Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

1(6)

III Kohtuistung 13.01.2009 a, 18.03.2009 a 2(6)

a. Hageja seisukohad

IV Kohtu põhjendused

3(6)

Hageja viibis töövõimetuslehel 18.02.2008 – 14.03.2008 a, mille eest on Haigekassa maksnud hagejale hüvitust. Perioodi pikkuse üle pooltel vaidlus puudub. Seega, pooled vaidlevad kohtus sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga (hüvitise)suuruse üle. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja lõpetas 25.02.2008 aastal ebaseaduslikult töölepingu. Hageja viibis töölepingu lõpetamise ajal haiguslehel ning TLS § 91 lg 1 p 1 alusel on keelatud töölepingut lõpetada töövõimetuse ajal. Kostja esitas pärast 13.01.2009 a toiminud kohtuistungit, mille käigus pooled ja kohus arutasid õiguslikku olukorda, kohtule kirjaliku selgituse (t 83-84), millest nähtub, et kostja on ise oma 09.02.2009 a käskkirjaga nr 142 (t 91-93) tühistanud 25.02.2008 a käskkirja nr 98 ning ennistanud hageja tööle kostja juurde sotsiaaltöötaja ametikohale. ITLS § 28 lg 3 annab kohtule diskretsiooniõiguse (kaalutlusõiguse) otsustamaks juhuks, kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud, on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvitise saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata. Tulenevalt ITLS § 28 lg 3 grammatilisest tõlgendusest ei nõustu kohus hageja esindaja seisukohaga, et kuna töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ja selle üle vaidlus puudub, kuna kostja tühistas oma ebaseadusliku käskkirja ja ennistas hageja tööle kohtumenetluse ajal, siis puudub kohtul võimalus lahendada kaalutlusõiguse alusel sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise (osalise rahuldamise võimalus) suuruse küsimust ning hüvitis tuleb välja mõista kogu sunnitud töölt puudutud aja eest täies ulatuses. Kohus leiab, et hageja esindaja seisukoht pole kooskõlas ITLS § 28 lg 3 ja TLS § 117 teksti ja mõttega. Kohus on seisukohal, et ITLS § 28 lg 3 sätte teksti grammatilise tõlgendamise kaudu võimaldab kohtul seda teha vaatamata asjaolule, et kostja tühistas ise ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse määramise alusdokumendi ning ennistas hageja tööle. Samuti kui töölepingu lõpetamine on teatud tingimustel keelatud , siis on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik isegi juhul, kui tööandja ei olnud keelavatest asjaoludest teadlik. Viimasest oleneb kas kohus rahuldab töötaja esitatud keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvitise saamiseks. Kui töötaja tööandjat õigeaegselt töölepingu lõpetamist takistavatest asjaoludest ei informeerinud, võib töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või TLS § 117 lg 2 ettenähtud hüvitise nõude jätta rahuldamata või rahuldada osaliselt. Võlaõigusseaduse (edaspidi: VÕS) § 1 mõttest lähtuvalt kohaldub võlaõigusseaduse üldosa ka töösuhteid reguleerivate suhete korral. VÕS § 2 lg 1 võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Lg 2 Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda. VÕS § 6 (hea usu põhimõte ) ja § 7 (mõistlikkuse põhimõte) on kohtu hinnangul hõlmatud ja kooskõlas TLS § 48 lg 1 p 4 esitatud viisakuse põhimõttega - tööandja ja töötaja on vastastikku kohustatud olema teineteise suhtes viisakad.

4(6)

iseloomu ja MTÜ spetsiifikat ning iga töötaja asendamise vajadust – olema aktiivne. Seega leiab kohus, et kummagi töösuhte poole käitumine polnud vabandatav. Töösuhe on ka usaldussuhe ning eeldab vastastikku mõlema poole poolt viisakat, mõistliku ja heas usus käitumist, mida kohus käesoleval juhul kummagi poole käitumises ei tuvastanud. Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel ka mittetulundusühingu kui ettevõtte spetsiifikat ning asjaolu, et hageja asendamiseks võeti tema puudumise ajaks tööle asendustöötaja, kellele tuli maksta samuti töötasu. Kohus vastab kostja esindaja esitatud väitele (lisatud teesides), selle kohta et väidetavalt „töötab“ hageja samaaegselt MTÜ Sotsiaalse Adoptsiooni Keskuses ja on seal ka juhatuse liige. Kohus leiab, et antud asjaolu ei ole seotud hageja ja kostja vahelise töösuhtega, kuna hagejal võib olla korraga mitu samaaegset töösuhet ning juhatuse liikmena tegutsemine ettevõttes toimib mitte töölepingu vaid teiste tsiviillepingute alusel (käsundilaadne suhe), mis ei mõjuta käesoleva kohtuvaidluse raames hüvitise määramist. Kohus hindab eeltoodut arvestades, proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt kohtu kaalutlusõigust rakendades, poolte käitumist võrdsetes osades 50% hageja poolt ja 50% kostja poolt ebamõistlikult passiivseks (TLS § 48 lg 1 p 4, VÕS § 6, 7). Kohus leiab, et mõlemale poolele olid tagatud võrdsed võimalused - kostja poolelt määrata distsiplinaarkaristus hagejale seadust järgides ning hagejal võimalus teavitada kostjat töövõimetuslehel olemisest. Hageja esitas kohtule keskmise töötasu arvestuse, millest nähtub, et hageja keskmine töötasu oli 01.08.2007-27.02.2008 a 5 040 krooni kuus ja 240 krooni päevas (t 57). Arvestades eeltoodut mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 50% ehk 27 240 krooni sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga hüvitist, millest viivitamatult kuulub täitmisele 2 kuu keskmise töötasu suurune summa ehk 10 080 krooni (ITLS § 27 lg 1 p 1, TsMS § 445 lg 3). VI Menetluskulud

Kohtunik:

Fred Fisker

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.