2-06-40443/20 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

toimub. Tasumine peab toimuma 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas 03.11.2008.a kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 21500 krooni ja viivise 21499 krooni. Hageja oli esitanud oma nõude maksekäsu kiirmenetluses 21.12.2006.a, kuid kuna kostja esitas vastuväite, jätkus nõude menetlemine hagimenetluses. Hagiavalduse ja lisade kohaselt sõlmisid pooled 29.04.2006.a võlalepingu, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 21 500 krooni. Kostja ei ole nimetatud kohustust täitnud. Viimane maksetähtaeg oli 30.10.2006.a. Võlalepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale viivist 0,5% maksmata summalt päevas, kuid mitte vähem kui 35 krooni päevas. Kostja on tasumisega viivituses kaks aastat ja seega on viivis 25 200 krooni, kuid hageja palus välja mõista põhivõla suurune summa 21 499 krooni. Menetluse käigus täpsustas hageja nõuet ja selgitas, et võlaleping on sõlmitud sõiduauto järelmaksu ümbervormistamiseks. Hageja andis kostjale koos autoga ka sõiduauto kirjaliku ostu-müügilepingu, mis oli allkirjastatud registrijärgse sõiduki omaniku poolt ja kostja poolt lepingu allkirjastamise järel oleks olnud sõiduk võimalik ümber registreerida. Hageja vastuseks kostja vastuväidetele teatas, et kostja ei ole sõiduautot tagastanud ja on selle hoopis ise edasi müünud kolmandale isikule. Seega ei ole mingit võlalepingu tühistamist toimunud. Kostja vastuväited Kostja vaidles kirjalikus vastuses hagile vastu. Kostja märkis, et võlaleping vormistati sõiduauto Ford Mondeo ostu-müügilepingust tuleneva ostumüügihinna tasumise kohutuse täitmiseks. Auto ostu-müügihinnaks oli 43 000 krooni, millest kostja oli 29. aprilliks 2006.a tasunud 22 500 krooni ja 22 500 krooni vormistati võlalepinguna. Kuna hageja ei võimaldanud autot kostja nimele registreerida ja autol ilmnesid tehnilised puudused, tagastas kostja hagejale auto ning hageja on auto hiljem kolmandale isikule müünud. Hageja aga ei tagastanud kostjale tema ettemaksu. Kostja teada on kõik auto ostu-müügitehinguga tekkinud õigused ja kohutused tühistunud auto tagastamisega. Kohtuistung Hageja jäi esitatud nõude juurde. Hageja selgitas nõude asjaolusid täiendavalt. Hageja isa, Ixxxx Nxxxx müüs kostjale suulise lepingu alusel sõiduauto Ford, mille ostu-müügihinna tasus kostja osaliselt. 29.04.2006.a sõlmis hageja isa palvel enda nimel võlalepingu, milles kostja võttis kohustuse tasuda veel tasumata sõiduauto ostu-müügihind. Nimetatud lepingus auto ostu-müügilepingule viidet ei ole. Hageja isa ei olnud registris auto omaniks märgitud, kuid tal oli registrijärgselt autoomanikult saadud allkirjastatud ostu-müügileping, kus ostja andmed puudusid. Nimetatud leping anti kostjale võlalepingu sõlmimise päeval. Hageja kinnitas, et kostja ei ole sõiduautot tagastanud ning ei ole esitanud ka mingeid pretensioone seoses auto tehnilise olukorraga. Hageja andmetel on kostja sõiduauto edasi müünud.

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja esindaja oli seisukohal, et hagejal puudub nõudeõigus, sest hageja ei ole kunagi olnud auto omanik, mille müügist võlgnevus on tekkinud. Ka hageja isa, xxxxx Nxxxx ei ole olnud sõiduauto omanik. Seetõttu ei ole ei hagejale ega ka tema isal õigust nõuda auto ostu-müügihinna tasumist. Hageja ei ole kostjale laenu andnud- seega ei ole võlaleping sõlmitud laenu tagastamise kohtuse fikseerimiseks. Kostja esindaja jäi endale kindlaks, et on sõiduauto tehniliste rikete tõttu tagastanud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ostis 2005.a suulise ostu-müügilepingu alusel sõiduauto Ford, mille hinnaks oli kokku lepitud 43 000 krooni. Poolte vahel on aga lahkarvamused selle üle, milline auto oli ostu-müügilepingu objektiks: hageja väitel oli tegemist Ford Scorpioga, kostja väitel Ford Mondeoga. Kostja oma väidet tõsikindlat ei tõendanud- vaid tunnistaja Axxx sxxxxxxx ütles, et tegemist võis olla Ford Mondeoga, kuid samas, et võis olla ka Ford Scorpio. Kohus loeb kõiki esitatud tõendeid kogumis hinnates tuvastatuks, et ostu-müügilepingu objektiks oli sõiduauto Ford Scorpio, registreerimisnumbriga xxxxxx. Tunnistajad A. Sxxxxxxx ja I. Nxxxx kirjeldasid autot sarnaselt: universaalkere, tume (lilla), manuaalkäigukast ja bensiinimootor, tunnistaja A. Axxxx mäletas, et müüdud auto oli universaalkerega ja tume, vist pruunikas. Riikliku autoregistri andmetel oli sõiduauto Ford Scorpio, registreerimisnumber xxxxxxx universaalkere, värv lilla perioodil 28.08.2004-18.10.2006 registreeritud Axxxx Axxxxx nimel (t lk 96-98). Nimetatud sõiduauto suhtes on 29.04.2006.a allkirjastatud müüxileping, kus müüjana on märgitud Axxxx Axxxx ja ostjana xxxxx Vxxxx (t lk 97) ning 18.10.2006.a müügileping, kuhu müüjaks on Axxxx Vxxxxxja ostjaks Dxxxxx Zxxxxxx (t lk 96). Samuti oli ebaselge see, kes oli auto müüja- kas hageja või tema isa Ixxxx Nxxxx. Tunnistaja I. Nxxxxxkinnitas, et Fordi müüs kostjale tema 2005.a sügisel, kuid hiljem tehtud võlalepingus palus võla saajaks vormistad oma poja- hageja Mxxxx Nxxxx. Ka tunnistaja A. Sxxxxxxxx ütluste kohaselt sai tema aru, et Fordi müüb vanem mees, kelleks ostus Ixxxx Nxxxx. Tunnistajad I. Nxxxx ja A. Axxxx kinnitasid, et sõiduauto esimene omanikuvahetus A. Axxxxxxt I. Nxxxxxx ei kajastunud ARK-is. A. Axxxx koostas müügilepingu, kus olid täidetud vaid müüja andmed ja andis selle koos autoga kaasa. Toimikus oleval 29.04.2006.a ostumüügilepingul (t lk 97) on A. Axxxxx allkiri. Samas kinnitas tunnistaja Axxxx Vxxxx, et ostis Ford Scorpio kostjalt, kellelt sai ka kirjaliku ostu-müügilepingu. x Sõiduauto müüdi Ixxxx Nxxxxxxxkostjale suulise ostu-müügilepingu alusel. Pooled ei vaidle Ford Scorpio müügihinna ja selle tasumise üle: auto hinnaks oli 43 000 krooni, millest pool 21500 krooni tasus kostja sularahas- 10 000 krooni auto kättesaamisel ja 11 500 krooni hiljem. Auto müüki samadel tingimustel kinnitasid ka tunnistajad I. Nxxxxxja A. Sxxxxxxx. Tunnistajad kinnitasid, et auto müügil sõlmiti ka kirjalik leping järelmaksu kohta, kuid seda lepingut ei ole säilinud. Seega on tõendatud, et kostja ostis Ixxxx Nxxxxxx Ford Scorpio, registreerimisnumber xxxxxx, hinnaga 43 000 krooni, millest 29. aprilliks 2006.a oli tasumata 21 500 krooni. Tõendatud on ka asjaolu, et sõiduauto tasumata järelmaksu kohta koostati kirjalikult võlaleping. Tunnistajate I. Nxxxx ja A. Vxxxx ütluste kohaselt soovis kostja Fordi vahetada suurema masina (mikrobussi) vastu, kuid ei saanud seda teha, sest tal oli võlg Fordi eest (liising) ning selle vormistamiseks käis kostja koos A. Vxxxxxxxhageja ja I. Nxxxx elukohas. Auto eest võlgu olev summa vormistati võlalepinguna. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1

sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohutus või millega tunnistatakse kohutuse olemasolu, on võlatunnistus. Kostjal oli kohutus tasuda auto eest järelmaks 21 500 krooni ja selle kohta kootati võlaleping ehk võlatunnistus. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I-s osas (Kirjastus Juura, Tallinn 2006) on kommentaari autorid asunud VÕS §30 lg 1 osas seisukohale, et võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Võlatunnitusega tagatakse emajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnitus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja on kohtule esitanud oma nõude alusena võlalepingu (t lk 50), mis on koostatud 29.04.2006.a. Nimetatud lepingu koostamise aega kinnitas ka A. Vxxxx, kelle ütluste kohaselt sai pärast võlalepingu tegemist teoks ka Fordi ja A. Vxxxxxx kuulunud bussi Gasell vahetustehing (mõlemapoolne müügitehing). Ka Ford Scorpio müügileping, kus müüjaks oli A. Axxxx ja ostjaks A. Vxxxx, kannab sama kuupäeva 29.04.2006 (t lk 97). Kostja ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et tagastas auto selle müüjale I. Nxxxxxx või hagejale, kuna sellel olid tehnilised vead. Tunnistaja A. Sxxxxxxxx ütluste kohaselt oli kostja talle väitnud, et andis auto tagasi, sest ei saanud seda oma nimele kanda. Auto oli vaja kostja nimele registreerida, et vahetada seda mikrobussi vastu, mis oli tal juba ka välja vaadatud. Fordi tagastamist konkreetselt tunnistaja ei näinud, teab vaid kostja vastavat väidet. Tunnistaja A. Vxxxx ütlused kinnitavad asjaolu, et ta ostis suulise lepingu alusel Ford Scorpio kostjalt 29.04.2006.a (nagu eelpool märgitud on lepingus müüjaks märgitud A. Axxxx). Tunnistaja ütluste kohaselt avaldas soovi Fordi müüa ja andis sõiduauto talle üle just kostja. Eeltoodu kohaselt on paljasõnalised ka kostja väited, et tal ei võimaldatud Fordi ARK-is oma nimele registreerida. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et auto registrijärgne omanik A. Axxxxoli koos autoga andnud müümisel I. Nxxxxxx kaasa kirjaliku ostumüügilepingu, millel olid tema andmed ja allkiri, leping läks koos auto ja auto tehnilise passi teise poolega üle I. Nxxxxxx kostjale, kes omakorda andis selle koos autoga üle A. Vxxxxxx, kes siis ka nimetatud lepingu lõpuni täitis ja kasutas seda sõiduki enda nimele vormistamiseks (t lk 97). Sõiduauto müügi puhuks ei näe seadus ette kohustuslikku lepingu vormi. Auto uue omaniku nimele registreerimiseks nõuab ARK aga kirjalikku dokumenti: Vabariigi Valitsuse 21.07.2005.a määruse nr 197 Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse § 14 lg 3 p 2 kohaselt on andmete liiklusregistrisse kandmise alusdokumendiks muuhulgas ka sõiduki, väikelaeva, alla 12-meetrise kogupikkusega laeva või jeti omandamist või õigustatud kasutamist tõendav dokument. Kostja vastuväite kohaselt puudub hagejal nõudeõigus. Võlalepingus on võlausaldajaks märgitud hageja ja võlgnikuks kostja. Kohus tuvastas eelpool, et võlaleping koostati sõiduauto Ford Scorpio müügihinna võlgnevuse kohustuse fikseerimiseks. Samuti on tuvastatud, et müüjaks oli Ixxxx Nxxxxxxa ostjaks kostja. Ixxxx Nxxxxxütluste kohaselt soovis ta, et võlakohustuse sõlmiks tema poeg, hageja Mxxxx Nxxxx ja et ka raha tuleks kanda tema arvele. I. Nxxxx arvates sai poeg asjaajamisega paremini hakkama. Kohus leiab, et tunnistaja I. Nxxxxxloovutas oma nõude hagejale. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt astub nõude loovutamisel uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele. Kostja sai nõude loovutamisest teada kui vormistati võlalepingut. Seega on hagejal nõudeõigus kostja vastu, sest ta sai selle nõude loovutamise teel oma isalt Ixxxx Nxxxxxx.

Menetluse käigus on leidnud tuvastamist, et 29.04.2006.a võlalepingus on ebaõige asjaolu, et kostja on saanud hagejalt 21 500 krooni sularahas. VÕS § 29 lg 1 kohasel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Eelpool leidis tõendamist, et võlaleping sõlmiti müügihinna tasumise kohustuse kohta ja tegelikkuses laenusuhet poolte vahel ei olnud. Võlalepingu kohaselt tuli kohustus täita osadena, kusjuures viimase makse tähtajaks oli 30.10.2006.a. Kostja kohustust ei täitnud ja eelpool käsitletu alusel asub kohus seisukohale, et kostjal oli täitamata kohustus hageja ees summas 21 500 krooni, milline summa tuleb kostjalt välja mõista. Võlalepingus on pooled kokku leppinud viivise tasumisega viivitamisel: 0,5% maksmata summalt päevas kui mitte vähem kui 35 krooni päevas. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 esimese lause kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda tasumisega viivitamisel viivist ning VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt võib juhul, kui lepinguga on ette nähtud seadusjärgsest määrast kõrgem viivise määr, kohaldada lepingus kokku lepitud viivise määra. Pooled on viivisemäära võlatunnistuses kokku leppinud. Hageja arvestuse kohaselt on ta arvestanud viivist viimase makse tasumise tähtajast 30.10.2006.a ja leidnud, et kostja on hagi esitamise ajal viivituses 2 aastat. Kokku on hageja arvestanud viiviseks 25 200 krooni (720 päeva x 35.-), kuid vähendanud seda alla põhinõude summa. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivise arvestus on õige ja hagejal on õigus viivise nõuet vähendada. Kostjalt tuleb välja mõista viivis summas 21 499 krooni. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu. Kohus määras tunnistaja A. Axxxxxxx välja maksmiseks riigivahenditest tunnistaja tasu 640 krooni. Nimetatud kulu on vastavalt TsMS § 143 p 1 asja läbivaatamise kulu. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus hageja kohtukulud täies ulatuses kostja kanda. Samuti mõistab kohus kostjalt välja riigi poolt kantud asja läbivaatamiskulud summas 640 krooni. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.