Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ehituse koosoleku protokollis märgiti, et diafragmade paigaldus ei ole kokkulepitud ajaks lõpetatud. Sama koosoleku protokollis fikseeriti, et rõdukonstruktsioonide tarbeks on front olemas ja suurem osa frondist vabaneb 26. nädalal (27.06.-03.07.2005). Diafragmad, mis lepingu järgi pidid olema paigaldatud 30.05.2005, paigaldati 30.06.2005. Kostja saatis hagejale 13.07.2005 kirja, milles juhiti tähelepanu tähtaegadest mittekinnipidamisele. Prantsuse rõdude kinnitusdetailid ja välisrõdude kinnitusdetailid hoone vanal osal pidid olema paigaldatud 01.07.2005, kuid paigaldati alles 25.07.2005. Kostja esitas hagejale 25.07.2005 alltöövõtulepingu p 8.3. alusel arve nr 113 leppetrahvi 12 000 kr kohta rõdude kinnituste teostamise tähtaja ületamise eest. Kinnitusdetailid hoone uuel osal paigaldati samuti ligi kuu aega hiljem. 17.10.2005 töökoosoleku protokollis fikseeriti, et hageja poolt on tööde teostamise käigus rikutud fassaad ning ühtlasi konstateeriti, et konsoolsete rõdude paigaldus algab 24.10.2005 ning katuse redeli paigaldus toimub 21.10.2005. Töökoosoleku protokolli järgi ei oldud 24.10.2005 alustatud rõdude paigaldust ega paigaldatud katuse redelit. Sisuliselt sama oli olukord 17.11.2005. Tööd, mis pidid olema lõpetatud 16.09.2005, anti osade kaupa üle 30.11.2005, 28.12.2005 ja 16.02.2006. Lisaks sellele olid 16.02.2006 üleantud töös puudused, mis kõrvaldati alles 10.03.2006. Kokku viivitas hageja tööde teostamisega 175 päeva. Hagejal ei olnud takistusi tööde tähtaegseks teostamiseks ning viivituse eest vastutab hageja. Seda vastutust on hageja ka aktsepteerinud, nõustudes kostja 25.07.2005 arve nr 113 tasaarvestamisega. Hageja ei avaldanud lepingu täitmise käigus kostjale kordagi, et ei saa töid tähtaegselt teostada kostjast või mõnest teisest alltöövõtjast tingitud põhjusel. Alltöövõtulepingu p 8.3 kohaselt oli kostjal õigus tähtaegade ületamise eest nõuda kostjalt leppetrahvi 500 kr. päevas ning leppetrahv pidi maha arvatama kostja poolt hagejale veel tasumata summast. Sellel alusel kostja esitas 31.03.2006 hagejale arve nr 48 leppetrahvi 87 500 kr. kohta. Samal päeval saatis kostja hagejale kirja nr 058, mis sisaldas tasaarvestuse avaldust leppetrahvi summa ja hagejale väljamaksmata lepingutasu osas. Alltöövõtulepingu lisa 1 p 2.4 alusel oli rõdudele ettenähtud vineer ja selle paigaldus hõlmatud alltöövõtulepinguga. Isegi juhul, kui lugeda vineeri paigaldamist lisatööks, ei oleks hagejal õigust nõuda selle eest tasu, sest selleks puudus lepingu p-dele 3.2.5 ja 6.3 kohane kokkulepe. Hageja poolt kostjale 21.02.2006 esitatud arve nr 60203 on kostja täies ulatuses tasunud. Nimetatud arvest tulenev kostja kohustus lõppes osade kaupa järgmiselt: 30.03.2006 tasaarvestuse kokkuleppe alusel 18 130,10 kr., 30.03.2006 leppetrahvi nõude tasaarvestuse avalduse alusel 87 500 kr., 30.03.2006 materjali ja transpordikulu nõude tasaarvestuse avalduse alusel 43 542,96 kr. ning 07.04.2006 pangaülekande teel 402 128,25 kr. Hageja viivisenõudel puudub alus, sest kostja keeldus hageja 16.02.2006 õiendit nr 7 aktseptimast puuduste tõttu töös. Lisaks tuleneb lepingu p-st 3.2.16 hagejal kohustus ebakvaliteetne töö oma kulul ümber teha ning kostjal on kuni puuduste kõrvaldamiseni õigus oma maksekohustuse täitmisest keelduda. Veel 20.03.2006 saatis kostja hagejale e-kirja puuduste kohta; hageja kinnitas oma kohustust vaegtööd kõrvaldada alles 05.04.2006 kokkuleppega. Seega ei kanna kostja vastutust arve tasumisega viivitamise eest, sest arve lõplik tasumine 07.04.2006 oli õiguspärane. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks 179 383,48 kr. Menetluskulud jäid kostja kanda. 3(9)

Alltöövõtulepingu p 8.3 kohaselt on kostjal õigus saada hagejalt kui alltöövõtjalt tähtaegade ületamise eest leppetrahvi 500 kr. päevas, mis arvatakse maha peatöövõtja poolt veel tasumata summast. Lepingu p 3.2.12 kohaselt hageja alltöövõtjana pidi viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 3 tööpäeva jooksul vastavate asjaolude ilmnemisest, teatama peatöövõtjale kirjalikus vormis muu hulgas töö teostamise tähtaegadest mittekinnipidamise vajadusest või muudest asjaoludest, mis takistavad töö alustamist, teostamist või lõpetamist. Kui alltöövõtja ei teata peatöövõtjale lepingu kohaselt nimetatud asjaoludest, puudub tal õigus nõuda peatöövõtjalt tähtaegade pikendamist. Hageja ei ole tõendanud, et on kostjale töö takistustest nõuetekohaselt teatanud. Ka ehituse töökoosoleku protokollidest ei nähtu, et hageja oleks töö teostamist takistavate asjaolude küsimust koosolekutel tõstatanud. Protokoll ei kajasta, et töö oleks takistatud teiste alltöövõtjate tööde tõttu. Samas on näiteks 17.10.2005 ja 24.10.2005 protokollides fikseeritud, et hageja poolt on rikutud fassaad ning hagejal tuleb suhelda OÜ-ga Dekort Building ja leida lahendus. Eelnevast järeldub, et vähemalt osaliselt oli fassaad valminud. Tööde teostamise õienditest nr 5 ja 6 nähtuvalt on hageja novembrikuus ja detsembrikuus rõdude paigaldamistöid osaliselt teostanud. Õiendi nr 7 kohaselt tööd lõpetati veebruarikuus. Samuti nähtub poolte esindajate Aare Hommiku ja Jan Soone vahel peetud e-kirjavahetusest, et pooled on omavahel arutanud tööde teostamise tähtaegu. 12.12.2005 e-kirjas on J. Soone viidanud vajadusele täita rõdude kronsteinide aluste seguga, sest muidu ei jää kinnitused sinna pidama. Samas ei ole J. Soone väitnud, et see asjaolu takistab hagejal tööde teostamist. Lisaks oli selleks ajaks möödunud tööde valmimise lõpptähtaeg 16.09.2005. Eeltoodu alusel ei olnud hagejal kostjast ega teistest alltöövõtjatest tingitud takistusi tööde tähtaegseks teostamiseks. Seega hagejapoolne lepingurikkumine ei olnud vabandatav. Lepingus kokku lepitud tööde teostamise lõpptähtaeg oli 16.09.2005. Valmis objekti andis hageja kostjale üle 10.03.2006. Kostja koostas leppetrahvi nõude 31.03.2006 ja hageja sai selle kätte 03.04.2006. Omavahelises suhtlemises alates lepingus sätestatud tähtaja 16.09.2005 saabumisest kostja aktsepteeris tööde teostamiseks järgmisi tähtaegu, kuigi lepingut tähtaegade osas ei muudetud. Ei töökoosoleku protokollides ega poolte kirjavahetuses ei ole kostja kordagi viidanud sellele, et nõuab tähtaegade mittejärgimise tõttu hagejalt leppetrahvi. Hiljemalt 16.09.2005 pidi kostjale olema selge, et tähtaegselt lepingut ei täideta ning tal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi. Õige ei ole kostja seisukoht, et ta ei saanud leppetrahvi nõuet esitada enne, kui tööd olid lõpetatud ja selgunud leppetrahvi suurus. VÕS § 159 lg 2 ja hea usu põhimõte nende koostoimes eeldavad, et lepingupartnerit teavitatakse kohustuse rikkumisest alates mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmise kavatsusest, kui leppetrahvi lõplik summa ei ole kohustuse rikkumise ajal veel selge. Hiljemalt 24.10.2005, kui ka täiendavaks tähtpäevaks ei olnud hageja lubatud töödega veel alustanud, pidi kostjal olema selge, kas ta soovib lepingus sätestatud sanktsioone rakendada või mitte. 2005 juulis on kostja esitanud hagejale leppetrahvi nõude samal päeval tööde valmimise kuupäevaga. Viimaste tööde valmimise kohta esitas hageja kostjale õiendi 16.02.2006, objekt võeti vastu 10.03.2006, kuid leppetrahvi nõude esitas kostja alles 31.03.2006. Hea usu põhimõtte rikkumist tõendab ka asjaolu, et 30.03.2006 kostja sõlmis hagejaga tasaarvestuse kokkuleppe, millega muu hulgas tasaarvestati kostja 25.07.2005 esitatud leppetrahvi nõue. Kuivõrd lepingus sätestatud tööde teostamise tähtajast oli möödunud rohkem kui 6 kuud, varem oli kostja rikkumisele reageerinud koheselt leppetrahvi nõudega ning kostja hagejale täiendava leppetrahvi nõudmise kavatsusest ei teatanud, oli hageja 4(9)

õigustatud eeldama, et kostja rohkem sanktsioone tähtaja rikkumise eest ei kohalda. Olukorras, kus lepingupartnerid peavad läbirääkimisi ja sõlmivad kokkuleppe leppetrahvi osas, on lepingupartner käitunud pahauskselt, kui ei teavita teist lepingupartnerit täiendava leppetrahvi nõude esitamise kavatsusest. Eeltoodu alusel ei saa lugeda 31.03.2006 koostatud ja 03.04.2006 hagejani jõudnud leppetrahvi nõuet esitatuks mõistliku aja jooksul. Tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 on kostja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Seega puudus kostjal hageja vastu nõue 87 500 kr., mida hageja nõudega tasaarvestada. Alltöövõtulepingu objektina on pooled määratlenud metallkonstruktsioonide valmistamise ja paigaldamise. Lepingus rõdudele vineerplaatide paigaldamine ja selleks materjali muretsemine ei sisaldu ning vineerplaatide paigaldamise näol on tegemist lisatööga. 07.04.2005 hinnaküsimisest nähtuvalt palus kostja esitada hinnapakkumise ehitusobjekti metalltööde kohta, konkretiseeritud tööde loetelu p-s 2.4 sooviti hinnapakkumist rõdude kandekonstruktsioonide, välisrõdude ja välisrõdude piirete ning prantsuse rõdude kinnitite ja piirete valmistamiseks ja paigaldamiseks. Samuti nähtub hageja 06.05.2005 hinnapakkumisest, et hageja on teinud hinnapakkumise Xxxxx xx metallkonstruktsioonide kohta. Ainuüksi viitamine lepingu lisas nr 1 Töövõtupiirid projekti joonistele A-78 ja A-79, mille järgi rõdudele paigaldatakse ka vineerplaat, ei muuda vineerplaadi hankimist ja paigaldamist alltöövõtja kohustuseks. Lepingu lisas viidatud dokumentidest (projekti joonistest) ei saa tuleneda töövõtjale kohustusi, mille kohta ei ole küsitud ega tehtud hinnapakkumist ega sõlmitud selgesõnalist kokkulepet. Eeltoodu alusel puudub kostjal tasaarvestatav nõue hageja vastu vineerplaatide hankimise ja transpordikulude osas 43 542,96 kr. Vineerplaatide paigaldamine on lepinguga hõlmamata lisatöö, mille eest kostjal tuleb hagejale tasuda 19 260 kr. Lisatööde maksumus on tõendatud hageja esitatud arvestusega, kostja ei ole seda vaidlustanud. Kahtlust ei ole selles, et kostja ehituse peatöövõtjana sõlmis alltöövõtulepingu hagejaga oma majandus- või kutsetegevuses. Lepingus nähti ette, et töö üleandmise aktile (teostatud tööde õiendile) esitatakse kirjalik põhjendus. Kostja esindaja õiendile nr 7 tehtud märkus: „Akt ei kuulu aktsepteerimisele, kuna kahtlused rõdude kinnituste teostamise korrektsuses” ei ole käsitatav põhjendatud vastuväitena. Samuti ei vasta selline märkus VÕS § 644 lg-s 3 nõutud kirjelduse tingimustele. Kostja esindaja on märkuse allkirjastanud 23.02.2006. Mingeid muid tõendeid, et märkusega õiend edastati sellel päeval hagejale, asjas ei ole. Hageja väide, et kostja edastas märkusega õiendi nr 7 hagejale esmakordselt alles 06.03.2006 faksi teel, on tõendatud hagile lisatud koopiaga faksist, millest nähtuvalt kostja projektijuht Aare Hommik faksis õiendi 06.03.2006 kell 12:32 Priit Ojale, kes hageja esindajana oli osalenud kõikidel objektil toimunud töökoosolekutel. Õige on kostja väide, et hageja esitas 21.02.2006 arve nr 60203 enne arve aluseks oleva õiendi nr 7 vaidlustamiseks lepingu p-s 4.1.1 sätestatud 5 tööpäeva möödumist. 16.02.2006 oli reedene päev, 5 tööpäeva arve vaidlustamiseks sai seega läbi järgmisel reedel 23.02.2006. Kuna kostja ettenähtud tähtaja jooksul õiendit ei vaidlustanud, oli hageja lepingu p 4.1.1 alusel õigustatud lugema õiendis märgitud tööd vastuvõetuks ja tal oli p 7.1 alusel õigus nõuda tööde eest tasu ning tasu maksmisega viivitamisel nõuda viivist lepingu p 7.3 alusel. Kuna arve esitamise õigus tekkis tegelikult alles 23.02.2006, saabus tegelik arve tasumise tähtpäev 19.03.2006 ning sellega seoses muutub vastavalt 2 tööpäeva võrra ka arve viiviste arvestamise algusaeg. Kahe päeva viiviste võrra vähendatud viivistesumma on 15 017,94 kr. Põhjendatud on hageja viivise nõue kokku 40 934,52 kr. 5(9)

Õige ei ole kostja vastuväide, et tal on seadusest tulenev õigus pidada kuni vaegtööde lõpetamiseni kinni kostjale maksmata summa. 05.04.2006 poolte kokkuleppe kohaselt kohustus hageja kõrvaldama vaegtööd 20.06.2006. Pooled leppisid kokku samuti, et alltöövõtjale viimane lepingujärgne makse 11 800 kr. koos käibemaksuga tasutakse pärast vaegtööde kõrvaldamist. Seega oli hageja kostjale andnud kinnituse, et ta kohustuse täidab; lisaks oli kostjal tasumata viimane lepingujärgne makse, mistõttu puudus kostjal seadusest tulenev õigus oma võlgnetava kohustuse mittetäitmiseks. Vaegtöödena on lisas loetletud rõdude puutepunktide viimistluse parandamine, fassaadi puhastamine montaaživahust, metallpindasid katva tsingikihi parandustööd ja kinnitussõlmede kontroll ja korrigeerimine. Seega oli hageja oma kohustuse suuremas osas täitnud, sest tegemist on sisuliselt viimistlustööde parandamisega. Kostja on vaegtööde kõrvaldamise maksumuseks hinnanud 23 758 kr. Sellise kohustuse tagamiseks on 119 188,96 kr. kinnipidamine teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav ja vastuolus hea usu põhimõttega. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, rikkunud menetlusõiguse norme ning olemasolevate asjaolude ja tõendite kohaselt oleks tulnud teha teistsugune otsus. Maakohus on põhjendamatult kohaldanud VÕS § 159 lg 2 ja TsÜS § 138 lg 1 sätestatud materiaalõiguse normi. Esitades 31.03.2006 hagejale leppetrahvi nõude 87 500 kr., polnud siiski möödunud mõistlik tähtaega VÕS § 159 lg 2 mõttes. Leppetrahvi nõude esitamine 6 kuud peale lepingu täitmise tähtaja saabumist on igati mõistlik ja aktsepteeritav. On oluline, et nõutava leppetrahvi lõplik suurus sai selgeks ning vastava nõude esitamine kostjale võimalikuks alles peale tööde lõplikku valmimist. Täiendavalt tuleb arvestada asjaoluga, et kostja on nõudnud hagejalt järjekindlalt lepingu täitmist ja ka hageja on andnud pidevalt lubadusi oma kohustuste täitmise osas (samas ei ole osapooled sõlminud mistahes kokkuleppeid tööde teostamise tähtaja pikendamiseks). Leppetrahvi nõude esitamine tööde faktilise teostamise faasis (kuigi nõutavast aeglasemalt), oleks võinud tekitada lepingupartnerite vahel tarbetuid lisapingeid, mis oleks halvemal juhul võinud viia tööde katkemiseni (ja sellega seoses kostja huvide veelgi suurema kahjustamiseni). Kuivõrd hageja oli rikkunud alltöövõtulepingust tulenevat tööde valmimise tähtpäeva, oli tal varasemat pooltevahelist praktikat arvestades piisav alus eeldada, et viivitusega seoses esitatakse ka lepingujärgne leppetrahvi nõue (vaidlust ei ole faktis, et kostja nõudis ka rikkumise ajal töövõtulepingu täitmist). Seega ei saa mõistlikkust arvestades kuidagi väita, nagu puudunuks hagejal leppetrahvinõude varasema mitteesitamise tõttu võimalus ette näha, millise konkreetse kohustuse rikkumise eest kostja temalt leppetrahvi võib nõuda ning vastava nõude tasumisega tuli seetõttu arvestada (sh rakendada adekvaatseid abinõusid võimaliku kahju vähendamiseks). Kostja ei ole rikkunud leppetrahvi nõuet esitades ka hea usu põhimõtet. Eelnevast perioodist pärineva leppetrahvi nõude võimalik varasem esitamine või siis omavahelise tasaarvestuse teostamine 20.03.2006 ei saanud tekitada hagejas mistahes mõistlikku ootust täiendava leppetrahvinõude mitteesitamise kohta. Ka varasem leppetrahvinõue 12 000 kr. esitati alles vastavate tööde faktilisel valmimisel, s.o 25.07.2007, mistõttu saab vastavat käitumisviisi vaadata ka kui pooltevahel väljakujunenud praktikat.. 6(9)

Samuti ei olnud 20.03.2006 kokkuleppe sõlmimisel sisulist alust käsitleda uut leppetrahvi nõuet. 20.03.2006 sõlmitud kokkulepe eesmärgiks oli konkreetse leppetrahvi nõude osas kokkuleppe saavutamine, mis ei välistanud kuidagi täiendava leppetrahvi nõude esitamist (vastaselt korral oleks lepingus fikseeritud mistahes muudest nõuetest loobumine, pretensioonide puudumine vms). Kõrvalkohustuste kokkuleppest tuleneva õiguse realiseerimine kooskõlas pooltevahelise varasema praktikaga leppetrahvi nõudmisel ei ole oma olemuselt vastuolus hea usu põhimõttega. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei olnud kostja leppetrahvi nõue esitatud mõistlikku tähtaega rikkudes ega olnud vastuolus ka hea usu põhimõttega. Seega tuleb leppetrahvi nõue 87 500 kr. ja 31.03.2006 esitatud tasaarvestamise avaldus lugeda esitatuks õigeaegselt ja teostatud tasaarvestus kehtivaks. Rõdudele vineerplaatide paigaldamine ja selleks materjalide muretsemine oli üks osa alltöövõtulepingu mahust, tulenevalt lepingu lisa 1 p-st 2.4, mille järgi oli hageja kohustus valmistada ja paigaldada 24 välisrõdu koos piiretega vastavalt projektide joonistele. Viidatud joonistelt (A-78 ja A-79) nähtus üheselt, et rõdu koosseisus oli ette nähtud rõdu põhja katmine vineerplaadiga. Maakohus on jätnud tõendite hindamisel tähelepanuta, et hinnapakkumine ei ole alltöövõtulepingu osaks. Hinnapakkumise tegemine oli vaid üks etapp lepingueelsete läbirääkimiste protsessis ning on igati mõistlik, et lepingu maht täpsustus hilisemate läbirääkimiste käigus. Alltöövõtulepingu p. 1.2 sätestab sõnaselgelt, et töö maht ja ulatus on määratud lepinguga ja selle lisadega. Järelikult sisaldus alltöölepingu lisas 1 kirjeldatud töö maht ka alltöövõtulepingu mahus. Seega sisaldub alltöövõtulepingu lahutamatuks osaks olevas lisas ka piisavalt selgesõnaline ja üheselt äratuntav kokkulepe töövõtja kohustuse kohta katta rõdu põhjad vineerplaadiga. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleks hoopiski kostjal hagejale tasuda vineerplaatide paigaldamise eest kokku 19 260 kr. ja kostja ei ole vastavat summat vaidlustanud. Kuivõrd kostja on kogu menetluse väitel rõhutanud, et vastavate tööde teostamine on hageja lepingujärgne kohustus, mitte aga lisatöö, siis ei saa kohus ka kuidagi järeldada, et kostja vastava summa tasumisele vastu ei vaidle. Kostja leidis juba oma vastuses hagile, et sellisel nõudel puudub igasugune alus. Vaidlusaluste tööde osaline teostamine hageja poolt (s.t vaidlusaluse materjali täiendava kokkuleppeta paigaldamine) tõendab, et ka hageja tõlgendas vastavate tööde läbiviimist alltöövõtulepingu osana, mitte aga lisatöödena. Seega on maakohus tõendite puuduliku hindamise tulemusel jõudnud väärale seisukohale, et kostjal puudub tasaarvestatav nõue hageja vastu vineerplaatide hankimise ja transpordikulude osas 43 542,96 kr. Vastavas osas kostja esitatud nõue ja teostatud tasaarvestus tuleb lugeda kehtivaks ning hageja 19 260 kr. nõue on täies osas ainetu. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates vääralt, et kostja ei vaidlustanud tähtaegselt töö üleandmise akti nr 7 (õiendit) ning ei ole mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole selgesõnaliselt vaidlustanud kostja 15.11.2006 vastuses sisalduvat vastuväidet akti nr 7 edastamise kohta 23.02.2006, mistõttu kostjal puudus mõistlik vajadus oma vastuväite täiendavaks tõendamiseks. Pelgalt asjaolu, et kostja on nõude edastanud hagejale hiljem ka faksi teel, ei välista fakti, et kostja vastava õiendi hagejale juba varasemalt, s.t 23.02.2006 väljastas. Samuti kinnitab 05.04.2006 7(9)

kokkuleppe sõlmimine, et kostja oli pretensiooni tööde mittevastavuse kohta esitanud õigeaegselt (hageja mistahes vastupidiseid vastuväiteid ei esitanud). Isegi juhul, kui lähtuda ebaõigest eeldusest, et kostja oli ületanud vastuväite esitamisel alltöövõtulepingu p 4.1.1 fikseeritud tähtaja ning vastuväide jõudis hagejani esmakordselt alles 06.03.2006, siis ka sellisel juhul ei kaotanud kostja õigust vastuväite esitamisele, kuivõrd vastuväide esitati vaieldamatult mõistliku tähtaja jooksul. Maakohus on jätnud olukorrale hinnangut andes tähelepanuta VÕS § 644 lg 3 sätted tööde mittevastavusest õigeaegse teatamata jätmise võimaliku vabandatavuse kohta. Samuti on analüüsimata VÕS § 645 sisalduvate erisätete mõju (töövõtja oma ala asjatundjana pidi teadma, et tehtud töös esinevad olulised puudused). Vaidlusaluste puuduste olemasolu töödes on kirjendanud osapooled ka 05.04.2006 kokkuleppes, millega hageja on võtnud sisuliselt omaks tööde hooletu teostamise fakti ja aktsepteerinud puuduste kõrvaldamise kohustust. Kostja poolt õiendis nr 7 teostatud vastuväide rõdude kinnituste korrektsuse osas on piisavalt täpne ja üheselt mõistetav. Mõistlikkust arvestades pidi hageja mõistma, et puudused eksisteerivad rõdude kinnitustes, mistõttu tuleb teostada kinnituste kontrolli ja tugevdustööd. Hagejal oli seega võimalik üheselt aru saada, millises töölõigus teostatud tööde ebakvaliteetsusele kostja viitab ja vastava väite õigust kontrollida (teostada parandustööd või esitada omapoolsed vastuväited). Hageja ei esitanud kostjale mistahes vastuväiteid selle kohta, nagu oleks tal jäänud kostja märkused arusaamatuks. Vastupidi, hageja aktsepteeris 05.04.2006 kokkulepet allkirjastades, et rõdude kinnitustega seonduvad puudused tõepoolest eksisteerisid. Tulenevalt faktist, et kostja keeldus õiendit nr 7 tähtaegselt ja põhjendatult puuduste tõttu aktsepteerimast (esitades vastuväite), puudus hagejal alltöövõtulepingu p 7.2 kohaselt õiguslik alus kostjale arvet esitada ja viivist arvestada. Eeltoodud põhjustel ei ole hageja viivisenõude 40 934,52 kr. rahuldamine põhjendatud. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu sellele, et kostjal puudus õigus rakendada VÕS § 111 sätestatud õiguskaitsevahendit ja keelduda hageja alltöövõtulepingu rikkumise tõttu omapoolse kohustuse täitmisest. Maakohtu hinnang, et vaegtöödena loetletud tööd on käsitletavad vaid sisuliselt viimistlustööde parandamisena, on meelevaldsed ja faktiliselt ebaõiged. Muuhulgas oli vaegtöödena kirjeldatud ka rõdude kinnitussõlmede kontroll ja korrigeerimine. Rõdude kinnituselementide korrasolek on otseselt seotud rõdude turvalisuse ja püsivusega, mistõttu kõnealuse puuduse likvideerimiseni on vastava töö reaalne kasutamine tellija poolt sisuliselt välistatud. Kuna töös esinesid niivõrd olulised puudused, siis ei oma tähtsust, kui suures mahus olid hageja kohustused täidetud või kui palju maksis puuduste kõrvaldamine võrreldes senitehtud tööde kokkuleppelise maksumusega. On oluline, et töövõtulepingu esemest moodustas vastavate rõdude valmistamine vaieldamatult olulise osa. Seega vastava õiguskaitsevahendi kasutamine kostja poolt (arvestades rikkumise olulisust), tuleb lugeda igati põhjendatuks. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata hageja kohustuse täitmise kinnituse andmise aja ja selle mõju koostatud viivisearvestusele. Õiguspärane keeldumine kohustuse täitmisest välistab VÕS § 113 lg 4 põhjal hageja õiguse viivisele. Isegi juhul, kui eeldada kohustuse täitmisest keeldumise põhjendamatust, ei saa pidada viivisearvestust nõuetekohaseks. VÕS § 197 lg 2 põhjal lõppevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestatavate poolte nõuded ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. 8(9)

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on tõendeid hinnates ja tuvastatud asjaoludele tuginedes materiaalõigusnorme õigesti kohaldanud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Kaupo Paal

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.