2-08-75189/11 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

99 120 130 247,8 32214 Hageja on arvestanud arvete tasumisega viivitamise eest viivist 0,25 % päevas tähtaegselt tasumata summalt. Hageja on korduvalt kostjale arvete tasumise kohustust meelde tuletanud, kuid kostja ei ole sellele reageerinud. Kokku 31. oktoobri 2008.a. seisuga on hageja arvestanud viivist summas 69 557,50 krooni. Hageja palus kohtul kostjalt välja mõista võlgnevus 188 328 krooni, viivis 69 557,50 krooni ja viivis 0,25 % päevas kuni põhisumma tasumiseni. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja OÜ Felling teatas 15.12.2008.a. kirjalikus vastuses, et ta hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja teatel vastab tõele asjaolu, et pooled on alates 2005.aastast teinud koostööd seoses sellega, et kostja on kamina- ja küttepuude eksportija ning on hagejalt ostnud puude pakendamiseks vajalikke võrkkotte. Aastate jooksul on pooltel välja kujunenud tava ning antud tegevusala tavapärane praktika on selline, et kostja vajab võrkkotte kevadsuvisel perioodil, mil algab puude pakendamine, toodangu realiseerimine toimub sügistalvisel perioodil. Eelkirjeldatud tõttu on ka pooltevaheline kauba eest arveldamine välja kujunenud selliselt, et kostja alustab saadud kauba eest tasumist sügisel. Kuni 2008. aastani on hageja seda ka aktsepteerinud. Kostja on seisukohal, et poolte vahel on puudunud selge kokkulepe maksetähtaegade osas, samuti võimalike viiviste osas. Eraldiseisev leping poolte vahel puudub, kostja arvates ei saa hageja poolt lisatud arvetel olevaid rekvisiite lugeda pooltevaheliseks kokkuleppeks. Läbirääkimisi arvetel olevate maksetähtaegade ja viivise suuruse üle ei ole kunagi peetud. Kostjal ei olnud põhjust saata hagejale eraldiseisvat kirja arvetel olevate maksetähtaegadele vastuvaidlemise osas, kuna pooltevaheline praktika on olnud teistsugune. VÕS § 20 lg 2 alusel ei saa kostja arvates kostja vaikimist arvete saamisel lugeda nõustumuseks arvetel olevate tingimustega, kuna pooltevaheline tava ja praktika ei ole selline olnud. Kostja teatel on vale hagis toodu, et hageja on kostjale meelde tuletanud arvete

tasumist. Kostja kinnitab, et enne hagi esitamist ei ole alates 2007.a. hageja kostjale esitanud mitte ühtegi teadet, meeldetuletust või pretensiooni, mis sisaldaks viiteid sellele, et hageja ei ole rahul arvete mitteõigeaegse tasumisega. Kostja on kõik hageja poolt väidetavad arved vastuse esitamise ajaks ära tasunud. Hageja poolt väidetud neljast arvest kolm on tasutud enne hagi esitamist ja üks on tasutud lõplikult pärast hagi esitamist. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Hageja avaldus nõudest loobumiseks 16.12.2008.a. esitas hageja taotluse hagis esitatud nõude vähendamiseks (tl.15-17). Hageja loobus esitatud põhinõudest summas 188 328 krooni, kuivõrd kostja on selle ära tasunud. Arve nr 8561 summas 6 608 tasuti 12.09.2008, arve nr 8681 summas 16 520 tasuti 12.09.2008, arve nr 8722 summas 66 080 tasuti 11.11.2008, arve nr 8833 summas 99 120 tasuti 21.11.2008 (50 000 krooni) ja 01.12.2008.a. (49 120 krooni). Hageja palus põhinõude osas kohtul vastu võtta loobumine ja menetlus selles osas lõpetada. Hea usu põhimõttest tulenevalt loobub hageja osaliselt oma viivisenõudest ja palub kohtul kostjalt välja mõista 55 000 krooni. Hageja leiab, et nimetatud ulatuses viivise väljamõistmine on põhjendatud tulenevalt kostja pikaaegsest võlgnevusest. Hageja täiendavad seisukohad 13.03.2009.a. esitas hageja kohtule oma täiendavad seisukohad (tl.28-31). Hageja teatas, et jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde. Hageja loobus ekslikult hagist põhivõla osas. Ekslikult esitas hageja esindaja kohtule põhinõudest loobumise taotluse peale seda, kui kostja haginõuet osaliselt tunnistas ning tasus 01.12.2008.a. seisuga lõplikult põhivõla 188 328 krooni. Tegelikult ei olnud hageja nõue täielikult rahuldatud ja loobumiseks puudus alus. Et hageja tasus hagis esitatud nõude lõplikult alles 01.12.2008, so peale hagi võtmist kohtu menetlusse. Hagejal on õigus tagasi saada kogu põhivõla nõudes esitatud hagilt tasutud riigilõiv. Hageja väitel on vale kostja seisukoht nagu kehtinuks poolte vahel tava, mille järgi olevat hageja võimaldanud kostjale arvete tasumise tema majandustegevuse iseloomu arvestades, lubades kostjal ostetud kauba eest tasuda sügisel, kui kostja oma kauba realiseerib. Kostja ei ole oma selliseid väiteid tõendanud. Hageja ei ole varem kostja poolt arvete tasumata jätmisest tekitatud kahju nõudnud vastutulekust kostja suhtes ja kostjale andnud võimaluse tasuda arveid vastavalt kostja võimalustele Kostja on aga pikema aja vältel hageja usaldust kuritarvitanud. Ehkki poolte vahel ei olnud kirjalikku lepingut, ei välista see hagejal nõuda kostjalt viivist kohustuste täitmisega viivitamise eest. Asjaolu, et kostja on jätnud müüdud kauba eest esitatud arved tähtaegselt tasumata, on kostjale andnud nö eelise teiste hageja klientide ees, sest kauba eest tasumisele kuuluvat raha on kostjal olnud võimalik pikaaegselt omal äranägemisel muuks otstarbeks kasutada. Hageja nõustub kostja vastuses toodud arvete nr 8561 ja nr 8681 tasumise osas. Mõlema arve osas väheneb intressinõue, vastavalt 44 päeva (203-159) ja 30 päeva (175-145). Tasumisele kuuluvaks viiviseks nende arvete osas jääb vastavalt 2626,68 krooni (159 x 16,52 kr) ja 5988,50 krooni (145 x 41,30 kr). Arve nr 8722, 08.05.2008.a. ja arve nr 883, 09.06.2008 on kostja tasunud vastavalt 21.11.2008.a. ja 01.12.2008.a. Mõlema arve osas on tasumisele kuuluvaid viiviseid arvestatud kuni 31.10.2008.a., seega on viiviste arvestus õige. Hageja arvates lisandub viiviste arvestusele täiendav viivis: 08.05.2008.a. arve nr 8722 krooni tasus kostja kahes osas: 21.11.2008 summas 50 000 krooni ja 01.12.2008 ülejäänud 49120 krooni. Ajavahemiku 31.10.2008-21.11.2008 eest kuulub täiendavalt arvestamisele ja

tasumisele viivis 21 päeva eest summas 5203,80 krooni (247,80 kr x 21). Ajavahemiku 22.11.2008 – 01.12.2008 on tasumisele kuuluvaks intressiks 1105,20 krooni (122,80 kr x 9). Kokku on arvelt nr 8833 täiendavalt arvestatavaks viiviseks 6309 krooni. Eeltoodut arvestades palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlg 188 328 krooni ja lugeda hageja nõue kostja vastu suurendatuks põhivõlalt arvestatud ja tasumisele kuuluvate viiviste võrra summas 8126,20 krooni ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlalt arvestatud viivis summas 75 217,90 krooni. Kohtuistung ja poolte lõplikud seisukohad 26.03.2009.a. kohtuistungil loobus hageja põhinõudest loobumise avaldusest loobumisest. Hageja jäi aga esitatud viivisenõude juurde. Hageja esitab täiendavad tõendid: Benxoni kiri Fellingule võlgnevuse kohta ja raamatupidamisprogrammi väljavõte (tl.39,40). Kostjale neid kirju varem saadetud ei ole. Kostja jäi varem esitatud seisukohtade juurde ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja esitas raamatupidamisõiendi (tl.41), mis ilmestab arvete tasumist kostja poolt varasematel aastatel. Lisaks esitas kostja oma seisukoha juhuks, kui kohus leiab, et poolte vahel oli siiski kokkulepe maksetähtaegade ja viiviste osas. Sellisel juhul taotleb kostja viivise vähendamist vastavalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 sätetele. Kostja leiab, et hageja viivisenõue 75 217,90 krooni on ebamõistlikult suur. Kostja on oma kohustused hageja ees täies ulatuses täitnud, rohkem kui kolme aasta jooksul pole hageja kordagi viidanud viiviste rakendamisele. Hageja müügitulu on oluliselt kasvanud alates 2005 aastast, kui hageja alustas toodangu müümist kostjale. Kostja leiab, et nimetatud asjaolud on aluseks viivise vähendamisele kohtu poolt mõistliku suuruseni kohtu äranägemisel. Kohtuistungil kuulas kohus ära tunnistajad Txxxxx Vxxxxxxx ja Axxx Kxxxxxxx. Kostja taotletud tunnistaja T.Vxxxxxx töötab kostja juures müügijuhina aastast 2004. Koostöö hagejaga algas aastal 2005, kostja nõustus hageja pakkumisega paindlike maksetingimuste tõttu. Benexon ei ole Fellingule esitanud kunagi pretensioone ega nõudeid seoses kauba eest tasumisega või tasumistähtaegadega või viivise saamiseks. Kostja sai kõik võrkkotid Benexonilt ja firma logo võrkkotil ka raamis hagejat. Viivise küsimist ega kokku leppimist viivise osas ei ole kuni senini olnud. Arvete tasumisel kindlat süsteemi ei olnud, tasumine toimus 2-3 kuu jooksul. Koostöö on kestnud juba üle 3 aasta, järelikult sobis selline tasumine ka hagejale. Paindlik maksetähtaeg tähendas, et ei olnud kindlat maksetähtaega. Koostöö algas telefonilise läbirääkimise peale, läbirääkimiste teemaks oligi hind ja paindlik maksmine, maksetähtaeg pidi olema mõistlik- et jääks ühe müügiperioodi piiresse. Iga kaubapartii puhul räägiti Sxxxxx Sxxxxxxx, millal saab tasuda, tasumise kord ei olnud reeglipärane, sõltus müügist. Tuli ette, et uus tellimus täideti enne kui eelmise eest arve tasutud. Tunnistaja on tõepoolest käinud ka hageja kontoris, kuid teise firma asjus, kelle juhatuse liige tunnistaja on. Hageja taotletud tunnistaja Axxx Kxxxxxx on OÜ Benexon juhiabi, tegeleb tellimuste vastu võtmise ja arvete väljastamisega. Tunnistaja saab andmed arvete väljastamiseks Sxxxxx Sxxxxxxx. Fellingule oli tasumisetähtaeg samasugune nagu teistelegi-14 päeva. Arvel on väljastamise kuupäev, maksetähtaeg ja viivise %. Felling ei ole ühtki arvet õigeaegselt tasunud. Sxxxx on nendega pidevalt suhelnud, 2008 oktoobris käisid fellingu esindajad kontoris ja lubasid kõik ära maksta. Erikokkuleppeid tasumise kohta Fellinguga ei ole. Juhataja on Fellingule kogu aeg helistanud ja tunnistaja saatnud teatisi postiga, et kontrolligu tasumisi. Kohus ei rahuldanud kostja taotlust täiendava tunnistaja kutsumiseks. Kohtuistungil 26.03.2009 pooled kinnitasid, et nad on valmis jätkama asjas menetlust ja on valmis esitama ka kohtukõne teesid kirjalikult.

Kohus tegi kindlaks, et poolte vahel on võlasuhe tulenevalt müügilepingust, mille alusel hageja müüs kostjale võrkkotte kaminapuude pakendamiseks. Lepingut kirjalikult ei sõlmitud. Vastavalt VÕS § 9 lg-le l sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg l kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Võrkkottide müügilepingu puhul ei ole seaduses lepingu vormi ette nähtud. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid sõlminud suulise müügilepingu. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hageja leiab, et kostja ei ole täitnud lepingut nõuetekohaselt ja on viivitanud kauba eest tasumisega. Hageja esitas esialgselt kostja vastu nõude müüdud võrkkottide ostu müügi summa (hinna) 188 328 krooni tasumiseks ja selle tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks. Hiljem on hageja põhinõudest loobunud põhjusel, et kostja on põhivõla tasunud. Kohus leiab, et loobumine on võimalik vastu võtta. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohtu hinnangul ei riku hagist loobumine olulist avalikku huvi ja on kooskõlas TsMS § 429 sätetega. Kohus tegi kindlaks, et hageja esitas kostjale tarnitud kauba (võrkkottide) eest neli arvet: arve nr 8561 summas 6608 krooni, arve nr 8681 summas 16 520 krooni, arve nr 8722 summas 66 080 krooni ja arve nr 8833 summas 99120 krooni. Menetluse kestel leidis vaidlustamata asjaoluna tuvastamist, et arved on kostja poolt tasutud. Kostja esitas tõendina pangakonto väljavõtte (tl.14), millest nähtub, et kostja tasus hageja arved alljärgnevalt: - 04.04.2008.a. arve nr 8561 summas 6608 krooni tasuti 17.09.2008.a.; - 25.04.2008.a. arve nr 8681 summas 16 520 krooni tasuti 17.09.2008.a.; - 08.05.2008.a. arve nr 8722 summas 66 080 krooni tasuti 11.11.2008.a.; - 09.06.2008.a. arve nr 8833 summas 99 120 krooni tasuti kahes osas 21.11.2008.a. 50 000 krooni ja 01.12.2008.a. 49 120 krooni. Ka hageja (tl.15) kinnitab esitatud arvete tasumist kostja poolt neil kuupäevadel. Hageja on hagi dateerinud 07.11.2008 ja kohtumajja on see saabunud 12.11.2008. Seega on arvete 8561, 8681 ja 8722 tasumine toimunud enne hagi kohtumajja saabumist ja arve 8833 tasumine on toimunud pärast hagi esitamist. Kuna kostja on kõik arvetel märgitud summad tasunud, on hageja loobumine hagist põhjendatud. Hagist loobumine tuleb TsMS § 429 lg.1 alusel vastu võtta ja menetlus tuleb asjas selles osas lõpetada. Kohus osutab, et hageja arvamuses kohtule on faktiviga tl.30 (arvamuse lk.3) p.1.4, kus on märgitud, et arve nr . 8722 tasus kostja 21.11.2008 ja see kuupäev on aluseks võetud ka viivise arvutamisel. Tegelikult tasus kostja arve nr . 8722 11.11.2008 ja selle on hageja ka õigeks võtnud (tl.15)

Poolte vahel on vaidlus viivise tasumise üle. VÕS § 101 lg.1 p.6 järgi on viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral rakendatav õiguskaitsevahend. Seega on poolte vahel vaidlus selle üle, kas poolte vahel oli kokkulepe kohustuste täitmise tähtaja osas ja kohustuste täitmisega viivitamise eest viivise tasumise osas. Hageja on esitanud kostjale arved, kuhu märkinud maksetähtajad ja viivise suuruse – 0,25 % päevas tähtaegselt tasumata summast. Arvetel märgitu järgi (tl.8-9) olid arvete tasumise tähtajad alljärgnevad: - 04.04.2008.a. arve nr 8561 summas 6608 krooni tähtaeg 11.04.2008.a.; - 25.04.2008.a. arve nr 8681 summas 16 520 krooni tähtaeg 09.05.2008.a.; - 08.05.2008.a. arve nr 8722 summas 66 080 krooni tähtaeg 22.05.2008.a.; - 09.06.2008.a. arve nr 8833 summas 99 120 krooni tähtaeg 23.06.2008.a. Hageja leiab, et kostja on lepingut rikkunud ja ei ole tasunud kauba eest arvetel märgitud maksetähtaegadeks. Õiguskaitsevahendina nõuab hageja maksete tasumisega viivitamise eest viivist arvel märgitud viivisemääras, s. o 0,25 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja on nõudele vastu vaielnud. Kostja väitel ei olnud pooltel kokkulepet maksetähtaegade osas. Samuti ei olnud kokkulepet viivise maksmise ja viivise määra osas. Kostja vaikimist arvete saamisel, ei saa lugeda nõustumuseks arvetel olevate tingimustega, kuna pooltevaheline tava ja praktika ei ole selline olnud. Hageja arvates on kostja arvete saamisel nõustunud seal märgitud maksetähtaja ja viivisega, kuna kostja ei ole arvetel märgitud tähtaegu ega viivist vaidlustanud, siis on ta nimetatud tingimustega nõustunud ja kohustuste täitmise kokkulepitud tähtajaks tuleb lugeda arvetel märgitud tasumistähtaeg ja kokku lepitud viivisemääraks arvetel märgitud 0,25%. Viivist tasumata summalt tuleb arvestada arvele märgitud tasumistähtajast alates. Kohus leiab, et hageja poolt arvetele märgitud maksetähtaegu ja viivise määra ei saa lugeda antud juhul lepingutingimusteks. Ei ole tõendatud, et pooled oleks nimetatud tingimusi arutanud või selles oleks kokku leppinud. Kuna poolte vahel on sõlmitud müügileping suulises vormis, siis tasumistähtaegade kokkuleppimise tõendamiseks ja rakendatava viivisemäära kohta kokkuleppe tõendamiseks tuleks hagejal tõendada, kes, millal, kus ja milles leppisid kokku. Hageja ei ole sellise suulise kokkuleppe sõlmimise kohta mingeid väiteid esitanud ega sellise kokkuleppe sõlmimist tõendanud. Kostja eitab sellise kokkuleppe sõlmimist. Kostja tunnistaja T.Vxxxxxxxkinnitas, et poolte vahel puudus kokkulepe maksetähtaegade osas. Järgmise kaubapartii saabumise ajaks oli eelnev arve tasumata ja sellest ei olnud probleemi. Hageja tunnistaja A.Kxxxxxx ei tea erikokkulepete sõlmimisest Fellinguga. Tunnistaja kirjutas arveid nagu kõigile teistele. Kohus on seisukohal, et tunnistajate ütlused ei kinnita, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe tasumise tähtaegade ja viiviste kohta. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kirjalikud kokkulepped puudusid, siis saaks tunnistaja Kxxxxxx oma ütlustega tõendada suuliste kokkulepete olemasolu vaid juhul kui ta oleks olnud selliste kokkulepete läbirääkimise ja sõlmimise juures. Tunnistaja Kxxxxxx ei tea sellistest läbirääkimistest. Seega ei tõenda tunnistaja Kxxxxxxx ütlused ka seda, et kokkulepped tasumistähtaegade või viiviste kohta sõlmiti. Samuti ei ole tõendatud kostja nõustumine hageja poolt arvetele kirjutatud tingimustega vaikimisi.VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist ja tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb

seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. VÕS § 20 lg 2 sätestab, et vaikimist ja tegevusetust loetakse nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Kohtus ei leidnud tõendamist poolte vahel sellise kokkuleppe sõlmimine. Kohus on seisukohal, et hageja esitatud raamatupidamisprogrammi väljatrükk (tl.39) pigem kinnitab, et kostja on ka aastal 2006 tasunud arveid pika tähtaja jooksul. Fakt, et hageja on raamatupidamisprogrammis küll viiviseid arvutanud, kuid ei ole selle kohta kostjale midagi avaldanud (hageja kinnitas kohtuistungil, et seda ei ole kunagi kostjale saadetud) pigem viitab asjaolule, et poolte esindajad ei olnud kokku leppinud tasumistähtaegades ja viiviste nõudes. Arvete tasumist pikkade tähtaegade jooksul ja ilma kindla süsteemita tõendab ka kostja raamatupidamisprogrammi väljatrükk (tl.41). Kohus on seisukohal, et aastatel 2006 ja 2007 poolte vahel aset leidnud tehingute täitmise praktikast nähtub, et arvete tasumine on toimunud reeglina arvel märgitud tähtaega ületades ja tähtaega on ületatud keskmiselt kolme kuu võrra. Kindla süsteemi olemasolu tasumisaegades ei nähtu (tl.39- hageja tõend ja tl.41-kostja tõend). Hageja esitas kohtule tõendi (tl.40) kirja kujul, milles on märgitud kostja võlgnevused hageja ees seisuga 31.08.2007. hageja esindaja väitel on selline kiri kostjale saadetud. Kostja esindaja väitel ei ole kostja sellist kirja kunagi saanud. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud sellise kirja saatmist kostjale. Kohus on tl.40 kirja osas seisukohal, et on tõendamata, kas, millal ja kellele on selline kiri saadetud. Samas ei oma tõenduslikku tähendust, kas ja kellele on kiri saadetud, kuna see ei sisalda vaidlusaluste asjaolude suhtes tähendust omavat uut informatsiooni. Kirjas sisaldub sama informatsioon, mis kostja poolt esitatud tõendis tl.41. Seega tõendavad kohtule esitatud tõendid (tl.39,41), et pooltevaheline arvete tasumise praktika oli selline, et arved tasuti umbes kolm kuud pärast nende esitamist, viiviseid ega muid õiguskaitsevahendeid ei rakendatud. Uuritud tõendid tõendavad, et arvetel kirjutatud tasumistähtajad ja viiviseprotsent ei kujutanud endast pooltevahelist vaikivat kokkulepet tähtaegade ja viivise maksmise kohta. Selleks, et kindlaks teha, kas kostja on rikkunud maksekohustust, tuleb kohtul tuvastada, kuna muutus hageja nõue sissenõutavaks, s.o, mis ajast alates oli hageja õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 3 näeb ette, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg.7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist....võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist pärast lg.3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kostja väitel toimus kauba eest tasumine vastavalt pooltevahelise suhte praktikale. Poolte koostöö algas 2005. aastal ja aastate jooksul on kostja väitel nende vahel välja kujunenud tava ning antud tegevusala tavapärane praktika on selline, et kostja vajab võrkkotte kevadsuvisel perioodil, mil algab uute puude pakendamine. Toodangu realiseerimine toimub sügistalvisel perioodil. Seetõttu on pooltevaheline kauba eest arveldamine välja kujunenud selliselt, et kostja alustab saadud kauba eest tasumist sügisel. Hageja vaidles sellisele seisukohal vastu, väites, et sellist praktikat poolte vahel ei ole, vaid kostja on jätnud lihtsalt kogu koostöö vältel oma maksekohustused õigeaegselt täitmata. Hageja ei ole vastutulelikkusest kohustuste täitmist ja täitmisega viivitamise eest viivist varem nõudnud.

Kohus leiab uuritud tõendite pinnalt, et aastate jooksul kestnud faktiline olukord ongi poolte vahel välja kujunenud praktika. Pooltel endil on õigus kujundada nendevahelisi suhteid, s.h. määrata maksetähtaegu ja leppida kokku viiviste tasumises. Kui pool ei ole oma tahet selgesõnaliselt väljendanud, fikseerinud või pidanud teise poolega läbirääkimisi, siis ei saa vaidluse tekkimisel oma fikseerimata soovunelmale ka tugineda. Pooltevaheline aastatepikkune praktika tõendab, et kumbki pool on aktsepteerinud arvete tasumist tähtajaga umbes kolm kuud ja kuni 12.11.2008 ei ole esitatud pretensioone, rakendatud sanktsioone ega üldse mingeid õiguskaitsevahendeid. Kokkulepe tähtaegade ja õiguskaitsevahendite rakendamise kohta puudus. Kuna poolte vahel kokkulepe kohustuste täitmise tähtaegade osas puudus, siis arvestades võlasuhte olemust (müügileping) ja kohustuse olemust (raha maksmise kohustus), on mõistlik eeldada, et kostja kohustus maksta hagejale raha muutus sissenõutavaks pärast hagejapoolset kohustuse täitmist (anda kaup üle). Kuna teistsugune kokkulepe ei ole leidnud tõendamist, siis võis hageja kostjalt nõuda kohustuste täitmist igal ajal pärast temale kauba üleandmist. Traditsioonilises majanduskäibes on kohustuse sissenõutavus seotud arve esitamisega. Hageja esitas kostjale arved ja märkis seal maksetähtajad. Hageja on märkinud arvetele küll formaalse ja kokku leppimata maksetähtaja, kuid kui kostja maksekohustust arvetel märgitud kuupäevadeks ei tasunud, ei nõudnud hageja kohases korras tasumist. Kohus leiab, et siin on tegemist VÕS § 114 lg.1 kirjeldatud olukorraga, mille kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Hageja on jätnud tasumise tähtaja kostja enda valida ja andnud kostjale selleks piisavalt aega. Kohus leiab, et hageja on täitnud ka täiendava mõistliku tähtaja andmise võimaluse, hagiavalduse esitamisega kohtule 12.11.2008 on kuulutanud maksetähtaja saabunuks ja kostja maksetähtaega rikkunuks. Arvestades asjaolusid, ei saa hagejale sellist käitumist ette heita ja hageja käitumine ei ole vastuolus hea usuga lepingulistes suhetes. Lepingulistes suhetes on mõlemal poolel heauskse käitumise kohustus, mistõttu ka maksetähtaegadest teadmatuses oleval kostjal puudus takistus konkretiseerida lepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaega. VÕS § 101 lg 1 p 1 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hageja on esitanud kohustuse täitmise nõude esmakordselt kohtule esitatud hagiavalduses 12.11.2008.a. Varasem nõude esitamine hageja poolt ei leidnud tõendamist. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja ei ole esitanud kostjale viivisenõuet varem kui alles hagiavalduses, ei ole asjas viivitust välistavaks asjaoluks. Viivisenõude eelduseks ei ole täiendava tähtaja andmine maksmiseks või nõudest teatamine. Viivisenõude eelduseks on asjaolu, et võlgnik on kohustust rikkunud. VÕS § 101 lg 1 p 6 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on arvestanud viivist kuni 21.11.2008.a. ja hagis palunud viivis välja mõista kuni nõude täitmiseni. Kostja on palunud kohtul viivist vähendada. Eelpool tuvastas kohus, et ei leidnud tuvastamist pooltevahelised kokkulepped kohustuse täitmise tähtaja ja viivise osas. Hageja poolt arvetel märgitud viivis ei olnud poolte poolt läbi räägitud ja kokku lepitud ning kostja ei nõustunud nimetatud lepingutingimusega ka vaikimisi

(vt. põhjendused eespool). Kuna kokkulepe selles osas puudus, siis on hagejal õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise määr VÕS § 94 lg 1 kohaselt oli alates 01.07.2008.a. kuni 01.01.2009.a. 2,50 % aastas. Sellele lisandus VÕS § 113 lg 1 kohaselt 7 % aastas. Viivist tuleb arvutada tasumata summadelt nende arvete järgi, mis olid hagiavalduse esitamise ajaks tasumata: arve nr. 8833 summas 99120 krooni oli tasumata 21.novembrini 2008, mil kostja tasus 50000 krooni ja 22.novembrist 2008 oli tasumata 49120 krooni kuni 01.detsembrini 2008, mil kostja tasus arve lõplikult. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 12.11.2008.a. kuni 21.11.2008.a. (0,026 % päevas) (99 120 x 0,026 % x 9) 231,94 krooni ja perioodi 22.11.2008.a. kuni 01.12.2008.a. (49120 x 0,026% x 10) 127,71 krooni, kokku viivis 359,65 krooni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 168 lg 4 näeb ette, et kui hageja loobub hagist kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on hagi pärast nõude esitamist rahuldanud. Hageja loobus põhinõudest summas 188 328 krooni ja kohus võttis loobumise vastu. Hageja loobus nõudest seetõttu, et selgus, et hageja oli osaliselt nõude täitnud juba enne hagi esitamist ja osaliselt täitis pärast hagi esitamist. Menetluse kestel leidis vaidlustamata asjaoluna tõendamist, et nõue summas 89 208 krooni (kolme arve alusel) oli kostja poolt hagejale tasutud enne hagi esitamist. Nõue 99 120 krooni tasuti kostja poolt hagejale pärast hagi esitamist (50 000 krooni 21.11.2008.a. ja 49 120 krooni 01.12.2008.a.). Seega nõue tasuti pärast hagi esitamist 52,6 % ulatuses. Arvestades TsMS § 168 lg-s 4 ettenähtud kulude jaotamise põhimõtet, jätab kohus seega hageja menetluskulud 52,6% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 47,4 % osas hageja kanda. Hagi on esitatud 12.11.2008 ja TsMS § 133 lg.2 järgi ei ole hagi hinna määramisel arvestatud kõrvalnõudeid, s.h. viivisenõudeid. S.t. viivisenõudelt riigilõivu tasuda ei tulnud. Seetõttu kohus ei arvesta ka menetluskulude jaotamisel kõrvalnõuetega seonduvat. TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Hageja loobus põhinõudest summas 188 328 krooni. Hagi esitamisel on hageja tasunud riigilõivu arvestusega põhinõudelt 9750 krooni (tl.7). Haginõude suurendamiselt (viivisenõude suurendamine) on hageja tasunud täiendavat riigilõivu 1800 krooni (tl.32). Kuna hageja oma põhinõudest loobus, siis tuleb talle TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel pool riigilõivust, s.o 4875 krooni tagastada (kuna riigilõiv on tasutud võttes aluseks põhinõuet)..