17.november 2008 kell 16.00 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasi
ASE hagi GOÜ ja IP ́i vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks Hageja: ASE(registrikood XXX; asukoht XXX)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja volitatud esindaja: R Kalme Kostja I: GOÜ (pankrotis, registrikood XXX; asukoht XXX), seaduslik esindaja juhatuse liige RT(XXX) Kostja II: IP (isikukood XXX; elukoht XXX) Kostja II esindaja Ivo Kallas (Tallinna Õigusbüroo OÜ, Maakri 44 – 20, Tallinn 10145; e-post: [email protected])
Hgai läbi vaadatud kohtuistungil
06.novembril 2008
Kohtuistungil osalesid
R. Kalme ja I. Kallas
RESOLUTSIOON
1.Jätta ASE hagi GOÜ (pankrotis) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata.
2.Hagi rahuldada ja mõista IP’ilt (XXX) ASE(registrikood XXX) kasuks välja 43 118,55 krooni (nelikümmend kolm tuhat ükssada kaheksateist krooni ja 55 senti; s.h. põhivõlg 28 286,10 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivised 14 832,45 krooni).
3.Välja mõista IP’ilt ASE kasuks viivised protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 03.07.2008 kuni põhinõude 28 286,10 krooni täitmiseni.
4.Menetluskulud jäävad IP’i kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna
Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
Hageja ja kostja nr 1 OÜ G sõlmisid 02.01.2004 müügilepingu nr XXX, millega hageja kohustus kostjale müüma erinevaid ehitus-, viimistlus- ja sisustusmaterjale. Lepingu järgi kohustus hageja väljastama kostjale 1 kauba kostja 1 suulise või kirjalikul tellimuse alusel, kostja 1 kohustus kauba vastu võtma ning tasuma kaupade eest hageja esitatava koondarve alusel 30 päeva jooksul. Arve tasumisega viivitamise korral kohustus kostja 1 tasuma viivist 0,15 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostjale 1 oli kehtestatud krediidilimiit 50 000 krooni. 26.03.2004 lepingu lisas nr 1 leppisid hageja ja kostja 1 kokku kostja 1 krediidilimiidi tõstmises 100 000 kroonini. Kostja 1 oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud ja võlgneb hagejale saadud kaupade eest 28 286,10 krooni. Hageja on kostja 1 arvete tasumisega viivitamise eest arvestanud viivist hagi esitamise päeva seisuga kokku 14 832,45 krooni. 12.05.2004 sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud müügilepingu täitmise tagamiseks. Käenduslepinguga kostja 2 I. P kohustus vastutama hageja ja kostja 1 vahelisest lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste täitmise eest solidaarselt kostjaga 1. Hageja taotleb kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 28 286,10 krooni, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 14 832,45 krooni ning alates 03.07.2008 viivised 0,03 % päevas põhivõlast kuni põhinõude täitmiseni.
KOSTJA VASTUS
Kostja 1 seadusjärgsele esindajale, juhatuse liikmele RT’le toimetati hagiavaldus isiklikult kätte 28.07.2008 (tl 300). Kostja 1 hagile kirjalikult ei vastanud. Kostja 2 kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja 2 leiab, et käendusleping on tühine. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga, kuid lepingus ei ole kindlaks määratud käendaja vastutuse piirsummat. Kostja 2 ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal kostja 1 ainuosanik ega ainus juhatuse liige, kostjal 1 puudus äriühingus valitsev mõju. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu kostja 2 ei vastuta kostja 1 võlgnevuse eest. Kuna kostjal 2 puudub hageja ees rahaline kohustus, ei ole hagejal alust nõuda kostjalt 2 ka viiviseid. Kostja 2 leiab samuti, et hageja ja kostja 1 vaheline leping nr XXX, mida kostja 2 kohustus käendama, on lõppenud. Lepingu punkti 13 kohaselt kehtib leping 1 aasta alates allakirjutamise hetkest. 02.01.2004 leping pidi seega lõppema 02.01.2005.a. Lepingu punktis 13 nägid pooled ette, et leping pikeneb automaatselt ühe aasta võrra, kui kumbki pool ei teata teisele poolele lepingu ennetähtaegselt lõpetamise soovist ette vähemalt 1 kuu. Kostja 2 leiab, et eelnimetatu alusel sai leping maksimaalselt kehtida kuni 02.01.2006.a. Nõude aluseks olevad väidetavad tehingud teostati 30.05.2007 – 03.07.2007, mistõttu tehinguid ei teostatud mitte lepingu nr XXX raames, vaid uute kokkulepete alusel. Kostja 2 käenduslepinguga kohustus tagama üksnes lepingust nr XXX täitmisest või täitmata jätmisest tulenevaid hageja nõudeid kostja 1 vastu. Hagiavalduse kohaselt puuduvad hagejal kostja 1 vastu lepingu kehtivuse ajal kuni 02.01.2006 tekkinud nõuded, mistõttu ei saa hagejal olla solidaarset nõudeõigust kostja 2 vastu. Kostja 2 leiab ka, et hageja käenduslepingust tulenev nõue on aegunud. Arved, mille tasumist hageja nõuab, koostati vähemalt 3 aastat peale käenduslepingu sõlmimist ning hagiavaldus on esitatud vähemalt 4 aastat peale käenduslepingu sõlmimist. Käendusleping on tühine. Tehingust
tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, seega on hageja nõue kostja 2 vastu ka aegunud, kostja 2 taotleb kohaldada aegumist ja nõue kostja 2 vastu rahuldamata jätta. Kostja leiab, et hageja on käitunud pahatahtlikult, sest ei ole järginud hageja ja kostja 1 vahelises müügilepingus sätestatud vaidluste läbirääkimiste teel lahendamise korda.
HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUVÄIDETE OSAS
Hageja kostja 2 vastuväidetega ei nõustu. Käendusleping ei ole tühine. Käenduslepingut ei sõlmitud kostja 2 isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks, käendusleping seondus otseselt kostja 2 kui äriühingu osaniku ja juhatuse liikme majandustegevusega. Kostjaga 2 käenduslepingu sõlmimine oli kostja 1 krediidilimiidi suurendamise tingimus, millega kostja 2 nõustus. I. P sõlmis käenduslepingu huvist kostja 1 majandustegevuse vastu. Hageja ja kostja 1 vaheline leping nr XXX ei ole lõppenud. Peale 02.01.2006 on kostja 1 saanud selle lepingu alusel korduvalt kaupa, suures osas on kostja 1 peale 02.01.2006 müüdud kauba eest esitatud arved tasunud. Lepingupoolte käitumisest võis aru saada, et nad lugesid müügilepingu nr XXX enda jaoks siduvaks ka peale 02.01.2006.a. Vastavalt hageja ja kostja 1 19.03.2008 kokkuleppele kohustus kostja 1 saadud kauba eest tasuma võlgnevuse kahes osas, kusjuures oli vähendatud viivist. 23.04.2008 kostja 1 tasus võlast 28 059,10 krooni ja viivised 1662,7 krooni. Tasumata jäi 28 286,10 krooni põhivõlga. Käenduslepingu kohaselt kehtib leping kõigi lepingust nr XXX tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega nõue ei ole aegunud. Õiged ei ole I. P i väited hageja pahatahtlikkuse kohta. Hageja ja kostja 1 on korduvalt pidanud suulisi läbirääkimisi võla tasumiseks, seda tõendab 19.03.2008 kokkulepe võla tasumiseks. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole kostja 1 võlga tasunud. Seega on hageja käitunud hea usu põhimõtte kohaselt.
KOHTUISTUNG
06.10.2008 kohtuistungil hageja palus hagi kostja 1 vastu läbi vaatamata jätta, kuna kostja 1 suhtes on välja kuulutatud pankrot. Hageja taotles menetlust kostja 2 vastu jätkata ning mõista kogu võlgnevus ja viivised välja kostjalt 2. Kostja 2 kohtuistungil jäi seisukohale, et käendusleping on tühine, sest see ei vasta tarbijakäenduslepingu kohustuslikele tingimustele. Samuti jäi kostja 2 seisukoha juurde, et hageja ja kostja 2 vaheline leping on lõppenud ning hagejal võib olla kostja 1 vastu muudest kokkulepetest, mida kostja 2 ei ole käendanud, tulenev nõue. Kostja 2 palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Hageja esitas kohtule solidaarnõude OÜ G ja IP vastu. 06.10.2008 kohtuistungil hageja taotles jätta hagi OÜ G vastu läbi vaatamata ning mõista kogu võlgnevus välja käendajalt IPilt. Harju Maakohtu 25.09.2008 otsusega kuulutati välja OÜ G pankrot. Pankrotiteade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 25.09.2008. Pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 kohaselt juhul, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Eeltoodu alusel kohus jätab hagi GOÜ vastu läbi vaatamata ning menetleb üksnes AS E hagi IP vastu.
2.Kuulanud ära menetlusosalised, uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas kogutud tõendeid ning hinnanud tõendeid kogumis, kohus leiab, et hagi kostja 2 vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
3.Hageja nõue kostja 2 IP vastu põhineb hageja ja kostja 1 vahel 02.01.2004 sõlmitud müügilepingul (tl4 – 7) ja hageja ning kostja 2 vahel 12.05.2004 sõlmitud käenduslepingul (tl 8). Käenduslepinguga kostja 2 kohustus käendajana vastutama hageja ees hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud lepingust nr XXX ja nende lepingute võimalikest lisadest tulenevate OÜ G kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt võlgnikuga. Käenduslepingu punkti 4 kohaselt käendusleping jõustus allakirjutamise momendist ja kehtib lepingu XXX järgsete kohustuste ja sellest tulenevate nõuete täieliku täitmiseni.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse täitmise eest täies ulatusest. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest (VÕS § 145 lg 2). VÕS § 65 lg-st 1 tuleneb hageja õigus solidaarvõlgnike puhul otsustada, milliselt võlgnikult kohustuse täitmist nõuda. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt 2 kohustuse täitmist täies ulatuses.
5.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. VÕS § 143 lg 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕAS § 34). Tarbijakaitseseaduses (TKS) § 2 p 1 järgi tarbija on füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
6.Kohus leiab, et kostjat 2 ei saa käsitada tarbijana VÕS § 34 mõttes. Leping, mille täitmist IP isiklikult tagas, seondub otseselt tema kui äriühingu ühe osaniku ja juhatuse liikme majandustegevusega. Kostja 2 väide, et ta sõlmis käenduslepingu üksnes seetõttu, et soovis hagejalt saada oma isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks kaupu kostjaga 1 samadel soodustingimustel, on paljasõnalised ega anna alust pidada käenduslepingut tarbijakäenduseks. Üldteada on asjaolu, et kaubandusettevõtetel, hagejal sealhulgas, on kliendiprogrammid nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. Hageja kinnitusel piisanuks kostjal 2 füüsilise isikuna soodustingimustel kaupade saamiseks hageja kliendikaardi omandamisest ning käenduse näol täiendavate kohustuste võtmine selleks ei olnud vajalik. VÕS § 143 lg-st 1, §-st 34 ja TKS § 2 p-st 1 ei tulene, et füüsilise isiku puhul tuleb tarbijaks olekut igal juhul eeldada ning et hagejal tulnuks tõendada, et kostja 2 sõlmis käenduslepingu majandus- või kutsetegevuses. Kohus leiab, et asjaolu, et käenduslepingus puuduvad viited kostjale 2 kui OÜ G juhatuse liikmele, ei anna alust järeldusteks, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Müügilepingu nr XXX allkirjastas OÜ G nimel juhatuse liikmena kostja 2 IP. Seega oli hagejale teada, et kostja 2 on kostja 1 juhatuse liige. Kostja 2 ei ole ümber lükanud hageja väidet, et käendusleping sõlmiti seetõttu, et kostja 1 soovis müügilepingus nr XXX kokkulepitud krediidilimiiti kahekordistada, kuid hageja ei olnud nõus seda täiendava tagatiseta tegema.
Kohus leiab samuti, et tähtsust ei oma asjaolu, et kostja 2 ei ole kunagi olnud ega olnud ka käenduslepingu sõlmimise ajal OÜ G ainuosanik ega ainus juhatuses liige. Äriregistri teabesüsteemi andmetel on (ja oli käenduslepingu sõlmimise ajal) GOÜ-l kaks osanikku, osaühingu 40 000 kroonisest osakapitalist kuulub kostjale 2 osa nimiväärtusega 16 000 krooni. Teiseks osanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostjaga 2 sugulussidemetes olev T P . Kohus leiab, et juhatuse liikme tarbijaks liigitamisel ei oma tähtsust tema osa suurus. OÜ G juhatuse liikmetel on igaühel võrdne õigus iseseisvalt osaühingut esindada. Üksnes osa nimiväärtuse järgi ei saa järeldada, et kostjal 2 ei olnud osaühingu juhtimisel valitsevat mõju. Lisaks ei näita valitseva mõju puudumine seda, et juhatuse liikmel puuduks huvi osaühingu majandustegevuse vastu. Kostja 2 on olnud pädev sõlmima vaidlusalust ostu-müügilepingut ja selle lisa nr 1, millega suurendati kostja 1 krediidilimiiti. Samuti on kostja 2 ainuisikuliselt andnud välja volikirja, millega volitas OÜ G töötajaid ja iseennast hagejalt vaidlusaluse müügilepingu alusel kaupu vastu võtma. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus asub seisukohale, et kostja 2 juhatuse liikmena sõlmis käenduslepingu üksnes huvist tema esindatava äriühingu majandusliku käekäigu vastu ning tarbijakäenduselepingut reguleerivad seadusesätted kostjale 2 ei laiene. Seega käendusleping ei ole tühine.
7.Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on ekslikul seisukohal, et nõude aegumist tuleb arvestada käenduslepingu sõlmimisest. Käenduslepingu punkti 1 kohaselt leping kehtib kuni müügilepingust nr XXX ja selle lisadest tulenevate kohustuste kohase täitmiseni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (lg 2). TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt juhul, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat. Vaidlusalused arved on kostjale 1 esitatud 30.05.2007 – 03.07.2007. Seega nende arvete osas algas aegumistähtaeg kulgema 01.01.2008 kell 00:00 ning 3-aastane aegumistähtaeg lõppenuks 31.12.2010 kell 23.59. Hagi on esitatud tähtaegselt 02.07.2008.
8.Õige ei ole kostja 2 väide müügilepingu lõppemise kohta. Kostja 2 leiab, et leping sõlmiti üheaastaseks tähtajaks, leping võis pikeneda maksimaalselt ühel korral veel aastaks ning seega leping lõppes 02.01.2006.a. Müügilepingu nr XXX punktis 13 pooled leppisid kokku, et leping jõustub sellele allakirjutamise hetkest ning kehtib 1 aasta. Pooltel on õigus teatada lepingu katkestamise soovist enne lepingu tähtaja lõppu kirjalikult teisele poolele vähemalt 1 kuu ette. Kui kumbki lepingupooltest ei ole teisele poolele lepingu lõpetamise soovist kokkulepitud vormis ja viisil ette teatanud, loetakse leping pikendatuks järgnevaks üheaastaseks tähtajaks. Kohus leiab, et lepingu pikendatuks lugemisel pikenesid kõik lepingu punktid, sh ka punkt 13 ise, mis sätestab, et kui lepingu lõpetamisest teisele poolele ette ei teatata, pikeneb leping automaatset. Kuna kumbki pool lepingu lõpetamise teadet vastaspoolele ei esitanud, pikenes leping automaatselt igal aastal uuesti. Lepingu nr HL 23362 kehtivust tõendab ka asjaolu, et tegelikkuses mõlemad pooled täitsid lepingut ka peale 02.01.2006.a: hageja väljastas kostja töötajatele kauba ning kostja tasus kauba eest kuni hagi aluseks olevate, 2007.a. maist juulini väljastatud arveteni. Samuti tõendab lepingu kehtivust kostja 1 praeguse juhatuse liikme RT poolt 19.03.2008 sõlmitud kokkulepe (tl 67), milles kostja 1 tunnistab lepingust nr XXX tulenevat võlgnevust ja kohustus selle osamaksetena tasuma. Eeltoodu alusel ei ole müügileping lõppenud.
9.Kohus leiab, et hageja ei ole lepingulistes suhetes käitunud pahatahtlikult. Hageja poolt kohtule esitatud 20.02.2008 meeldetuletus (tl 20), 19.03.2008 kokkulepe (lk 67) ja 02.07.2008 meeldetuletus arve (tl 19) tõendavad, et hageja püüdis vaidlust lahendada kohtuväliselt. Samuti
kohus leiab, et põhiseadusliku - õiguse pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole kasutamine ei saa olla hea usu vastane käitumine, mis tooks kaasa nõudeõiguse kaotamise, kuid hagi kohtuvälise lahendamise võimaluse kasutamata jätmist võib kohus arvestada menetluskulude jaotamisel. Käesolevas asjas hea usu põhimõtte hagejapoolset rikkumist kohus ei tuvastanud. Kohus leiab, et hea usu põhimõtte rikkumist oleks alust ette heita kostjale 2, kes arvas, et käendusleping on tühine, kuid hagejat sellest ei informeerinud ning võimaldas sellega kostjal 1 saada suuremat krediiti. Kostja 2 käenduslepingu näol antud täiendava tagatiseta ei oleks hageja kostja 1 krediidivõimalusi suurendanud.
10.Arvetega nr 513488/30.05.2007, 513906/30.06.2007; 600004/01.07.2007, 600932/04.07.2007; 606375/15.07.2007; 609763 ja 609916/26.07.2007; 610621/27.07.2007 ja 700633/02.08.2007 (tl 10 – 18) on tõendatud hageja poolt kostjale 1 kaupade üleandmine: arvetel on kostja 1 volitatud isikud allkirjadega kinnitanud kauba kättesaamist. Kokku võlgneb kostja 1 nende arvete järgi hagejale 28 286,10 krooni, mis tuleb kostjalt 2 kui käendajalt hageja kasuks välja mõista.
11.VÕS § 108 lg 1 alusel raha maksmise kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 annab võlausaldajale võimaluse nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja 2 on vastu vaielnud viivise nõudele seetõttu, et kostja 2 arvates puudub hagejal põhinõue kostja 2 vastu. Viivise arvestusele kostja 2 sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Hageja soovib kostjalt 2 välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised summas 14 832 krooni. Hageja on arvestanud viiviseid lepingu punktis 9 kokkulepitud määraga 0,15 % iga arve tasumisega viivitatud päeva eest. Viiviste arvestuse on hageja ära näidanud 02.07.2008 arves nr 35 (tl 19). Hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Samuti hageja taotleb kostjalt 2 TsMS § 367 alusel välja mõista viivised protsendina põhivõlast alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leiab, et viivisnõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuigi VÕS § 113 lg 1 lubab viiviseid nõuda ka lepingus sätestatud kõrgema määraga, taotleb hageja viivised välja mõista seaduses sätestatud viivisemääraga 0,03 % päevas (so 11 % aastas). VÕS § 113 lg-st 1 ja § 94 lg-st 1 tulenevalt on seaduse järgseks viivisemääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub 7 % aastas. Kohtuotsuse tegemise ajal on viivisemäär
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja 2 kanda.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.