega viivitamise tõttu tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks seisuga 04.05.2009.a. välja mõista viivised summas 17 244,67 krooni. VÕS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on esitanud nõude viivise väljamõistmiseks § 367 alusel. Arvestades asjaolu, et VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgi võib viivisemäär muutuda, samas ei ole teada millal kostja oma põhivõlgnevuse tasub, siis leiab kohus, et alates 05.05.2009.a. tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis arvestatuna põhivõlast VÕS § 113 sätestatud määras.
Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada, tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda ja kostja menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Krista Kirspuu Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.